Juba meie ajal oli Klaazonov elav legend. Üle 20 aasta juhatas ta Peterburi pärast Leningradi konservatooriumi ja koolitas tuhandeid muusikuid. Olen kindel, et nende hulgast ei leia ühtegi, kes mingil moel poleks Klaazonovele tänu võlgu. Minu meenutustes pole mingit võlts sentimentaalsus Masailisendi mentaalsust. Ma ei tegele meenutamisega selle eesmärgile, tundeküllased naised võiksid silmad peita lõhnavatest taskurättides. Meenutan selleks, et tõde jalule seada. Tõde, mida nägin ja mida meenutan. Et need kultuurinähtused, mille tunnistajaks ma olin, ei ununeks. Ja üks kultuurinähtustest Olyclazonov. Sünnilt härrasmees sai temast inimene, keda tänutundes meenutavat kogu maa muusika inimesed. Tema headlikute pärast. Ta komponeeris siis, kui talle meeldis, kirjutas oma rõõmuks. Ja meelerahu ka oma loova töö. Clazonovil oli kogu aeg kiire kohtumist soovidele, vastaste teda võib näha vaid unes. Asi oli nii tõepoolest. Harva väga harva raevu tses Klaazonov ja sellest on kahju ütlemata jätmised, koormuseta hinge, lisaks väsimuse teisestumine. See on raske psühholoogiline koorem, sellest aga peab vabanema, on vaja vabaneda, muidu võib mõistuse kaotasid, karjuda tahaks lausa röökida. Ometigi säilitad meelerahu, kui meenutan seda suurt vene muusikute suurt inimest, taotan enesevalitsemise. Tõesti, ma tundsin teda hästi. Erinevalt praegusest põlvkonnast, kes ei teagi teda. Nende jaoks on Klaazonov vaid slaavi stiilis kata vanaisa mööbli kollektsioonis. Mõistan Klaazonovi geniaalsust. Aga mida ettevõte, kuid teised ei taipa, kuidas seda selgitada. Eriti noortele. Iga päev mööduvat Leningradi konservatooriumi üliõpilased, Klaazonovi püstist ei pööra peadki. Ma olen seda näinud oma silmaga. On püst, pole, aga armastust ja lugupidamist, mälestust ei ole. Öeldakse, et armastust ei saa osta. Milleks siis veel püstid? Mälestussambad? Klasenavon puhtalt vene nähtus. Heliloojana pole ta mitte ainult tähtis vaid ainulaadne kogu vene muusikaajaloos. Seda mitte oma loometöö pärast. Kas Klaazonov meeldib meile praegu, kas tema sümfooniad on pidanud vastu ajaproovile värskete ja jõulistena, nagu arvas Rimski korsakov kvartetis? Hiljuti kuulasin jumal teab mitmendat korda tema keskaegset sülti. Mis kuradi keskaegne keskajal oleks taoline muusika välja vilistatud? Ometi osati siis muusikat kirjutada. Olid tõelised meistrid. Mulle ta meeldib, keskaegne süüt, rohkem kui paljud teised Klaazonovi teosed. Sõnana üldse Klaazonovi jaoks tüüpiline. Minu meelest mängib siin teatud rolli Clazonovi noorusaastate õnnetus. Ta nakatus suguhaigusesse. Need elamused traagilised elamused pidavat peegelduma tema neljandas kvartetis. Ma tunnen seda läbi ja lõhki, kuid midagi traagilist Mi märka. Tegelikult meeldib mulle rohkem, viies ilma sugu haiguslikke kannatust ette, kui nii võib öelda. Yi läks meelest mõned osad balletist räim olla meeldivad ka. Glasunavia teadis sel ajal kogu Venemaa vene Prams ikkagi juhtiva konservatooriumi rektor. Välimuselt sümpaatne. Veel üks tuntud lugu, mis minu ajalgi konservatooriumis ringles. Klaasonoomil oli vaja kuhugi minna, kutsus voorimehe, ema hakkas pabistama, äkki juhtub hobune lõhkuma, ei luba poega välja. Siis olevat isegi Klaazonov vihastanud ja küsinud, miks ema ei võiks mulle mänguasju kaasa panna. Seega mitmed teised lood