Kell on üheksa. Algab tund Bella pühapäevakoolis. Õpetaja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Saate alguses on kohe üks ebameeldiv uudis vaja kuulajatega jagada. Kõigepealt natukene taust, ruum ja kõik muu säärane uuring, mis taustaruumi uuringu juurde käib. Lugu on niimoodi, et kui see saatesari käituse, siis ma olin väga uhke, et mul olid uued naabrid, neegrid nii kaamerunist ja noh, selline nagu paar elas seal. Naisterahva nimi oli Žanna ja, ja meesterahvani. Ja nüüd tekib küsimus, kuulaja kindlasti küsib, et noh, et kui vana oli, siis poob, ma arvan, et umbes kuskil 31 aastane. Ja. Panin tähele, et nüüd pikkadel sügisõhtutel, kui inimesed süütavad oma korterites valgustid siis meie maja Stronkal särav ja on mõned agaramad on juba jõulutilla dollad ka välja. Oli ja, ja kaneelsete korter on pine, nii et midagi ei ole teha, neegrid on kadunud saatejuhi vahel vahetus läheduses, et praegu meil riigiraadio kuskilt kahte inimest ja nad esitlevad end muu sulistada mitte muu-usulistele, vaid esitavad ainult Kameruni kodanikena siis andke meile teada, vot selline eellugu, sellepärast ka neeger, muusikud, siis me saate alguses laulsid, aga praegu on Pimedate Ööde filmifestival jõudnud apogeeni ja seetõttu oleks väga õigustatud tud teha üks saade filmi teemal. Ja tänase saate. Selline tinglik pealkiri ei ole tõlgitav eesti keelde ja seetõttu hakkamegi koos head kuulajad teiega otsima definitsiooni. Inglise keeles on siis eksperdid, teation, film? Nii, nüüd ma pean hakkama seda filmi kirjeldama, see on hääbunud filmi žanr ja seetõttu ma tahaks valgustada meie kaasaegset raadiokuulajate, mida säärane filmi žanr endast kujutama. Son ekspert, SN film, see on film, mille eesmärgiks on siis vaatajat, kütkestab ta ebatraditsiooniliste sageliga tabuteemadega. Ja selliste filmide eesmärk on tekitada sensatsiooni, agaaga, frustratsiooni ning mõningal määral ka eemaletõukavad komponenti. Säärane film peab omama eriti nendele filmi vaatajatele, kes on harjunud peavoolufilmidega. Nüüd eesti keeles ei ole kahjuks eksluation filmile adekvaatset, üheselt mõistetavat eestikeelset vastet definitsiooni. Mida, mida tähendab, eks pluateetion eesti keeles ja palun, selleks on olemas sõnaraamat, ma ise ka uurisin välja, see on siis kasuta tamine, ekspluateerimine, rab pikendamine, kurdamine, ärakasutamine, hõlvamine, rõhumine, ära tarvitamine, nii et oleme jälle möönvas tõika, et eesti keeles pole vastet, mis üheselt defineeriks ühte filmižanrit. Ja selleks, et meie kuulaja mõistaks, millistest filmidest ja nende käekäigust ma nagu räägin, pean ma esmalt siis esitama. Kriteerium, mis siis iseloomustavad taolisi filme, millel inglisekeelne definitsioon, Expluation film. Nii. EXPO teise film on kaasaegses tähenduses tegelikult hääbunud filmil saan tema kuldajast oli eelmise sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel mis neid filme veel iseloomustavad, filme iseloomustab siis kehvapoolne narratiiv näitlejad kesine või siis noh, keskpärane näitlemisoskus. Filmi valmimisel on kulutatud suhteliselt Ta vähe raha. Filmimaailmas on raha selline väga suhteline mõiste, mis tähendab vähe raha võib teisele inimesele, kes filmi tegemise peale üldse ei mõtle või on sellest äärmiselt äärmiselt äärmiselt kauge on sellised summad, mida filmitööstuses ära kasutada, korralik film saada ikkagi Vistangi kolossaalsed ja nüüd tagasi mõnikord kasutatakse eksluation filmega või püütakse defineerida neid p movi definitsiooni järgi. B-kategooria film, lohisev definitsioon, kas mitte