Stanislavski kohta liikus tol ajal lõputult anekdoote. Minu ajal juhtus harvemini hämmastaste näitlejaid lihtsameelsete küsimustega, eriti siis, kui proovi tehti Nõukogude elust jutustava näidendiga. Oli näiteks komöödia, milles konflikt sündis sellest, et ühes toas elas kaks perekonda. Kaks vähe veel selle aja kohta, kui tuba oli suurem või teise jagada kolmeks, isegi neljaks osaks. Sellisest luksusest nagu korter polnud mõtet rääkidagi. Korteris võis elada 10 kuni 15 peret, oli korterikriis ja asi vask. Uhke sõna, ühiskorter. See nähtus tuleks jäädvustada. Et järeltulevad põlved teaksid, mida tähendab ühiskorter. Washington oli ka selles suhtes võrratu. Siinkohal tema mõttekäik oma ja isikliku korteri valdamine on väikekodanlik igand. Tuleb elada kollektiivse, sõbraliku perena, mitte kodukindluses. Tuleb elada ühiskorteris, on, kellega juttu, vesta nõu pidada, kakelda. Lihtsam oli ka naabrite kohta kaebuse kirjutada. Naabrite elust selge pilt, millal mindi, millal tuldi, millised külalised käisid ja tuttavad. Ühiskorteri teemat tuli kajastada ka loometöös. Tunnistan siinkohal, et püüdsin seda teha vastavalt võimalustele. Ehk kujutada kogu seda viletsust muusikaliste väljendusvahendite abil. Kavatsesin kirjutada teose selle surematu teema auks. Tahtsin näidata, et inimene võib surra mitte ainult füüsiliselt ilma maha laskmata ilma sunnitööl mädanema. Et inimeses võib inimese tappa lihtsamaltki näiteks väljakannatamatu elu abil. Kas võis selle kuradi ühiskorteri abil kommunalka nagu me seda kutsusime, abil? Olgu ta neetud. Nii et see pole küll mingi komöödia, teema, iitsitamise ja ilkumise objekt. Hoopiski satiiri jaoks on siin ainet. Aga kunstiteater mängis selleteemalist komöödiat, südamliku naeru oli vaja nutma oleks pidanud lausa ulguma. Selline on minu arvamus üldiseks hämmastuseks. Stanislavski ei mõistnud asja olemust. Ta küsis, milles asi miks kõik need inimesed elavad ühes toas. Stanislavski ise elas oma majas. Stanislavski-le vastatakse, neil pole oma korterit. Maailma näitlejad värisege Stanislavski lausub, ei ole tõsi, pole võimalik, et inimestel pole oma korterite narritamine. Stanislavski püüti selgitada, et kõik on puhas tõde. Et paljud kodanikud elavad teatud juhtudel sellistes ebanormaalsetes tingimustes. Vana muutus vihaseks, teda hakati rahustama ja siis tegi Stanislavski targa otsuse. No sel juhul peaks reklaamplakateid kirjutama, et tegemist on komöödiaga inimestest, kellel pole omaette korterit. Vaatajaid muidu ei usu. See oli tõsilugu meie sajandi ühe suurima lavastaja elust. Praegu teavad kõik, et kokkuvõttes elastaris laski nagu omas maailmas. Tal oli kunstnikuhing, toiduained saida kinnisest poest, nagu kõik need geeniused ja parteibossid, kes olid ühiskonnale arvatavasti äärmiselt kasulikud. Oma naiivsuses nimetas vana seda kinnist poodi salajaseks varustajaks jutumärkides. Kõik teadsid kinnistest poodidest. Kõik teadsid, et suured ninad said toiduaineid täis teed kaudu kui tavalised kodanikud spetsiaalsetest ekstrabosside tarvis loodud kohtadest. Kõik olid selle meie elu faktiga harjunud, et nõnda peabki olema, kõik vaikisid ning varjasid suurt saladust. Ükse Leningradis suli kasutas seda ära, võttis arvesse mõlemad asjaolud. Ühelt poolt selle, et kõik teadsid teiselt poolt selle, et kõik vaikisid, kes sealt midagi saanud, vaikis sellepärast, et mitte laimamise pärast kinni kukkuda. Kes sai, oli loomulikult vait. Petis