mõjutanud meie suhtumist Clazonovi ja see suhtumine ja austav isegi alandlikult taustal. Praegu mõjuvad tema teosed venivatena Liisaga kostsid need konservatooriumi igast klassitoast neid Kanteete õpilasõhtutel. Eksaminand mängisid Clazonovi hea meelega. Eriti siis, kui maestro ise kohal viibis. Ja seda mitte pugemise mõttes, ma arvan, lihtsalt mängiti. Ladronovi meelitamiseks polnud vaja öelda, et ta on suur helilooja, suur dirigent, vot see talle meeldis. Tema teoseid mängiti seepärast. Niina romanss, Lermontovi maske, raadist lausa poplugu ja on praegugi. Seda võib tihti kuulda. Mulle see ei meeldi. Kõigile oli teada, kuidas alustas Klaazonov. Esimese sümfoonia esmaettekanne oli äärmiselt menukas. Heliloojat kutsuti lavale. Publiku hämmastusel polnud piire. Helilooja kandis koolivormi. Kaasa noh, oli siis seitsmeteistkümnene omamoodi rekord vene muusikaelus Möödaminnes peab ütlema, meie mõlemi kohta levitati sarnaseid kuulujutt. Nii, noormees pole võimeline sellist sümfooniat kirjutama, lihtsalt ei suuda. Clazonovia sümfoonia olevat rikka papa-mamma poolt kinni taotud. Minu sümfoonia kohta arvati, et tegemist on kollektiivse tööga. Ausõna, ise kirjutasin, mina olin iseseisvam. Pala kirev olevat Klaazonovi esimese sümfoonia. Mäletan, et Clazonovile ei meeldinud mõned kõlavärvid ta nõudeid, Ma parandaksin neid pakkus omapoolseid variantigi. Tegingi sissejuhatuses ühe koha ümber, ei teadnud papidsolvat. Siis aga mõtlesin seal ja minu muusika, mitte Klaazonovia oma, mis ma tast kardan? Tema muusikas on nii mõndagi, mis mulle ei meeldi, mina talle ka nõuanded ei jaga. Pärast hiilgavat debüüti ootas klasenovi pilvitu ja teenitud tulevik. Tema elu oli muretu ja rahulik, mitte nagu minul. Rahamuresid tal polnud. Mindi, jälitasid net pidevalt. Avaldas kõik, mida Klaazonov kirjutas, andis kiirelt trükija, maksis heldelt. Metseenile on alati riigikassast heldamad. Vähemalt mulle tundub niiviisi. Nõnda võisklasen ahven täielikult muusikale pühenduda muusikale ja kannatustele. Nõnda ta siis elas vaikselt ja rahulikult nagu mitte keegi meist. Ühiskondlikud sündmused ei huvitanud kollazonoomin mitte üks raas maailma tunnetustavaid muusika kaudu. Mitte ainult enda, vaid ka teiste. Ta oli lausa üks suur muusikaline kõrv. Rõõm meisterlikult üles ehitatud kõiksusest. Muidugi oli Klaazonovis mõndagi lapselikku kasvõi tema kuuletumine ema alustatud heledam Paavlanna ees ehkki ta ise omas võimu sadade inimeste üle. Hääl oli tal vaikne nagu putukkael kodus aedalt tohutu. Dirigeerimisse minu arvates pidas ta orkestrit suureks hiil. See on see suur vanapoolne laps muutus pikkamööda, just pikkamööda, mitte äkki ühiskondliku elu tegelaseks. Tohutu tähtsaks muutus algas sellest hetkest, mil temast sai Peterburi konservatooriumi rektor. Ta muutus täiesti teiseks inimeseks. Temast sai Klaazonov üheaegselt endine ja uus endist Klaazonovi. Teadsime juttudest, nagu ma ütlesin, äkilist ja ootamatut pööret tema isikus ei toimunud. Nõnda võis veel meie ajal kuulda ja näha endist Klaazonovi. Samas aga oli ka tegemist uue klaasunoobiga ühiskondlikult aktiivsusega. Ega ta minu ajal ka mingiks Sangliinikuks just ei muutunud kuid ta saavutas vajaliku kindluse. Juhi kindlus alluvate suhtes ei ole midagi väärt. Mind teeb salati tigedaks. Selline kurva kuulsusega kindlus. Klaazonov