Helilooja-il on mõnikord imeline võime manada esile pilte ja kujutelmi kõige igapäevasemalt tegelikkusest. Laulude ja aariate puhul on konkreetne piltlikus sageli usaldatud klaverile või orkestrile mis kommenteeriks laulja jutustust. Muidugi on muusikalise pildi äratundmiseks kas või ligikaudugi vaja teada millest räägib laulja. See teadmine on siis nagu võti salakirja mõistmiseks mille abil muusikaline kujund muutub äkki üllatavalt elavaks ja tuttavaks. Inimelu pöördelised hetked võivad mööduda üsna tavalises ümbruses. Aga erakordse selgusega jäävad meelde need tavalised esemed, pin nähtused. Lõngakera kolde soojustuulekohin, mis olid saatjaks saatuslikul tunnil. Lauludes jutustatakse enamasti just pöördehetkedest inimesest, tema suures õnnes või kurvastusest. Kõige proosalisemgi üksikasi võiksin paista tähendusrikkana tõusta luulekõrguseni. Kui igapäevane ja üpris proosaline on näiteks koerte haukumine. Kuid kujutlegem üksikut rändurit, kes hilisel talveõhtul läheneb külale. Rändaja süda on raske. Ta tahab jõuda võimalikult kaugele oma senisest elupaigast, kus teda on rängalt solvatud. Neli teada, kus leida öömaja selles külas igatahes mitte. Liiga lähedal ja tuttav on see paik, need inimesed. Külas hakkavad haukuma koerad. Enne üks, siis teine, kolmas kord lähemal, kord kaugemal. Igaühele, kes hilisel tunnil läbinud mõnd väikest maa-asulat on tuttav see ühest talust teise kandub rahutu koerte kõne mis sisendab omapärast nukrust ja üksindustunnet. Kuulakem. Üksindusest rändurist jutustab suppeti laul külas sügistalvine teekond. Klaveril kostab aga peaaegu kogu aeg see piltlik motiiv, mis peidab endas peale üllatavad sarnasused koerte hukkumisega talve, öist hämarust, üksindust, krust, laulusõnad. Koerad hauguvad, ketid kõlisevad, inimesed magavad voodites. Nad näevad und sellest, mida neil pole. Nad tunnevad rõõmu heast ja kurjast. Hea küll, nad saavad oma osa ja loodavad ka ülejäänu kätte saada. Kuid ainult unes. Haukuge aga ärksad koerad, ärge laske mul puhata unetunnil. Minu unelmad on ammu otsas. Mida noole otsida magajate hulgast? Kes on see üksikrännumees ja mis teeb talle südamevalu oma 24-st laulust koosnevas põimikust mille sõnad on Wilhelm Müllerilt kujutab suubelt üsna tavalist, näiliselt banaalsedki kurat, mängu noormees, võiksime oletada Kingissepaselli või apteekri õpilase kehvast seisusest on ilmselt elanud üürilisena perekonnas kus nägus peretütar on võitnud ta südameneiu, rääkis armastusest, ema koguni pulmadest öeldakse tsükli avalaulus. Aga äkki ilmub uus kosilane, perepoeg või kaupmees? Igatahes rikas. Ja nagu tuulelipp, pöördub terve perekonna poolehoid uue peigmehe poole. Hingepõhjani haavatu mahajättu lahkub öövaikuses ja põgeneb reeturlikust majast. Majakatustel aga plagiseb tuulelipp. Kuulakem, kuidas plekist tuulelipu siia-sinna pöördumised ägedas tuules, kuidas metallitärin ja kriiksumine on klaveril edasi antud. Ahastavale noormehele tundub, et tuulelipp vilistab teda välja. Ka laulu meloodias on tuulelipu heitlikust. Kogu muusikast õhkub jäist külmust. Laulusõnad. Tuul mängib tuulelipuga mu ilusa armsama majal. Mulle tekkis meeletu mõte mind vaest, ta vilistab välja. Ma oleksin varem pidanud märkama seda katusele pandud silt, kes siis ei oleks ma iial otsinud siit majast truudust. Tuul mängib maja sees südametega nagu katusel lipuga ainult mitte nii valjusti. Mis loeb neile minu valu. Nende tütar on rikas pruut. Kes meist ei ole lapsepõlves maa peale kriipse tõmmanud? Niigi lihtne tegevus on luule kaudu leidnud tee muusikasse. Oma teekonna. Algul jõuab noormees, kellest rääkisime oja äärde. Ta võtab terava kivi ja täksib jää pinnale mõne kuupäeva. Esimene neist on päev, millal ta tutvus armastatud neiuga. Teine tänane mõlema kuupäeva ümber põimub murdunud sõrmusse kujutis. Seda täksimist kuuleme klaverilt nagu kinnituseks igale lauldud lausele. Siiski ei tunduse rütmiline