Igal õhtul istun pimedas kajutis lauanurgal ning vaatan kajutiaknast merd. See nelinurkne aken on nagu televiisori ekraan, millel suures plaanis kõiguvad mastid taustaks mere sügav tumedus. Õhtueelses videvikus lähene mööda finist järve neeme ninast. Kaunija äreva nimega on ristitud see Euroopa läänepoolseim neem vastu Atlandi finist järve maa lõpp. Nähtavus on halb ning valges udusuitsus libisevad meist mööda kõrged paljad kaldad. Pimeduse saabudes süttivad piki rannariba kaluripaatide tillukesed tuled. Need on nii täpsete vahedega, nagu oleks nähtamatu käega mustale niidile lükitud kollakaid helmeid. Masin tuksub all ning aeg-ajalt läbistab laeva kerge värin. On tunne, nagu oleks tal öises jaheduses veidi külm. Niiske ja soe. Troopika on selja taga, nii kui aken avada, lahvab sisse juba tüki maad, kodusamat ja kargemat õhku. Laeval on vaikne. Koridorides põlevad kollased laetuled. Pimedas ühiskajutis tukub riiulil punasest puust elevant. Kollased kihvad, ripu suur, ääreni täis kristall, tuhatoos libiseb vaikse kõrinaga vastu neid kihvu ning siis kõlab tasane kyll, umbes nagu hakataks kohe päevauudiseid lugema. Lahtisel Kambüsi aknal teevad oma kellamängu tühjad hernepurgid. Kui inimene on öösel laevas üleval, siis ta ei taha olla üksi. Pealegi olen ma lubanud aidata öist vahti seista. Lähen kitsaste kõrgest trepist üles roolikambrisse. Roolikamber õieti kaardikamber. Öine vaht on alanud. Kell 12 hakkas vahti teine tüürimees ja lase. Me oleme praegu kusagil keskaiat. Meie all on praegu ligi viis kilomeetrit vett. 4868 näitab kaardi peal arv. Kiirusemõõtja näitab praegu 13 ja 13 miili. Kell on viie minuti pärast, üks. Tähendab, praegu on Tallinnas ja mujal Eestimaal kell viie minuti pärast kolm. Kellad on kaks tundi väga. Kas selle kaardi järgi saab praegu täpselt pöörlev, kus punktis novem all ja siin iga minut, iga tund võib öelda punktis laevasõit. Rannikust 50 miili kaugusel tavaliselt tüürimees pea iga minutiga sekund teadma, mis kurss ta on ja kogu aeg kontrollima. Pidevalt pidev kontroll laeva kompassi järgi ja seedinud järgi kiirus. Vot sinna seesama, eks ole, aparaate ja mõõteriistu tohutu palju ümberringi. Niisugusel mehel nagu mina, kes meresõidu suuremat ei jaga tekib selline omamoodi küsimused. Kuidas isaisad võisid oma naersid Kaijastule purjeta taeva lähedale tulevad tavaliselt kaugel sõitudel Aafrikas sündilise totaani ainult tähtede järgi päikese järgi saab. Tähendab laeva asukohta täpselt kindlaks määrata. Ega jah, pole harjunud Peedasse sanda, kindel tulla muidugi ka. Aga alles oli 10 aastat tagasi ma seisin ka roolis, kui palju oma viltu panin? Praegus on, ilm on ilus ja võrdlemisi hästi hoidsid rooli nii siia-sinna, üks kraad on võrdlemisi hästi, esimesel rajal veel tuli esimest korda roolis seista. Pull tuli roolis, siis ta. Ma ei suuda test tüüri kuidagi algajana kujutleda aga eks temagi oli kunagi kursant ja madrus ja nii edasi. Üldse on merel see kena kord, et enne, kui tüürimehe või kapteni triibud peale võib panna tuleb kogu redel üksipulgi läbi käia, tuleb nõusid pesta ja kambüüsis harida, roostet kloppida ja värvida. Ma pean teile teises töölist veidi jutustama. Jaan osa ehk osa, Jaan ehk Jaan Timofejev ehk lihtsalt Timofei Ritz on suur ja tugev. Muhumaa mees. Makarone ja tatrapudru ei söö. Kui magab, siis magab ning kui üleval on, korraldab kõike kindla sõnaga. Ta on pärit Koguva küla lähedalt, nii et temagi on üks sellest Saare, Muhu ja Hiiumaa poiste meeskonnast, kes mööda meresid hulguvad. Nad sünnivad mere lähedal, lähevad merele, võtavad kuivalt maalt naise ning igatsevad maale tagasi. Ja kui nad siis suvel oma pika puhkuse kätte saavad paar-kolm nädalat mööda maad ringi käivad lähevad nad salaja laevandusse uurima, mil viisil saaks rutem merele tagasi. Jaan on oma pere lastest ainukene, kes merd sõidab, teised on kuiva maamehed. Ning see merele minek tuli tal nii lihtsalt, et sellelt ei tasu kohe rääkidagi. Tema kui teise tüüri peal on vastutus kogu