püsis kindla ja rahulikuna ka kõige tähtsamate ametnikega vesteldes. Ise ka juut meenutas suure vaimustusega, mida klaasonofory vastanud kindlalt rahulolevalt. Me pole kokku lugenud. Käsil olid just juutide jälitamise aastal, kui Uudeebeedeeaaessitajateks nende õigusi piirati. Nad ei pääsenud kõrgkoolidesse. Selline nahaalne vastavuses oleks võinud Klaazonovele kalliks maksma minna. Aga ta ei kartnud. Ta järgis Rimski korsakove traditsioone, kes samuti ei sallinud antisemitismi. Muide, eine lugu. 1922. aastal korraldati Moskvas Klaazonovia auks kontsert talise kohal. Kontsert oli kavandatud äärmiselt pidulik. Tervituskõne pidas hariduse rahvakomissar charski. Viimane teatas pidulikult, et valitsus on otsustanud luua Klaazonovile tingimused, mis aitaksid kaasa loometööle ning vastaksid temad teenetele. Kuidas oleks pidanud sellele reageerima? Loomulikult tulnuks tänada. Aeguleeriti, raske nappust küllaga. Klaazonov, kes oli olnud turske ja esinduslik mees näis katastrofaalselt kõhn. Vana ülikondade rippus nagu riidepuul. Näost paistis väsimus. Me teadsime, et tal polnud isegi noodipaberit, kuhu kirjutada oma muusikalisi mõtteid. Kuid Klaazonovi eneseväärikusele imeline samuti suuremeelsus. Ta ütles, et tal pole midagi tarvis ja palus, et tema suhtes ei tehtaks teiste kodanikega võrreldes mingite erandite. Kui aga valitsus on otsustanud kinnistada tähelepanu muusikaelule, siis tegi klaasonohvrite paneku aidata konservatooriumi. Mõned arusaamatud kade hammusika ei vaimusta mind. Tahan selgitada, et inimene ei ela mitte üksnes läbi muusika. Isegi siis, kui see muusika on sinu enda kirjutatud. Rõhutan veelkord järgmist seika. Klasenov võttis endale ühiskondlikke ülesandeid, mitte sellepärast, et andekust muusika loomiseks poleks jätkunud. Või meisterlikkust oleks vähe olnud. Ta oli andekas ja meistriklassi helilooja. See on tänapäevane nähtus, et istungitel istuvad ja võtavad otsuseid vastu. Need sulid kes kõne all oleval kunsti alal on näidanud täielikku anud Dust. Saanud piruka juurde, pühendavad nad kogu jõu tõelise muusika lähematamisele. Mahamatamisele enda andetuid, ootusi ülistavad aga pilvine. Kla sõnumi puhul oli asi vastupidine. Ta ei otsinud endale soodustusi. Rektori ja professori töötasu. Jagasta puudus tundva eile üliõpilastele nink Klaazonovi kuulsad soovituskirjad. Neid ei suuda kokku lugeda. Inimesed said tööd ja leiba. Päästsid mõnikord elugi. Sooviksin, et minu meenutusi võetaks tõsiselt. Küsimuses on keeruline psühholoogiline ja eetiline probleem. Paljudele see ei meeldi. Üsna sageli väljendasklazonov soovitus kirjades oma arvamust kõnealuse isiku kohta, nagu ta tõeliselt mõtles ja ülistas vastavalt teenetele aga sagedamini palju-palju kordi sagedamini Aitest inimesi lihtsalt kaastundest. Tema ümber tiirles alati palju rahvast, ka keskpäraseid, muusikuid, inimesi hädas, elu poolt muserdatud tiite. Klaazonov ruttas neid abistama igaühte tundide kaupa, kuulas Klaazonov, nende jutt proovis aru saada nende raskustest ega leppinud ainult soovituskirjadega. Tülitas isiklikult kõrgeid ametnikke. Klasenoomi meelest ei kannata suur kunst selle all, kui mõni hääle kaotanud lauljanna kahe lapsega üksikema võetakse tööle, ütleme opereti koori. Iga juudi soost muusik teadis, et kõlazonov korraldab talle elamisloa. Peterburi