Meie eelmine saade oli peaaegu tervenisti pühendatud ühele piiblisse tuntumatest heliplaatidest saadanud Peters, laule, Haats klapp bändile. 1968. aasta üheksandal märtsil teatati, et see LP on võitnud neli Grammy auhinda kui parim kaasaegne album üldse aasta parim album, parim salvestus ja parima ümbrisega heliplaat. Selle tunnustuse taga oli aga ansambel, kus tollal valitsesid tegelikult juba sügavad sisemised vastuolud. Nii muusikalised, majanduslikud kui ka isiklikud. Siit siis täna jätkamegi ja anname taas sõna Ivo linnale ja Vello Salumetsale. 1968. aasta algas sellega, et veebruariks oli biitlisse algatusel loodud korporatsioon nimega Apple õun, mida pool nimetas läänemaailma kommunismiks. Soovis sellega näidata, et kunsti võib toota mujalgi kui Maysugustes tardunud hiigelettevõtetes. Jon seletas seda nii. Peaeesmärgiks ei ole vaid hunnik kuldhambaid pangas seda enam, et meil on need juba olemas. Palju veetlevam on näha, kas ka äriettevõttes võib-olla loomingulist vabadust. Kas võib luua teoseid arvestamata kogu aeg sellega, et nad viiekordset kasumit. Tooksid John ja pool olid oma pürgimustes muidugi siirad kuid nad ei teatanud kunagi avalikult seda, et ettevõtte loomise taga oli ka püüd vältida tohutuks paisunud tulumakse. Just sellepärast ei oodatud kogu üritusest ka teab kui suuri kasumeid. Seda aga ei osanud muidugi keegi karta, et Apple Corporation lõppkokkuvõttes ansambli veel suuremasse majanduslikku kitsikusse ajada. Apple'i idee hakkas pooli peas idanema juba enne Epsteini surma. Sellesse organisatsiooni pidid kuuluma stuudiod, kauplused, klubid koos parimate ärimeeste, kaamerameeste, tehnikute, heliloojate ja pojettidega. See oleks olnud nagu omamoodi kaitseala, kus inimesed võiksid teha tööd, nagu ise tahavad. Kõik kasumid oleks segatud õiglaselt ja biilsele. Oleks see kõik olnud samasuguseks hobiks nagu nende muusikagi. 15. märtsil ilmus biitlusi seitsmeteistkümnest singel paladega lainimaldana ja immer lit. Neist viimase autor oli George Harrison ja see oli üldse esimene kord, kus Harrissoni pala pääses singel plaadile. Samas oli see ka viimane plaat, mis lasti välja Barlofoni firma poolt. 1968. aasta märkis aega, kus üha kiiremini hakkas muutuma mitte ainult biitlite muusika vaid ka nende isiklikud tõekspidamised ja vaated elule. 22. mail antud intervjuus nimetab John Lennon Vietnami sõda hullumeelsuseks. Ta kinnitas, et vägivald on pornograafia, sõda aga pornograafia, äärmuslik, kõige tilgastavam ja küünilisi vorm. Lennoni sotsiaalse aktiivsuse järsu tõusu põhjustas muidugi eelkõige keegi daam nimega Yoko Ono. Selle jaapani pankuri tütrega oli John tutvunud juba 66. aastal, kui ta viibis Yoko maalinäituse avamisel. Yoko Ono oli kahtlemata erakordne naine. Ta lihtsalt pidi seda olema Johnile sellist tohutut mõju avaldada. Yoko vaated nii kunstile kui elule olid ülimalt avangard, istlikud ja radikaalsed. Ja John läks nendega peagi kaasa. Sellest oli aga Yoko'le vähe, ta tahtis Johni kaudu süstida oma tõekspidamisi ka ülejäänud ansamblile. Ja mis kõige kummalisem, olles ise muusikast täielik võhik hakkas neile õpetama, kuidas lugusid kirjutada. Varem või hiljem pidi see kõik viima vältimatu konfliktini, kuid sellest veidi hiljem. Esialgu oli kõik veel süütu ja kena. John ja Yoko istutasid kommentaari katedraali juurde pressiesindajate juuresolekul kaks tammetõru mis pidid sümboliseerima ida ja lääne vastastikust mõistmist. 