Täna kuulete viimaste osa mitte Šostakovitši nii maalidest. Ja seekordse saate peakangelaseks on Nõukogude Liidu heliloojate liidu suur tüürimees Tihhon Nikolajevitš freenikov. Mees, kes on poliitilise elulainetel kiikunud kuni tänaseni. Juba üksi, see näitab mehe võimeid. Lisage siia mõned faktid. Enest. Tihhon Ratnikov on sündinud 10. juunil 1913. aastal. Moskva konservatooriumi lõpetas ta 36. aastal. NLKP liige on aastast 1947. Aasta hiljem sai temast Nõukogude Liidu heliliidu peasekretär. Liidu rahvakunstnik on ta aastast 1963 ja professori tiitel anti talle 66. aastal. Nüüd veel riiklikud preemiad. 1942 46 52 ja 67. Tänane saade koosneb õigemini kahest osast. Esimese poole materjalid. Tei. Baarne tagasi kolleeg Avo Hirvesoo. Ta oli nimelt omal ajal tõlkinud katkendi vahtankovi nimelise teatri kunagise kontsertmeistri Juri laagini mälestuste raamatust kunstide taltsutamine ja selles oli üks lõika noorest Tihhon Reinikust, kes omal ajal töötas vahtankovi teatris. Niisiis alustame Tihhon rannikul kujunemisaastatest ja hiljem lisage siia Dmitri Šostakovitši mälestused sellest mehest head kuulamist. 1934. aastal oli valitud lavastuseks Shakespeare'i komöödia, palju kära ei millestki. Otsides sobivat heliloojat äratas meie tähelepanu tookord veel üsna noor Tihhon treenikov. Rannikul oli just täpselt lõpetanud Moskva konservatooriumi kompositsiooni alal ja esines esmakordselt Moskva publiku ees oma esimese sümfoonia. Sümfoonia jättis hea mulje. See oli värske, siiras. Kas pärast mõningaid kõhklusi, Me otsustasimegi kutsuda teda? Kui see lõbus ja sitke poiss venepärase nööbi ninaga lõbusate väikeste silmadega ilmus meie kulisside vahele vaimustest otsekohe kõiki. Mõne päeva pärast tuli ta sina peal, vaata et peaaegu kogu teatriga. Patsutas õlale teenelistele kunstnikele jalutas pikki koridore, meie tütarlastega hoidis neil kinni ümber piha. Temast õhkus tervise, vahendituse ja siiralt lõbusa seadmas ääri. Võimalik, et ta kohtas esmakordselt sellisel suurel hulgal huvitavaid ja intelligentseid inimesi. Ühesõnaga, ta tegi kõik selleks, et saada meile omaseks ja seeder peagi ka õõnestus. Eriti seetõttu, et ka muusika, mille ta lõi lavastusele palju kära ei millestki, oli väga hea ja sobist lükile suurepäraselt. Selles oli tunda ilmsed Šostakovitši mõju. Jaga Tihhon Nikolajevitš ise või diska, nagu menüüd teda hüüdsime, ei eitanud seda. Mul on taks jumalat lause statisti klaveri taha istudes Tšaikovski ja Šostakovitši. Nagu enamus hiljutistest üliõpilastest elas temagi kas mingis ühiselamus või toakeses koos oma vanaemaga kusagil Moskva agulis. Ja nüüd soovist aidata rannikovi normaalsele elule leidis teater talle väga hea klaveriga toa teatrielamus. Ühe meie näitleja Ksenja kee juures. Ksenja kee oli vahtankovi teatri ühe kõige väljapaistvama näitleja lesk. Ja arvestades tema kadunud mehe suuri teeneid teatri ees, kinnistati see suurepärane korter Talle, kust ta nüüd elas täiesti üksinda. Reinikov kolis oma uude tuppa ja aklimatiseerud selles kiiresti. Algul elas ta perenaisega igati sõbralikult ja mõlemad olid rahul üksteisega. Disko mängis päevade