Clazonoomile polnud vaja oma oskusi näidata. Dane veendunud, et inimesel on õigus elada seal, kus talle meeldib. Kunsti see ei riku. Klasena selles küsimuses ei keerutanud. Lühidalt öeldes ta ei toetunud ülevatele põhimõtetele. Küsimuses oli õnnetu väike inimene. Selliseid põhimõtteid hoidiste varuks tähtsamate isikute tarvis tähtsamateks juhtumiteks. Kõik asjad elus võib jagada tähtsateks ja vähemtähtsateks. Esimeste puhul on tarvis järgida põhimõtteid, mitte tühiste asjade korral. See peaks olema elu põhitarkus. Klasena oli mõnikord lapsik, vahel aga jälle eriti tark. Ta õpetas mulle palju. Olen selle peale mõelnud. Võimalik, et kogu elu möödub mõtiskledes sellest, mis on. Lihtne on paluda seda ja teiste healt onult aga ei anta. Võib koputada, kummardada palju tahes, ei anta ja köik punkt. Medaleid ja aumärke muidugi tuleb. Ehk annavad uhke diplomi. Sain sellise paberi kunagi Ameerikas Ivan Stones? Küsisin rektorilt, milliseid õigusi diplom mulle annab? Ta vastas eriti vaimukalt, kui näitate seda diplomit ja lisate 25 senti võite sõita trammis. Mulle meeldivad aukirjel näevad pidulikud välja sobivad seinale. Need diplomid trükitakse eriti heale paberile. Olen tähele pannud huvitavat seaduspärasust. Tihti seda ei juhtu. Juhtub siis, kui olen lõpetanud käsiloleva teose siis tundub, et kõik probleemid on lahendatud ja olen vastanud kõigile küsimustele muusikas nimelt see tähendab paljut. Las need inimesed kuulavad seda muusikat, siis saavad nemadki aru, mida tuleb teha. Kuidas eraldada olulist ebaolulisest? Kõige rohkem aga mõtlen sellest, et kogu asjast pole sündinud midagi head. Ei palvetele vastu tulles ega ilma palveta. Ma tahan vaid üht, et elu oleks rahulik ja õnnelik. Ja siis meenutan papiclazonovi seda suurt kalast, kes arvas, et suutis kogu elu jooksul eraldada olulist ebaolulisest. Et kõiksus on reeglipäraselt korraldatud alles elu lõpul akesta minu meelest selles kahtlema. Plaza uskus siiralt, et asi, millega ta pühendas kogu oma jõu vene muusikakultuur ja konservatoorium oli hävitatud. Selles oli tema tragöödia, kõik väärtused olid pea peale pööratud, kriteeriume polnud. Klaazonov siirdus Pariisi, kus teda austati. Kuid nähtavasti eriti ei armastatud. Jätkas loometööd. Kuid ilmselt ei teadnud täpselt, mida teha ja kelle jaoks hullemat on raske ette kujutada. Seal katastroof. Tarkust tal oli ebaolulist olulisest eraldada, ta suutis. Kui olin noor, naersin meeleldi Klaazonovi üle. See oli lihtne. 15 aastasena olin tunduvalt küpsem kui tema austatud vanur. Tulevik kuulus mul mitte temale. Kõik, mis muutus, muutus minu, mitte tema kasuks. Muusika muutus, maitsed muutusid, elu muutus. Klaazonovil polnud muud teha kui solvunultuuriseda. Meile kõigile teadmine isikliku heaolu ebaõiglusest mõjus glasunoovile põletavalt. Tema juures käis palju elurataste vahele jäänud inimesi ja ta üritas neid aidata. Tagajärjeks oli see, et abivajajaid tuli üha juurde. Kõiki suutnud Klaazonov aidata. Temagi polnud mingi imetegija. Keegi meist pole imetegija. Selles peitubki igavese kannatuse läte. Corp palus Klaazonov minu abi noodikogu korrastamisel. Beethoven kogub Beethovenit, praam sõbramsusega ja Bach pahiga. Ja need kõik siis peede alla. Läksin tema juurde, alustasin tööd. Ühtäkki märkasin, et I-tähe alla on paigutatud erinevate