ja toome siinkohal analoogina, näiteks kui ülli tati vinüülplaadiajastul või vinüülplaadi kuldajastul singlid siis kooli reserveeritud, hittlugu nii toime juba muusika territooriumi otsaga jõudnud, siis A poole peal oli see tõenäoline. Ja b poole pealt sellel singlil olin natukene selline mitte just hiti tunnusmärkidega lugu, vot see tähendabki, et noh, et noh, käib küll nagu põhimõtteliselt võiks öelda, aga ei ole hitt. Nii, ja vaatamata asjaoludele potentsiaalsed filmisõpra ei oota, eks pluateesi filmima võtamisel laiapõhjaline ja no ütleme, hõllandusliku filmielamus on terve rida eksluation filme tegelikult kujunenud läbi filmiajaloorägastikku kultusfilmideks ning on teatud määral olnud ka filmikriitikute huviorbiidis. Mis andis siis niinimetatud eks pluateetion filmide võidukäigule, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel tõuke. Nüüd üha enam inimesi eelis Stas meelelahutusprisma läbi vaadata, tuna pigem kodus telekat vaadata kui siis minna kinno. Ja seetõttu otsustasid filmi tegijad nii Ameerikas kui ka Euroopas panustada kaardile, mis uudishimulikud kinno meelitaks. Muide täpselt samasugune tendents toimus ka Jaapanis, aga Jaapanis mindi seitsmekümnendatel aastatel hoopis seda teed pidi, et selliste kunstiväärtusega filmide asemel hakati tootma lausporri. Või nagu üldse nüüd, eks Plotion filmides on täiesti tavaline asi, kui vaataja näeb varjamatult seksi, alastiolekut põhjendamatut ja otsest sageli väga totaalselt vägivalda, siis narkotsipanemist ja igasuguseid friike Filvis, veidrusi, hävingut, ühesõnaga kõike säärast, mille eesmärgiks on siis ebameeldivate emotsioonide esilekutsumine ja madalate tunnete esilekutsumine samuti. Nüüd paraku tuleb tõdeda, et inimloomuses on programmeeritud faktor, tehke, mis te tahate, see faktor, mis teatud tingimustel laseb õitsele, siis madalad tunded ja eskaleerida uudishimu ebatavaliste asjade, nähtuste ja tänase saate kontekstis filmide vastu. Tegelikult olid eks pluateetion filmitunnustega filme loodud ka juba varem, kui kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel. Sääraste filmide tootmise apogee ilmnes juba siis nimetit kümnenditel. Filmiteoreetikud on püüdnud lahterdada ekslation, filme, ala žanritesse ja meiegi katsume nendest alažanritest tänases saates teha. Ma väidan põgusa ülevaate, aga esmalt räägime veel kahest definitsioonist, mis Expluation filmidega on orgaaniliselt seotud ning millel taas puudu adekvaatne, üheselt mõistetav eestikeelne vaste definitsioon. Jutt käib siis filmide näitamise koha kohta. Krainud Hous. Termin, mis pärineb Ameerikast ja kõige paremini iseloomustab ühte kinomaja, kus siis Expluateetion filme näidati definitsioon, krainhous, kuid selleks, et kinomaja võiks kanda siis juba kuuldud kinomaja krainhausi definitsiooni pidi olema täidetud, et kolm noh, mõningatel mõningate reservatsioonidega ka neli tingimust. Esiteks selles kinos näidata teefilme pidevalt, mis tähendab, kui üks film ära lõppes, tiitrid jooksid, ei, saalis tuld põlema ei pandud. Ja kohe jätkus taas filmi demonstreerima uue filmi demonstreerimine. Ja see võis kesta ööpäevas. Päris pikalt. Nii filme näidati siis pidevalt krainhoussides. Teiseks sissepääs oli Ameerika mõistes odav ja see oli peaasjalikult seetõttu niimoodi seatud. Filmid ise olid ka odavad, et nad pidanud. Kiiresti tagasi tooma siis kulutused ja teine moment, et meelitada siis ka madalama sissetulekuga inimesed kinno, mis oli siis ülitähtis sellises kontekstis. Kolmas kriteerium näidetavad filmid olid kehvapoolse näitleja