Külaline. Eesti muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustasid rahvusvahelisel muusikapäeval esimesel oktoobril parimaid Eesti muusikuid ja üks helikunsti sihtkapitali aastapreemiat. Test anti vioolamängija, Johanna Vahermägi läheb tema tipptasemel kontserttegevuse eest vioolamängijana erinevates kammerkoosseisudes ja projektides. Tšellist Henry-David Varema sõnul võib Johanna Vahermägi pidada peenetundeliseks ja paindlikuks kammermuusikaansamblipartneriks, kellel on olnud äärmiselt õnnestunud esinemisi ka solistina. Johanna Vahermägi on meiega täna siin delta stuudios, tere päevast ja palju õnne preemia puhul. Tere ja suur aitäh. Preemiate andmise järel küsitakse ikka laureaatidelt. Kas preemia tuli üllatusena? Üllatusmoment ja sellega seotud positiivsed emotsioonid olid kindlasti omal kohal. Mina küsin hoopis, mida see preemia teie jaoks muusikuteel teie teile endale tähendab? Ja see üllatusmoment oli tõesti suur ja alguses, kui ma selle kõne sain, siis ma lausa mõtlesin, et nad on eksinud adressaadiks. Sest et nagu kultuuriminister oma kõnes väga ilusasti ütles, tsiteerides Arvo Pärti, et et neid teisi, kes oleksid võinud ja väärinud seda tunnustust, on ju nii palju. Et ma arvan, et minu jaoks isiklikult see tunnustus võib-olla tähendaski kõige rohkem sellist kinnitust, et, et tehtud töö on olnud kõrge väärtusega ja et kõik see higi ja vaev ja valu ja, ja armastus, mis on pandud selle tegemisse, et see ei ole läinud tühja vaid, et seda on, on vastu võetud ja märgatud, nii et et ma arvan, et eelkõige tähendas kindlasti sellist kollegiaalselt tunnustust, mis minu jaoks on väga-väga suure kaaluga. Alustasite oma muusikaõpinguid juba kuueaastaselt Tallinna muusikakeskkoolis õpetaja Tiiu Peäske viiuliklassis ometi jätkasite alates 2000.-st aastast hoopis joola õpinguid. Kuidas jõudsite viiuli juurest Biolani ja mis selle pilli juures teid köitis? See oli väga tore lugu ja kuna minu viiuliõpetaja Tiiu Peäske abikaasa Toivo Peäske oli tol ajal, ma ei tea, kas ta enam on, aga oli koolilastekeelpilliorkestri dirigent ja, ja ilmselgelt nagu ka siiani oli vioolamängijatest puudust, siis Toivo küsis Tiiu käest, et noh, et kas oleks sul mõni õpilane, kes sobiks ka vioolat mängima ja kuna siis õpetaja Tiiu mind soovitas sisake sky, minul seitsmendast klassist vioola pingud nagu lisainstrumendina ja neli aastat, siis mängisid mõlemad pilli korraga ja minu jaoks toimus selginemine kuskil üheksandas klassis. Kuigi mulle viiulimäng endiselt väga meeldis, siis otsustavaks sai ikkagi minu jaoks selle pilli Biola hääle kõla keset tämber ja kuidagi selle selle tämbri kuus ja iseloom sobis täpselt minu iseloomuga väga palju paremini. Ja, ja ma arvan, et see mõte, ma mäletan, et noh, et, et kindlasti, et ma pean valima ühe nendest pillidest, et ma ei saa mõlemat sama intensiivselt mängida. On inimesi, kes suudavad mõlemad teha, aga ma, ma tundsin, et mina ei ole, ei ole see inimene, et ma tahaksin pühenduda pigem ja, ja siis ma mõtlesin, et kui ma peaksin edasi elama niimoodi, et multo keelt ei ole siis ma mõtlesin, et seda ei suudaks, nii et noh, ma mõtlesin, et ilma Miigeleta ma saan hakkama, et ma oskan kõrgelt ka mängida, et see ei ole probleem? La kellele, et küllap see võimalik on. Aga tol ajal see oli üsna hulljulge otsus, sest et mul ei olnud otseselt silme ees kedagi, kelle moodi ma oleksin tahtnud olla ja väga suureks tõukeks sai ka kahe tuhandeid kuuendal aastal. Ma käisin Inglismaal ainult mannil ühel suurel vioola konkursil ja workshop idel, mis on siis Lionel Tertise nimeline suur vioola konkurss üks maailma suurimaid. Ja seal ma sain siis kinnitust sellele, et see ja siis 10.