läbi klaverit, laulis, kirjutas muusikat. Perenaine suhtus temasse lugupidamisega, tihti lausa vaimustusega hoolitsedes eest ja luues kodust tingimused, mida tavatsetakse nimetada ideaalseks loominguliseks õhkkonnaks. Selline idüll kestis mõned kuud. Kuid siis tegi Reinikul seda, mis tihti juhtub noorte inimestega, kes elavad heades tubades ja omavad ideaalseid loomingulisi tingimusi. Ta abiellus, abiellus, kuid mitte oma suurepärase korteri perenaisega vaid sootuks teise naisega. Abiellus Klaara Waxiga. Sellest vaieldamatult omapärasest eksemplarist tasub rääkida lähemalt. 1930. aasta suvel kohtusin ma Moskva teadlaste puhkekodus. Poiss avas esmakordselt klaravaksiga. Tookord polnud ta küll üle 20 aasta vana, kõhnuke naine kahvatu, kitsa näo ja õhukese suuga polnud ta mingi iludus. Tema kurvavõitu silmad ei seondunud kuidagi mürgise sarkastilise kõnemaneeriga. Alati püüdis ta kedagi solvata. Tark, terase mõistusega ja kuri. Ta oli partei liikmekandidaat. Sel ajal, kui temaga tutvusin, lahutas Klara ennast juba teisest mehest ja abiellus kolmandaga. Algaja kirjanduskriitiku tarašenkoviga heleda vuntsilise kahvatu, 22 aastase noorukina. Harrastuste ebapüsivusele lühiajalisele, kus mõistagi oli ka annus kergemeelsust armus Klaara oma meestesse ometi kirglikult ja hakkas neid kohe karjääriks ette valmistama. Oo, see naine oskas lausa geniaalselt oma meestele karjääri teha. Traskis käiku, kõik vahendid kohtumata millegi ees. Kõik panid ühele kaardile ja saavutas alati, mida soovis. Ja ei mingeid kirjanduslikke või muusikalist või teadusliku karjäärikest sellised pisiäärselt Laarati huvitanud. Ta tegi oma meestest suuri parteijuhte väljapaistvaid Nõukogude karjerist sealhulgas riiklikus mastaabis karme ja kivik, bolševike, igat sorti rahvavaenlaste ja nõukogude võimu reeturite alastamatuid, hävitajaid, ustavaid partei ja nõukogude valitsuse peenraid. Selleks alustas ta kõigepealt mehe enda töötlemisega. Kiirelt ja osavalt kõrvaldas ta kõigepealt temast ülearused moraalsed takistused, mis paraku ikka koormavad ülemäärase ballastina paljude surelike südametunnistust. Seejärel sisendas klaar oma väljavalitu üle, et ta on kõige suurem Geneaalsem inimene kogu nõukogude liidus. Mõistagi pärast seltsimees Stalinit, kui kogu selline ettevalmistus oli toimunud, lülitati võitlusse parteiliselt sidemed. Kavandati täpne tegevusplaan ja järjekordne Kalara. Mees alustas oma fantastilist tõusu mööda Nõukogude karjääriredelit. Oli ju Darrašenkov alles hiljuti olnud tagasihoidlik üliõpilane komsomol Kirjanduse Instituudis aga juba ronis parteisse, siis Kirjanike Liitu ja siis veel mingisse gruppi, kellele kavandati kõrglende ja kes tegelesid tähtsate asjadega juba esimesest mingilt konverentsilt karmi kriitikaga väljapaistvate kirjanike aadressil. Ja mis hämmastav, tabas märki. Paljastas just seda, keda oligi vaja paljastada. Juba kirjutas temast Pravda, aga varsti kirjutas ka tema Traišenkovise artikleid Pravdale, kus pühkis põrmu parimad Nõukogude poeedid. Juba valiti ta Kirjanike Liidu juhatusse ja kutsuti tööle kahe suure kirjandusajakirja juurde. Olgu öeldud, et tänatuuriderašenkov oli siiski põhiliselt seotud vaid ajakirjanduse Namia toimetusega, kus ta 1932.