Miks loovad heliloojad programmilisi teoseid kirjanduslikes Ušeedel? Küllap on mitmesuguseid põhjusi ideeline lähedusse mõtte sugulus paeluvad karakterid, mida tahaks ka oma kunsti vahenditega avada või ka soov öelda minevikust hästi tuntud kujude läbi midagi uut oma kaasaja kohta. Viimast põhjust tuleb pidada peamiseks süüdlaseks Leoshiyanadžiki sümfoonilise jutustuse Tarasvulba sünniloos. 1915. aastal, kui Austria ja Vene impeeriumi väed pidasid veriseid lahinguid esimese maailmasõja rinnetel valis tšehhi helilooja Austria Adam oma teose aluseks vene kirjaniku Nikolai Gogoli jutustuse kasakate võitlusest 15. sajandil. Ja veelgi selgemalt ilmnes see 1918. aastal, kui sümfooniline jutustus Trasvulba tuli esiettekandele Ajal, mil nii paljud ootasid revolutsiooni lüüasaamist ja Venemaa kokkuvarisemist valas Yana tšekk helidesse ennustuse. Aga kas leidub maailmas niisuguseid tulesid piinu ja niisugust jõudu, mis käiks ülevenejõust? Tänases saates kuulame Janatšeki Trasmulbat. Teos jaguneb kolme ossa. Anrii, Ostapi ja ta rassi hukkumine. Need kolm erinevat iseloomu ja saatust on saanud huvitava muusikalise karakteristik. Googli jutustus on meie kuulajaile hästi tuntud ja selle sisu ümber jutustada pole mõtet. Valisime raamatust vaid lõikemis ilmestaksid muusikalist jutustust selle arengus. Tagasivaade Andri õpinguaastale Kiievi pursas. Andri õppis meelsamini ja nägi sellega vähem vaeva kui raske ning tugev iseloom. Tolima vennast leidlikum. Sagedamini oli ta eestvedajaks üsna ohtlikes ettevõtetes ja oskas oma leidliku mõistuse tõttu nii mõnigi kord karistusest kõrvale hiilida. Ka tema januneb vägitegude järele, kuid ta hinge leidsid ühtlasi bee ka teised tunded. Vajadus armastada lõi temas elavalt lõkkele, kui ta jõudis üle 18. Ta palavatesse unistustesse hakkas aina sagedamini kerkima naine. Filosoofilise dist puute kuulates nägi ta alatasa Oma kaaslaste eest varjaste hoolikalt meid, noormehe hinge kire puhanguid, sest kasakal oli tol ajal häbi ja autu mõelda naisest ja armastusest, enne, kui ta polnud lahingust läbi käinud. Ta tõstis silmad ja nägi aknal iludust, missuguste eales veel polnud näinud. Lõpuks sai ta teada, et neiu oli ajutiselt siia sõitnud kogunovojewoodi tütar. Kohe järgmisel ööl puges ta läbi püstolaeda, ronis laiaharulise puu otsa, mille oksad ulatusid maja katuse kohale, kobis puu otsast katusele ja laskus läbi kaminalõõri otse kaunitari magamistuppa. Tundmatut meest äkki enda ees nähes ehmus kaunis poolatar nii ära, et ei saanud sõnagi suust. Kui ta ka tunnistama sära tollesama noormehe, kes tema silme all tänavale maha oli prantsatanud. Valdastada jällegi naerutuju. Pealegi polnud anrii näoilmes midagi kohutavat. Noormees oli välimuselt väga kena. Kaunitar naeris südamest, tegi endale tükk aega noormehe kulul nalja. Ta oli tuisupäine nagu poolatar kunagi. Kuidas silmad imeilusad läbitungivalt selged silmad heitsid pilgu, mis oli pikk nagu igavik. Anrii andus täielikult kuulide mõõkade, Põlue muusikale. Tema ei teadnud, mis tähendab järele mõelda, kaalutleda või aegsaste vaagida oma ja vaenlase jõuda. Lahingus nägi ta pöörast õndsus, diaid loobumist. Midagi pidulikku kerkis ette neil silma pilkudel, millal inimese pea kuumaks lööb, millal ta silme ees kõik vilgub ja isegi seni läheb. Millal pead otsast lendavad hobused maha prantsatanud. Temaga kihutab joobununa kuulide vihinas ning mõõkade sähklemisesse jagab hoope