Šostakovitši palju tahtmine, looming on silmapaistev näide ustavusest klassikalise muusika ja eelkõige vene klassika suurtele muusika traditsioonidele. Ta ammutas inspiratsiooni Nõukogude tegelikkusest leides üha uusi võimalusi selle kunstiliseks kajastamiseks muusikas. Nii seisab kirjas ametlikus neuroloogilisi. Muidugi seal ei sobinud meenutada, et kunagi peeti heliloojad üheks suuremaks formalistiks Nõukogude muusikas. Etena mustati nii, kuidas suudeti. Partei oli toona ägedalt kinnitanud. Formalism on vaenuliku kodanliku ideoloogia ilming kunstis. Partei ei kaota hetkekski valvsust võitluses vähimatki formalistlike ilmingutega. Aga meenutagem möödunud nüüd Dmitri Kovitši memuaaride abil. Teksti loeb Tõnu Aav. 30.-te aastate alguses paistis õnnelikuna. Selline valedel motiividel rajanev tunne sündis siis, kui rap ja ramm kaks. Siis tuli tegijad olid likvideeritud. Siinkohal kaks väljavõtet enest. Rap oli vene nõukogude kirjanike massiorganisatsioon aastal 1925 kuni 32. Rapi liikmed tunnistasid klassikalist kultuuripärandit, võitlesid Proventaarse kirjanduse hegemoonia ja parteilisuse printsiibi eest ning kodanlike mõjude vastu. Rap likvideeriti seoses NSV Liidu Kirjanike Liidu loomisega. Ja Rapemm oli nõukogude heliloojate muusikateadlaste pedagoogide organisatsioon. Aastail 1923 kuni 32 võitles üldmõistetava muusika eest kodanlike mõjude vastu, pidas nõukogude muusika põhialuseks revolutsioonilist koorilaulu alahindas klassikat, eriti instrumentaalseid, suurvorme ja kunstimeisterlikkust likvideeriti seoses NSV Liidu heliloojate liidu moodustamisega. Enne võis tunduda, et David enko, kes oli Rapmi üks juhte laul Nad tahtsid meid puruks lüüa asendab kogu olemasoleva muusika. Seda kehva laulu esitasid solistid, koorid mängisid nii pianistid kui viiuldajad, isegi keelpillikvartett Sid. Sümfooniaorkestri nii siiski ei jõutud. Sest selles oli kahtlasi pill, näiteks tromboon. Selge, et võis tekkida lootusetus. Ei mingit tulevikus sümfoonilise muusikal ooperil. Paljude muusikute meeleolu oli mustemaks mustem. Nii mõnigi, tõsi küll, häbenedes norgus peaga siirdus Rapmi näiteks minu sõber Ronjaševalin, kes kukkus ootamatult ta videngut vilistama. Mina varjasin ennast tööga noorte tööliste teatris. Rapem oli kruvid nii kinni keeranud, et hullemaks ei saanud enam minna. Hiljem selgus, et saab. Kui rap kadus, ohkasid kõik kergendatult. Mõni aeg olid ohjad asjatundjate käes. Loomulikult polnud neil mingit võimu. Sõitsin koguni türgi maale mingi poolametliku kultuuridelegatsiooni liikmena. Oli aeg, mil parandati suhteid Türgi ja president Kemal Atatürk, ikka. Viimane korraldas meile lõput. Tuld. Vastuvõtt. Meestele kingiti autogrammiga varustatud kuldselt port, sigarid naistele käevõrud. Pärast sõitu Türgisse, millest nõukogudelehed palju kirjutasid. Hakkasin saama esinemisettepanekuid. Ühele sellisele reisile. Arhangelskisse. Sõitsin koost sellist Viktor kupatskiga. Ta mängis minu tšellosonaadi, see oli 28. jaanuar 1936 läksime jaama värskelt Pravdat ostma. Lehitsesin lehte ja leidsin sealt Klee segadus muusika asemel. See päev jäi mulle alatiseks meelde. Teist sellist ei tea terve elu jooksul. Pravda kolmandal leheküljel ilmunud artikkel muutis kogu minu eksistentsi. Allkirja polnud järelikult toimetuse artikkel, tähendab nii, arvab partei. Tegelikult arvas Stalin. Ja see oli meeletult tähtsam. Seda ta oligi teinud, kuid see oli kõrvalise tähtsusega. Liiga palju oli artiklis