-st kuni 41. aastani töötas kriitikaosakonna juhatajana ja 1944.-st kuni 47. aastani peatoimetaja asetäitjana. Kuid see ei välistanud tema kaastöid teistele keskväljaannetele. Trassinkus suri 1956. aastal 47 aastasena. Kõik värisesid karmi ja vihase kriitiku tarašenkovi ees. Tracinkovon Suur graniidsetelt marksistlik-leninlik stalinistlike positsioonidelt nuhtlesta formaliste konstruktivist. Naturalistide paljastas vaenulikke kodanlikke mõjusid Nõukogude poeesias osavalt vehkles Trašenkov parteilise nuiaga. Ning tõepoolest polnudki päris formalist, vaid niisama pisut sotsialistliku realismi teelt eksinu. Ja jälle tõsi, mis tõsi. Ka Pravdas kirjutati vajadusest hoolitseda pidevalt meie kirjandus kaadri eest. Kõige selle taga seisis tark, arvestav, andekas ja ustav režissöör Klaara paks. Teinud oma mehele särava karjääri ta tavaliselt lahutas ennast sellest ette valida järgmine. Mõistagi pidi sellel järgimisel olema eeldusi suureks tulevikuks, see tähendab, see pidi olema lihtsalt andekas inimene. Seekord tal üldjoontes vedas. Ta uus mees polnud mitte niisama eeldustega väike, päris tõeliselt andekas inimene avanesid uued ahvatlevad võimalused. Pärast abiellumist muutus diska lausa mehe kõigi silme all. Kiiresti kaduste seltsimehelik toon meiega vesteldes. Ta olekusse ilmusid tähtsuse soliidsus igas mõttes käima ja liikuma hakkas ta väärikamalt justkui aeglasemalt. Oli juba ebamugav pöörduda tema poole diskaa. Hakkasime teda kutsuma difon Nikolajevi tšiks. Ega ta korteri perenaine Ksenja kee lõpetas kuidagi äkitselt oma vaimustatud jutud andekas allüürnikust ja pärimistele noorpaari kohta ta pigem vaikis mingi hirmunult, pilk silmis. Varstiga Tihhon Nikolajevitš ei rääkivadki temaga enam isegi tervitavad teda, viidates mingile tühisele köögi arusaamatu sele. Mõni päev hiljem, milles teatri puhvetis olin lausa rabatud nutvat Ksenia välimusest, kelle poole meie näitlejad pöördusid nüüd vaid kaastundlike sõnade pilguga. Milles on asi, küsisin mina. Välja tõstetakse, Tihhon Nikolajevitš ja Klaara tõstavad mu korterist välja. Lausus vaene naine läbi pisarate. Juba hankisid orderi majavalitsusest ja mingit paberit partei keskkomiteest ja heliloojate liidust. Nagu selgus, oli Ratnikov jõudnud juba piisavalt küpseks saada et ära tunda iseenda suurust. Ja seepärast otsustaski ta, et nõukogude riigis ei või olla sellist ebaõiglust, kus üksik mitte millegagi silmapaistev näitleja valdab kogu korterit, temaga andekaid noor nõukogude helilooja, Nõukogude muusika au ja uhkus ja lootus kasutab koos oma naisega vaid ühte tuba. Seepärast kõndiski Ratnikov läbi kõik kõrged partei- ja nõukogudeasutused levitas mustavat laimu vaese Ksenia peale. Oma peale kaebust või ka helilooja Greenikov tõest tühine, vaenulik ja moraalselt laostunud naine tuleb koheselt korterist välja tõsta. Kellel peale kõige muu on veel ka nõukogudevastane hing oma mõtetes ja ütlemistes, Pabrikandid tütar, üldse kahtlase sotsiaalse päritoluga tüüp, ühesõnaga poliitiliselt väärastunud