kõigile märka vastu antavat. Isa imestas korduvalt, nähes, kuidas ta ainult kihkuvast tuhinas taga õhutatuna tormas sinna, kuhu kunagi ei julgeks tormata, külmavereline kaalutleja. Juba oma metsiku peale. Sööstuga saatis ta korda tegusid mida olid sunnitud imestama vanad lahingumehed. Ütle, kes sa oled, mulle paistab, nagu oleksin sind kunagi tundnud või kusagil näinud. Kaks aastat tagasi. Kiievis. Kaks aastat tagasi Kiievis pannakesel põhjewoodi tütre tehnia kus pannaki on Ta on siin linnas. Linna elanikest pole kellelgi juba ammu enam leivaraasugi, kõik söövad ammudel mulda. Pannake nägi linna valilt sind saparooseste hulgas. Ta ütles mulle, mine ütle Rüütlile, et ta tuleks minu juurde, kui ta nendel mäletab. Kui ei mäleta, et ta siis annaks sulle palaleib, on vanaema jaoks. Temal on ka vanaema, et ta tema nimel annaks leiba. Palju igasuguseid tundeid tärkas, süttis kasaka noores rinnas. Ta süda peksis kõike möödunu, kõiki, mille oli summutanud nüüdne kasakate Välileeria karm sõjamehe elu kõikerkes korraga pinnale ja uputas omakorda oleviku. Läks süda peksis talle üha tugevamini ja tugevamini juba üksi mõtte puhul, et ta näeb jälle poolatari. Ta ei kujutlenud, et näe, poolakryniisuguseni tonnine oli imekena tuisupäine tütarlaps. See sihinega kaunitar, naine oma küpses ilus. Ta üles tõstetud silmadest kiirgas vastu täiuslik tunne mitte osake tundes, mitte vihjetundele. Et tunda täius. Ei, ma ei suuda tasuda sulle millegagi, suuremeelne rüütel sõnast, poolatar hõbedaselt vääreleval häälel. Ainult jumala üksi võid tasuda suvi, mitte mina, nõrk naisterahvas. Kuninganna, püüdisandri, kelle südant, hinge ja kogu olemust oli vallanud võimas tundepuhang. Ütlen, mida sa soovid, mida sa ihaldad, käsi mind teha seda, mida ei suuda ükski inimene, ma teen seda, ohverdan selle eest oma elu, ainult surnuna võidaks mind sinust lahutada. Ja oma suureks kurvastuseks tean liigagi hästi, sina ei tohi armastada mind. Ja ma tean, mis on su kohus ja sa pead täitma. Sind kutsuvad isakaaslased Isamaa. Meiega olenes sinu vaenlased. Mis on mulle isakaaslased Isamaa, kes ütles, et minu isamaa on Ukraina sandistamule Isalaks? Isamaa on see, mida meie hing ihkab. Mis on südamele kõige armsam minu isamaa, et sina ja kõik, mis mul iganes olemas on, müün maha, annan ära, hävitanud niisuguse isa eest. Võit meie koestes igalt poolt saboroslaste hääli pandi hüüdma, pasunad bemate üles, võidulip. E veel ei ole võit, täielik. Väravad avanesid ja sealt kihutas välja Hussari polk. Teiste ees kihutas kõigist südin kõigist ilusam rüütel. Darrassots jahmus, kui nägi, see oli Andri Aadras peatus ja vaatas, kuidas Andrei endale teed puhastas, tuiskas laiali, raius ning puistas hoope paremale ja vasakule. Trasse ei kannatanud välja ja käratas. Kuidas omi omi tapad. Kuladika. Kuid Andri ei teinud vahet, kes ta ees on omad või mõned muud, mitte midagi ei näinud ta kiharaid, kiharaid, nägida, pikki-pikki kiharaid ja luigele sarnanevat rinda, lumivalget kaela ning õlgu ja kõike, mis on loodud meeletute suudluste jaoks. Äkki kellegi tugev käsi haaras tal ratsmist. Andrei vaatas tagasi. Tema ees seisis Darras. Andrei lõi kogu kehast värisema, jahvatas, Noh, mis me siis teeme? Sõnasta rastal otse silma vaadates. Kuid mitte midagi ei osanud Angry selle peale öelda. Seisis silmad maas. Nii Mahammy maha usk ja maha omad pearoni maha hobuse seljast seisa. Herra liigub Pennast. Mina olen siin