Tere eetris portaale tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Port. Sissejuhatuseks olgu meenutus pimedast kiirlugejast. Õnnetu saatuse tõttu oli ta kangelane sünnist peale vaegnägija, kuid sellega fortuuna kiuse lõppenud, kui insult röövis talt viimasegi nägemise. Olukord sundis õppima pimedatele mõeldud punktiir kirja. Aga õnneks toimus paralleel, sest tehnoloogiamaailmas mitmeid arenguid muuhulgas lisandus arvutile põime muuta tekst kõneks. Kuigi lugev hääl oli kaugel raadios raamatuid ette lugeda. Le labast ettekandest võimaldas tarkvara teha midagi, mis inimeste puhul hästi ei õnnestu. Teksti ettelugemist sai kiirendada treenimise tulemusel harjuste üha suurema kiirusega, tänu millele suutis nädalas lugeda mitmeid kirjandusklassika toekaid teoseid. Näide kirjeldab meie võimet Rikkust treenitavust kui vaid selleks leidub põhjust. Erinevalt saatuse sunnist pakub sarnast väljakutset, energiat meid ümbritsev kultuur. Antud juhul moodne kiirustamine. Hoolimata levinud kuvandist aja maha võtmiseks mõnusalt tugitooli kerra tõmbunud lugejast leitakse sedagi võiks tuunida. Tugitooli võib alles jätta, aga ajaühiku kohta saaks teadvusesse suruda palju enam sõnalist infot. Ka raamatust võib loobuda ja seda saab asendada puht käest. Olgu etteruttavalt mainitud, et boot kastide kuulamisega hakkab ilmnema raamatutega võrreldes erisugune suhe sõnalist informatsiooni. Teadupärast. Teie loete raamatuid alati lõpuni, mõnikord põhjustab seda lugemisele, kulub aeg ja sellesse tekkinud pausid millest tulenevalt jäävad raamatud vedelema ja siis leitakse juba uus. Samuti ei ole väga tüüpiline pärast esimest meeldivat kogemust lugeda läbi kõik autori varasemad teosed. Puud, kastide puhul aga paistab seevastu levivat komme pärast esimest kontakti laadida arvutisse või telefoni kogu varasemate väljaannetega kataloog et need siis truult servast servani läbi kuulata. Mõnikord mitu korda. Baspid kirjeldab mitme podcasti kuulaja lugu, mida ühendab harjumus keerata taasesitamise kiirus kahe-kolmekordseks. Olgu näiteks või 26 aastase naise harjumus kuulata päevas umbes viis kuni seitse tundi poodcaste, tehes seda kolmekordse kiirusega. Küllap kuulaks ta kiirematki, kui vaid tarkvara seda võimaldaks. Normaalses tempos tundide arvestuses kuulata peaaegu et tööpäevale vastavas mahus esitatavat sõnalist informatsiooni. Temagi tunnistab pärast esimeste saadete kuulamist siirdust peagi läbi kuulama kogu saadete arhiivi. Tüüpiline podcasti tarbija kuulab nädalas keskmiselt viis programmi. Umbes iga viies kuulab enam kui kuut ja nõndanimetatud Fasterite kirgulajate puhul võiks olla üle 100 tuntud kastide kuulamise rakenduse. Looja hinnangul on neil üle kahekordse normaalkiirusega kasutajaid umbes üks protsent. Tehnoloogia abil saab tõhusust. Veelgi suurendada näiteks võimaldavad mõned programmid pausid välja lõigata ja samuti on levinud. Kui me üle hüpotereklaamidest kuid viimasega kaasneb tõsine probleem sest reklaamid on puud kastingute põhiline rahastamismudel. Arusaadavalt pole ju turundajatel mõtet podcasti pidajatele reklaame müüa, kui neile pole kuulajaid. Paradoksaalselt. Ta on kiirkuulamine reklaamimudelit pigem toetav, sest need mööduvad sedavõrd kiirelt, et neist enamasti üle hüpata. Ja mängu lisandub kuulamist aju füsioloogia. Sest kõnet kiirendades muutub see infovoos intensiivsemaks ning kõrgenenud heli tämber parandab selle eristamist. Samal ajal. Kui see tolmuimeja, kohviku ja muumia roosa tajumist vähendades lisaks sõnalise info tajumisele kuuleb kiirlugeja ajas ka reklaame rohkem. Tõenäoliselt ei jää see kogemus vaid põldkastide kuulajate saladuseks ja varsti jõuab tänu kultuurisurvele taoline helipilt argielu. Keskkonda esmajärgus reklaamidesse, seejärel tööle ja nii edasi. Kõik muutub kiiremaks. Infot peab neelamise asemel kugistama ning tugi tolle asendub mõne treeningseadmega. Sisuliselt muutume tasahilju pimedateks enam mitte saatuse palgust vaid iseeneslikult.