element. Kutcalara eksis, ta ei hinnanud piisavalt hästi vastaspoole jõude Dali mööda vaadanud vahthankovlaste seltsimeheliku, sest ja solidaarsusest. Peamisteks vastujõududeks olid aga siiski tanguplaste piiritud sidemed mis 1936. aastal olid veel oma arvestataval kõrgusel. Sündinud 1896. aastal surnud 1937. on näitleja ja teatri hilisem administratiivne juht. Sedasama Rus, Laanov oli siis veel elus. Ksenja kaitseks astus välja terve teater. Nagu ka varem oli taolistel juhtudel toimunud keegi meie juhtidest käis ära, kus vaja. Kohe kaotasid rannikovi paberil oma jõu ja tähenduse. Ja järgmisel päeval Petrovitš tõstiskitiska ja Klaara oma kojameeste abil korterist välja. Lihtsalt tulid nad kaks valgetes kitlites kojameest klarajatiska tuppa ja laususid nii et leht Petrovitš käskisid teil korterist haihtuda. Jääd õhtuks teie asju ja haisugi enam poleks või muidu, ütlesid lepp, Petrovitš tulevad miilitsad ja siis läheb juba kehvemini. Järgmise kunstinõukogu istungil tegi meie esimees Kuusa. Vassili Vassiljevitsh, kuulsa sündinud 1902 näitleja, lavastaja ja teatridirektori asetäitja kunstilisel alal hukkus 23. juulil 1941 teatrihoones saksa lennuväerünnaku ajal Moskvale. Meie esimene Kuusa tegi ettepaneku kõigele, et enam lasta üle teatrimaja läve rannikovist kelmi jäme köik tervitasime rõõmuga tema ettepanekut. Klaaradalised tõsiseks kaotuseks. Kuid kas võis tühine vahejuhtum teda relvituks teha või valitud teelt kõrvale tõrjuda? Muidugi mitte. Ta saavutas nagu alati oma eesmärgi tehes lõppude lõpuks oma andekest lõbusast lihtsast poisist kõikvõimsa muusika käe poliitbüroos. Suurel juhil ja õpetajal olid mingisugused ebamäärased arusaamad sellest, midagi. Sellises olukorras olnuks rumal loobuda filmimuusika kirjutamisest. Reenikov tõmbas hinge pärast partei keskkomitee 1948. aasta ajaloolist otsust formalismil kohta muusikas ning arvas, et minu laul on lauldud. Minu oopereid ei esitata ka ballett mitte minu sümfooniat kammermuusika repertuaarist maha võetud. Nüüd tarvitseb mind vaid veel filmimuusikast välja tõrjuda ja ongi kogu lugu. Nõnda siis ranniku asus koos seltsimeestega aktiivselt minul lõppu ettevalmistama. May kõnelejaks sellest nii veendunult öeldi juhuslikult olen asjaga täpselt kursis. Kuulujutud mulle ei meeldi ja kui keegi püüab mulle rääkida, et vaat, mis see sinu kohta ütles katkestame vestluse paugupealt. Mulle on kõneldada vääridest midagi ranniku võttis ette minu likvideerimiseks. Sellistele juttudele ma tähelepanu ei pööra. Kuid kordamine äärmiselt huvitava vestluse tunnistajaks. Äsja oli nimelt nii. Kord kutsus Ratnikov mind mingil põhjusel heliloojate liit, mina läksin, jutlesime tühjast-tähjast, äkki helises telefon ranniku äärest, Torujõe käratas sekretärile, ma ju palusin, et mind ei ühendateks. Aga sekretär ütles ilmselt midagi niisugust, et vapral muusika, Rüütlil läks suu vett täis karges rahutult püsti ja ootas kõnet. Valveseis on, kus lõpuks kõneühendeid, siis helistas Stalin. Selliseid kokkusattumusi elus juhtub. Nimelt helistas Stalin minu asjus. Harrennik tuli viskas nii ära, et unustas paluda mind kabinetist