Stalini isiklikke arvamusi. Leidus väljendeid, mida Slovski kunagi ei kasutanud, liiga vigased olid need. Lõppude lõpuks artiklis, kel ilmus enne suuri puhastusi Pravdas, töötas veel kirjaoskajaid, ajakirjanikke, et ka nemad poleks kirja pannud seda kuulsat kohta, milles öeldakse, et minu muusikal pole sümfoonilise armooniatega midagi ühist. Mis need salapärased jutumärkides sümfoonilised, harmoonia, leegion, selge, et nõnda suvatses väljenduda juht ja õpetaja isiklikult. Selliseid ebakohteri artiklis küllaga. Suudan täielikult eristada laske teksti Stalinil tekstist. Ka pealkiri. Segadus muusika asemel pärineb Stalinile. Segadusest see rahvaste juhi ja laste sõbra tekst omas allkirja tema ajus ilmselt keerles sõna segadus. Seda juhtub hulludega. Nõnda topiskide seda sõna igale poole. Aga miks segadus? Ooper võeti maha korraga kõikides teatrites hakati koosolekuid korraldama, lusikaid segapudrusse pistma, kõik pöörasid mulle selja. Oli seal artiklis üks lause, nimelt kõik võib lõppeda väga halvasti. Seda siis hakati ootama. Kõik kulges painajalikus unenäos. Üks minu sõpru, kes Stalinit tundis, arvas, et võib aidata. Ta kirjutas Stalinile kirja. Tõestlased Šostakovitši pole lootusetu juhtum. Lisaks kehvale ooperile leedi Mct Tsenski kihelkonnast, mis õigusega pälvis hukkamõistu auväärt parteilehes Pravda on ta kirjutanud ka mõningaid meie sotsialistlikku ühiskonda üldistavaid teoseid. Stalin käis suures teatris vaatamas minu balleti selge allikas. Lopoughow lavastas selle menukalt Leningradi, seda kutsuti seda lavastama ka Moskvasse. Pärast nimetati lopuhow suure teatri peaballettmeistriks. Juhi ja õpetaja kultuuriharrastuste tagajärjed on teada. Möödus vaevalt 10 päeva Pravda esimese artikli ilmumisest, kui trükki jõudis teine. Seal asjatundlikum pärleid leidub vähem. Minu olukord sellest kergemaks ei muutunud. Kaks purustavat toimetuse artiklit Pravdas 10 päeva jooksul. Seda on ühele inimesele liiga. Kõik teadsid täpselt, et minuga õiendatakse arveid. Tahetakse lõpp teha. Selle tähelepanuväärse, vähemalt minu seisukohalt sündimuse ootamine on mind sest peale kogu aeg jälitanud. Nüüdsest kleebiti mulle külge rahvavaenlase silt. Pole vaja selgitada, mida see tol ajal tähendas. Kõigil on see meeles. Mind nimetati rahvavaenlaseks nii salaja kui avalikult isegi sõnavõttudes. Üks ajaleht kirjutas täna toimuv rahvavaenlase Šostakovitši kontsert. Kord paluti mul kirjutada arvustus Leningradis lavastatud ooperis Othello. Arvustuses palun ma just eriti vaimustatud tenor Petškovskist. Algas anonüümkirjade sadu, kaua seal rahvavaenlane enam ei trambi, Nõukogude maapühal pinnal kohe näed, sa rebitakse su eesli kõrvad peast ja pea ise ka otsast ära. Ühe jutiga. Petškovski oli Leningradis äärmiselt populaarne. Ta kuulus nende Tenurite hulka, kes ooperilaval kätega on suutelised tegema kolme liigutust enda poole endast eemale ja kõrvale näinud Petškovskid pada eemandas Hermanina teatas meier hold kõigile, kui see mulle pimedas põiktänavas vastu tuleb, löön maha. Peskovski saatus kujunes küllalt õnnetuks. Pikka aega oli ta laagrites. Oleksin ma seda omal ajal teadnud, poleks tema arvel nalja teinud mitte kunagi. Kõnesoleval ajal oli ta ka minu võimalused laagrisse sattuda tunduvalt suuremad kui temal. Ja siis veel tuhatšovski juhtum, tuhadževski, mahalaskmine. See oli mulle kohutav löök. Lugesin seda lehest, silme ees läks mustaks. Tundus, et tapeti mind ennast nõnda jube