68. aasta juulis andsid nad mõlemad üleni valges. Kihlus tõotuse lastes õhku suured õhupallid. Kuid pool aimasin halba, kuulutades kõigile Yokosse armudes, hülgas Jon pilsi. Juunis saavutati Iiemmai stuudioga kokkulepe selles, et nüüdsest peale ilmuvad kõik biitlasi tooted Apple'i siltidega. Juulis külastasid biitlid multifilmi Jelosat Marin siis kollane allveelaev esietendust. Film rääkis biitlite reisist kollases allveelaevas, millega külastati kõikvõimalikke kohti. Liiguti aia meres monstrumite meres, aukude meres ja pipramaal. Instrumentaalpalad oli kirjutanud George maatina. Filmimuusikast anti välja ka plaat ja üheks huvitavamaks palaks sellel oli ei buldog. Õieti polnudki sellel lool alguses nime, kuid kui lindistuse ajal hakkas pool teiste naerma ajamiseks haukuma, siis leiti, et nimi Hei, buldog sobib hästi jäätiga pooli haukumine lindile. Nii mõnedki peaks mäletama, et filmi näidati aastaid tagasi ka Tallinnas. Omapäraselt oli seal lahendatud näiteks muti implikatsioon palale olonides laav. Sõna armastus oli kaitsekilbiks kõigile kurjuse rünnakutele. Pala Heilsuut sünnilugu oli järgmine. Pool sõitis autoga Sinfia Lennoni ja tema poja Juliani poole. John oli tol ajal juba nende juurest ära läinud. Poolil hakkas kõrvus kumisema üks lauluviis ja ta mängis igasuguste sõnadega. Leidis lõpuks pealkirja hein Schulz, mille otsustas pühendada Johni pojale Juliane. Hiljem ta siiski muutis pealkirja Heidžuudiks. Stuudiosse kutsuti 40 liikmeline sümfooniaorkester ja suur hulk teisi inimesi, et teha saade David Frosti šõu jaoks. Loo lõppu kroonis mitu minutit kestev la millega kõik ühinesid. See oli muide ka esimene seitse minutit kestev poplugu, mida raadios mängiti. Siiani oli lugude pikkus tavaliselt kaks, kolm minutit. Samal ajal, kui Jon oli lõplikult enda jaoks leidnud Yoko Ono oli kapoli pikaleveninud romanss asjadega karile jooksnud. Nüüd haaras momendi ühe maailmarikkama poissmehe endale Linda istman, keda tunti rokktähtede fotograafina ja kõrgema klassi seltsidaamina. Ta on nimelt firma kodak ja Istvan Sis istmani tütar. Yoko ja Linda erinesid kõvasti Johni ja pooli eelmistest naistest ja kuulasid oma vaadetelt juba järgmisse aastakümnesse. 23. augustil andis Silvia Lennon lahutusele ametliku käigu. 26. augustil ilmus biitlasi Kaheksateistkümnes singelplaat, kus olid palad ei suud ja revolušm. Et esimestena juba kuulasime, siis paar sõna revolussoni kohta. Teised ansambli liikmed soovitasid seda pala mängida kiiremas tempos, kui John oli vastu, sest ta kartis, et siis poleks kuulajateni jõudnud laulu tekst. Te ütlete, et tahate revolutsiooni ja evolutsiooni, eks te tea, et me kõik tahame maailma muuta. Aga kui te räägite purustamistest, siis jätke mind sellest mängust välja. Pilsi uus Apple'i märgiga varustatud LP, mis hiljem sai tuntuks valge albumi nime all, kandis pealkirja The Beatles. Algselt