-st klassist otsustasin vioola peale üle minna. Et see ei olnud nii-öelda hüpe tundmatusse või pimedusse. Paidet on terve vioola maailm olemas, täis suurepäraseid fantastilisi mängijaid ja vioola mängu kõrgelt arenenud kunst, mis on küll võib-olla palju vähem tähelepanu saanud, aga on täiesti olemas. Siis ma nagu sain kinnitust sellele, et ma tõesti olin nagu leidnud selle, mis on minu enda asi. Viola kipub instrumendina tõesti sageli viiuli ja tšello vahel mõneti märkamatuks jääma. Loodetavasti see aeg kuulub juba minevikku, kui vioolat eelkõige saateinstrumendiks peeti või kuidas teile tundub? Ja ma usun küll, noh, alates juba William hõimuloosist ja nagu ma ütlesin, lainel Cheutisest, kes olid teerajajad Viola sooloinstrumendiks toomisel sellest ajast peale, on, on see ikkagi väga juba iganenud nähtused, vioolat peetakse nii-öelda saateinstrumendiks. Kuigi tuleb märkida, et mulle endale ka väga meeldib just see vioola mitmekesisus, see rollide osas. Et ma võin olla saatehääl. Ma võin pugeda sinna viiuli tšello vahele niimoodi, et ma täidan märkamatult selle vajamineva tühimikku ja kui vaja, siis astun esile, et see see rollide mitmekesisus on midagi, mida ma väga naudin ka. Milles vioola ja viiuli mängimise erinevuste jaoks võib-olla siis tehniliselt seisneb, aga ka helikõlaliselt tunnetuslikult? Ja no kõigepealt Need on väga erinevate ise loomadega pillid, ma julgeksin väita, et kuigi mõlemal saab mängida nii soolo kui saata rollis, siis tehniliselt ma arvan, et eelkõige on suurim erinevus on tooni tekitamises. Ja mul oli väga suur õnn, et mu esimene päris vioola eriala õpetaja Viljar Kuusk tundis mind vist kuu aega, kuna tal oli oma töökojas võimalik mulle anda kätte kohe tšello kontrabass siis ta sundiski mind tunnis mängima tšellot kontrabassi. Et ma saaksin aru, mis vahe on suurema ja paksema keele kõlama tõmbamisel võrreldes riiuliga, kus see toimub ikkagi suhteliselt lihtsasti. Ma kindlasti ei ole kerge seda ilusat kõla viiuli peal saavutada, aga see tooni tekitamine ja, ja raskuse kiiruse suhte tunnetamine selle pilli peal, ma arvan, on, on kõige suurem vahe võib-olla viiuliga, sest et mängutehniliselt lihtsalt noh, sõrmevahed on natuke suuremad, aga väga suurt vahet seal ei ole. Aga jah, iseloomult Viola on palju. Seda võiks võib-olla võrrelda soprani ja metsosoprani ja aldi selles mõttes nagu rollide vahega, et üks on särav, peamiselt selline jõuline, teine on sume pigem selline meloodiline, niiet et võib-olla ka rahulikum. Samas mulle meeldib see, et vioola ei ole mingit pidi piiratud, temaga saab ka mängida Carmeni pise, mis iganes variatsioone ja suurt virtuaalsust, nii et, et selles mõttes ta on väga mitmekülgne, huvitav instrument ja sellepärast ta mind paelub kõige rohkem. Mõned aastad tagasi saite enda kätesse ühe väga erilise vana instrumendi, millel mängida. Kas on endiselt teie pill, kas te mängite sellel ka praegu? Ja see oli tegelikult selle aasta veebruaris, nii et ei olegi väga palju aega tagasi. Ja ma pean ütlema, et selle instrumendiga mängimine ainult sellel pragmangingi ja selle instrument see on, see on 1600. 