Serenaad just nii mese täiti kujutamegi nagu krahh alma viivasse vilja habeme ajajas, laulab kitarr käes ja mantel üle õla seistes oma südamedaami rõdu all. Ümberringi lõunamaa sametpehme, öö ja taevas, lõunamaa suur apelsin kuu. Sest natuke peab ju valgust ka olema, muidu poleks lavalt midagi näha. Ei oleks näha isegi seda, et laulumagusad helid võluvad rõdule. Kaunitari, kes peidab end suure lehviku taha. Levik on ilmtingimata oluline, sest kõik teadjad ühest suust väitnud lehviku abil võib hispaanlanna väljendada absoluutselt kõike, rõõmu ja kurbust, lembust ja jahedust, keeldumist, kõhklust ja nõustumist. Lehvik andis vastuse ka sellele, kuidas Serenaadile kavatsetakse reageerida. Sera on itaalia keeles õhtu ja see Reeno õhtune või öine jahedus. Seega ütleb juba nimi selgesti, et serenaadi lauldi õhtul ja vabas õhus, mitte ruumis sees. Serenaadi elulugu jälgides jõuame 11. sajandini välja. Trubaduuriks lauludes oli kindel koht Serenal õhtu laulul. Sisu oli samasugune kui hilisemal Serenaarilgi armastaja püüab õhtul oma daami juurde pääseda ja palub ust avada ülistades lauto saatel daami veetlevust ja oma armastuse suurust. Näide 12. sajandi Truva tuurilt. Värnaartevantodori. Et üle igast laulikust mu laul käib, ime pole see, sest alla heitnud armule ei ole keegi rohkem must muu keha hind ja mõttelend ja jõud on käsutada, talv on võim, nii suur ta kammitsal, et muu on kõik mul ununenud. Et ilusaim ja parim, just mu arm on tõejutt, on see suur arm toob silmast välja v ja ohvreid toob ja kurvastust. Sest arm on mind vangitsen ja vanglavõti peos on tal kui süda vaimu armsamal eal vangi oleks, aletsen ma lahti ütleks kullast, mis oleks vaid mu hoole all, kui teada oleks armsamal, kuid Ruul ma teda igatsen mul teda nähes sugenenud, on teine värv kibalgele sess, nõnda vapustab mind see kui lehti, puudel, tuulelend. Ma tunnen lapsena end justkui arm, samm on vaid ligidal. Niisugust armu nähes tal võiks tõesti olla halastust. Aja jooksul kadusid rüütlid ja trubaduri laulud oma daami kultusega. Serenaad aga jäi eriti Itaalias ja Hispaanias. Renessansi ajal kuulus hariduse juurde tingimata ka pillimängu oskus. Ühes 16. sajandi käitumisõpetuses öeldakse, kes ei armasta muusikat, sellel pole mõistusega ilmselt kõik korras? Vaevalt küll ükski endast lugupidav mees tahtis tunnistada, et tema mõistuses midagi viltu on. Kindlaks tunnistuseks vaimsest tervisest oli võtta lauto kitarr või mandoliin ja kallimale serenaadi laulda. Kes oskas komponeeris, luuletas selle ise, kellel see hästi välja ei kukkunud, kasutas teiste tehtuid. Seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil serenaad sai laiema tähenduse. Hakati kirjutama serenaadi väikestele orkestritele või instrumentaalansamblitele. Ka neid kanti ette väljas maja ees, kus elas isik, kellele taheti austust või armastust avaldada. Eriti läksid niisugused tervitus lood moodi Saksamaal ja Austrias. Need olid sageli mitmeosalised süüdilaadsed teosed. Lõppude lõpuks, mida kauem serenaad kestis, seda suuremat lugupidamist selle tellija tundis. Ka Mozarti väike öömuusika on üks niisugustest Serenaalidest. Kindlasti ootavad paljud juba tükk aega kannatamatult Schuberti kuulsat serenaadi. Tuled tuleb, ega ta tulemata jää. Astume 19.-sse sajandisse ja kohtumegi Xuvertiga. Vaikselt anuvad mu laulud. See lugu on olnud võti mitmele filmile ja lavaloole ja seal on teda armastatud ka tõelises erenaadina mõne enamasti kalgi südamega kaunitari aknal serveerida. Sisu on selleks igati sobiv. Aga muusikaajalugu ütleb, et Schubert seda siiski oma sümpaatia akna all laulmas ei käinud ega palunud ka sõpradel seda teha. Sel ajal sai serenaad veelgi ühe uue tähenduse juurde. Armastuslaul romanss, mis oli kirjutatud kontsertpalaks. Olustiku muusikast välja kasvanud serenaad hakkas möödunud sajandil üha enam vallutama kontserdilavasid. Serenaadi kirjutati häälile, sooloinstrumentidele, kammeransamblile, keelpilli ja sümfooniaorkestrile. Ja enam polnud serenaad üksnes itaalia, hispaania ja saksa keelt kõnelevate rahvaste pärisosa vaid vallutas kogu Euroopa lõunast põhja ja läänest itta, seejärel ka kõik teised euroopaliku kultuuriga maailmanurgad. Ega serenaad esialgses mõisteski väljas olnud. Friedebert Tuglas, kes