Vene rahval on ju väga palju kirjanikke, luuletajaid, kelle loomingut on tõlgitud mitmetesse välis ja vennasrahvaste keeltesse. Nii tunnete teiegi tõlget kaudu Marshaki, partu, Majakovski ja teiste lastevärsse. Täna tahaksime teile tutvustada sina ideleksandrova lasteluuletusi. Luuletaja, sina, Idaliksandrova on sündinud 1907. aastal Leningradis. Ta isa oli õpetaja, ema, velsker. Kui tütarlaps oli 10 13 aastane, surita mõlemad vanemad. Siit suunati ta pärast kooli lõpetamist tööle Leningradi haltuurini nimelisse ketrusvabrikusse. Kiiresti veeresid masinat jooksid poolidele niidid, kuid neiu peas veeresid sõnad riimidesse. 1928. aastal ilmutusi naiid Alexandra valt esimene värsivihik, mille pealkirjaks on vabrikulaulud. Siitpeale hakkavad ta luuletused ilmuma ajalehtedes ja ajakirjades. Heliloojad leiavad nende hulgast sobivaid luuletusi niisistamiseks. Ja siis juba kõlavad kunas raadiost, kunas pioneeri koondusel, sina, Idalexandrova sõnadele loodud laulud tuuli jõel, Chapaeff, pärjake, laul, tähekesest ja teised. Sina ideleksanduval luuletuste maailm on erksavärviline puud ja linnud-lilled ja loomad nähtuna luuletaja pilgu läbi, saavad meie headeks sõpradeks. Põed, tutvustad meid rohutirtsu tega, kes keeravad üles kelli või hoopis tähistavad juukselõikamismasinaid. Meie küll ei näe neid, sest nad peidavad end rohtu, kuid seest kuulene. Sina Ideliks Hansu talu on väike julge võilill, kes ei karda isegi tuult ennast. Vapper sinilill, kes hukkub lumesajus, kuid ometi tõi meile kevade. On uhkeesel, kelle lapsed maiustustega ära hellitavad siis trahviks talle mingit tähelepanu ei pööra. Ja kui eesel saab nüüd uuesti heaks töökaks, kui lapsed tulevad jälle ta juurde maiustustega, ei võta uhkeesel neilt enam midagi vastu. Luuletaja kirjutab kõigest sellest, kuidas sirgete ridadena seisavad väikesed tammeistikud kuidas nad sirguvad tihedaks roheliseks müüriks ja hakkavad kaitsma inimesi Lõõnskavate põuatuulte eest. Tööd armastava sipelga-ist vanaema mesilastest, kes siis, kui aias teed, juuakse, lendavad meetassile ja tahavad tarru tagasi viia oma mee kolhoosi mullikatest, kelle hooldajaks hakkavad poisid ja tüdrukud. Luuletuste lüürilisteks kangelasteks on tihti lapsegise tragi Tanja, kes tahab kiiresti suureks kasvada. Kes talutab oma pluusist, karu kui väikest vennakist, kellele ta näitab suurt ja huvitavat maailma. Õues hanesid kohates. Ja lisab sealsamas avameelselt. Mina ise kardan teda. Poeemist Primorjest Nizzas on tegelasteks Teppide poeg Missutka, kes kartmatult kappab musta lakkalisel hobusel kelle silme all sünnivad kaasaegsed imed. Inimesed loovad Mihhudka kodukohta uue mere, ühendades kanaliga Volga, Jendonni veed. Lina Ideliksandruva looming õpetas meid armastama kodumaad, hoidma loodust ja kuulama siniste jõgede hõbedasi hääli. Jalas pikad märjad püksid keks lepp vihmani teel, kui hüpik igas loigus astub, kuhu suuri mulle veele puhub. Vaat Ta loik on täis, kui anum. Seal Me käime paljajalu, jooksime, saputame põõsaid, piisku, raputame. Vihm, mis tantsis hõbeviinakastis aias kõikne peenrat. Pilvekastekannu kandis põllule q andis. Selge vihmgi väärib kiitust. Ta ju kastis Nurne niitu. Täike võtad räti, pehme, kuivatab suurt takjalehte. Ehtis õitsev toomingas oja äärset niitu sära, selge kevadpäev, tema okstel kiikus. Kerge nagu pilveke õied nagu helbed. Igaüks, kes mööda läks, rõõmu tundis, sellest jooksid siia, tüdrukud lendas siia tuul. Kaua-kaua, õitseda võib see valge puu kelle onse toomingas ta on kõigi jagu. Habras, lumivalguke lõhnaõitesadu. Sõitis mööda eideke puu, kes tabas pilk. Ja ta oksa toomingalt murdis. Silmapilk tulid linnast õppurid, mingi väljasõit nähes väikest toomingad. Oksi murdsid, kõik. Jooksid siia, tüdrukud, Gusson toomingas. Närtsinud oksa, raud vaid tolmustena maas. Aga oli toomingas õied nagu helbed. Igaüks, kes mööda läks. Rõõmu tundis