1650 aastast pärit šoti meistrit homa Surkharty vioola. Ja see on väga-väga eriline instrument just selle tõttu, et ta kõlavärv ja tämbrid on. Noh, võib, võib öelda, et talun registreid, mille olemasolust ma ei olnud teadlik varem ja ta on väga palju laiendanud ka mu enda, ütleme interpretatsiooni, lihtsalt uudishimu selles suhteliselt, mida üldse võimalik on teha ja just ütleme kõla värvid otsingutele niimoodi, et see on, see on täiesti meeletu tõuke andnud väga positiivses suunas, et edasi otsida ja, ja vaadata, mis on üldse selle pilli võimalused. Te olete üles astunud muusikuna, nii kammerkoosseisudes kui ka solistina. Millise suurusega koosseis teile enim südamelähedane on? Vot seda on väga keeruline öelda, sest et täiesti kammermuusika on mulle kõige südamelähedasem muusika tegemise vorm, samas võib ju öelda, et kõikum kammermuusika võib olla ainult, kui mängida päris üksinda, et siis sul on kammermuusika iseenda või helilooja või publikuga. Aga mulle ma pean ütlema, et ma naudin seda nagu vastutust ja võimalusterohkust. Kui ma olen üksinda esindan oma pillirühma ehk siis kas on kvartetis Triioos et kus ma olen, ütleme siis ansamblis ainukene vioolamängija, et siis ma saan ise vastutada kogu selle pillirühma rolli eest selles teoses ja, ja see pakub mulle väga palju rõõmu. Samas, kui mängida suures 100 pealises orkestris, mis kõik Mänkus kõik mängijad omavahel mängivad koos nagu kõige paremat kammermuusikat, siis see on omaette selle selle suuruse sees olemine on täiesti kirjeldamatu tunne, nii et noh, Ma ma ei oskaks öelda, kas ma eelistan üht teisele, aga aga mulle meeldib see vastutus ja väljakutse, mis on Carollidel, kus on suurem vastutus? Mille poolest see vastutus erineb solistina ülesastumisest? Noh, siin ongi erinevad rollid nii-öelda sama sihukse terviku loomisel ja solistina eelkõige ma arvan, et on lihtsalt rohkem ruumi anda kõlapinda omaenda kujutlusvõime näitamisele selle interpretatsiooni kujundamisel, et solistina kindlasti Sult eeldatakse ja oodatakse ja samas võimaldatakse palju rohkem iseenda panust sisse panna, et kui orkestrimängijana muidugi su isiklik panus on, on samuti oluline, aga seal no määravaks ka see, et sa oskad sobituda teistega ja ja mängida täiesti ühtselt oma rihmaga ja kõike seda, et solistina see jällegi see vastutus on palju suurem. Aga samas sul on ka rohkem ruumi teha seda, mis on sinu interpretatsiooni, et, et see on ühtepidi tore. Siinkohal on sobiv hetk kuulata salvestust möödunud suve Pärnu kammermuusikafestivalilt. Kuulame Niils kaade keelpilli okteti, kus Johanna Vahermägi mängib. Kuulate kultuurisaadet, delta ja meiega on stuudios külaline vioolamängija Johanna Vahermägi. Mängite ise nii klassikalist kui nüüdisaegset repertuaari. Kuidas teie repertuaari valik kujuneb ja mida te praegu enim mängida armastate? Jah, ma pean ütlema, et nüüdisaegset muusikat ma väga palju ei ole mänginud, kuigi mul on olnud mõned väga toredad võimalused mängida erinevate nüüdisaegsete koosseisudega. Ja praegu ma arvan, et repertuaari valik selle valiku määrab eelkõige käesolevaid projektid ja kuna ma hetkel töötan peamiselt vabakutselisena, siis on natukene selline loterii, Allegri et mis satub just parajasti kavasse. Aga eks ma sinna kõrvale ma just ise olen hakanud uurima rohkem ka vioolal kirjutatud nüüdisaegseid teoseid, jään neid natukene lähemalt niimoodi teen ennast nendega tuttavaks, mis on väga põnev. Helikunsti sihtkapitali preemia, mis teile esimesel oktoobril anti, on küll kogu senise muusiku tegevuse eest aga kui vaadelda siiski käesolevat aastat, siis millised on olnud selle aasta meeldejäävamad või teile olulisemad kontserdit kaastööd? Ja aasta on olnud väga pikk, kuna me oleme peaaegu novembris juba siis selle väga mitme kuu sisse jääb palju meeldejäävaid asju, kindlasti peab mainima suvist Järvi festivali Pärnus ja Eesti festivaliorkestriga koostöö, et et see orkestri kaasa töö, mis ma olen Eesti