enne esimest maailmasõda Hispaanias rändas, kirjutas, et see vilja on linn, mis ühendab eneses veelgi kõike seda, mida romantiliselt Hispaanialt traditsiooni tõttu nõuame. See on veelgi duennjade, kitarride, palkunite, Serenaadide, lehvikute, lillede, mustlastantsude, kirikupidude ja härjavõitluste linn. See viljaromantika köitis paljusid möödunud sajandi kirjamehi ja heliloojaid. Eeskätt just neid, kes ise ei olnud hispaanlased. Nii sündisid ka uued Serenaadid A la kitarr käes ja mantel üle õla. Vastukaalus tõsimeelsetele romantilisele Serenaadidele kirjutas paradin nelja kavaleri serenaadi ühele daamile. See on paroodia. Kujutlege nelja laia kaabulist kavaleri korraga ühe rõdu all ühele daamile oma palavat tundeid avaldamas. Seda õnne oleks tõepoolest paljuvõitu. Aga paroodia all on oma seadused hästi parodeerida saab ainult häid lugusid. Kinnituseks on nii parodeeritavate kui ka paroodia pikk eluiga ja aina uuestisünd lauljate repertuaaris. Ükskõik kui suuri vormilise muutusi serenaad olustiku muusikast eemaldudes ja kontserdisaalis kõlades ka tegi säilis siiski peamine. Serenaad on muusikaline pöördumine armastatu poole. Kõige siiram saab niisugune pöördumine olla emakeeles ka muusika vallas. Sellepärast on erinevate maade heliloojad serenaadi luues andnud neile oma rahvuslikud jooned oma koloriidi oma tundelaadi. Sõna armastan kõlab igas keeles ilusasti, ehkki erinevalt niisama ilusasti erinevalt kõlab see ka eri maade muusikas. Öö oli vaikne ning lämmatavalt palav. Taevas kahvatult hõbehall, üksikute Ahed vilkusid tuumilt. Täiskuu hakkas roostetama läbi puude. Nipernaadi astus aida. Juurde kuulates ning koputas. Anne-Mari. Armas, kas kuuled? Lausus ta. See olin mina, toosama mees, kandlega. Anna andeks, et tülitan sind pidin juba kindlasti lahkuma, siit juba läksingi ära, kuid siis tuli meelde, et võib-olla Anne-Mari polegi nii kuri ja palub mind ometi veerukeseks enese juurde. Muidugi, mitte kohe, mitte täna ega homme ka Ülehomsest, ärme veel parem, praegu räägime vaid edaspidi, päev hiljem, ütleme nädala või paari pärast siis kui harjud juba minuga, kui oled juba visanud paar tulist pilku moodsa. Täna aga lubad mul niisama vähe siin istuda ja pisut. Lobiseda, eks ole ta hädaga olla. Lahke nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule Sa mind kindlasti mitte. Tabani kandle kivinajale pühkis higi ning istus aida lävele. Vööd on nii tulised, ütles ta. Nii tulised ja valged, vaatad päikese loodet ning oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kui tuleratas, kumab ja särab juba taeva vastaspoolel. Oli ööd või ei olnudki. Ning see teeb nii rahutuks ja haigeks, rändad kui tõbine ringi ja ei leia oma parajat paika. See und pole raasugi. Oled põgus, kui lind oksal. Küll on kahju, et sa ikka veel ei usu, et olen armunud sinusse. Tõesti, varsti võib nõnda juhtuda, et ma kihutan sinu pärast kosest alla, kihutan alla ja valmis, ongi su poiss, minu juures juhtuvad säärased asjad lihtsalt ruttu. Ehk võib-olla muudad veel oma meelt. On mari, saa ometi aru, et armastan sind vastavaid üks sõna, üks lihtsaim sõna, pean ometi teadma, et viibid selle ukse taga. Või tahad, et mängiksin sulle? Ta võttis kivilt kandle, asetas uksele lähemale, tõmbas paar korda sõrmedega mööda keeli kuuletas siis vähe. Ning. Mitmed nüüdisaegsed ansamblid on võtnud oma nimeks trubaduuriks kitarr moepill üle maailma ja moodsad majad ehitatakse ka madalalt käiva päikesemaade sõdudega. Kas tähendab see äkki ka kunagiste Serenaadide juurde tagasipöördumist? Kujutlege, mis juhtuks, kui nüüdisaegne tuba tuur läheks 100 korteriga maja juurde serenaadi laulma neiule kelle rõdu asub näiteks kolmanda trepikoja viiendal korrusel. Aga äkki avanevad kõik rõduuksed ka sellest all ja ülalpool ning naabersektsioonides ka kõrgete majade vahel kõlab hästi. Aga kui ilmub korraga kümmekond trubaduuriks, hoidku parem mitte. Õnneks kasutab enamik praegusaegsetest ruvad uuridest elektrikitarri ja selle rõdu all käikulaskmine tooks asjaosalisele kaasa liiga suuri tehnilisi raskusi. Nii et ärge kartke, ei maksa loota. Aga siiski on Serenaadid kenad. Laskem neil jääda kunst muusika valdkonda, kuhu nad oma pikal arenguteel on välja jõudnud. Woody. Siini jäädi. Ju. Jaa. Jaa. Jaa.