ja lavastajatööga narratiiv logises kohe mitmest kohast. Ja oluline oluline tingimus veel, seal on see neljas tinglik tingimus. On lugu nimelt selline, et Crail Houss pidi asetsema kindlasti linnakeskkonnas, et tegemist ei olnud maakinoga või rändkinoga, see oli siis selles linnakeskkonnas on puhtalt sihuke urbaniseerumine urbaniseerumise kõrgem pilotaaž. Ja nüüd veel üks definitsioon Drive In kino. See koosneb järgmistest komponentidest, seal peab olema kõigepealt suur ekraan. Nii, siis on kindlasti ka, kus see koht, kus filmi näidatakse, siis on see filminäitamise putka, kus siis manipuleerib projektori ja, ja filmiga. Nüüd kaasaegsemaks tähenduses arvutiga ei keegi muu kui kinomehaanik. Nii naljakas kui ka see ei ole, aga tänapäevases mõistes, kui me näitame filme suures kinos läbi või arvuti vahendusel kutsutakse seda töömeest kinomehaanikuks. Vot plii trivin, see on tegelikult üks suur parkla, kus külastajad autost lahkumata said siis filme vaadata. Ja muide Driving kinol, et kui nad said kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel nii-öelda hoo sisse, siis pole tegelikult tänapäevases kontekstis oma tähtsust sugugi kaotanud, kuigi nendes kinodes tähendab drive in kinodes, ei pruugi näidata tänase saate peateemat puudutavaid Expluateetion filme. Teeme väikese muusikalise pausi ja ma räägin täna Meie muusikavalikukriteeriumitest, see on peaasjalikult säärane muusika, mis pärineb mitmetest filmidest ja tänases saates, kes saab aukoha eni omorikoone filmimuusika maestro itaaliamaalt. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. See äsja kõlanud pala pärineb ühes Itaalia filmis, mille nimi on Ilmona il brutail kätiva, mis tähendab siis eesti keeles hea, halb ja kole. Nii, aga katsume hakata lahti tema siis ekspluatatsiooni vabandus, eks pluation, filmide alažanreid. Esimene mille millest rääkida tahan, on filmid siis tsiklimeestest ja tsiklimeeste gängidest. Olgu siinkohal siis mainitud, et tsiklimeeste filmide esiisaks või pidada 1953. aastal üllitatud filmi, millel nimeks vaelduvan kus peaosas mängis Marlon Brando, noor Marlon Brando. Ja kui nüüd päris aus olla, siis saan lõi õitsele siis, kui 60.-te aastate teisel poolel hakkas tsiklimeeste filmides domineerima ohjeldama kihutamine, robustne, vägivallatseja, mine ja viha kujutamine ja viha heakskiitmine. Mõningad näited sellest ajast. Engels from how, inglid põrgust siis nii Iisraeder, ja tinglikult võib siia lugeda ka mäed Mäksi esimest osa, mis sai siis filmipurki, õigemini esilinastus 1979. aastal. Tsiklimeeste filmid on tegelikult oma maja teatud mõttes ära elanud ja nad ei ole pääsenud ka meinstriimi Kino mainstream'i, filmimaailma mainstreami. See on ikkagi suhteliselt spetsiifiline ja kitsas territoorium. Teine läks plot teise, see tähendab. See on selline, millel ma ei oskagi nagu eestikeelset vastet anda, tegemist on siis filmiga või ülefilmidega, need filmid neegritest ja loomulikult näitlejateks ka neegrid ja nende filmide stereotüüpiliseks tunnuseks oli esid. Eks film pidi üldjuhul neegrite elu kajastama, mitte tema, vaid linnatingimustes. Ning teiseks üks või mitu neegrit pidid kurnama teisi neegri tähelepanu, tähelepanu. Nii. Ja vägivald neegrite vahel oli seal pärastes filmides täiesti tavaline ja neeger vaatajate jaoks tegelikult säärased filmid ka tehti. Mõningad näited võiks ka siin välja tuua. Näiteks filmid, boss, niger, tähendab neeger, boss, Kohvi, Foxy Braun ja see rida on tegelikult üsna pikk, see on selline žanr, mis on tegelikult läinud suhteliselt suure