talitas järgnevalt. Lugesin lehti just surmakuulutusi ja näiteks märkas, et mingi tehase või ametkonna Parteiorganisatsioonid avaldavad kaastunnet lahkunu omastele. Sel juhul lõikesta selle kuulutuse välja. Siis otsis telefoniraamatust vastava numbri ning mõne aja pärast helistas suli, esitas end kinnise poe juhatajana, ütles olevat saanud kõrgemalt poolt korralduse hankida kadunu perekonnale kõike vajalikku kuna kadunud teenekas mees ning toonud oma tegevusega palju kasu lisast. Suli palus koostada nimekirja ja lubas muretseda munavõid, liha ja suhkrut, isegi kakaod ja šokolaadi. Ja veel fantastiliselt odava hinnaga. Loomulikult kõne all oli kinnine pood, eriti teenekate seltsimeeste jaoks. Paari päeva pärast helistas suli uuesti ja teatas, et kaup on olemas. Ja palus kadunukese austatud sugulasi järele minna, sinna sinna. Lihtsameelsed sugulased tulid kohale ja maksid raha ära. Suli aga kadus. Tegutses võrdlemisi pikka aega, ehkki tegi kümneid või isegi sadu selliseid operatsioone. Tema plaan oli äärmiselt lihtne, aga geniaalne. Vorošilov teile meeldis koorilaul. Ilmselt just seetõttu pidas ta ennast muusikaküsimustes Ždanovi tasemel spetsialistiks. Ka tema proovis anda heliloojatele ja interpreetide asjalikku nõu. Tema lemmikmuusika olid Ukraina rahvalaulud. Laulis neil sihiseva tenoriga. Üks tuttav näitleja jutustas, kuidas ta oli laulnud koos Stalini Vorošilovi Jeld Aanoviga. See juhtus pärast ühte vastavat suure teatri solistid viimisesid nõutult suurte juhtidega kaasa. Dirigeeris Stalin. 1949. aastal vangistati Stalini käsul juudi luuletaja itsither. Moskvas viibis siis pool Robson. Keset vastuvõttude pidude mällu meenus talle, et peaks olema ka selline sõber nagu itsik. Saagu ta oma iitsiku otsestest Stalin tegi oma tüüpilise alatu teo. Fafer kutsus pool Robsoni õhtus sööma ühte Moskva luksusrestorani. Robson saabus kohale, ta juhatati ühte kabinetti, kus laud söökidest-jookidest lookas. Laua ääres. Seal ta mõne aja pärast ka suri. Robson sõitis tagasi Ameerikasse ja seletas seal köigile. Jutud rehveri vangistamisest on selgeid jama, tema rapson paini isiklikult, Rässariga kärakat. Nõnda oli kindlasti muretum elada. Lahe mõelda, et su sõber on rikas ja vaba inimene kostitab sind võimsa õhtusöögiga. Kehv on aga mõelda, et sõber istub kinni, peab teda kaitsma, hakkama, kirju kirjutama, protesti avaldama. Paned, protestikirja aga küll enam ei kutsuta. Teed ennast maailma silmis täis, sõimavad sind lehtedes, raadios teatavad, et oled tagurlane. Hoopis lihtsam on uskuda seda, mida näed. Näed aga seda, mida näha tahad. Kanakäitumine, kanana ka nokkides, vaid ühte tera, muud midagi. Neid ases nokib tera korraga kuni kael kahekorra käänatakse. Stalin mõistis sellist kana meelelaadi suurepäraselt. Ta teadis, kuidas kanadega käituda. Seepärast kõik tema peost nokkisidki. Minu arvates seda praegu Läänes eriti ei meenutata, sest neil suurtel humanistidel tõelise kirjanduse ja kunstisõpradel on alati õigus. Meil aga mitte, et minu käest küsitakse tihti, miks andsid oma allkirja sinna ja sinna. Aga kas on keegi kunagi küsinud anrämmal roolt, miks ta ülistas valge mere kanali ehitamist, mille käigus hävitati tuhandeid ja tuhandeid inimesi? Ei, keegi pole küsinud. Sellest on kahju. Sagedamini peaks küsima neile härradele Pole vastamine takistatud. Nende eluolu ei ähvarda miski ei praegu ega ka tulevikus. Või siis Lion Feuchtwanger kuulus humanist. Kunagi