festivaliorkestriga teinud, seal võib-olla üks meeldejäävamaid orkestri kogemusi üldse mu elus olnud lihtsalt sellepärast, et see sünergia, mis seal tekib, on, on niivõrd eriline. Ja, ja kindlasti Paavo Järvi ka töötamine on, on eriti suur suur Hailaid. Siis sellele lisaks ka suvel oli, oli Haapsalu vanamuusikafestivali avakontsert minu jaoks üks, üks väga, väga tore elamus ja dirigent Toomas Siittoniga saime seal esitada mõningaid barokkteoseid, mis oli väga-väga tore ja siis erinevad, et kammerkoosseisudes Me oleme ka eliit, kontserdite raames, aga ka akadeemia õppejõud laval. Kontserdisarja raames oleme palju koos mänginud Triin, Rubeli, Henry-David, Varema ja Ivari Ilja, aga ja need koostööd on ka alati olnud väga väga siuksed, meelde jäävad ja elamusterohked. Kas Viola sobib instrumendina igasse kontserdipaika või vajaks ta mingisuguseid ideaal eritingimusi? Sellega tuleb meelde üks väga huvitav kontserdipaik, mis oli kevadel oli, oligi üks Eesti pillifondi kontsert, et mis toimus Paide raudteejaamast. Ja seal ma mõtlesin tõesti, et huvitavaid, kui tõesti siin ruumis tööle hakkab, aga see oli väga põnev, selline vana instrumendi ja mahajäetud hoone ja selline uudse kontserdipaiga mõttes lahendus, aga see, see töötas väga hästi ja vioola selles mõttes, eks ta kindlasti. Kuna ta ei ole nii, võib-olla ta on pigem maheda kui terava kõlaga pill siis suurtes, väga suurtes ruumides ta kipub ära hajuma, ilmselgelt, aga kas siis mõnes koosseisus või siis korralikult võimendatud siis üldiselt ei ole probleemi, et ei ole kohta, kus, kus mängida saaks. Kas on kontserdipaiku, kus mängimisest veel unistate või kontserdipaiku, kuhu meeleldi tagasi läheksite? Ja. No kindlasti üks elu, Haylaite on olnud Berliini filharmoonia, kus mul on õnnestunud mõned korrad mängida ja ja sealne akustika on lihtsalt. No lihtsalt see on uskumatu, kuidas kõik on nii selge ja läbi läbi plaanitud, et, et ükskõik kuskohas, kas muusik või publik asub, kõik on kõigil ja kuulda on selge ja see, see tunne, et see kõik on, on niimoodi koos on, on väga-väga eriline. Samuti olid mõned kontserdisaalid, kui me käisime nüüd Eesti festivaliorkestriga tuuril, kus oli, oli sarnaseid elamusi üks Turu-kontserdisaal, mis oli ka väga huvitav ja hea akustikaga, mis jättis väga sügava mulje. Kui me kevadel siinsamas delta saates ühe teise sündmuse raames teiega vestlesime, siis ütlesite, et nii muusiku kui muusikapedagoogina pidevalt oma interpretatsiooni list süsteemi taasmõtestada ja teinekord suisa ümber mõtestada. Jäin mõtlema, milliseid küsimusi te endalt selleks interpredina küsite, et seda taas ja ümber mõtestada? No ma usun, et eelkõige see küsimus, mida ma ka endale kõige rohkem esitan, on see, et kas ma, kas ma arenen selles mõttes, et, et kas kas mu vaateväli, mu interpretatsiooni line kujutlusvõimega see laieneb ja noh, ma arvan, et see on kõikidele interBrettidele tuttav tunne, et et avastades muusikat ja kohtudes inimestega, kes avardavad sinu muusika tajumise võimet, sa leiad, et appi, kuidas ma suutsin varem üldse teistmoodi nagu muusikast mõelda, et, et nüüd ma alles saan aru ja kõik, mis on varem olnud, on nii-öelda nagu vähem väärtuslik. Ja mingi aja pärast sa saad aru, et oota, et ei, see vist nii käibki, et sa kogu aeg õpid juurde, sa avastad, et, et maailm ja muusika on palju avaramad ja siis vastavalt sellele sa, sa kohandad oma seniseid arvamusi, oma seniseid seisukohti. Ja ma arvan, et interpretatsiooni sellest seisukohast, see on täpselt samamoodi ja, ja miks see on minu arust oluline vähemalt minu enda jaoks isiklikult on