kaarega Eestiga. Noh, julgen öelda filmi formaanist mööda. Olgu siinkohal öeldud kind Tarantino tegi säärasele filmi žanrile nagu pläxtotion teatud mõttes Homaasi ja seda 1997. aastal filmiga Jack'i Braun. Ja meie saate esimene pala oli A pühendatud neegritele, kes on kaduma läinud pluss oluline punkt b. Et see oli Jack'i Brauni soundtrack'i üks osa. Nii. Ja räägime siis edasi. Expluateetion filmi järgmistest alažanritest, need olid filmid kannibalism ist. Seda žanri viljeldi tegelikult pigem ainult Itaalias ja Hispaanias ja stereotüüpne narratiiv oli, säärane. Tegevus leiab aset siis kas Lõuna-Ameerika või või Kagu-Aasia vihmametsades, kus elavad tsivilisatsioonist eraldunud inimeselaadsed olendid, kes praktiseerivad liigikaaslaste konsumeerimist eli noh, liigikaaslase söömist. Tavapärane praktika sellistes filmides oli see, et ohvriks langenud peaasjalikult lääne pärit oluga turistid kes siis olid vihmametsa sattunud enamjaolt selleks, et teostada loodusvaatlusi või siis muud sarnast tegevust. Sattusid vangi inimsööjate Elikalibalistidega ja see oligi see nii-öelda narratiivi läbi punane joon. Nüüd tähtsamad filmid sellel territooriumil, mis on teatud mõttes ka kultusfilmideks saanud, on Canibalfeeruvaks elusalt söödud ja muidugi 1980. aasta film kani pal holokaust. Tuntumad lavastajad, kes selles žanris filme teinud on Unbert allenzi ses Franco, pseudoMaato ja muide siiani elus ning filme loo 78 aastane Itaalia filmima eestroru Keeroteodaato. Prantslased on muide andnud talle koguni säärase hüüdnime nagu mis kannibal nüüd rugero deodaato kõige suuremat ažiotaaži tekitanud film on juba mainitud. Nüüd seda filmi on õigustatult nimetatud filmiajaloo üheks kõige jäledamaks filmiks ja seda väga, väga mitmel põhjusel. Filmis on nähtavad mõrva ja vägistamisstseenid, on lavastaja poolt nii usutavalt ja ehtsalt lavastatud. Et filmid sensoritelt tekkis kahtlus, et kas need pole ehtsat veretööd. Ja eksperdid ja vaatlejad on kindlaks teinud, et inimeste elude kallale selles filmis ei mindud. Caniba holokausti üks jubedamaid fakte on tõsiasi, et väidetavalt tapeti ja seda on filmes. Seda on filmis pea peamiselt mitte tsenseeri tsenseeritud versioonis ka nähe. Tapeti ära kuus looma. Me näeme seda filmis, tegelik statistika ütleb, et seitse looma sest ühe afi tapmine oli siis filmitehnilise poole pealt nagu ebaõnnestumine. Ja selleks tuli Uusa leida ja Uusa mõrvata. Räme rõve ja ma ütlen, ma ei ole seda filmi näinud. Mulle sihuke loomade kallal. Vägivallatsemise. Male kui endast välja, nii võib saate kulg olla rikutud SKT SM, filmi alažanr, Kaars, Station. Selliste filmide möödapääsmatuks komponendiks on autodega rallimine ja avariides sattumine. Üldiselt on taolistes filmides mängus nii sportautod kui ka siis võimsad autod nagu üldse, ütleme, sisemootorid ja veel suuremad mootorid. Nii karssoteesi filme toodeti valdavalt Ameerikas muide, vähemal määral ka Austraalias, ent ilma on teinud ja ühed tuntumad on ikkagi Ameerika linateosed. Ja selle žanri vaated. Üks kõige tähtsam linateos on valminud 1971. aastal. Kannata nime vänishing point. Vot jälle saab Quentin Tarantino rääkida oma filmistes. Pruuf avaldas taga nagu lugupidamist ja tegi kummarduse sellele žanrile, mida siis filmiteoreetikud nimetavad kar spution. Movis nüüd pöörame täna juba tegelikult korra pöörasime, pöörame uuesti pilgu jaapani maa poole ja niinimetatud samurai filmid. Samurai filmid kuuluvad samuti eks pluateeesseni filmide kategooriasse, kuid siin on üks väike reservatsioon, mida ma tahan nüüd kindlasti ka lahti seletada. