Möödunud sajandi lõpu Pariis harva on kusagil kõige ebatavalise vastu ilmutatud sel määral sallivust ja mõistmist. Pariisi tänavapilt oli ekstsentrilisel maaliline Alžeeria vaibakaupmehed, auväärsed kodanlased silinder, kübarais Kogotid, kes Akropaatidena kõrgetel tikk-kontsadel tippisid absindist joobunud madrused tuttavalt laiades ruudulistes pükstes reisivad inglased. Selles virvarris ei vahitud ringi ega silmitseda teks teist. Sama kirev oli Pariisi kunstielu 1891. aastal, kirjutas Emilver. Haarem. Kunstis ei ole enam ühtset kooli. Eksisteerivad üksikud grupid, mis pidevalt edasi lagunevad. See meenutab mulle kaleidoskoobi aina liikuvaid geomeetrilisi kujundeid, mis hetkeks laiali lagunevad, et uuesti ühineda, mis liituvad, et kohe puruneda. Kõik see keerleb aga ühes ringis. Uue ajastu kunstiringis. Elasidki kõrvuti sümbolistid Barnaslased, naturalistide hilisromantikud, intressionisti tarvinisti, Tiia müstikud. Kõikjal polemiseeriti sündisid tohutud vastuolud, heideti nalja teisitimõtlejate üle. Tegelikult võis aga igaüks teha, mida heaks arvas. Montmartre kohvikusse oli koondunud Pariisi kunstieliit. Harriberosso kirjeldab oma raamatus tuluus Lotrek üht tuntuimad neist järgmiselt. Šanuaar. Seal käib kogu Pariis õlut joomas. Publik saab seal näha kahtlaselt ehtsat Lui kolmeteistkümnendas stiilis sisustatud saali vanadelt ka pidelt maha kistud mustast pähklipuust, paneelidega kaetud seinu. Jämedate palkide rippuvate laternate lage monumentaalseid kaminat, kuhu lisaks igasugustele sepistatud ahjuriistadele on kuhjatud loendamatul hulgal enam või vähem kummalisi esemeid, keraamikat, tina ja vasknõusid, raudrüüsid roostetanud mõõku. Alles hiljaaegu oli neile lisandunud Villeti tohutute mõõtmetega maal Barce toomine, mille eest kunstnikule maksta kuninglikult. Maalil on kujutatud Pierre roosid, kunsti jüngreid, lauljaid ja lõbunaisi kusjuures pilve tagant irvitab surma sardooniline nägu. Suure saali jätkuks on väike saal, mis kannab kõrge lennulist nimeakadeemia. Seda hoitakse kunstirahva ja alaliste kundede tarvis. Igal õhtul mängisin klaverit, ei rikal Fredles Liisatii üsna ebatavalise välimusega noor muusik. Ta oli õppinud mõned aastad konservatooriumis klaverit ja harmooniat komponeerinud mõned särabandid ja kolm pala pealkirjaga gümnopeediad. Kõik palad olid kolm neljandik-taktimõõdus ootamatu harmoonilise selgusega. Aga ometi võinud neis kuulda harmooniaõpetuses seaduseks kujunenud akordi järgnevusi. Muusikastiil oli ebatavaline, veidi primitiivne. See oli vaba Wagneri romantismi mõjust, mille võimuses olid tollal paljud prantsuse muusikud. Ootamatult oli siis see noormees hüljanud akadeemilised distsipliinid ja pöördunud muusika meelelahutuslike vormide poole. Ta kasvatas endale habeme nagu kabaree seltskond seda kandis kandis kõrget silindrit lehvivat kunstnikukraat. Atmosfäär, mis teda siin ümbritses, oli just niisugune, mida nooretesteerid vajasid. Šankokto kinnitas, et kohvikumiljöös oli kõige enam säilinud vana hea prantsuse vaim. Siit võisid taas õige tee leida need, kes olid eksinud germaani slaavi muusikal. Labürint ides. Statiiv romansid, mida kohviku kontsertidel lauldi, võlusid kuulajaid oma lihtsate meloodiatega ning kinnitasid kokto arvamust, et prantsuse muusika on eelkõige meloodiline. Ühel 1891. aasta õhtul lahkus satiin šanvaarist ja kohtus naaber kabaree ess endast neli aastat noorema Kloote püssiga, kes oli siis juba väga kuulus helilooja. Sõlmus ligi 30 aastat kestnud sõprus. Nende sagedaste kohtumiste tulemusel vabanesite püssi peagi Wagneri mõjust ja nagu ta hiljem väitis, muutis suhtlemine satiiga otsustavalt tema loomingulist käekäiku. Kui te püssi rabeli looming kujutas sajandi