oli. Minu rõõmutus elus on olnud palju kurba. Oli perioode, mille jooksul kaitsetus tundus võimendatuna otsekui lõikas. See oli eriti piinarikas. Perioodidel, millest eespool juttu olin valmis enesetapuks. Oht kohutas, mind väljapääsu ei olnud. Elasin hirmus, ei suutnud end valitseda. Minevik oli purustatud. Minu töö ja talent. Kellelgi polnud neid tarvis. Ei olnud valgus tunneli lõpus. Mind valdas soov kaduda, jäägitult kaduda. Selles peitus ainukene väljapääs. Mõtlen niisugusele võimalusele, lohutas selle kriisiperioodil aitas mind Sostšenko ideede tundmine. Ta ei öelnud, et enesetapp on kapriis. Ta lihtsalt tõdes, et enesetapp. Et tegemist on vaimu madalama taseme mässuga kõrgema vastu täpsemalt mitte mässuga, vaid madalama taseme võiduga täieliku lõplikuga. Muidugi ei aidanud mind lootusetus olukorras mitte ainult Sostšenko arutlused. Aga need samalaadsed mõtted aitasid vältida vastu võtmast äärmuslikke otsuseid. Ja et pärast kriisi olin vaimselt endisest tugevam. Vihameelsed jõud ei tundunud mulle enam kõikvõimsad. Sõprade ja tuttavate reetlikus ei valmistanud enam nii suurt kibedust kui varem. Massiline reetmine ei mõjunud mulle enam isiklikuna. Suutsin end eristada teistest inimestest. Samasuguste mõtete vallas kirjutasime kuuenda sümfoonia esimese osa. Kuuenda saatus oli mõnes mõttes õnnelikum kui neljanda oma. Kuues võeti kohe kava ja sõimati seda mõõdukalt. Neljanda esmaesitlus toimus aga 25 aastat hiljem. Ma ei tea, kas nõnda oli parem? Ei tea. Muidugi ei poolda. Ma seda heliteosed peavad oma aega ootama, Sümfoonia pole vein, mis seistes paraneb. Üldiselt tuleb muusikal kohe esitada. Nõnda saab publik naudingu õigel ajal. Autorilegi saab asja tuum kergemini selgeks. Kui ta on teinud vigu, võib üritada neid järgmises teoses parandada. Muidu tekib täiesti absurdne olukord, nagu minul neljanda puhul. Praegu levitatakse sellist arvamust, nagu oleks ma ise kõiges süüdi olnud. Ise olevat takistanud oma sümfooniat esitamist. Et tegelesin enesepiinamisega. Et mul pole mingit põhjust teistele näpuga näidata. Kui aga keegi oleks olnud minu naha Kõik sõltub sellest, kuidas järjekordne rahuarmastav juht ja õpetaja suhtub sinu töösse minu puhul muusikasse. Meil on nad kõik metseenid, kunsti ja kirjanduse soosijad. Nõnda arvatakse, rahvas, arvab. Sest võimule saab türann ainult üle laipade võim veetlast, teda veetleb võimalus hävitada, inimesi nende üle irvitada. Eks ole ju võimuahnus perversne. Mõnikord räägitakse ja kirjutatakse, et koonduslaagrite komandandi olevat armastanud ning mõistnud Bachi ja Mozartit ja nii edasi Schuberti muusika pannud neid nutma. Mina seda ei usu, seal vale ajakirjanike väljamõeldis. Isiklikult pole ma kohanud ühtegi timukat, kes tõesti oleks kunsti mõistnud. Aga mis peitub nende visalt püsivate lugude taga milleks inimesed justkui sooviksid hirmuvalitsejad oleksid kunstikaitsed ja huvilised harrastajad. Minu meelest on selleks mitmeid põhjuseid. Kõigepealt hirmuvalitsejad on alatud, salakavalad ja õelad tüübid teavad nende räpane mäng paistab palju siledam ana, kui nad inimeste arvates on intelligentsed ja haritud, mitte tavaliselt molkused. Käsilased võivad küll tolad olla tavalised molkused kes on selle üle uhked, aga generalist küsimus on alati kõigest tark. Kõik need sabaliputaja, Detworide kruvikesed soovivad meeletult, et nende juht ja õpetaja on tingimata ja vaieldamatult mõtleja sulehiiglane. Siin peitub teine põhjus, miks räpased