sigitanud, mina asuga tapanud. Ütles trass. Astus sammu tagasi, võttis püssi õlalt. Andrei oli näost valge nagu lõuend. Oli näha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sosistas kellelegi nime kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi. See oli kauni poolatari nimi. Nüüd on sõlmpunktid Andri elust meelde tuletatud kuulatamisis tervikuna Leosheannatšegi sümfoonilise jutustuse Trasvulba esimest osa, Andri hukkumine. Ostab alustas oma koolipõlve sellega, et põgenes Mursast juba esimesel aastal. Poiss toodi tagasi teda nuhelda rängalt ja sunniti raamatu taha istuma. Neli korda mattis ta maa sisse oma aabitsa ja neli korda peksti armutult läbi ning osteti talle uus. Kahtlemata oleks ta teinud seda ka viiendat korda. Kui isa poleks talle pühalikult tõotanud, panna ta tervelt 20-ks aastaks kloostrisse Noviitsiks ja hoiatanud poissi juba ette, et too ei saa eluilmaski näha saparoosiat, kui ta akadeemias kõiki teadusi ära ei õpi. Sellest saadik hakas ostab bulva haruldase püüdlikkusega istuma igava raamatu taga jõudis peagi paremate hulka. Hoolimata sellest ei pääsenute ikkagi halastamatult vitsanuhtlusest. Loomulikult pidi see kõik kuidagi kalgistama iseloomu ja kasvatama meelekindlust. Mille poolest kasakad on alati silma paistnud. Ostapi peeti alati üheks paremaks seltsimeheks. Ta ei andnud kunagi ega mingil juhul välja oma kaaslasi. Ükski kantsiku ega vitsanuhtlus ei suutnud teda selleks sundida. Ta oli karm, muude kihkude vastupealesõja ja suure joomingu. Vähemalt ei mõelnud ta peaaegu kunagi muust omasugust vastu, oli ta otsekohene. Headust oli tal sel mõõdul, nagu seda võis olla üksnes niisuguse iseloomu juures. Ja tollel ajal Paistis, et osta apile oli lahinguline tee sõjaliste tegude juhtimise keerukas kunst juba sündimisest saadik ette määratud. Kordagi ei kaotanud peadega kohmetunud ühelgi juhul vaid hindas 20 aastase nolgi kohta otse ebatavalise külma verelisusega silmapilkselt ära kogu ohu ja olukorra leidis samas kohe nõu, kuidas ohust hoiduda, hoiduda selleks, et pärastpoole seda kindlamini sellest võitu saada. Ta liigutustes ilmnes juba nüüd ära proovitud enesekindlus ja selles ei saanud märkamatuks jääda tulevase juhi kalduvused. Ta kehast hoovas sitkust ja jõudu ning rüütlina saavutas ta juba lõviliigutuste vägeva jõu. Nii kui umaanlased kuulsid, et nende kurenni Atamani enam elus pole, hakati nõu pidama, keda valida, uueks kurenjaatamaniks. Lõpuks arvati. Paremat kureni Atamaniks pole panna, kui vulba Ostap. Tõsi küll, taunis kõigest noorem, aga mõistuse poolest on ta nagu täismees. Ostab tänas mütsi peast võttes kasakett kaaslasi au eest. Ei hakanud vastu seisma, ei oma noorusega noore aru pärast, teades, et on käimas sõda ja praegu pole aeg selleks, vaid viis mehed kohe samas taplusse ja näitas kõigile ette, polnud asjata valitud Athomoniks. Vaenlase vägi piiras metsa igast küljest sisse ning igale poole puude vahele ilmusid ratsanikud saablite joodadega. Ostoppi kallale kargas äkki kuus meest, kuid see nähtavasti ei tulnud neil õnneks, sest Ühe lendas pea otsast, teine käis taganedes kukerpalli, kolmandale tungis oda ribide vahele. Neljas oli pisut vapram, põikas peaga kuuli eest kõrvale, kuid tuline kuul tungis hobusele rinda. Metsikuks muutunud hobune ajas tagumistele jalgadele püsti, prantsatas maaja litsus ratsaniku Endal surnuks. Raiub ja vehib, Darras jagab hoope pähe, sellele teisele. Ise aga