oli pealkirjaks kavandatud Tols Haus ehk nukumaja. Ja see pidi sümboliseerima Apple'i firmad, kus kõik kenasti koos nagu nukumajas ja kõigile antakse piiramatud võimalused eneseteostuseks. Hiljem aga selgus, et seda nime on juba kasutatud ja nii jäigi järele ainult. Biitlite valgest albumist tuli tegelikult samasugune egode sõlmjaam nagu Apple'i firmastki. Plaat ei sisaldanud enam ansambli muusikat, vaid oli täis sooloprojekte. Teisi biitleid kasutati vaid taust ansambli na. Paljude kriitikute arvates sai valge album tegelikult pilsi mustaks raamatuks. Stuudiosse, kus poisid lindistasid, oli tunginud igasugu tegelasi, küll ärimehi. Nõuandeid kuulusid ja ennekõike muidugi Yoko Ono. Ta ei lahkunud Johni juurest hetkekski, isegi mitte siis, kui teised talle selleks märku andsid. Ka haigus ei ajanud teda sealt ära. Yoko lasi lihtsalt oma voodi stuudiosse vedada. Soome kirjanik Marko koski on öelnud selle kohta oma raamatust biitlas järgmist. Soiseks muutunud paradiisi oli hiilinud madu. Kõige hullem oli muidugi see, et Yoko ladus kogu aeg oma arvamusi muusika kohta millest ta suurt midagi ei teadnud. Ta igatses avangard-seid võtteid ja oli igasuguse harmoonia ja klišeede vastane. John hakkas üha enam Yoko arvamust kuulda võtma ning pooli tegi see muidugi armukadedaks. Helirežissöör George Martin oli igal juhul raudselt veendunud, et just Yoko oli see, kes ansambli laiali ajas. Tema sõnade järgi otsis pool Lindast endale omamoodi kilpi Yoko vastu. Sonia pooli vahelist vimma on ka plaadilt hästi kuulda pooli loodud pala Opla Opla. Ta nimetas John ürgaegseks ja pressis vastukaaluks plaadile oma avangardistliku revolution Nambernain, millest ka järgnevalt kaks katkendit. Hajumise märke võis näha ka Tootsi rõnga töös. Ringo sai küll esimest korda plaadile enda kirjutatud loo laantes May tõlkes, siis ära mine minust mööda. George ei usaldanud enam ei iseennast ega teisi biitleid ja kutsus oma palasse vahel mängitaansentli võibs. Kui mu kitarr õrnalt nutab, kitarrisoolot mängima ei kellegi muu kui Ericleptoni. Clapton ise ei suutnud tükk aega uskuda, et teda kutsutakse biitlisse plaadile mängima. Ansambli sisepinged olid kruvitud juba äärmise piirini. Esimesena plahvatas Ringo, kes teatas, et lahkub ansamblist sest näiteks pool ei kutsunud teda tihtipeale isegi plaadistama ja mis veel hullem, mängis mitmed Ringo poolt juba sisse mängitud trummipartiid ise hiljem üle. Ringo lõpetas streigi alles siis, kui ta ühel päeval stuudiosse tulles leidis, et tema trummikomplekt oli lilledega üle puistatud. Oli veel üks inimene, kes pidi kogu aeg biitlite kiskumist taluma. See oli helirežissöör George Martin. Kõik sai alguse juba satsion Pepperi plaadilt, kus ühe pala viiulipartiide kirjutamine anti kellelegi teisele. Tavaliselt oli kõik orkastratsioonid teinud Martin ja see oli talle muidugi suureks hoobiks. Valge albumi juures jäi ta veel rohkem kõrval seisaks, sest poisid olid juba ise õppinud stuudiotehnikat valdama. Ja Martin abi nad enam nii palju ei vajanud. Martin ei olnud nõus ka sellega, et poisid annavad välja duubelplaadi sest tema arvates ei olnud lihtsalt nii palju head