alguskümnendi prantsuse muusika peavoolu siis satii tegevust võiks võrrelda alavooluna, mis jäi Pariisi muusikaelu juhtima paariks aastakümneks. Veel enne, kui Pariisi kunstielus said eluõiguse Fud turistid kubistid ja dada eestid kirjutas satii klaveripalu, millele antud pealkirjad ja sageli ka juurde lisatud tekstid viitasid tulevikukunstile. Ta oli üks esimesi, kes haistis värsket tuult, mis Ameerikast džässi näol Euroopasse puhus. Ma sündisin väga vara, maailma, mis on väga vana, kuulutas satiivse. Eluaeg lõbustas, šokeeris sati ümbruskonda oma vaimukate mõttetustega mõistatuslikke ja vahel lausa kurioossete devõtmistega. 1905. aastal ligi neljakümneselt astus ta skoolakantoorumi, et õppida kontrapunkti. Kolm aastat külastas ta klassi, kus õpetasid temast kolm aastat nooremad hoogust seri ja Alber, Russell sati stiil jäiga pärast range kursuse läbitegemist põhiolemuselt muutumatuks. Nimekas prantsuse viiuldaja Elenzurdaan moraan, kellelt pärineb mälestusi paljudest prantsuse muusikuist kirjutab järgmist. Võib kujutleda publiku imestust, kui ta kuulis satii selget ja täpset muusikat. Publik kaldub üldse kahtlustama, et tema üle irvitatakse. Antud juhul oli süüdisiatii humoristlik vaim. Õigupoolest võinuks pilka vahiks pidada ainult ekstsentrilise pealkirju, mida ta oma teostele pani. Muusika ise oli küllaltki mõõdukas. Kuulajate prelüüdi pühendusega koerale. Satii teravmeelsuste eest ei pääsenud public sõbradega ta kuulsa teel käiadki täpparodeeriside püsiitama teoste kunstlikult pateetiliste kirjeldavate pealkirjade pärast. Ja kui ta püssi kord soovitas nooremal kolleegil leida oma vormikeel kirjutas satii kuulsad palad pirni vormis klassikuid parodeerida nende lõpmatult korduvate kadentside pärast ning lõpetas oma klaveripala pealkirjaga ööbik, kellel valutavad hambad tsüklist kuivanud lauad tüütuseni korduvate akordidega. Ta lollitas publikut viimasele omase juhmuse pärast, kirjutades nooti, kus kõlas Leixopääni tuntud leinamarsist. Siin on tsitaat Schuberti kuulsast Mazur kast. Või kuulakem, kuidas kõlab ühele klaveripalale lisatud tekst. Selles tohutus maailmas elab vaid üks inimene, üks neeger. Ta on tüdinud naeru kätte suremisest. 1000 aastaste puude varjud märgivad aega üheksa 17. Kärnkonnad hüüavad teda nimepidi. Et paremini mõelda, hoiab neeger parema käega klast sõrmed ristamisi. Satiid võib pidada Ki sürr realistiks muusikas. Need väikesed tekstid ei ütle ju midagi kuulajale saalis. Kuid see otsene pöördumine mängija poole pakub viimasele suurt naudingut ja ergutab tema fantaasiat. Nüüd kõlab klaveripala ööbik, kellel valutavad hambad. Tõelise kuulsuse teisatiile ballett-paraad. Ettepaneku teose loomiseks tegi kokto ideest huvitus kohe vene balleti Metzeemdiaagile. Peagi kohtus stati Pablo Picasso ka, kellelt olid tellitud dekoratsioonid ja kostüümid. See oli väga omapärane ballett, kirjutas Ilja Ehrenburg oma mälestustes. Laadapalagan, akrobaadid, žonglööride ja dresseeritud hobustega. See oli esmakordne paroodia kõigele, mis oli saanud nimetuse ame rikanism. Kolm päevakangelast kokto, Picasso ja stati olid leidnud ühise keele. Kirev libreto, kubistlikus vaimus kujundus ja džäss ning kohviku muusikast inspireeritud muusika andsid põneva tulemuse. Igasugused müraefektid, autosignaalid, kirjutusmasinaklõbin, mida Šbrak nimetas faktideks toonitasid muusikast taotletud elulähedust. Balleti esietendus toimus 1900 seitsmeteistkümnenda aasta mais. Dirigeeris Ernest tanthermee, tantsis kuulus Leonid jäässe. See oli galaetendus sõna parimas mõttes, kuid skandaal oli täielik vilede vihaste mahahüüete ja ärritatud kriitikutega. Skandaal paraadi ümber muutis satii elu otsustavalt. Ühele vihasele kriitikule