sellest. Minu pihku mahtus pisikene päike. Õis on nõnda suur tall, vars tal hapralt, väike kuldne süda keskel. Valged narmad äärel. Palju neid on nurmes palju jõe ääres. Valge karikakar, see on suvesaadik. Korjame neid kannu purki, tassi vaasi, Valendavat pihus, lastel karikakrad, rõõmsad kimbud kambris laual ja kaaknel. Osavana käsi punub, puhtaid pärgi ühe kitsa tehteks, teine härja värsil. Karikakras, pärijad helendavad peas, meil hea on lauldes minna suveõhtul reas, meil. Meil on kullakarva õitseb võilill, iluks noor, ei ta karda kedagi vihma, tuult ehis sedagi. Väike võilill veel ei tea. Et kord halliks läheb, pea kergejalgne tuulde, siis üle metsa kaasel. On kuuskedelt käbid ja mändide lehteks neist lõbusaid loomi, nüüd lastele, tehkem siin Tanja, ta nooremad õed ja ta velled. Nõlaksed. Mis loom küll tulla võiks, sellest? Ei ole, ei. Niina Ei algusel käbi. Jah, siil tuli, nägid, see töö pole raske, me seda kõik, Deane, siit selg tuleb, sellest nüüd teeme, peame tai algadeks nokkaks, näe sobivat tikud, veel saba ja lind, vaat lendama kipub. Eks vaadake siia kännule parem sinitihased kuldnokad, leevike, vares. Hall, hiireke väikesest käbist sai tehtud. See suur, aga karuott ära sai. Meil hommikust saadik on töökoda hoovis, kus tehakse linde. Viis läbi rukkipõllud, tee, leib valmis, jõhnusterk, kuu oli nõnda õhuke kui kulunud sirbi serv. Siis remmelga isse peituste, kus udu palak rippus. Kuu oli nägu terashaak, mis raskel kraanal rippu siis järsku issi kujuda sai vene alfabiidis ja nagu paat, siis ujustan elaya Volga deeglis. Siis nagu meloni kuldviil neis taevarannal kuu. Ta ülelaotus, tähekiir ja sinipehmetu. Väikesel ruudil on lustakas, suupill mängib nii naljakalt tihti soodu poest, tema osteti poest on ta toodud konnaga veidraid Lugusitas, laulab kui ööbik, siis haugub kui, kas mõnikord hüüate Kikeriki. Samas kui kutsikas Glehvita, siis ei vaiki kunagi suupilli hääl pole, ta lugudel ei otsa, ei äärt. Lastesumm lõbusalt kilkab koos roodi, kes mänginud veel ühe loo engi, nunna ängi, nuruvad kõik eelmistki, Luguse korrata võiks. Tüdrukud polkat veel küsivad tantsima, sest iial ei väsi nad kirevat seelikut helgivad, keerlevad kärus, selline tantsivad sild ja aed ja tuul, männid ja kased, jupp pihlapuud möödujaid kõigil kepslema, jalg kiiremalt hirmalt kiiremalt. Kahju truudisid, puudub veel kaugel meist ruudi suupillimees. Tühjadest põldudest üle lendavad lõunasse kured. Kodumetsadest üle kostab hüüd kaasadule. Mets, sõikuma sunne, külmavärinaid, haavad. Üksik leheke, kuldne kuretarve vaid saada. Nüüd sajab lund, näe, kõikjal on ta laiu helbeid maas. Pea iga loik ning klompija Sonn kui läbipaistev klaas kus suvel metsas laulis vint, et kajas laasia õu. Seal oksal nüüd punnpaabulind, nii punab nagu õun. Kui lumi kriiksub nagu kriit täis suusajälg, jõu ja valgeid kärbseid püüab siit vöödiline kõuts. Ütleb keegi sõna kodumaa kohe oma kodu, meenub tal vana maja aed ja tume laas, jändrik pappel, õueväraval jõekäär ja väike kaseke kasteheinas lapsepõlvemäed. Teine aga nende asemel oma koduõue Moskas, näe. Ühel meenub männikoorest paat, teisel hüppenöör ja keksukast. Kolmas kodu, meenutada saab mõeldes vabrikust. Miljane, häälne pass. Neljas tepi näeb kui mooni Merisi viiesaga kuldsed uudismaad. Kodumaa on nõnda erinev, aga kõigil ainult üks. Palju tähti taevas, maal neid pole vähe. Vaata kremli tippu, seal on kirkad tähed, täht, kas sõduritel mütsee staasi? Kuldne täht on rinnas igal kangelasel? Kuhu käi sööstaks, meie kiireim rong. Vaata vedurile, pune Alttäht, seal on hõbeda seal tiival. Lennukil on tähed, palju tähti taevas. Maal neid pole, väher. Meie Tanja tundub väga tähtistena. Vaadake ta rinnal tähekeni, särab. Hõlmad lahti hoida, tahab Tanja. Sest oktoobrilaps on tema, mitte ükskõik kes. Oktoobrilasteks võetud, terve klass on neil. Näete siis, kui palju tähekesi meil.