perekonnanimedega heliloojaid. Algustähed on erinevad. Seal oli Kalafati korresztšenko, Actimenko, Ivanov. Küsisin peremehelt, miks siis nii, mida see tähendab? Ilmetud heliloojad, sellepärast siis iide. Öelge, kas tunnete Raymondas süžeed, mis on balletiteemaks platseebo vastasega loomulikult. Vajusin mõttesse ja ütles ei. Et asi on tegelikult lihtne. Kavandades lavastust, lõid mõlemad mõtteis kaunematest kaunemaid kujutlusi. Klasena mõtlesin muusikast petipa koreograafia eest. Süžee läks lihtsalt meelest. Lausa valetavad need, kellega tal pole pistmist olnud. Aseta kur loorberipärjad kiitusest nõretavate mälestussõnadega sobivasse kohta. Selliste tüüpide jaoks on Klaazonov fiktsioon. Vaskratsanik märkavad vaid hobuseid, kapi. Minu head suhted Klaazonoviga põhinesid suurepärasele põhjale. See ei tähenda muidugi seda, et sõin ja jõin koos glasunoviga. Ta oli juba üle 50 minaga kolmeteistkümnene, kui meie eluteed nii-öelda ristusid. Siit järeldab, et eriti palju ei saanud kooselu nautida. Tuleb lisada, et Klaazonovile joomine mitte ainult ei meeldinud. Teda vaevas lakkamatu janu. Mõnel inimesel lihtsalt on selline ainevahetust. Ja poleks olnud eriolukorda, oleks kõik sujunud normaalselt. Unustamatu 1919. aasta sõjakommunism ei tähenda noorele põlvkonnale suurt midagi omal ajal tähendust, aga palju ka seda, et võimalus süüa ja juua puudus täielikult. Sest toiduainete veini ja viinatagavarad olid otsas. Valitses range keeluseadus. Seda meenutades ei tahaks isegi uskuda, et nõnda oli. Ebameeldiv on meenutada. Tõenäoliselt sellepärast, et paljudele on see ebameeldiv. Pole kuskilt ridagi lugenud tolleaegsetest ebameeldivust, sest keegi lihtsalt ei mäleta. Paljudele oli selle kadumine tragöödia jaoks Klaazonovile lihtsalt katastroofiks. Kuidas sellele reageeriti? Elu dikteerib oma seadused, tuleb alluda, kannatust, seltsimehed ja muud sarnast. Klaazonov üritas ajaga kaasa sammuda, ilmselt otsustas, noh, kui ei jooda, siis ei jooda pidaja vahet tunni, teisegi. On selge, et igal haigusel on oma põhjused ja need tuleb leida ning puuga välja peksta. Igavene velsker on aegade jooksul sellist nõu andnud. Klaazonovi meelest tema halva enesetunde põhjustas väärtusliku vedeliku puudumine. Seda oli tarvis hankida ilmapuuga peksamata sest puudega oli seal üleval ja unustamatu rajal veelgi raskem. Puu oli väga väärtuslik, halgusid kingiti isegi sünnipäevaks. Sületäis algusid on eriti teretulnud kingitus. Nali naljaks, aga asjale tõsine. Nii-öelda viimane lohutuspuudus. Ja sellepärast, nagu mainis Sostšenko. Kõne takerdus, hingamine oli häiritud ja närvid ütlesid üles. Kui pole vodkat, tuleb hankida piiritust. Piiritust ka ei olnud. Seda anti vaid kahel puhul haavatuile, meditsiinilistel kaalutlustel ja teaduslikel eesmärkidel. Viimane kolonn oli juba ammu joodud. Klaazonov tutvus minu vanematega, aeti juttu sellest teisest ja ühtäkki selgus, et minu isal on võimalus pääseda riigi piiritusevarude juurde. Lasen sel ajal meeletult kõhn ja nõrkenud näost haiglaselt kollane, silmaalused kortsus. Oli selge, et ta lausa piinles. Nad jõudsidki kokkuleppele. Isa aitab Klaazonovi alkoholiküsimuses. Konservatooriumis õppides täitsin tihti mitmeid Clazonovilt saadud ülesandeid. Viisin tema kirju siia ja sinna filharmooniasse mitmetesse ametkondadesse. Eriti selgelt