peab kogu aeg ees Polostaapecilmas ja näeb, et vähemalt kaheksa meest korraga uuesti Ostaabiga kokku läinud. Osta, osta ranna alla. Kuid juba saadakse ost apist võita. Juba heitis ükstele viske lingu kaela. Juba seotakse teda juba ongi, ostab kinni. Hostaap püüdist ras tema juurde teed murdes. Kuid nagu raske kiviga põrutati talle endale samal silmapilgul kõikeks segi pahupidi ta silme ees. Platsi, kus pidi täide viidama hukkamine, Polnud raske leida. Rahvast voolas sinna igast kandist. Väga palju vanaeitesid kõige jumalakartlikumad, suur hulk neitsikese ja naisi, kõige arglikumaid, kellel pärast kogu öö ilmusid unes verise surnukehad. Aga ükski neist ei lasknud mööda juhust rahuldada oma uudishimu. Ah, mis kune piinamine, kiljusid paljud neist hüsteeriahoos silmi kinni katta, see nagu ära pöörata, kuid teinekord ikkagi üsna kauaks siia seisma. Mõni suu ammuli käed ette õiendatud, oleks kasvõi kõigile pea peale hüpanud ja sealt paremini näha. Mõned arutasid õhinal, teised vedasid kihla. Suurem jagu oli niisuguseid, kes vaatavad kogu maailmale ja kõigele, mis maailmas iganes juhtub. Näpuga omaninaoodid selles. Palconitel palgahhini tallistus, aristokraatia naerova ja valge suhkru särava panna kena käeke hoidis kinni kaitsevõrest. Kehakad kõrgeaulise panid, vaatasid kõike tähtsa olekuga. Kaunis ehtes ja tahab, pole väidetavate varrukatega. Teenrid kandsid siinsamas laiali, kasuksid looke suupoolist. Äkki hakkas rahvahulk sumisema, igalt poolt, kostis hüüdeid. Tuuakse, tuuakse kaasakad. Nad tulid katmata peade pikkade juuksetuttidega. Näod olid neil habemesse kasvanud. Nad astusid kartmatult ette süngena, vaid mingi vaikse kõrkusega. Vaadanud, rahvapoolega kummardanud. Kõige ees astus, mustab. Nad lähenesid juba hukkamispaigale. Ostab peatus. Ta heitis pilgu oma meestele, tõstis käe üles ja sõnas valjusti. Annaks jumal, et ükski ketseritest, kes siin seisab, ei kuuleks kõlvatu kuidas piinleb ristiinimene, et ükski meie hulgast ei tooks kuuldavale ainumast sõnagi. Seebile lähenesta tapalavale. Ei hakka lugejaid häirima põrgupiinade kirjeldamisega, millest neil juuksed peas püsti tõuseksid. Ostab talus piinamist ja valu nagu vägilane. Mitte midagi, oige taoliste tulnud üleda huultega, tuksutanud ta nägu. Kui aga ostab, pandi viimaseid surmapiinu vastu võtma, siis naiseta jõud hakkab raugema. Oh jumal, kõik tundmatud, kõik võõrad näod. Oleks siis ometi mõnigi lähedastest viibinud surma juures. Et oleks praegu tahtnud näha mehist meest, kes oleks virgutanutele arukas sõnage tröösti suruma minnes. Isa, kus sa oled, kas sa kuuled? Kuulen kostis keset üldist vaikust ja kogu rahvamurd võpatas. Kuulakem tervikuna teist osa ostab pihukkumine Janadžike sümfoonilise tutvustusest dras vulba. Tahaksin rääkida teile sellest mehed, mis on meie seltsimehe kohus? Te olete kuulnud isadelt ja vanaisadelt, missuguse au sees oli meie maa kõigi silmis. Uskmatud on võtnud meilt kõik, kõik on kadunud, ainult meie õnnetud oleme jäänud ja meie maa, mis nagu tugevast mehest maha jäänud lesknaine on niisama õnnetu kui mehi. Näete, missugusel ajal, seltsimehed, ütlesime üksteisele venna käed, mäed, mille peal seisab meie seltsimehe, tunne Pole pühamaid, sidemeid kui seltsimehe, sõprus. Isa armastab oma last, ema armastab oma last, laps armastav isa ja ema. Kuid see vennad pole ikkagi veel see, eks metsloom ja armasta oma poega. Kuid hingesugulaseks mitte. Vere sugulaseks