ideed säilivad täies elujõus. Kõik türanni väidavad. Lõpuks ometi koidab. Just nimelt tänu temale. Isegi kõige pimedamal öö ajal mängivad inimesed üksteisele komöödiat päevast, mis koidab. Paljud mängivad oma osi Stanislavski meetodil. Kogenematu ille avaldab see sügavat mõju. Hoopis teine pilt kujuneb, kui juht armastab Beethovenit, on ju nii? Pilt muutub paugupealt. Olen kohanud mitmeid muusikuid, kes tõsimeeli väidavad, et Stalin armastas Beethovenit. Ka heliloojad, eriti need, kes ise kirjutavad klassikalises stiilis ja kelle meelest progressiivsemate kolleegide muusika on jamps liks, segane ja ka Kofooniline. Näete, isegi muusikutel puudub nii keerulises küsimuses üksmeel ja Yossifisserioonovitš pead peale muusika tegelema veel paljude asjadega. Küllap te sellest aru saate. Aga ometi ta armastab klassikalist kunsti, näiteks balletti. Ja talle meeldib klassikaline muusika, näiteks Beethoven. Ta armastab kõike ülevat, näiteks mägesid. Ka Beethoven on ülev. Seetõttu see muusika meeldib. Palju-palju kordi olen ma kuulnud selliseid jutte. Aite kõrvad jooksevad juba vett. Tõendeid Stalini suurest armastusest kõige klassikalise vastu topiti mulle igast kandist eest ja tagant, ülevalt ja alt. Kuulsin muide sellist lugu nagu ikka mingi parteikongressi lõpetuseks otsustati korraldada pidulik kontsert, et saadikud saaksid lõdvestuda. Pärast rasket tööd. Ühendkoorid kõiki niisuguses koguses aknad lendavad muusika mõjul raamidest välja. Loomulikult täis valikel luikesid väikeste luikede tants, suurtel luikede tants surevad ja paranevad luiged, tantsud, luikedest, laulud, kotkastest Mõldavalt ornitoloogile Soloogiline Aina vald. Ja siis tuli kava viie Stalinile kinnitamiseks. Igat sorti kavade ja nimekirjade kinnitamine oli tema hobiparteiprogrammide mõrvanimekirjade. Veel meeldis talle söögikaartide koostamine koos kaukaasia veinidega. Ja nüüd tõuseb jutt taevastes kõrgustes äkksööstuga. Stalin olevat maha tõmmanud kalasuppi ja kaukaasia veinid. Selline menüü ei meeldinud talle. Ilmsiks, tulid teistsugune ülevam maitse. Kaukaasia veinide asemel soovis Stalin Kaukaasia mägesid. Luikede kotkad tõmbas Stahlil maha, nende asemel kirjutas vaid ühe teose Beethoveni üheksandast sümfooniast. Tema ise kirjutas oma käega. Lakeil jäi hing kinni. Rõõmustas meil heategija. Rõõmu tegi Beethoven-ile. Soomanile osutati nii suurt au vaid ühel parteikongressil. Miks teistel kongressidel tantsiti, lauldi õnnelikul meelel lauldi kotkas Stalinist, nagu kord ette nägi. Pealegi, laule seal värskele haaravalt eemal oli jalaga segada. Kaks. 1000 arvan, kui rohkemgi. Kunagi peaks kokku arvama, kui palju juht maksis juhist kirjutatud laulude eest. Ja lõpetuseks, isegi kui see kahtlane seik üheksanda sümfoonia kohta peaks paika, et tõesta see iseenesest mitte midagi. Kõige vähem Stalini armastust Beethoveni vastu. Vast tuleks siis valk küüride lavastust suures teatris, mis sai teoks enne sõda Stalini isiklikul korraldusel pidada tõendiks tema austusest Wagneri vastu. Pigem ta endasse Stalini sümpaatiad Hitleri vastu. LUGU val küüridega nii häbistav. Fašiste oli vaja armastada ja austada. Armastus oli küll hiline, kuid seda kirglikum nagu keskealisel leskmehel naabri nooriku vastu. Juute hakati enam-vähemtähtsatel ametipostidel välja tõrjuma, et sakslasi mitte häirida. Näiteks litsivinov löödi minema välisasjade rahvakomissari kohalt. Tegemist oli omamoodi negatiivse ettevõtmisega vajali midagi