lahkuda. Kuulasin kogu vestlust pealt. Muidugi pöörasin taktitundeliselt selja ja hakkasin silmitsema seinal rippuvat Tšaikovski portreed. Vaatasin Tšaikovskit terava pilguga, tema vaatas samamoodi vastu. Nõnda siis meie klassik ja mina uurisime teineteist huvitatult. Kui aga aus olla, siis suurema huviga kuulasin mas rannikovi vestlust. Asi oli selles, et kui Rehnikov sai teada, et minu käest on tellitud muusika mitmele tähtsale filmile kirjutas ta kaebekirja partei keskkomiteele. Ta vaeseke ei taibanud, et kaebas Stalinile Stalini peale. Nüüd siis Stalin andis talle veidi õpetust. Reinikov kogelese püüdis midagi enda kaitseks öelda, mida sa siin ikka ütled. Asi oli nii, nagu oli. Reenikov tunnistas end süüdi igas mõttes. Kui mulle nüüd öeldakse, et keskkomitee 1948. aasta ajalooline otsus on tühistatud, tahaksin küsida. Lubage, lubage, millal see on tühistatud. Vastuseks kuulen tavaliselt kummaliste väidet. Tuleb välja, et ajaloolise otsuse olevat ümber lükanud teine mitte vähem ajalooline otsus, mis võeti vastu 10 aastat hiljem. 1958. aastal. Olen ma siis tõesti kurt või pime. Tervis on mul viimasel ajal tõesti kehv, süda jukerdab, parem käsi on halvatud. Kui kuulen ja näen korralikult jumalale tänu. Ajaloolist otsust olen lugenud mitmeid kordi ja seal on mustvalgel kirjas, et ka 1948. aasta ajalooline otsus etendas positiivset osa meie kunsti arengus. Et formalism mõisteti hukka õiglaselt. Et tegemist oli esteetiline peenutsev kitsa ringiga, nii et stiil on sama nagu ennegi. Kõik on korras. Miks siis äkki uus ajalooline otsus? Lugu on lihtne. Aastal 1951 ründas Stalin Kornetšuki olevat kirjutanud kehval libreto. Ooperi tähendab meil inski. Ka helilooja sai oma osa. Ooper mõisteti üksmeelselt hukka. Aga Korneid? Chuck kurtis muret sõbrale krossioonile. Ja kui viimane sai meie juhiks. Alguses toibusega kiiresti midagi hullu polnud tegelikult juhtunud. Igaks juhuks vallandas ta ajakirjanduse velskri muusikatoimetaja rivisjonismi pärast. Revisjonism saigi uueks sõimusõnaks formelismi asemel. Antud juhul tähendas revisjonism seda, et ajakirjas oli proovitud kirjutada Prokofjevi ja minu loomingust natuke austavas toonis. Partei kinnitab reservatsioonid, et et ajalooline otsus ooperis, suur sõpruskohta ja nii edasi kõik kordus. Kogu rahvas avaldab tulist poolehoidu geniaalsed juhile seltsimees Stalinile. Aga Šostakovitši on osutanud narriks, millega või kellega ta arvestas, kui üheksandast sümfooniast lõi pildi hoolimatust, jänkist võiduke nõukogude inimese asemel. Ei meenutatud kõiges lihtsamalt. Kirjutati, et nõukogude inimesed pole rahul üheksanda sümfoonia, aga mul soovitati õppida Hiina rahvavabariigi seltsimeestelt. Tänu parteile põleb maa revisjonistride jalge all, kuulutas Ranniku pidulikult. Tõepoolest põleski. Pole vaja seletada midagi vigade parandamisest. Tähtsam on üks, teine asi. Üks kindral kaebas kord Nikolai esimesele, keegi Husaar olevat võrgutanud ta tütre. Tõsi küll, oli ka salajane laulatus, kuid kindral polnud sellega nõus. Imperaator mõtles veidi ja kuulutas välja otsese käseme abielu lahutada ning tütarlast edaspidi neitsiks