saatis ta nii ebaviisaka postkaardi, et talle määrati kaheksapäevane arest. See kainestas teda. Valusamalt puudutas teda kade püssi puudumine esietenduselt. Satiir ei teadnud midagi sõbra haigestumisest ning haavas viimast kirjas sel määral, et nad enam ei kohtunud. Nende sõprust jäi meenutama püssi poolt orkestreeritud klaveripala gümnopeedia. Paraadiga algas uus etapp prantsuse muusikas. Sati ümber koondusid uued heliloojad, see väike rühmitus kandis nime uus noorus. Peagi tekkis kuulus kuuerühm, mille liikmeist tuntumad on Mio hoone, ker ja pula. Satiin koktoogenereerisid ideid, mida noored oma loomingus realiseerisid. Romantilise tundekülluse ja impressionistliku ilutsemise vastu seadsid nad argipäeva muusika. Vaimustunud tehnika hoogsast arengust ülistasid nad masinaid, auruveduritest, allveelaevade nii statiivi ei lisanud oma muusikaga noorte tegevusele enam midagi uut. Kuid huvi tema vastu oli endiselt väga suur. Otsustavat osa mängis siinsatii, põnev vastuoluline isiksus. Elenzurdan murrang meenutas. Kohtusin satiiga just sel ajal, kui teda ümbritses kuue rühma. Tema terav vaimukas mõistus lõbustas noorust. Võib-olla on väiklane meenutada tülisid, mis rühma ja statiiv vahel tekkisid nende mesinädalatel. Kuid tihtipeale peegeldavad pisiasjad väga täpselt väljapaistvate inimeste karakterit. Ei saa kõnelda sattiist, rääkimata tema raskest iseloomust, mille tõttu ta läks riidu kõigi sõpradega üksteise järel. Algasse püssist. Kui püssi suri, ei suutnud satii endale andeks anda, et ta polnud püssiga leppinud. Mitte ühelgi kuue rühma helilooja-ist ei läinud korda tüli vältida. Esimene oli onenger, kes ei soovinud tema nõuandeid järgida. Seejärel katkestas sati asja eest teist taga suhted origiga kordolin kutsutud lõunale koos koktooja satiiga. Vihma 100., kõik ilmusid vihmavarjudega. Sätti muide ei lahkunud vihmavarjust mitte kunagi, ka ilusa ilmaga, mitte pärast väga lõbusat söömaaega, mis veel elavamaks muutus, ise, toore Dancani saabumisega hakkas statiiv tasahilju pilkama viimase otsekohesust. Peagi kiirustasid kõik hüvasti jätma. Satiin võttis oma vihmavarju ja oo õudust, see oli ära vahetatud Oriiki varjuga. Vaene orik, mida ta kõike kuulda ei tulnud. Mina lootsin, et satii raev vaibub. Ei midagi säärast. Ta lahkus paugutelisust. Tüli Oriikiga kestis mitu kuud. Stati kirjutas rea hävitavaid artikleid oma senise sõbra muusikast. On raske uskuda niisugust lapsikust, kuid statiiv vihmavari oli osa temast enesest. Igor Stravinski kirjutas, sati oli alati väga vaene, vaene, veendumusest, Ma arvan. Ta elas vaeses kvartalis ning naised naabrid hindasid tema tulekut endi hulka. Vaene oligada, korter, voodid seal polnud, seda asendas võrkkiik. Talvel täidis ta pudelit kuuma veega ja asetas need enda kõrvale. See meenutas veidrat marimbat. Tema elust võib tuua lugematul hulgal naljakaid või tragikoomilisi lugusid, mis seltskonda hämmastasid. Statiiv viimaseid teoseid, sümfooniline draama jahmatas publikut oma ootamatu tõsiduse sügavusega. Statiiv teadis suurepäraselt, et tema uus kirjutamislaad kutsub esile järjekordseid vaidlusi. Ja tõepoolest tõepoolest moodustas Sokratese ümber kaks äärmuslikku parteid. Ühed kuulutasid teose šedööver, eks teised ei tahtnud sellest midagi kuulda. Nii oli olnud kogusatii loominguga. Te kuulete lühikest fragmente teosest Sokrates mille tekst on võetud Platoni dialoogide sellest osast, mis kirjeldab Sokratese elu ja surma. Statiiv viimased elukuud möödusid vaikselt ja tagasihoidlikult. Pärast tema surma saadi teada, et ta pühapäeviti jalutas tihti ümbruskonna lastega. Tema sõbrad olid piima müüa Jäpagar, kes muidugi ei osanud aimatagi, et see hea vanaisa oli Pariisis Noobide kuningas.