positiivset. Loovutasime Hitlerile paarsada saksa antifašistlik ja saksa juute, kes olid lootnud leida varjupaiga Nõukogude maalt. Tulemus oli kehvapoolne, ilma särata polnud reklaami, puudusid fanfaari. Rohkem nii äripartnerite tähelepanuavaldused fanfaari tarvis. Tarvis oli, nagu ma juba ütlesin, palavat armastust, kaukaasia moodi, pateetilise tundeid. Valküüride esietendus oli suurejooneline. Ooperi imelised helid lummasid nii partei kui valitsusjuhte kohad, oli Saksa suursaadik vaimustusest nõretavad arvustused. Sõnaga järjekordne võit. Sakslased olid tegelaste hulgast kadunud, alles olid mõned okupandid. Nii või teisiti, võimumehed polnud rahul. Stalin kartis paaniliselt sakslaste vihastamist. Mitmele proovilistusid. Kõnelenud Stanislavski peaprokurör Važinski targad nõuanded aitasid kõvasti. Ta veendus, et ooperi tegevus läheb üldjoontes täpi. Sakslased või okupandid olgu, kes nad olid, neid tuleb näidata vaid minimaalselt, asemele paneme valgekaartlased, samuti vaenlased, kus vaenlased on nagu lauldakse ooperis elu tsaari eest, mis meie ajal on taas nimetatud Ivanzuzzaniniks. No ja siis see kodukootud muusikaline draama kanti mingil moel ette ei meeldinud kellelegi, kõiki vaimustas Wagner. Polnud ju mingi saladus, et juht ja õpetaja oli vaagnerist vaimustunud. Jälle Pam, ootamatult puhkes sõda natsionaalsotsialist, Wagner lendas välja, sõltuaarist võis isegi kaugele lennata. Kuulus ta ju halba seltskonda, kõik meie professorid ja dotsendid, juhtivad muusikakriitikud ja mitte nii juhtivad, aga ikkagi kriitikud kukkusid Wagneri õpetama nagu alaealiste kurjategijate koloonias. Saate ju aru, et Wagner polnud kunagi olnud kontaktis õigete inimestega suundalidel vale ja teosed pole ka suuremat väärt. Armastus ja austus Wagneri vastu, mis lollus see veel on? Siis panin tähele, et lehes ilmub liiga palju artikleid. Lokku lüüakse liiga. Jutt seitsmendast sümfooniast sokutati kõikvõimalikesse kohtadesse. See polnud mitte ainult ebameeldiv, vaid sisendas hirmu, mis süvenes. Eriti siis, kui Läänes mindi sama rada pidi. Olen kindel, et melul minu nime ümber olid teatud tagamõte. Midagi võltsi oli selles. See sarnanes hüsteeria hooga. Võiks arvata, et info sinu muusika populaarsuse kohta pakub rahuldust, mina seda ei tundnud. Muidugi tegi rõõmu teadmine, et minu muusikat mängitakse läänes. Aga rohkem oleks pidanud rääkima muusikast, mitte kõrvalistest asjadest. Kõike muidugi siis veel ei teadnud. Aga mingi rahutus painas. Hiljem selgus, et nii pidigi olema. Liitlased kuulasid naudinguga minu muusikat. Ja mõte oli neil selles. Vaadake, kuidas meile meeldivad Šostakovitši sümfooniad, mis paganat teise rinde avamist veel tahate? Stalinit igatses Moskvasse saabus presidendikandidaat vendale võlkis. Teda loeti bossiks, kellest võis kasu loota. Vastuseks küsimusele teise rinde avamise kohta teatas ta. Šostakovitši on suur helilooja. Mister võlgis pidas ennast muidugi osavaks poliitikuks. Näete, kui elegantselt tulin puhtalt välja. Midelase, minul elavale inimesele tähendas see teda ei huvitanud. Asi ilmselt sellest algaski. Poleks tohtinud minust sümfooniat ümber nii kõvasti meludest. Liitlased tegid seda ilmselt meelega. Üldistused lisandusid Stahlil muutusega tigedamaks olukord, et kellestki teisest räägiti rohkem kui temast oli Stalini jaoks väljakannatamatu. Niisugused asjad pole meie maal kombeks, on öelnud, anna Maatova ülistada tuli Stalinit aina ja alati teaduses, kirjanduses