see, et, et su muusika tegemine rikastub pidevalt, et ja, ja noh, see on nagu kuskil ütlesin, et muusika ei ole minu jaoks asi, tan koht pigem ja, ja see nagu avastade duo, see seal ei olegi seina ees, et see universum on veel palju laiem ja tuua au ja need on olemas veel need planeedid ja need teised kohad, et et selles mõttes hoiad üleval. Mitte et seda oleks vaja eraldi teha, sest et muusika on nii imeline, et seda pole eraldi vaja nagu enda jaoks haipida, aga lihtsalt see hoiab elus ja, ja teeb elu palju ilusamaks ja värvikirevamaks, nii et ma arvan, et sellepärast see on väga oluline Sageli tahetakse küsida, kust ammutatakse inspiratsiooni. See võib olla väga lai ja keeruline vastata. Küsin hoopis. On teil interpreet, kelle loomingulistel tegevustel ülesastumistel musitseerimisel te ise aktiivselt ehk silma peal hoiate või kes teile eeskujuks on? Millegi poolest? Ja kindlasti peab ära mainima ta pead Zimmermann ning kes on mul sellest ajast peale, kumma temast kuulsin, mis oli üsna varases nooruses, kui ma hakkasin uurima, et, et vioola maailmast, kes üldse olemas on, siis tema on minu jaoks üks võib-olla suurimaid mõjutajaid olnud nii oma isiksuse kui muusika tegemise poolest ja, ja tema tegemistel ma hoian kindlasti silma peal. Ma olen ka mitu korda tema meistriklassides osalenud, kus ma olen saanud sissevaadet rohkem sellesse, kuidas ta üldse muusikast mõtleb ja mõned korrad ka temaga koos esinenud, kus ta nagu juhendanud seda protsessi ja, ja see on olnud täiesti asendamatu kogemus minu jaoks, kuidas leida muusikas seda loomulikkust ja hingamist, samas kuna ta on ise hästi jõuline isik, siis Ma näen, et, et see jõuline isiksus, tema nagu vioola pilli eripäraga, üldse mitte ei lähe vastuollu, vaid vastupidi, võimendab seda, mis, mis on minu jaoks olnud väga, väga huvitav kogemus. Ja võib-olla teise teise interpreedi mainiksin Mihhail Grodsi, kes on praegu Berliini sümfoonikud, Berliini Filharmoonikute esimene vioolakontsertmeister. Ja just eelmisel laupäeval ta esitas Berliini Filharmoonikute Voltoni vioola kontserti ja ma ei ole seda salvestustel kuulanud ja nüüd ma hullult, et ma tahan seda kindlasti kohe vaatama minna, et see on, ütleme vioola maailmas kindlasti sündmus, kui, kui selline asi toimub. Kalendriaasta ei ole veel lõppenud teatri ja muusika ilma hooaeg aga alati algab just sügiseti. Millised on teie edasised plaanid praegusest, kas kammerkoosseisudes jätkata, kas on lootust ka soolokontserte kuulda? Ja vabakutselise muusiku elu on väga etteaimamatu ja no hetkel see mulle meeldibki. Ja ma olen väga-väga positiivsed olnud, üllatunud sellest, et kui ma Eestisse tagasi kolisin üldse mõtlesin sellise suunavõtmise peale, siis kindlasti noh, rääkimata sellest, et et lähedalseisvad isikud mulle ütlesid, et kuidas sa üldse vabakutselisena ära elad ja et see ei ole kindel töökoht, nii et et ma olen väga rõõmus olnud sellest, et see Eestis on olnud võimalik ja on olnud nii põnev. Et hetkel mul plaanid tõesti varuks, nagu ma ütlesin ka, et ma, ma vaatan vioola uuemat repertuaari, uurin seda ja ma usun, et kindlasti lõpuks sellest kooruvad välja ka mingisugused loodetavad kontserdikavad ja ma usun, et võimalusi selleks jätkub. Aga praegu on erinevate ansamblite orkestrite kaastöö hoidnud piisavalt hõivatuna, et, et see on, see on lihtsalt väga tore olnud. On ju suurepärane, kui on võimalusi loomingut jagada. Meiega oli stuudios joola mängija Johanna Vahermägi. Suur aitäh stuudiosse ja saatesse tulemast ja palju palju. Edu ning põnevaid järgmisi tulevasi loomingulisi ettevõtmisi sureida.