võib saada üksnes inimene. Ka teistes maades on olnud seltsimehi, kuid niisuguseid seltsimehi nagu Venemaal pole kuskil olnud. Armastada nii nagu vene hing. Ei, nii armastada ei suuda keegi. Tean nurjatud kombed on nüüdsel ajal meie maal võimustati. Mõeldakse ainult sellele, et oleks alles viljakuhjade haagid ning hobusekarjad püsiksid keldrites terrodena, nende kinnipitseeritud mõdu vaadid. Oma inimene müüb ära omainimese, nagu müüakse hingetud elajaloomi kaubaturul. Kuid ka kõige viimasel närukaelal olgu ta ennast või üleni ära määrinud poris ja lömitamises ka selle vennad on terake venetunnet. Ja see tunne ärkab kunagi ning siis taob see vilets kätega vastu põlvi, haarab oma peast kinni ja palju häälega oma elatud elu ja on valmis piinadega lunastama oma häbitegusid. Teadku nad siis, mis tähendab seltsimehe tunne Venemaal. Tõusis üles kogu rahvas, sest rahva kannatuse mõõt oli täis tõusis üles kätte tasuma, selle eest tervitati nende õiguste üle, et need häbistavalt alandati, et nende esivanemate usku ja pühasid kombeid teotati. Arvutud hobused, lugematud vankrite voorid liikusid mööda välju. Ja nende kasakate hulgas oli üks polk kõige silmapaistvam. Ja seda polku juhtis karaspoolba. Kõige poolest oli ta teistest üle ealt ja kogemustelt vaenlase kõige kangema vihkamise poolest oskuse poolest sõjaväge liikuma panna. Trasmässasama polguga kogu Poolat mööda põletas maha kaheksateistkümmend alevit ligi 40 katoliiklikku kirikut ja jõudis Bakraakureni välja. Alguunetteile kuradil jahid Ostaapil täiedeks sõnaste rassima juurde. Otskele tehti ülesandeks viie polguga dras tingimata kinni püüda. Väsimatult ajastu neid taga käte Nestri kaldal. Neli päeva võitlesid ning heitlesid kasakad kuid viimaks lõppesid otsa tagavarad ning jõud. Ja ta otsustas läbi vaenlase ridade välja murda. Ja kasakad olid juba läbi murdmas. Veel kord oleksid neid ustavalt teeninud, nende väledad ratsud, kui ta rasbolex äkki otse kappaku pealt peatunud ja hüüdnud. Pea, piip, tubakaga kukkus maha. Ma ei taha piibki, jääks kullamusel jahidele. Vana aatamann kummardus maha ning hakkas otsima rohu seest oma piipu, mis oli olnud ta lahutamatuks kaaslaseks nii merel kui maal, sõjakäikudel ja kodus. Selle ajaga tormas terve salk tema kallale, haaras kinnide võimsate õlgade alt ja otsustati, et mõni nõusolekul põletada ta elusalt. Kõigi nähes. Kuid ei vaadanud ras tuleriita, ei mõtelnud ta tulest, millel teda põletama taheti hakata. Ta vaatas sinnapoole, kus kasakad püssitulekand kaitsesid, sest ülevalt oli tal kõik hästi näha nagu peo peal. Ta võttis kokku kogu oma häälejõu ja hüüdis võimsalt. Kalda äärde kalda äärde, mehe ringe all rada mööda vasakule. Kalda ääres on paadi, kõik viige ära, et poleks tagaajamist. Niisuguse nõuande eest sai pulba kohe mõõga sellega hoobi pähe mis leida silme ees kõik seegi. Kui Taras vulbachoobist toibus, jätmestrile vaatas, olid kasakad juba paatides sõudsid aerudega. Ülevalt 100. neile järele kuule, kuid need ei ulatunud kasakateni. Ja vana Atamani silmadesse tärkas rõõmusele. Hüvasti, seltsimehed tunnist ülevalt. Pidagem end meeles. Juba tõusis, tuli rinda, haaras ta jalgu ja laotus leegina ümber puu. Aga kas leidub maailmas niisuguseid tulesid, piin ja niisugust jõudu, mis käiks üle häbene jõust? Leosheamatšikke sümfoonilise jutustuse Taraspulba viimane kolmas osa kannab pealkirja ennustus ja Taraphi kumine. Kuulama seda nüüd tervikuna.