ja kunstis. Stalin oli kõikvõimas. Vaenlase tähendab, praktiliselt polnud. Siin rääkides püüan teha kiretut analüüsi. Ei mingeid raevupurskeid. Stalinit, kadedust teiste populaarsuse suhtes võib näide arusaamatuna. Ometi nii see oli. Ja just see kadedus hävitas lugematu arvu inimeste elu ja vahel võis mingi tühiasi Stalini endast välja viia. Hoolimata väljendus liigne jutukus või liigne intelligentsus Stalini meelest liiga hästi täidetud Stalini korraldus. Sellest piisas. Lõpp. Stalin oli ämblik, kes ta võrgule lähenes, see sinna jäi ning oli määratud hävimisele. Liitlasi Stalin vihkas, aga kartis ka. Jänkideni, tema käsi ei ulatunud. Kuid pärast sõda õiendas ta julmalt arveid nendega, kes liitlastega olid hästi läbi saanud. Tragöödia tuhandetele ja tuhandetele. Keegi mees sai kirja Ameerikast, kuul pähe. Ja naiivsed endised liitlased, muud kõik kirjutasid. Iga kiri tähendas surmanuhtlust. Kingitus suveniir Ameerikast. See lõpp. Totaalne häving. Oma suuruses kui sõda Hitleri vastu võideti, kaotas Stalin lõplikult aru. Ta sarnanes konnaga, kes ahmib end õhku täis saamaks härja suuruseks. Vahe oli vaid selles, et lähikondlased pidasid Stalinit nagunii härjaks, kohtlesid vastava aupaklikkusega, kõik ülistasid teda. Nüüd kavatseti seda ebatervelt auga mulle võimaldada. Tule ka meie hulka. Põhjust oli küllaga. Sõda lõppes võidukalt, Pole tähtis, millise hinnaga, peaasi, et võidukalt impeerium laienes. Šostakovitši nõuti neljakordne koosseisu puhkpille. Koor ja solistid ülistamisel tarvis. Ka number oli Stalini meelest soodus. Üheksas sümfoonia. Stalin kuulas alati tähelepanelikult ära ekspertide spetsialistid. Need kinnitasid Šostakovitši tunneb asja. Seetõttu Stalin arvas, et tema auks kirjutatud sümfoonia tuleb suurejooneline et võiks öelda, siin ta on see meie rahvusliku. Tunnistan, et andsin juhile ja õpetajale põhjust unelmat leks. Lubasin kirjutada ülistuslaulu, tahtsin suu puhtaks rääkida. Ei tulnud välja. Kui minu üheksandat mängiti, vihastas Stahlil meeletult tema parimaid tundeid, oli solvatud, polnud koori solist. Ülistuslaul puudus ainult muusika, mida Stalin ei mõistnud. Muusika pealegi veel kahtlase sisuga pühendust ka ei olnud. Võidakse väita, et jutt tundub kahtlasena ehk meenutleja valetab. Küllap juhil ja õpetajal oli rasketel sõjajärgsetel aastatele muutke tegemist kui jantida mingite sümfooniat pühendustega. Absurd seim on see, et Stalin pidas pühendusi väga tähtsaks. Jah, sattus muidugi raevu kutsutav sain ka välja. Peerija karjus Stalini juuresolekul Tošenkole 10 meetrit filmilint. D ei raatsinud kulutada juhile käravad, kui koer. Õnne ja juhuse läbi eeldušenko ellu. Ma ei suutnud kirjutada ülistuslaulus Stalinile ei suutnud kogu lugu. Teadsin, milles küsimus. Kui üheksandat kirjutasin oma loomingus, olen Stalinit kujutlenud järgmisest 10.-st sümfooniast. Kirjutasin selle kohe pärast Stalini surma. Just sai formalism välja juuritud ja mis sa kostad, jälle hakkab pead tõstma. Rahulolematud saatsid Stalinile deklaratsioone. Isiklikke ja kollektiivseid. Nagu IMF on öelnud. Heliloojad kirjutavad üksteise peale kaebusi noodipaberil. Ta hindas heliloojaid üle, kirjutati tavalisele paberile. Rahulolematute hulka kuulus Muradeeli seda enam imenud. Ta unistas formalism juurtega välja kiskumisest, muusikast. Formalistid on mind takistanud, on aeg korda majja luua. Kõik näis Murad leelile edu ennustavat ideaalne teema grusiinlastele ja Osseetia elust. Üks