materjali. Siis selgus, et biitlid tahavad lõpetada kõik suhted Iiemmaiga ja teha nii-öelda laua puhtaks. Üks plaadi oma varasemaid palu on häältes kelder tõlkes ülepeakaela, mis näitab ilmekalt kogu plaadi iseloomu. Need on helid hooletult üles laotud kivimüüri kokkulangemisest. Kõigest hoolimata oli valgel albumil kui mitte just pärleid, siis ikkagi küllalt huvitavaid palasid, nagu näiteks lugu pangalu, pillist pesukarust, roki Räkun või siis Dixilen stiilis Hanipai. See oli nii. Kriitikute arvates oli selle plaadi parim laul klass Onjon klaasist sibul, millest John Lennon pöördub tagasi. Saatsin Pepleris kasutatud Lewis Carrolli Alice Imedemaal teemade juurde Eba selgetesse visioonidesse ja psühhedeelne muusika juurde. Laulus on ka palju laene kogu pilsi eelnevast loomingust. 1968. aasta novembris annavad John Lennon ja Yoko Ono välja oma esimese ühisplaadi tuv džins kaks neitsit mille ümber puhkeb tohutu skandaal, sest plaadiümbrisel on nii Jon kui Yoko alasti. Ametivõimud konfiskeerisid plaadi ja peagi tulitsioonile Yokol, hiljem Kaczootsil tegemist teha politseiga, sedapuhku narkootikumide pärast. Pool püüdist peale valget albumit hakata uuesti ansamblit kokku liimima. Ta võttis bändi asjaajamise lõplikult oma õlgadele ja nägi ainsa pääseteena minekut uuesti lavale inimeste ette. Lõpuks said aga teised nõusse ja küsimuseks jäi ainult esinemispaik. Pakuti välja kogu maailmakaart, kuni John lõpuks ütles, et tema pooldab kõige rohkem hullumaja katust. Kontsert jutumärkides peeti lõppude lõpuks keskpäeval Apple'i kontori katusel ümbritsevat müürituid meelde Caveni ajad ja jaanuarikuine tuul voolis poiste juustest 50.-te aastate malli mängimise ajal ummistus all tänavatel liiklus, inimesed jäid seisma ja venitasid kaelu pikaks. Biitlus püüdis mängida nagu laval ja seetõttu ei kasutatud ühtegi stuudio nippi. Kogu see kontsert koos prooviga võeti linti. See pidi olema dokument ühisest tööst. Kontsert kandis pealkirja black ja alles hiljem mindi stuudiosse ja lindistati kogu materjal. Tulemus kujunes üllatavalt heaks, kuid LP selle muusikaga avaldati alles 1970. aastal. Ja siis ei kandnud enam pealkirja päkk, vaid letid p. Paljud laulud rääkisid jälle ühtsusest ja tegelikult tehtigi neid ühiselt. Algusaegade hindu ja lennukust aga enam tunda ei ole. Valitsevaks tundeks oli nostalgia, mälestus kunagisest harmooniast. Tüüpiline on esimese pala esimene salm. Minul ja sinul on mälestused, mis on pikemad kui tee, mis läheb edasi. Meie läheme koju. Kui 60.-te aastate meeletu kiirusega tormanud rong hakkas kümnendi lõpul hingeldama, pöördusid paljud tagasi lihtsa elustiili poole. Moodi tuli talupojastiil, puhkused, veedeti looduses. Matkates sündis isegi eriline liikumine, mis nõudis tagasi vanu häid tooteid ja teenindust. Oma sõna ütles sekka John Lennon, kes kirjutas pala Groznõi univers mis räägib puhtast rikkumata loodusest. Ansambel, keda kogu aeg oli seotud muutustega, laulis nüüd nagu ühest suust Nothing skonnadžeynsma World. Miski ei muuda minu maailma ja. Nüüd kuulatagi seda pala kroste vöös, mille kohta John Lennon on hiljem öelnud et tema arust oli see biitlite kõige parem laul.