laadungi eest siis ta istub oma kajutis, lükati käes ja rehkendanud, kui palju ja kuidas tuleb kaupa Dremmidesse panna, et kõik oleks korras. Ja laev vee peal seisaks nagu ühele korralikule laevale kohane. Tal on kahetoaline kajut. Esimest tuba nimetab ta kabinetti, eks välissadamates astuvad sellesse kabinetti Stiviidorid, kes laadimist organiseerivad. Ning siis teeb jaan oma salakapi lahti ja valab klaasi üht jooki, mida vodkaks kutsutakse. Niisugune komme ühe klaasi jäika selle tarvis, et töö läheks kiiremini. Jaan ei ole ilmselt sajaprotsendiline positiivne kangelane, sest ma olen teda kuulnud madruste peale kõva häält tegemas. Aga ta teeb seda siis kui tarvis. Ma kujutlen teda võimuka kaptenina, kuigi sinnamaani on veel natukene aega. Ma kujutlen teda niisuguse kaptenina, kel on kõva sõna, kellest lugu peetakse ja keda veidi kardetakse. Ma kujutlen teda niisuguse kaptenina, kes võtab meestega koos vastu uut aastat ja ei pea sel juhul kinni kõikidest karmidest instruktsioonidest. Praegu on ta teine tüürimees ja me lähene sillale. Nii vägev vägev laeva. Suur tanklaev jõuab meile järgi tulema Taevi tagant nädal keerud on veidi suurem kui lõim, mis Kaia, nii tasane ja vaikne, et ei tahagi kohe päris uskuda neid venelaste jutamisingaks kajastub, räägitud, kas alati Biskaia on, eks, nagu näidanud. Kuidas juhtub, teinekord on tormiline? No tavaliselt ikka vaiksel särgavameremehe õnn on veel, räägivad ikka niimoodi, et vaatame, kas õnnestub kajalt läbi lipsata. Ja eks ta muidugi rohkem olla hirm, kui ta tavaliselt. 19 korda on, ainult ühe sõna on kolm-neli korda, null kaheksa üheksa palli. Aga ilm tegelikult jäi vaiksemaks, vot eile öösel oli, oli päris parajat tuult ja lainet. Jah, meil oli korralik kaheksa, pandi oli. Ma ei tea, on vist mereväel teine tunne, kui on näha teisi lae hulgas mööda minemas, Jerry, tulemas veel. Praegu on laeva tulesid. Seal on yks kaubalaevas, teine paremal pool ees on kolmas, vasakul, neljas. Mina näen vähemalt nelja laeva. Jah, juba hakkab jõudma sinna päris Euroopa poole kant ei ole ikka enam need ööd, mis troopika seal ei peaks sisse minema, ei ole midagi teha. Ilmul küll. Pole enam see soojus, mis troopikas Biskaia on praegu heatahtlikult rauge. Laeva nina ees sahiseb väike valge vahuvagu. Nii nagu kenal läikival piltpostkaardil. Ei ühtegi lainel irvet. Sõidame nagu õlis. Suur rahulolev kuu on riputanud end tagumise masti otsa ning sealt valgustabki ahtritagust laia maanteed, mille on merele joonistanud meie laeva Virk kruvi. See tee on nagu hallikasvalge palakas, mis on laotatud mustlasrohelisele merele. Pole enam suurt ja pealetükkivalt lõunaristi ning vana kodune suur vanker on ka lõpuks aru pähe võtnud ning korralikult oma rattapaarid taevasse asetanud. Lõuna pool ajab ta end nii imeliselt testijat harjumatu silmaga ei leiagi teda sellest tähtede müriaadist. Meie oleme osa Jaaniga siin üleval, aga allmasinas seisavad vahti motorist Karl Metsniit ning kolmas mehaanik Jüri Kask. Nad on kahekesi lahutamatu paar. Metsniidu Karl tugeva kondiga Orissaare mees ehtsa saarlase jutuga, kes alatasa kinnitab, et tema olevat peenike linnamees. Ikkagi Orissaare. Karla kannab töö juures mingit fantastilist mustast vildist peakatet, mis pole ei barett, kaabu ega soni. Süsteemi müts. Ta tunneb 100 tööd. On hoolimata oma noorusest kaua merd sõitnud ning võib rääkida, mis mees on kütja aurulaeval. Jüri Kask on peenema kondiga vaiksem. Ent kui ütleb, siis võid kohe kindel olla, et siin on midagi naljaga pooleks. Kinos istuvad kõrvuti ning kui koridoris või laevalael kokku trehvad, siis kipuvad kohe teenindusel kas kätt väänama või jalga taha panema. Jüri hüüab Carlad koduväiks, millel ei puudu tõepõhi. Sest kohe, kui laev Tallinna sadamasse tuleb, sõidab Karla Rakveresse. Ei tea, mis nad seal all masinas praegu teevad. Osa Jaan võtab telefoni. Jüri tuleb hetkeks üles sillale, poeb ninaotsani vatti kuuesse, kurdad külma üle ja kiidab soojust, mis allmasinas ütleb, et tema