tegelastest on grusiin, lane, ordenid, kitse. Temal oli Kaukaasias korra majja helilooja ise, rahvuselt grusiin, lane, mis sa hing veel tahad? Aga muralleeleli teinud ränga valearvestuse. Stalin polnud ooperiga rahul. Suurimaks prohmakaks osutus les kingaooper räägib kaubkaaslaste elust ja kubiseb kaukaasia lauludest tantsudest. Stalin lootis kuulda oma rahvuse laule. Aga võta näpust, muralleeli oli ise kindla kirjutanud just see muralleeli omale. Skinka vihastas kohutavalt Stalinit. Pilved kogunesid, äikest oli õhus, oli vaja puud, kuhu välk võiks sisse lüüa või vähemalt puupead. Selleks sai Muradeeli. Ooperit suur sõprus puudutav ajalooline otsus eriti munadele näppe ei kõrvetanud, ta oli kaval mees. Lõikas ajaloolise otsuse pealt kasugi. Nagu teada, võttis töölisklass ajaloolise otsuse vastu. Suure vaimustusega koosolekuid, istungeid korraldati kõikjalt tehastes, kolhoosides. Ettevõtete sööklad siis igal pool vaimustatud arutasid töölised selle ajaloolist dokumenti. Seda täiesti mõistetavalt, sest nagu teada, vastas see miljonite inimeste vaimsetele vajadustele. Need miljonid heitsid üksmeelselt kõrvale Šostakovitši jätteste formalistide rahvale üdini võõra muusika. Ning siis hakkas Muraderi laulma oma laulu tööinimeste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. Muidugi raha eest. Munadele hakkas esinema igat sorti organisatsioonidest, kahetses pattu ja otsis lähedust rahvaga. Kurtis, et tuli olnud niisugune ja naasugune formaliste kosmopoliit kirjutanud valele. Kinka aitäh parteile, kes mind õigele teele juhatas. Ja nüüd mina endine formaliste kosmopoliit muralleeli olen astunud progressiivse ja realistliku kunsti helgele teel. Edaspidi luban kirjutada alles kingasid, mis on meie üleva ajastu väärilised. Liigutatult kõneles Muradeeli kaukaasia temperamendiga. Puudus veerelt, oleks ise kukkunud, lesk incad lihtsama siis istus klaveri taha ja mängis katkendeid tulevastest Berg kirjutamata teostest, mis saavad olema Meie üleva ajastu vääriliselt. Ja siis otsustati, et on vaja uut hümni. Mõned heliloojad pingutasid kõigest väest, üks tuttav kirjutas koguni seitse hümni. Nii kangesti tahtis saada rahvuslikuks uhkuseks. Muidu too üle maailma tuntud helilooja eriliselt töökuse poolest just silma paistnud. Nüüd aga ilmnes tema puhul imeline töö, armastus. Nonii kirjutasin mina kiiremini. Siis algasid lõputud kuulamised, mõnikord viibis kohal Stalin, kuulas ja kuulas ning andis korralduse, mina ja Hatšhaturjan kirjutagu hümn kahasse. See oli äärmiselt tobe idee, olime täiesti erinevad heliloojad, nii stiililt kui töömeetoditel, samuti temperamendile. Miks sellist muusika kolhoosi vaja oli? Koostöös asjaturjaaningaid ei tulnud midagi välja, ei sündinud meest uut Ilfi ja Petrovi. Mina, tõsi küll, ei häbenenud teda ega tema mind kohtlemine. Hatšhaturjan tähendas kõigepealt rikkalikku ja maitsvat lõunat. Muidugi kai jookidega ei koonerdatud. Pärast Stalini käsku siis kohtusime, sõime, jõime, vahetasime uudiseid, ühtegi nooti pannud paberile. Määrasime uue kohtumispäeva olin täis tööindu. Mind oli haaranud, võiks öelda sportlik hasart, olgu peale, mõtlesin loome võimsaid kunstil teoseid, nimelt riiklikku hümni. Lõbuks pandi kahest eraldi variandist midagi ühist kokku. Erinevate hümni variantide kuulamine venis pikale. Lõpuks anti teada juhi õpetaja otsus. Finaali pääses viisemini. Igati hümni esitati kolm korda kõigepealt ilma orkestrite siis orkester ilma