Kaks meest ootasid teda siin leipzigi vaksalis tulijat tugevasti emmatud ning kiirelt küsitud reisi kohta tunti koos rõõmsat elevust sellest et siingi nagu Venemaal oli lumi maas ning sõit tänavail kulges saanides. See oli aastavahetusel 1000 887888. Tulija oli Pjotr Tšaikovski, kes alustas oma Euroopa kontsertturneed leidsigist. Siin oli teda ootamas ning vastuvõtulahkust pakkumas aastaid kohal töötanud viiulikunstnik professor Adolf Bradski helilooja, sõber Moskvas elatud aegadest. Ka teine vastuvõtja oli kaasmaalane, noor klaverikunstnik silati. Kiindumust tšekkovskisse näitas seegi, et ta julges esimesena ettekandeks valmistada helilooja raske viiulikontserdi. Kohe sai helilooja siin protski arvukate sõprade tähelepanu keskpunktiks võludes neid oma lihtsuse ja tähelepanelikkusega. Kuid vahetevahel tõmbus ta sõbra poolt kasutada antud toa üksindusse. Teda vaevas kojuigatsus, kuigi tal siin oli huvitavaid kokkupuuteid seal saansi, Bransi lõbusaki ja paljude teistega. Kord ühe lõunasöögi ajal protski juures tšekkovskine paari, keda esimesel pilgul võis pidada alaealiseks. Ei, nad pole siiski enam päris noored, tunnistab ta. Kus olen ma selle maheda ilmelise mehe nägu varem näinud? Küsib Tšaikovski endalt. Kas mitte mõne noodiväljaande kaanepildil? Tõest muidugi tema beer kündi autor. Pealegi on nad elavas vestluses norralase lapselikult lihtsameelsed silmad meenutavad ikka rohkem loodust. Maaidüll seostuvad ikka rohkem helidega, mis on oma maheduseski intensiivselt kõlanud ega ole kunagi väsitanud. Kõnelus vaheldus kord prantsuse, kord saksa keeles. Kriig oli küllaltki teadlik vene helikunstniku kuulsusest, tundis tedagi portree kaudu. Palju oli kõnelda sellest, mis muusikas ühine, mis karakteerne loodusest ja rahvusest lähtuvalt. Miks sünge fjordi kallas kajastub muusikas teisiti kui lausmaasalud ning nurmed eri aastaaegadel. Ja kuidas nad pidasid kalliskiviks Mozartit. Leipzigi päevil kuuldud kriigi muusikast meeldis Tšaikovskit enam kvartett. Helilooja oleks selles nagu välja astunud kammermuusikapiiridest ja lasknud kõlada otsekui sümfoonial nelja mänguriista varal. Sügavat mõju avaldas talle kriigi viimne kevad, mida laulis Edwardi abikaasa Niina. Samal aastal pühendas Tšaikovski kriidil oma avamäng fantaasia Hamlet. Oma kirjades toonitas ta. Teie ei usu, millist rõõmu teiega kohtumine mulle valmistas. Ei, see pole rõõm, vaid palju enamat. Kunstniku ja inimesena te jätsite minusse sügava mulje. Milline üllas ja õiglane inimene, kirjutas kriik hiljem Leipzigi päevi meenutades. See oli tõesti mõttevahetus sõbraga. Ta erutas mind hinge sügavusteni inimesena kaunishingeline ja heasüdamlik, kuid sealjuures õnnetu. Tookord, kui me kohtusime, polnud mul sellest aimugi. Seda ütlema mõjutas teda võib-olla ka Tšaikovski surm ja kuuenda sümfoonia kuulamine. Aga ta ei teadnud, et just see teos nagu tunnistavad kaasmaalased, hajutas kunstniku depressiooni meeleolusid. Lähtudes kauge sõbra tundelisest muusikast jõudis krig mõningate järeldusteni endagi suhtes. Eks ole see alati nii. Inimene peab võitlust kui mitte teistega, siis vähemalt endaga. Soovin enesele ainult ühte. Et optimism minust saaks võidu pessimismi üle pole me ju selleks maailma sündinud, et pessimistidena elada. Kreek tunnistab, et ligemale 10 aasta jooksul, mis on möödunud suursuguse meistri Tšaikovski surmast on ta hakanud teda veelgi sügavamalt armastama. Kahetsusega möönab ta, et väsimuse ja haiguse pärast seda ei saa täita kallist püha soovi käia kordki Venemaal vene pianisti ning dirigendi silotiga peetud kirjavahetuses põhjendab ta sõidu järgmiseks aastaks lükkamist saatust trotsiva huumoriga. Võib-olla tuleb mulle ka teile siis telegrafeerida juba Saturnilt või Jupiterilt. Jõuab kätte uus aasta. Aga ei midagi rõõmustavat. Jälle olen raskesti haige, tuleb kärpida kevadist kontsertturneed. Saab kirja kaudu teadlasi, lati ja ennast ületavas määratuses lisab. Eriti veetleb mind hoolimata minu 60.-st eluaastast planeet veenus.