küll aru ei saa, misjaoks neid tüürimehi tarvis on. Laeval käib tüürimeeste ja masinameeste vahel alaline kemplemine, kes tähtsam. Mõlemad pooled tõestavad vastupidist ning selle kohta on palju lugusid. JÜRI tõestab veelkord, kui kerge ja tühine on see tüürimehe, elu ja amet ning kaob siis uuesti alla. Silbis Kaial on laevaga sõit umbes nii nagu mööda suurt siledat maanteed. Mõned üksikud laevad tulevad vastu, aga. Eks näiteks teistsugustes ilmastikuoludes nagu põhjasolese sõitmine ka teistmoodi. Ja seal on raske, muidugi siin tuleb hääletavalt järgi sõita karavanis. Hooaeg peab jälgima, jää paksus seal kohati kuni meetrini ja lakkuja murrab suured jäätükid katki ja tuleb nii laveerida, et otse sõita. Eks tüürimehel peab tegelikult olema minu arvates. Kui võrrelda maapealsete elukutsetega, siis tal peab olema ka natuke või isegi päris palju autosid silma linud, et oskad hinnata kauguse ja kas kunagi mere peal. Sellist tunnet ei ole tulnud ka järsku põrutama otsa. Seni pole veel olnud sellist juhust. Aga no see võib tulla, kui tähelepanekud ei vaata. Kaluritega väiksed laevad. Kogu aeg tuleb jälgida horisonte taastavas aja kitsastes kohtades, suure liiklusega ja eriti lamanssi seal, kus on tihe laevaliiklus. Õige õigel ajal tuleb muidugi mõnevõrra ära hoida. Õnnetused. Kell on juba pool neli, vahi lõpuni on jäänud veel ainult pool tundi aega. Siiamaani on meie vahet näinud hästi vaikselt ja normaalselt. Mingeid harilik sündmus ei ole. Silma abil on jälle laevatuledest päris rikas. Üks, kaks, kolm, neli. Minu silm seletab riik tul tirima, silm püüab, rohkem ei leia. Praegusel Ena nähtavus on täna võrdlemine. 10 15 millinähtavas tuli, meil on lisaks, kui on halb nähtavus Natardeni väärtuse Kristal hooajal, eks ole. Lokaator indikaator. Lokaator on maksimum, on 50 miili salves, saladia. Ta kõige tähendab väiksem. Mis näitab, umbes 100 meetrit? Skaalal elas lokaatori peale nii, iga väiksem asi on näha, mis rauast on mere või mingid piirid, ka nendeks puid ja need on, võiksime vahemaa peal on näha. Suured laevad, neid näeb juba võrdlemisi kaugemad. Vaatame kella. Kell on 25 minuti pärast heli on tarvis mingeid kokkuvõtteid teha ja märkmeid või kuidas see käib, peale vahti tuleb laeva surmaal kirjutada. Tuiksoones nõelutakse ära kõik, mis vahepeal toimunud on. Mis kursiga laev sõidab, kiirus. Ja palju on vahi jooksul läbi andnud meile. Siis annab vahi üle. Järgmisele tüürimehele. Tutvustab olukorraga, missugused laevad Ungaris on, kuidas nad lähevad, kas vastu tulevad või? Kontrollivad, et kõik navigatsiooniriistad töötavad korralikult. Et kurss oleks ikka sama, mis kardinalid. Tuled põlevad. Kõik, mis vaja, on ohutuks meresõiduks. Kui tüürimees seisab vahis öösel, siis peale kõige seletaja vaatab kord binokliga ja uurib oma seadmeid ja aparaate. Siin ma kujutan ette, kui sa siin üksinda istuda ja merd vaadata, eks meil igasugused mõtted pähe ronida. Kodu igatses suremaks ikka nii, et mida ligemale jõuad, seda suurem igatses vaata Öeldaksegi, et meremehe elu veidigi kahe suure igasse vahel käima. Kui ta merepärandis igatseb koju ja ja kodusele oled natuke aega ära, siis tahad nagu mere vahel. On küll ja veel viimaseid mahi parameetreid mainimata. Läks alla kohvi sooja panema. Taevaserv on läinud heledamaks. Tähed pole enam kirkad. Justkui oleksid nad ööst veidi väsinud. Nii nagu vahimedki. Vahimadrus annab üle vahi. Kuus vahitüürimees on üleval ühe lausega. Mis siis nüüd meie vahi tulemust on? Vahi jooksul läksime läbi 52 miili. Praeguses selja taga on üks kolmandik viskaja mahti. Kõik ja nüüd kohvile. Ja me läheme istuma sööklasse laua taha, lõikame pehmet sepikut, mida kokk plahvira Petrovna alles eile õhtul küpsetas. Kohvi aurab ja vorst lõhnab, sibul krõmpsub hamba all. Me istume ja räägime kõigest, mis pähe tuleb. Hommikul on järsku kiire, käes ei märkagi, millal on kustutatud tähed ning siis tõuseb paremast pordist kusagilt prantsuse rannikukohalt. Päike. Me saame magama alles kell seitse.