Rebane jättis tühjalt söödud härja sinnapaika ja läks luusima, kus tahaks natuke suu pista, sest vats lõi koledasti pilli. Polnud tükil ajal enam midagi sööli, põld hamba alla saanud. Luusistele leepikud patsis läbi padrikud, ei midagi. Jõudis viimaks järve äärde, lõi silmad üles ja nägi eemaltaati tulevat. Istus vananemisreel valge särki sahiste vahel ja rees paistis tal midagi olevat. Rebane märkas vas teelt, vana tuli kalalt. Jäetri e peal on kalad. Riid, aita, kallis kavalus, lausus Rebane, laskis tee äärde pikali maha, sirutas saba. Sorgu tõmbas keha kõvaks nagu puujuurika ja lamas surnuna. Ütles riigi talle pildi juba mööda sõitma, kui märkas korraga rebast. Koort kuudene surnud, näärist pidas vane valge kinni, ronis reelt maha ja ütles. Hakkas rebasel sabast kinni ja viskas koorma otsa. Ise istus jälle ette ree peale ja muutsutas rulasõidule, enesel aga hea meel Taavi veebel ilusa kingituse koju. Niipea, aga kui itaat rebast enam tähele ei pannud, hakkas see kaluri pealt ükshaaval ikka ühekaupa maad pilduma. Kui kõik kalad olid tee peale pillatud, hüppas Rein maha, korjas kalad kokku ja vedas oma koopasse taadi linki ei teadnud, et Rebane kaladega juba ammu kodus oli, kui ta hobusega ukse ette jõudis, ilma et oleks ree peale silma visanud, kobis ta tuppa ja üte seedele. No töölieluge täna Tõrva, too kala tuppa, jää ära, omaga sukad raefree peale, unustan. Eitrutas õueri juurde, käis mitu korda ümber vee, testis isegi õled üles, aga ei leidnud midagi niisugust, mis oleks sündinud tuppa viia. Vihastas eit ja tuli tagasi. Keda sa, vana inimene, narrid, ega maa pole sul narrimiseks, ütles Leidbaaselt. Pole seal midagi. Narrimiseks Pole midagi, päris taat ja lõigu kuma, sest eit tuli enam kui pahane üheks tooma õnn ja tõrv tuppa. Käskis heit. Rutta, staat õue. Ja siin nägid, et eidel oli õigus, regi oli tühi. Ei olnud seal kaalu ega kasuka kraed. Nüüd taipas ta, miks Rebane surnuna maas lamanud. Ta pahandas ja ütles. Oota, oota. Küll sa ükskord leiad, mida otsid. Mitmeks ajaks kadunud? Rebane ja kurg. Kukkoli rebasele varsti söödud ja otse üle soo Serkidelt läks ta kodu poole. Tee peal tuli kurg rebasele vastu. Teeveegaaerrein kummardus kurgleba, siis säär sind aga harva. Leebemaks läinud teene, imestas kurg. Leebe ja hiilgab nagu rabalaugast päikese loodel. Rebane tahtis kulgem narrida ja ütles. Ekseedule kõik, sest ninaesisest. Tule homme meile. Rebane mõtles ilma, sul pettustan, kuidas Libee ollakse. Läks koju ja keetis pajatäie putru valmis. Kui kurg külla tuli, kandil rebane, köik laulsid Aldrikutega ette, kummardus ja palus olenil lahti võtta. Ette. Kurg nokkis pika nokaga vastu taldriku põhja ja vaevalt sai suutäie, mis läks alla. Kõrg mõistasid Rebane tegi temaga pahe nälja neelasega kõik ilusasti alla. Ära minnes tänas ta südamest kõige hea eest ja kutsus rebase teiseks päevaks enese juurde võõrusele. Rebane lubas ka minna. Teisel päeval laskis kurg Omaedel köik valmistada, mis ta iial oskas teha. Magusroa lõhn täitis kogu ümbrust. Kes lauale tõi? Oleni lahkel Vabericky palus kurg kee, nagu oleksid oma kodus. Rebane käed siis küll siit poolt ja sealtpoolt silmad jooksid vett, aga suu ei ainult niite, rääsukestki. Korgi käe andis head eeskuju, kuidas pudelist pika nokaga tuleb toitu välja võtta. Kuid Rebane pidi suu puhtaks pühkima ja tühja kõhuga koju minema. Nüüd sai Rebane Kell aru, et kurg oli Kuu jäära kätte maksnud. Kuid parata polnud midagi. Pahameelega ja häbistatud.