koputamine siin ainult liigutava lapsemeelset toiminguna. Laulu, Ülit, meeleolust kandub midagi saatuslikku tagasipöördumatut. Mingil määral meenutab jääle täksimise motiiv saatuse koputamisi Beethoveni teostes. Ja kogu laulu kestel kõlavat klaverilt otsekui väsinud lootusetud sammud. Inimese sammud, kes on vajunud kühmu liiga suure hingelise koormaal. Laulusõnad, sina hele, taltsutama tooja Kessani lõbusalt kohisesid. Kui vaikseks oled sa jäänud? Ei ütlegi mulle lahkumist tervitust. Kõva tardunud koorega oled sant, nud külm ja liikumatu, oled sant, liivale surutud, muutunud, ma kirjutan sinu kaanele terava kiviga oma armsama nime ja tunni ja päeva päeva, kui ta mind esimest korda tervitas. Päeva, kui ma läksin nime ja kuupäevad ümber, põimub murdunud sõrmus mu süda, sa oled nagu sooja. Kas tema oma koore all nii ägedalt pekslebjad tuikab? A. Nii. Praegu on saabunud aeg, kus jälle kord kevadlindude laul kuulub meie igapäevasesse tegelikkusse. Lindude, nende looduse, muusikute hääli on muusikas kujutatud lugematul viisidel. Haydni oratooriumi Loomine on valinud välja neli lindu ja andnud igaühest võluva muusikaliselt portree. Need linnud on kotkast lõoke, tuvi ja pikk. Kotkast iseloomustas muusikas, oleks nagu tunda laiu tiivalööke ja õhuvisinat ülespoole, sööstma hiigellinnu ümber. Ja nüüd lõo lööritus. Gudrutavate tuvide esile manamisel on helilooja orkestrile andnud ülesandeks lindude hääle lauljale aga meloodiakäigu, mis meenutab tuvide õrnutsemist. Sõnadeks on siin Gudruta põrn, tuvipaar. Nagu tavaks, nii tehakse ka siin kõige sügavam kummardus ööbikule. Kui korraliku õppetunni kohaselt on eelmised kolm lindu lühidalt läbi korratud pühendatakse ööbikule uus, kõige pikema Saariast. Ööbiku kaebliku intonatsiooni oleks nagu aimata esimeste sõnade juureski millega algab soprani uus jutustus. Flööt imiteerib linnukese melootilist vilistust. Laulja jääb pikkadele häälikutele peatuma, grillerdab, tundub vabalt fantaseerivat, arvaks, et kinnisilmi nagu tõeline ööbik ja orkester, nagu lisaks ajuti suveöö salapärast meeleolu, lehtede sahinat. Võib-olla isegi toome lõhnaharjad sõnad. Tugeval tiivul tõuseb lendu uhke kotkas ja lõhestab õhku kiirel sööstul päikese poole. Hommikut tervitab lõo lõbus laul ja armastust ja armastust Gudrutab õrn tuvipaar. Igast põõsast ja salust kõlab Öödikuma, hääl veel ei rusu mureda rinda veel ei ole kaeblikult kõlamas ta kütkestav laul. Suve lähenedes on äikesevihmad võrdlemisi tavaliseks nähtuseks kuid oma uhkest toreduses avaldab äike inimesele ikka tugevat mõju. Välgud müristamine hiljem Vikerkaar. Kui need ei oleks nii tuntud asjad ja esineksid näiteks kord 10 aasta jooksul siis vapustaksid nad meid oma iluga kui loodusine. Äikeseeined on tabavalt kujutatud Beethoveni kuuendast sümfooniast. Äike ja torm üllatavat siin talurahvast tema lustilisel tantsupeol. Veel kõlavad ulja valsihelid. Kui kostab kõue tume kõmin langevad esimesed vihmapiisad. Pahaendeline kõmin lähened ja peagi kallab vihma nagu oavarrest. Sähvatas välk, teine. Taevas oleks nagu lõhestatud lillakatest sakilistest välkudest, puud painduvad välgatustel ja mürinal polegi enam vahet. Vihma tuleb ägedate valingutena. Võiks arvata, et kaks suurt välgusähvatust ülettint musta taeva löövad hämaruse äkki valgeks või on need kaks ägedat raju hoogu. Vihmapilv hakkaks nagu tühjaks saama. Kõlab veel, kaugeneb, kuue mürin. Sähvatab üksik välk. Taevas helgib õhkkond täis osooni. Võib-olla on näha ka vikerkaar? Inimesed hingavad vabalt ja kergendatult. Tänu Beethoveni suurele loodusearmastusele ja pikkadele jalutuskäikudele, metsadesse ja küladesse vinni ümbruses on ta suutnud äikest ja tormimuusikas edasi anda nii elavalt et otsekui näeksime pimenevad taevast ja sähvivad välk. Kuulge aga tuule jahedus ja vihma värskendav puudutus oleks nagu muusikas aimata. Rääkimata tormi häältest, kuue kõminast ja vihmapiiskade rabinast.