Vanast muusikast polnud sellest tunde mingit Nobismi. Ta ei kasutanud kunagi üldisi fraase. Seda muusikat analüüsis ta nagu ükskõik millist muud muusikat suhtudes oma sõnadesse. Selle tõsidusega nakatas ta kuulajaid. Nõnda me õppisime kasutama esmapilgul lihtsana näivad formuleeringuid täpses tähenduses. See on väga tähtis. Kui Klaazonov nimetas mõnda heliloojat meistriks siis jäi meelde igaveseks. Selle lühikese määratluse taga oli tohutu maht. Pärast Schumanni sümfooniakuulamist näiteks ütles. Tehniliselt mitte päris laitmatu. Taipasime meiegi, milles on küsimus? Pikki selgitusi polnud tarvis. Aeg oli ometigi paljusõnaline, mitte sõnade meri, vaid lausa ookean. Sõna väärtus langes. Clazonov andis lihtsale sõnale tagasi tema väärtuse. Selgus, et kui muusikast räägib professionaal ja meister ning teeb seda keerutamata jääb sellest sügav mulje. Võrratult suurem kui Igor ülebovist kes laiutas pseudomuusikaliste ilufraasidega. See kõik oli mulle äärmiselt tähtis. Just siis hakkasin aru saama, milline jõud peitub selles, kui muusikast räägitakse. Lühidalt. Minu mäletamist mööda kõlas erilise kaaluga Klaazonovi suust sõna väärtusetu. Tänu Clazonovile muutus suurepärane sõna konservatooriumis kiiresti populaarseks. Varem kasutati Rimski korsakovi jäljendades kehvade teoste kohta sõna ebahuvitav. Clazonovi ajal tuli moodi öelda lihtsalt ja lühidalt. Väärtused. Seda ei kasutatud mitte ainult muusika kohta. Ilm võis olla väärtusetu. Külaskäik kellelegi juurde oli väärtusetu. Väärtusetud võisid olla uued kingad, pigistasid. Lasen mõttes kogu aeg muusikale. Seepärast see, mida ta rääkis, jäi meelde kogu eluks. Võtame näiteks kreadmini. Minu suhtlemist Screabynisse mõjutas suuresti üks Klaazonovi lemmikmõtteid. Nimelt see, et Screabinud kirjutas sümfooniat teemasid samamoodi kui klaveri miniatuurne. Mäletan paljusid Klaazonovi väljendusi erinevate muusikapalade kohta. Näiteks Mozarti Jupiter-sümfoonia finaal on nagu Kölni toomkirik. Ausalt öeldes ei suuda praegugi pakkuda paremat hinnangut sellele suurepärasele muusikale. Personali teadmised muusika ajaloost olid selle aja kohta lausa üliinimlikud. Mulle meeldivad mõned muudki Clazonovi hinnangud, milliseid andis nagu möödaminnes nagu näiteks liialdamisest orkestreerimisel. See on tähtis küsimus, mille kohta peaks olema isiklik arvamus, viimast tuleb kaitsta. Klaas on ahv, oli esimene, kes suutis panna mind uskuma, et helilooja peab allutama interpreedi oma tahtele mitte vastupidi. Kui helilooja ei kasuta teatud pillirühmi kunstilistele kaalutlustel, on see iseasi. Kui aga mängus on majanduslikud kaalutlused, on asi halb. Orkestreerinud peab helilooja oma sisemise nägemuse järgi mitte lihtsustama orgestreeringut esitajatel meeleheaks. Nõnda rääkis Klaazonov minu meelest legi Stravinski asjatult Uued orkestreerinud tulilinnule. Petroskale. Kaasa mängisid siin nii praktilised kui majanduslikud põhjused. See pole ilus. Klasenalt tõestas mulle, et kasulik mitte majanduslikus mõttes on kirjutada ballett sest see aitab arendada tehnikat. Hiljem sai mulle selgeks, et ka selles oli tal õigus. Kordandisklase noh, mulle head nõu küsimuses Scertza sümfoonia osana, tema meelest peades Kertso äratama kuulajas huvi kogu teose vastu. Selle teenistuses peab olema kõik meloodia, rütm, kompositsioon. Scertza peab sümfoonia osalema kaasahaarav ja äraarvamatu. See on hea nõuanne. Kõnelesin sellest hiljem ka oma õpilastele. Paljudes asjades pole olnud ma siis ega ole ka praegu Plazonoviga ühel nõul lase noh, näiteks arvas, et helilooja loob muusikat vaid enese ja nagu ta väljendas, vaid