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastast aastatel muutusid Siis jaapani filmid üsnagi vägivaldseks ja Jaapanis oldi samuti hädas sellega, et nagu ma saate alguses pajatasid, et inimesed eelistasid kino asemel hoopis kodust telekat vaadata. Nüüd Jaapan oli võib-olla teatud mõttes isegi sellises eriolukorras, sest see on maa seal väga viljakas filmitootja, maa ja õrn õhk-õhkõrn. Osa nendest filmidest on jõudnud siis Eestisse ja no filmigurmaanil on see jaapani filmi territooriumile laskume tunduvalt. Tunduvalt lihtsam seatakse selleks eesmärgiks. Jaapani maa probleem, muide ei olnud niinimetatud graafiline vägivald, see on jälle inglisekeelne definitsioon, graafik valm, kui see fakt, et vastavalt selle maa seadustele pole lubatud eksponeerida filmis genitaale. Nii, aga sellele takistusele on jaapanlased leidnud lahenduse, selmet eksponeerida suguakti, pöörati tähelepanu ekstreemsematest seksuaalperverssuste-le ja ja olgu siinkohal öelda öeldud, et selline filmiproduktsioon seitsmekümnendatel hakkas Jaapanis domineerima ja minu teada on, nimetatakse seda nagu roosaks ajastuks. Võin eksida definitsiooniga, minu teada 70.-te aastate. Filmid Jaapanis, mis kubises siis vägivallast ja ja perverssuste eest on siis peaasjalikult tingitud sellest filmitööstus. Tema tavapärases nii-öelda mainstream'i peavoolu suhtes, kes ei saanud enam, ei olnud võimeline kütkestas publiku tähelepanu. Samurai filmid on jah. Siis säärased filmid, mida tegelikult põgusalt valmistatakse Jaapanis kuni siiani edasi, kuid kuldajastu, nagu ma juba mainisin, oli kuue ja 70.-te. Nüüd on üks definitsioon, mis on laenatud itaalia keeles siia, Alo. See on k ekstvate SN filmi alla kvalifitseeruv filmi ala saan ja on geograafilises tähenduses väga kitsalt piiritletud. Chiaalad on need itaalia filmid, mille narratiiv sisaldab kahte olulist komponenti. Eda, vabandust. Esiteks ebagi inimlikult julmalt sooritatud mõrvalugu ja edasine pea või tapjate otsimine. Tsee Alo filme iseloomustab jõhkruse varjamatu ekspromt, eks. Varjamatu eksponeerimine ja sagenenud filmides ohvriks langenud pilt, et ilusad naised, mis loomulikult lisand või õigemini lisab täiendavat õõva õõvatunnet, kui me selliseid filme käisime või läheme vaatama nüüd tähtsamad lavastajad sellest perioodist sandaari orgento lutsi Fultzi ja Maarjo Paava. Nüüd teatud mõttes vähemalt see allaelemente on ka kaasaegsetes filmides, kuid eesmärk. Meil on vaja kindlasti eksponeerida inimestel ei ebainimlikult julma. Et see on kaasaegses kontekstis tegelikult üsnagi välistatud filmid koletistest ehkki inglise keeles öeldakse selle kohta monster Movis. Selliste filmide kaalukad tegelased olid muteerunud loomad kes suuremal või vähemal määral pidid olema kas siis agressiivsed verejanulised või, või mõlemad omadused kokku. See ala žanray sai tuule tiibadesse juba viiekümnendatel aastatel. Ta on üsnagi vana Expluateetion filmi ala saan ja oli orgaaniliselt seotud omaaegsete tähele pannud tähelepanu aatompommi katsetuste võimalike tagajärgede interpreteerin sandis filmi stsenaristile kes selle motiivi, et on toimunud aatomipommiplahvatus ja nüüd võimalikud tagajärjed on siis mõjutanud ellu jäänud loomi ja need hakkavad siis kimbutama inimesi. Ja teine teine moment selle juures oli, oli nimelt järgmine faktor, et inimeste või, või tähendab inimesi võisid kimbutada siis ka sellised koletised kes on nii-öelda letargiast või, või ütleme, unest üles ärganud ennekõike seetõttu on toimunud tuumaplahvatus, see on neid