mäletan, et pidin tooma kirju oma isale. Teadsin, et nende sisu on üks. Taipasin, et siin on tegemist äärmiselt tähtsa asjaga. Sel raskel ajal otsis igaüks kõrvalteenistust, selge see, elada tuli, kas-või ohupiiri trotsides. Ei saa, aga oleks võinud sattuda eriti karmid töötlemise kätte. Alkohol oli ju kulla kaaluga kallim veel kui kuld. Seal metall, mida võib kasutada isegi WCd ehitamisel, nagu lenin lubas. Viinast loobumist, polnud siiski plaanis. See oli nagu elu ise, kui jäid vahele piirituseäriga tähendas lõppu. Füüsilises mõttes. Veel nüüdki seda meenutades hakkab süda kloppima nagu õudusfilmi vaadates. Küllap ma ise kuskil midagi lobisesin. Noh, hea sooviaist pole mul kunagi puudust olnud. Umbes niisugune jutt käis selge pilt, andetu kuju. Ostsid Klaazonovi viinaga ära. Ja kõik need tema suurepärased saavutused konservatooriumis. Kohutav tüüp ja ise veel helilooja tehti ettepanek minult konservatooriumi diplom ära võtta. Lõug vastu rinda surutud. Raske oli aru saada, mida ja millest ta rääkis. Polnud paslik paluda teda korrata. Samuti ei sobinud lähemale minna. Kummaline olukord. Tavaliselt mängisime teose huupi veel korra läbi algusest lõpuni. Vastuväiteid laua tagant polnud kuulda. Pärast kordusettekannet pobises klase Nortaas midagi veelgi vaiksemalt ja lühemalt. Seejärel lahkusime. Alguses mind, selline õpetamismeetod lausa hämmastas. Kummalisena tundusid klase ohvrid tõusnud kunagi laua tagant üles ega tulnud meie juurde. Kasvõi selleks, et nootidele pilku heita. Siin oli siiski oluline vahe, nimelt selline. Esiteks, Klaazonov kasutas luti asemel spetsiaalset toru, kummist, kui ma ei eksi. Teiseks, ta ei imenud mitte piima, vaid piiritust. See pole minu väljamõeldis, vaid fakt mille ise avastasin. Ma teen selle tunnistaks mitmeid ja mitmeid kordi ilmasele turgutusete klasenov lihtsalt ei suutnud tundi pidada. Seetõttu täid tõusnud küll laua äärest, seetõttu tema märkused muutusid järjest segasemaks ja lühemaks. Võib jääda mulje, et lasu Novil polnudki midagi õppida. Kes nii arvab? Eksid. Ta oli suurepärane pedagoog. Õpinguid tuli alustada sellest, kuidas tema käe all. Soovib täie õigusega pidada üheks oma õpetajatest et Klaazonovilt midagi tõeliselt õppida. Selleks tuli temaga palju koos olla, kohtuda ükskõik kus kontsertide vastuvõttudel ja muidugi konservatooriumis. Praegu on seda raske uskuda, aga Klaazonov osales konservatooriumis toimunud eksamitel isegi löökpillimängijate eksamitel. Seal oli klasenov tihti ainus mittespetsialist mida klasenavilsis võis õppida. Eriti palju ja eriti vajalikke asju. Klaazonovi teadmised muusika ajaloost olid tolle aja kohta lausa hiilgavad. Alles praegu on kõik saanud nii targaks. Keegi ei kahtle 1400. 1500.-te aastate muusika geniaalsuse eest ja elujõus. Tol ajal oli pilte ka teistsugune. See oli seitsme luku taga, see muusika. Ka Rimski korsakov, arvas, et muusika algas Mozartist. Vastu tahtmist hakkasid mullegi meeldima ehkki algul arvasin, et kogu see periood oli keeruline ja tüütu. Lisaks oli huvitav kuulda, kuidas Klas analüüsis seda muusikat. Ta ei piirdunud kunagi üldise vaimustamisega. Ta tõepoolest tundis neid heliloojaid ja armastas neid. Saime aru, et ta oskas alati vahet teha ajastu stiili ja helilooja individuaalsuse vahel. Eristada tõelist vaieldamatut geniaalsust.