valitute tarvis. Sellega ma loomulikult nõustuda ei saa. Ka tema rünnakut kaakofonistide stiili vastu pole mulle vastuvõetavad. Selle terminiga iseloomustas ta Lääne uuemaid muusikuid TPS-ist alates korde, heites pilgu depressi, partituurile, sellephauni pärastlõuna, ütles ta sügavalt ohates. Orkester reeritud, eriti hea maitsega mees, tunneb asja. Kas on siis tõesti nii, et mina ja Rimski Konshakov oleme mõjutanud nende modernset meest, orkestreerimis, oskust? Meie rektori auks peab ütlema, et olles paigutanud mõne teose lahtrisse kakofooniline stiil sinna kuulusid tema poolt vihatud teosed ei eitanud klasena neid täielikult, ikkagi kuulas ja püüdis mõista igat laadi muusikat. Meeleldi rääkis sellest, kuidas ta tungis Wagneri muusikat. Kas kuulasin oopereid Valbüürid esimest korda ei saanud aru ja ei meeldinud ka. Nüüd arvan muidugi teisiti. Võtsin temalt õppust snoob ei tohi olla, see on väga tähtis. Nii paradoksaalne, kui see ka ei ole. Clazonov polnud muusikalises mõttes dogmaatik. Tematoogmaatilisus oli rohkem esteetiline. Kasjanov polnud ilmselt kuigi paindlik inimene. See ehk pole ja halb asi. Teame liigagi hästi, mida selline paindlikkus jutumärkides tähendab kunstiküsimustes ja millised on selle tagajärjed. Kõverzonovale küllaltki jäik. Aga ta oli aus inimene. Oma esteetilistel vastastele ei kleepinud külge poliitilisi silte. Need omakorda aga kasutasid seda paljud tõotavad meetodid õige sageli. Minu muusiklazonoomile lihtsalt ei meeldinud seda vähem, mida kaugemale arenesin. Veel oma eluajal võis lugeda Pravdast teistest väljaannetest artiklit. Segadused muusika asemel. Ma olen täiesti kindel, et vanale haigele Klaazonovil polnud öelda midagi just sellist, mis leheneegreid oleks vaimustanud õelust temas ei olnud. Isiklikult mul oli väga tähtsalt lasenov, kunagi ei esitanud oma arvamuse ja aru, saame käskivas toonis. Tema ütlused ei mõjunud kunagi nii-öelda konservatooriumi rektori käskkirjana. Kahjuks oli tema viimane sellist tüüpi Leningradi konservatooriumi rektor. Clazonovi loomingusse suhtuti sel ajal nagu praegugi mitut moodi. Üks seik oli meile palju tähtsam ja nimelt iga üliõpilane või õpilane, nagu meid tol ajal kutsuti, võis ise veenduda Klaazonovi suurepärases ja ainulaadses muusiku talendis. Kõigepealt tema kõrv glasunavil oli, nagu öeldakse, absoluutne muusikaline kuulmine. Glasunov tabas eksimatult ära kõik valed noodid, olid need siis kus tahes. Tõsi küll, enne emigreerumist kurtis ta, et on hakanud kuulma pooltooni tegelikkust kõrgemalt. Võib-olla asi polnud mitte selles võimalik, et Pille häälestati kõrgemalt ja see häirib igaühte, kes on muusikaga tegelenud üle 50 aasta. Süüdlaseks on antud juhul tõenäoliselt ka heliplaat võimatu olukord, suurem kiirus, muusika kõlab kõrgemalt, väiksem kiirus, madalam nivoo. Me oleme sellega juba harjunud. Ausalt öeldes on tegemist inimese kõrva narrimisega. Asi, millega klaase meid veel hämmastas, tema mälu. Just muusikaline mälu. Uut sümfooniat ette mängima. Maja peremees peitis kõrval, dub. Mängib meie külalistele oma sümfooniat klasena, istus klaveri taha ja kordas ta Nejevi loodud algusest lõpuni ehkki kuulis seda esimest korda. Prokofjevi poleks kindlasti suutnud, selles olen kindel. Stravinski kohta on räägitud, et tal olevat olnud. Kuulmisega raskusi ei tea, ehk on see tavaline laim? Võimalik, et Rimski-kontsert, kus sai kangekaelsus õpilasi tigedaks. Selliste muusikaliste vempude esimene eeldus on kuulmine. Loomulikult tundisclazenov kõiki konservatooriumi õpilasi perekonnanime järgi, selles pole midagi imelikku, nime ja näomälu pole kuigi