ehmatanud ja siis on nad ellu ärganud. Noh, sihukesed Godzilla ja nagu üldse. Nii ja laev on muteerunud peale kiiritusdoosi, mida aatompommiplahvatus tekitas. Ja muide, mõlemad komponendid võivad ka, et nad on üles ärganud ja on veel saanud ühe laksu kiiritust ka selline asi võimalik. Nüüd kõige huvitavam üks näide on mehhiko film Lanoodseedee Losmil. Kas see on 1000 kassiööd valminud 1972. aastal? Selles näeme näitlejat kelle nimi on huugos tiigriks. Quentin Tarantino. Entusiastid teavad, et üks huugostiilitsi nimeline tegelaskuju on filmisin Klaureus pastat. Nii mis on huvitav selle Loznookiastilosmilgaatos filmi puhul, et selle filmi eelarve oli kõigest 1500 dollarit, aga film tõi iseenesest sisse 350. Oo, maika Pusmi onduda next level ja mis toob mind minu juurde tagasi? Muusika loomulikult enim humoorika hoone. Ja filminime, ma ütlen itaalia keeles peale siis loo kuulamist eesti keeles võin kohe öelda uurimine väljaspool igasugust kahtlust oleva kodaniku suhtes, sealse muusika fragment ka pärineva sul, millest osa hakkame kohe saama, palun. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Nii mis toob mind minu juurde tagasi, ma lubasin kuulajatele, et teadvustan filmi, millest äsja kõlanud pala pärines, mõte on eesti keeles kõigepealt kordama üle uurimine väljaspool igasugust kahtlust oleva kodaniku asjus ja originaalpealkiri siis Indadciines on sitta, Tiina aldi sõpradioognisas päta. Ja rohkem võiks nagu muusikat olla selles pealkirjas, aga ma võin ta uuesti. Kordamise mõttes ka, õpiti itaalia keelt kah tundma, lugupeetud head kuulajad, uurimine väljaspool igasugust kahtlust oleva kodaniku asjus. Intatsiine suu tsitaadi. Jah, ei tule hästi hindadciine Su unsitada Tiinwaldisopradioognissos päta film 1970.-st aastast lavastaja Heljo Peterit, aga jätkame siis selle julgen öelda, närtsinud või varjusurmas targias oleva filmi žanri nagu Estwation filmi alažanrite tutvustamist ja olulist rolli mängis õõva tekitamisega selline alasaar nagu natsi Expluateetion. Selliste filmide eesmärk oli näidata natside kuritegusid kontsentratsioonilaagrites ja sääraste filmide üks tunnuseid oli väga sageli esinev tugev seksuaalne alatoon. Kusjuures nii laagri komandandid kui ka valvurid olid üldjuhul sellised. Noh. Neid oli portree, portrateeritud kui statisti seksuaalmaniakk. Natsieks pluate esimene filmide üks tunnused oli see, et kusagil 1968. aastal hakati neid siis massiliselt valmistama. Barakkuse Laan ammendas ennast umbes 10 aasta jooksul. Tuntumad filmid sellest žanrist, mis on saanud ka teatud mõttes kultusfilmideks, on armastuse laager number seitse, see on 1969.-st aastast ja siis Ilsa She Wolf SS tõlge on siis Ilsa SS laste emahunt jupphaaval küll pealkirja pandud filmile. Aga no jaa, nii huvitav on märkida, et natsi eks pluateetioni filmid ammutasid ainet sellistest kunstilistest filmidest, mida tegelikult peetakse filmikunstiklassikaks. Ja siinkohal olgu nimetatud Pier Palobasoliini film Salo, ole tsenter Klementi Journaatedi sa tooma, mis tähendab Salo ehk 120 päeva. Soodomas ja Itaalia naisrežissööri, Lilian Liana Cavani film Ilbortiere Tinno ehk siis Nike portele. Öine uksehoidja, eks pluateesoni üheksas minu nimekirjas ala saan, on jälle ei ole korralikku tõlget, eesti keeles on Women in Bryson Films ehk naised vangis. See saanros sai tuule tiibadesse 70.