pidada. Millegipärast mina aga pole end pärast kõike neitsina tundnud. Meil ripub kauplustes innustavalt plakateid ostja ja müüja, olge vastastikku viisakad. Olengi siis viisakas tänu neile suurepärastele plakatitel. Mina olen ostja, järgneva loo kangelane, müüja, kõne all on Tihhon ranniku heliloojate liidu juhatuse esimees. Nõnda siis ka minu esimees. Miks mina olen ostja temaga müüa? No kõigepealt seepärast, et müüja on alati ostjast tähtsam. Müüjad vinguvad Aladlaselt, heidan paljuminaga üksi. Samad lood on Greenikoviga, meid heliloojaid on palju. Tema kullake, ade üksi, temasuguseid peab otsima. Leida on väga raske. Teiseks, tema isa oli müüja abiline, töötas mingis rikka kaupmehe poes, nõnda meie liidu igavene juht, kirjutab ankeetides müüa abilise poeg. Olete nüüd viimane seik mängis tähtsat rolli, kui Stalin otsis inimest, et siis see inimene määrata heliloojate liidu esimeheks. Kõigepealt. Ega eksinud Stalinil oli suurepärane vaist selliste inimeste suhtes. Hunt hunti ei murra, nagu öeldakse. Lugu rannikovistana, järgmine, üpriski piltlik. Heliloojate juhil tuli suurele juhile esitada kandidaadid iga-aastasele staadionipreemiale. Viimane ja otsustav sõna kuulus loomulikult Stalinile. Tema valis nimekirjast sobivat nimel. Lugu leidis aset Stalinil töökabinetis. Stalin töötas või teeskles töötlemist. Igal juhul ta kirjutas midagi. Vaikus. Ja piidudest tähelepanelikult Rehnikovi naelutas pilguga, nagu rahvas ütleb. Öeldakse, et Stalin oli seda nippi treeninud ja selle hästi omandanud. Nii või naa. Päritolult müüja abilise poeg tundis istme enda vahel midagi sooja ja pehmet. Ratnikov kohkus koledasti, kargas püsti ja tormas ukse poole pobises mingeid vabandusi. Nõnda, meie ülemus jõudis eesruumi. Seal võtsid kaks tursked halastaja vendade oma hoole alla. Need mehed tundsid oma tööd, teadsid, mida vaja teha. Selgitusi polnud vaja. Rihmikute asjate vastavasse ruumi, kus meie siis heliloojate juht võeti riidest lahti ja pesti, pandi Sophale puhkama. Püksid pressiti, triigid siis ikkagi Surbas. Tavaline operatsioon. Stalini arvamuspreemia laureaatidest teatati Greenikovile hiljem. Mõni aeg tagasi oli samasugune asi Stalini ees aset leidunud ühe filmirežissööriga. Siis mõlemad tegid püksid täis. Kommentaarid, täiskasvanud inimesed. Kõige krooniks mõlemad kangelased rääkisid joovastunult oma häbist. Püksi teha ei, juhi õpetaja ees. Mitte igaühele pole antud sellist võimalust seal Laseriline au. Tegemist on kõrgema astme joobumusega nii-öelda täiusliku jumaldamisega. Staling tundub lausa üliinimesena. Mäletan, et mõlemad andsid oma parima, et nende lugu jõuaks juhi õpetajale kõrvu et tema hindaks nende püüdlikkust, nende hirmu ja ustavust. Kõik lavastajad, kirjanikud, kunstnikud, uue maailmaehitajad, helge maailma uue inimese konstruktorid või nagu Stalinit kutsus inimhingede insenerid. Mulle öeldakse kindlasti, keda sa endast kujutada, sa julged esitada selliseid alandavaid väiteid meie lugupeetud inimeste kohta oleks huvitav teada, kuidas sa ise, kuramus, oleksid käitunud Stalini ees. Vastan. Ega avastanud temas mingeid maagilisi võimeid.