haruldane näiteks sõjaväelaste seas. Meie jaoks oli aga tunduvalt tähtsam see, et klase mäletas igat õpilast muusikuna. Mäletad, millal ja kuidas õpilane mängis, millised palad tal kavas olid ja mitu vale nooti ta oli mänginud. Tegemist pole liialdusega. Klasena mäletas täpselt, mitu korda, milliseid vigu oli nimetatud üliõpilane on teinud mõnel eksamil, mis oli toimunud näiteks kolm-neli aastat tagasi. Heliloojatest rääkimata. Klasena mäletas kõiki andekaid keskpäraseid, andetuid, lootusetuid, kõiki nende vanu, uusi ja tulevasi teoseid. Oleksid võinud õppida kas või 20 aastat. Möödaminnes olgu öeldud, et nii mõnelgi õnnestus konservatooriumi pinki kulutada 20 ja rohkemgi aastat. Igavesed üliõpilased nii-öelda minu ajal neid enam polnud nad eriti pikkamööda välja. Konservatooriumi sisseastumist võis üritada lugematuid kordi tõestamaks, et sa pole alaarenenud. Päris korralik kõrvalteema istudes klaveri taha ja mängis pikka katkendi õnnetu helilooja kandidaadi vanast sonaadist. Kõrvalteema oli muidugi täielik jama. Klasen ahvaga avaldas tõesti muljet. Tuleb öelda, et lase, mängis klaverit hästi. Omapäraselt, aga hästi. Mängud tehnikatel tegelikult polnud. Kõigele lisaks mängis ta tihti kuulus sigar paremas käes. Seda hoidis ta kolmanda, neljanda sõrme vahel oma silmaga nägin. Ometigi suutis mängida kõike lõplikult. Ka kõige raskemad kohad jäi mulje, lasenavitantsid, sõrmed sulavad klahvidele, kaovad nende sisse. Clazonov suutis mängida Prima Vista kõige keerulisemad partituuri Ki ja pani selle kõlama nii, nagu oleks tegemist olnud kõrgeklassilise orkestriga. Lasu navi kodus. Elutoas seisid kaks kvaliteetset kohv firmat, tiibklaverit, neid klaas on abi kasutanud lasena, mängis klaveril missale topitud väikesesse kitsasse tuppa. Enne revolutsioon oli see teenijatuba pärast revolutsiooni aga ainus koht elamiseks. Selle kütmiseks jätkus puid, teistes tubades oli külm. Kodus võis Clazonovi kohata kalossilise kasukas. Austatud Jelena Pavlov-na Klaazonovi ema askeldas ringi ja püüdis väikemeest tekkidega, kata. Lazonoomil polnud lihtne harjuda uute elutingimustega. Teda hämmastas see, et ümbritsevast külmast hoolimata lauljad ei külmetunud lõplikult. Lasenov pidas seda omamoodi imeks. See lohutas teda klasenofistes, siis kasukas klaveri taga enam-vähem soojas teenija toas. Ja mängis oma teoseid kohale saabunud kuulsustele. Nende jaoks oli see eksootika. Klaazonovilaga abiventiil. Pealegi prantslase Nov ilmselt tähtsaks säilitada häid suhteid tuntud välismaa muusikutega. Minu meelest oli ta juba siis vähemalt korra või kaks kaalunud siirdumist läände. Seal läänes lootis Klaazonov kahtlemata rahuldada oma üha vähenevaid elu vajadusi. Ohustamata seejuures oma eksistentsi. Suurepärane pilt. Klaazonov kaasukes mängib kärge külaline samuti kasukas kuulab. Järgneb lihvitud vestlus. Siis kõik need kuulsused sõitsid tagasi läände koju kaasas vapustav mulje. Jäätunud maast. Küll pimedus. Pedro mängis ühel kontserdil järgmiseldistligava fantaasia Mozarti ooperit Don Juan teemadel ja kaks sõnati h-moll jätante sonaadi. Kontsert oli tõesti meisterlik. Sele tagas korralik toitumus ja kolm sugupõlve rahulikku elu. Viitas klase sageli Rubin Stenile ja kordas Rubensteini ütlust. Ärge mõelge, et tiibklaver on üks pill. Selles on 100 pilli. Tegelikult Rubensteini mängulaad ei meeldinud Clazonovile. Talle meeldis rohkem listist stiil. Clazonavie jutu järgi listi mängustiil erines täielikult meie ettekujutustes. Kui öeldakse list, kuuleme mürts, kärts, näeme õhus lendavaid käsi ja muud sellist. Aga Klaazonov ütles, et list mängis lihtsalt