-te aastate alguses ning üllatuslikult osub muutus väga populaarseks. Kusjuures siis teised eks pluateeseni filmid enam vaatajaid ei köitnud, ei olnud enam populaarsed, pean silmas just eelmise sajandi kaheksakümnendaid aastaid, siis see šamaan õitses täies hiilguses ka kaheksakümnendatel aastatel edasi, mis oli selle põhjus, ei oska öelda, võib-olla ilusad naised selles filmis ei oska jälle öelda. Nii ja komponendid, mis ilmestasid selliseid filme, oli siis ilma igasuguste reservatsioonidega, alastiolek, dushi stseenid, sage lesbi tsemine, seksuaalne ahistamine ja alandamine ning ohjeldamatu sadistlik käitumine naiste vahel. Noh nagu üldse niisiis on veel meil ka seks, pluation on peenema nimetusega, õigupoolest võiks jah, peenem nimetus kõlab fancimalt õige õigupoolest sellistele filmidele, mida, ilma igasuguste reservatsioonid, et ta võib nimetada soft, koeb porriks ehk softpornograafia seks, pluateisen, kuid siin on ülioluline, et Sekstration filmide puhul Ki varjuda selle maski taha vaata õigemini õigustada alastiolekut ja seksistseene, et need käivad nagu orgaanilised narratiiviga kokku ja ilma nendeta siis ma pean silmas seksistseenid ilma. Kui seksistseene filmis ei ole, siis film kaotab täielikult oma mõtet. Ja tüüpiliseks näiteks on siinkohal kõik Emanuelli filmid ja, ja muide, ebatüüpiline näide on siis pärilemas 1979.-st aastast, seda nimetatakse kas eks pluateetion filmide Ada saanlisse kuuluvaks filmiks selle filmi nimi on ka liigula. Aga miks ebatüüpiline tekib retooriline küsimus? Esi teeks on filmis püütud interpreteerida Vana-Rooma ajaloolist tõde ning filmis mängivad tolle aja kohta väga väljapaistvad näitlejad nagu Mälkonnakt õuel Pietro tuur ja Helle Mirved. Ja samuti on Caligula eelarve võrreldes keskmise eks pluateetion filmi eelarvestandardeid arvestades väga suur nimelt ka liigul eelarveks kujunes 1970 90. aastal 17,5 miljonit Ameerika dollarit, mis tolle aja kohta oli tegelikult suur suur raha ja ema novelli kohta veel üks huvitav nüanss ja juurde seda 1974. aasta filmi ma demonstreerisin nii-öelda pereringis. Jaa. Näitasin oma abikaasale, abikaasa vaatas filmi täiesti külma näoga ja kui film oli ära lõppenud, oli tema retsensioon filmi kohta järgmine Emmanuel. See on ju prostituut. Nii. Paiga ja on ja tegelikult on, tänapäevases kontekstis vaatad sellist käitumist, sellist lõdva püksikummiga käitumisseda peab taunima. K moon. Nii. Ja tahaksin rääkida spageti vesternitest, spagetivesterni on siis alates 60.-test aastatest kõige me 60.-te aastate keskpaigas tähelepanu tähelepanu, nagu nimigi viite annab Itaalias valmistatud vesternid ja spaketi. Vesternite üks kindel tunnus oli see, et nad olid olulisel määral amoraalsemad ja vägi valdsemad, kui vastavad Hollywoodi analoogid ja spagetivestern. Ite teemaarendused olid igati ameerikalikku. Siin sihukest Euroopalist euroopalikku tahku tegelikult üldse tunda ei olnud. Ja olgu siinkohal öeldud, et täna me oleme kallest vesternist film filmimuusikat kuulnud. Tahaks siinkohal rõhutada, et kõige kuulsas paketti Western 1968. aastal Itaalias valminud Seera una Volta Ilvest ehk kunagi metsikus läänes. See film on ilma igasuguste reservatsiooni deta meistri teoks ja lavastajaks meie hulgast lahkunud Sergio Leone ning peaosades tähelepanu tähelepanu tänapäevases mõistes ikkagi väga kuulsad filmitegijad läbi filmi ajal filmiajaloo Claudia Garcinaale, Henry Fonda ja Charles Bronson. Nii kurb on see, et 70.-te aastate keskPaikus paketti Western, kui saan, vajus paraku unarusse. Siinkohal on jälle hea meel öelda, et Quentin Tarantino up täitis selle žanri oma viimase filmiga vihane kaheksa eest heitvul. Kuulge, head kuulajad. Lõpu peaks kuulama ühe pala muusikat, mis pärineb filmist Emanuel.