koorita. Lõpuks koor ja orkester koos, mida te kindlaks teha, kuidas hümn võib kõlada elus ette tulevates eriolukordades? Oleks pidanud mängima ka vee all, aga kellelegi ei tulnud pähe. Esitluselt palun minu mäletamist mööda halvad, täitsa eksport tasemel. Kooriks oli punaarmee laulu- ja tantsuansambel ja orkester suure teatri oma. Tahjuna Tseemnei saanud tantsida. Ausõna, hästi oleks tantsitud. Aleksandrov, kes ise koori juhatas sebis ringi nagu peata kana. Tema kandidaadiks riigihümni kohale oli laul nimega bolševike partei hümn. Stalinile see laul meeldis. Innustusest lämbudes kirjeldas Aleksandrov mulle, kuidas Stalin oli just sellel laulu välja valinud. Vaheajal kutsuti Aleksandrov Stalini looži juhtija. Õpetaja käskis seda laulu pärast kontserti veel kord laulda. Isiklikult temal sel ajal kandis nime Laul parteist. Bolševike partei hümn nõnda hakatigi laulu kutsuma. Aleksandrov soovis kõigest hingest, et tema laul ülendatakse marssaliks teiste sõnadega riigihümniks. Stalin hakkas Alexandra vilt uurima, miks on ta omal laulu nii kehvalt orkestreerinud. Helilooja, kes oli kirjutanud laulun nagu ristleja läks tulipunaseks higiseks. Halenaljakas vaatepilt. Sellisel hetkel saab selgeks inimese kogu olemus. Aleksandrov tegi alatu käigu et ennast puhtaks pesta. Ajastasi orkestreeri kaela. Ja lisas oma jutule värve, õnnetu orkestreeri ja muutus lausa vastaseks. Inimene oleks hävitatud tühise asja pärast, seda ma ei saanud lubada. Ütlesin, et nimetatud orkestreeri on suurepärane asjatundja ja lisasin, et süüdistused tema suhtes on alusetud. Stalinit selline pööre vestluses hämmastest kuid ta ei katkestanud mind. Jutt käis sellest, kas helilooja peaks ise oma teose orkestreerima või on parem kasutada abi väljastpoolt. Esitasin oma sügava veendumuse, et helilooja peab ise oma teosed orkestreerinud. Kummaline küll, Stalin arvas samuti. Arvan, et ta suhtus asjasse oma vaatenurga alt. Ka tema ei tahtnud au ja kuulsust kellegagi jagada. Seepärast ta vist leidiski Šostakovitši õiguse olevat Aleksandrov. Ristleja hakkas põhja minema. Orkestreeri oli päästetud. Minule ka põhjust endaga rahul olla. Järgnevast vestlusest ilmselt kõikide aegade suurim hümnede tundja pidas parimaksaegset lori Anne ja minu kahasse tehtud. Ometi tuli Stalini meelest kas sellest teha parandusi. Refrääni oli tarvis muuta Stalingradis, palju meil selleks aega kulub. Mina vastasin. Minu meelest polnud aga vajalik näidata, et nii tähtsaid parandusi saab teha koha peal. Ja ma olin tõesti hämmastunud, kui märkasin Stalinit vihastamas. Ta oli oodanud lihtsalt teistsugust vastust. Staling kõneles aeglaselt ja mõtles aeglaselt. Nüüd ta ilmselt mõtles riiklikult tähtis asi. Riigihümn tuleb üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata. Ja nüüd Šostakovitši teatab, et kõike võib teha viie tunniga. Näitab oma kergemeelset suhtumist. Oleksitel asjast veidikene aimu olnud poleks minu pakutud aetud hämmastanud. Oli ilmselge, et nii muusikas kui teistel aladel oli Stalin täielik profaan. Ja oli selge, et vestluse orkestreerimisest võttis üles vaid Kilkimiseks. Tuli mütsiga lööma, aga ei löönud läbi. Läbi ei läinudki Ahadyatturjaani ja minu ühissünnitis. Asjatuuriaan süüdistasid mind kergemeelsuses, oleksin ma öelnud, et aega läheb, umbes kuu. Oleks võit olnud, meie. Ei tea, võib-olla oli tal õigus. Stalin viis igal juhul oma ähvarduse ellu. Hümniks kuulutati Aleksandrov laul. Ristleja jõudis sadamasse.