täpselt järk kirkalt. Kõne all oli muidugi nii-öelda hilinelist ja ta ei mänginud mitte laval, vaid kodus. Seal polnud vaja avaldada mõju mitut masti daamidele neidudele. Minu mäletamist mööda mänginud Beethovenit, siis mul sonaati. Lase Novi merest lihtsalt esitas selle eriti rahulikult jättalitsetult ja tema tempod olid olnud hästi mõõdukel. Clazonovi arvates tõi list niinimetatud kõrvalteemad eriti täpselt esile. Just see meeldis Clazonovile. Ta kordas sageli heliteoseid, tähtsaim element on polüfoonia istunud klaveri ta selgitamaks meile midagi. Panime suurt rõhku kõrval teemadele ja Kromaatikale langevate tõusvatele helidele. Kõik see lisas tema mängule täiuslikkust ja elu. Eelpoolöeldus peitub minu meelest peanismi üks suuremaid saladusi. Pianisti, kes sellest aru saab, ootab ees menu ja kuulsus. Klasena ise istus alati suurima heameelega klaveri taha ja hakkas mängima katkestada, tema mängu oli raske, peaaegu võimatu. Tavaliselt mängis ta oma teoseid vahel ühtejutti tee kaks või kolm sümfooniat. Mõnikord jäi mulje, et nõnda tegi ta sellepärast, et püstitõusmisega oli raskusi juba sel ajal vaevastada liigeste reuma. Lihtsam oli istuda. Kui ta lõpuks tõusis hakkasid kohe meenutama Leopold Kodovskit. Selline musitseerimine äratab neis mälestusi peaasjalikult meeldivaid. Just sellepärast lasevad nad meeleldi kätel libiseda üle klahvide. Külalised tukuvad perenaine on paanikas. Klaveri kohale kummardunud austatud helilooja ei näe ega kuule midagi. On üldiselt teada, Klaazonov ei kirjutanud klaveri taga. Sellesse küsimusse, suhtlesime ühtemoodi. Klasenov piinles, kui lõputute koosolekute ajal sähvatas talle pähe mõni muusikaline idee. Muide, paljud minu tuttavatest, need, keda praegu kutsutakse loomingulist tekst töötajateks jutumärkides kurdavad, et just koosolekute ajal Ise olen istunud koosolekutel sadu tõenäoliselt tuhandeid tunde ja usun eelöeldut täielikult. Tavaliselt lasen ootas nii kaua, kuni teos oli peas välja kujunenud. Seejärel kirjutas puhtalt partituuri. Hoolimata sellest jättis ta võimaluse parandusteks. Imelik, et meie arvamused partituuri kirjutamise suhtes langevad kokku paranduste osas aga mitte. Imelik seetõttu, et kui meie arvamusi nendes küsimustes vaadata eraldi võib sündida vale arvamus, et Klaazonov oli töörügaja, mina aga muretu nõu linnuke taevas. Raske on võita noorte ja suurelist inimeste sümpaatiat lausa võimatu. Klaasunovime agaa austasime suurt osa selles mängisid Klaazonovi praktilised teadmised nii tähtsas asjas, kuid tämbrite tundmine. Paljudele heliloojatele on see pime. Teisiti öeldes nad teavad ja tunnevad kõike teooria õpikute põhjal. Praktikas on aga ümmargused nullid. Kirjutades esimest viiulikontserti õpisklasenov näiteks ära viiulimängu. Seda tuleb nimetada kangelasteoks. Tean täpselt, et lase oskas mängida mitmeid puhkpille. Ei oska ette kujutada midagi hullemat, kui teha proove, nõnda käitub orkestriga. Ei soovi sellist oma vaenlase löögi, nagu öeldakse. Teised kõik on temaga ühel nõul. Mis mina oleks sellises situatsioonis teinud? Ei oska öelda. Tõenäoliselt oleksin proovi pooleli jätnud. Plazonov nii ei käitunud, läks sõna lausumata mängija juurde ja võttis temalt metsasarve. Hämmastunud mängija ei takistanud teda siis klasenov veidi aega nii-öelda häälestas end ja põrutus metsas arvest just nimelt selle noodi, mida inglased, millest oli võimatu mängida. Orkester aplodeerib, vastupanu oli murtud, proov jätkus. Põiega mindi lava taha õnnitlema päevakangelast tõmbasklasena märkamatult tropid kõrvast lausus paar tavalist tuntud. Kuid igal juhul hilistavad sõna.