lugesin vastikustundega tema raamatut Moskva 1937. Kohe pärast selle ilmumist käskis Stalin raamatu ära tõlkida ning trükkida meeletus tiraažis. Lugesin seda, süda tõmbus valust kokku. Hinge täitis viha ülistatud humanisti vastu. Feuchtwanger kirjutas, et Stalin oli lihtne inimene ja lausa heatahtlikkuse etalon. Arvasin, et Feuchtwanger olin ninapidi veetud. Sisega, lugesin raamatu uuesti üle ja taipasin, ei kuulus humanist, lihtsalt valetab. Feuchtwanger kuulutas kõik, millest aru sain, oli suurejooneline. Tema meelest siis poliitilised protsessid Moskvas olid vajalikud ja suurepärased. Feuchtwanger meelest poliitilised protsessid aitasid kaasa demokraatia võidukäigule. Et nõnda kirjutada on vähe sellest, et olla loll, peab olema suli. Ja muidugi ülistatud humanist. Või siis ülistatud humanist George Bernard sho. Tema teatas mind sõnaga, diktaator ei kohuta. Jumala eest, keda või mida pidi show kartma. Inglismaal, kus ta elas, polnud diktaatoreid. Minu arvates, Cromwell viimane sho käis diktaatori juures ainult võõrsil. Pärast naasmist Nõukogude maalt kuulutas show pidulikult. Nälg Venemaal. Täielik jama. Ma pole kuskil ega kunagi nii hästi süüa saanud, kui Moskvas. Samal ajal olid näljas miljonid. Paar miljonit talupoega suri nälga. Mis seal rääkida? Shaust olid kõik vaimustuses, kuid julge terava sõnaga. Minul on asja kohta eriarvamus. Ehkki mind sunnite soole saatma oma seitsmenda sümfoonia partituur. Kui suurele humanistile. Tõlgitud kasahhi keelest eriti liigutavad luuletused. Võib ette kujutada, millist mõju need avaldasid sõja ajal. Leningrad minul lapsuke, 100 aastane tark halatis. Kõigi välismaalased soovisid end koos temaga fotografeerida. Tehtigi eriti eksootilisi pilte. Rahvalaulik silmades, aastasadade tarkus ja nõnda edasi. Isegi mina, patune, lõin asjas kaasa. Kirjutasin muusika mõnedele Chambuli värssidele. Mis parata, juhtus nii. Ja kujutage ette, tegemist oli pettusega. Chambul Tšadajev oli muidugi olemas, olid ka tema luuletuste venekeelsed tekstid, tõlked muidugi, aga originaale polnud üldse. Oleks võinud olla, aga ei olnud. Sõjaga ei huvitanud kedagi. Kuna Chambooli olematu loomingu venekeelsed tõlked kirjutas grupp vene luuletajaid suure rahvalauliku nõusolekut küsimata. Seda poleks saanudki teha, oleks olnud võimatu, kuna tõlkijad ei osanud sõnagi kasahhi keelt. Chambull aga ei saanud vene keelest mitte mõhkugi aru. Siiski, nüüd valetasin. Ühe sõna saida selgeks. Honorar. See värk oli talle meeltmööda. Kord tekkis segadus, see on pool, toodi Moskvasse. Paljude vastuvõttude kohtumiste pidustuste hulgas oli ka külaskäik laste. Niisiis pioneeride juurde. Jambulile tehti selgeks, et selleks on vaja teha tema kuulus kritseldas. See on pool, sai asjaga maha ja teatas vene keeles. Honorar. Rahvalaulik oli nimelt kindel, et talle makstakse allkirja eest. Oma luuletustest, jutumärkides ei teadnud vaeseke midagi. Sai pahaseks, kui kuulis, et seekord mingit honorari ei saa. Kahju, et see kõik juhtus pärast koogolit. Suurepärane naine, tema jaoks. Suur poeet. Vajalist Stalinit ülistavad Hoode lausa idamaiseid, austusavaldusi põhjusi oli palju. Juhis sünnipäev, stalinliku konstitutsiooniaastapäev, valimised, Hispaania kodusõda ja nii edasi. Kümnete kaupa põhjusi värsside Treimiseks. Põhjusi, millest harimatu vanakesele polnud aimugi, kust ta võiski neid teada. Chambuli nimel töötas terve brigaad vene luuletajaid ja nende seas eriti kuulsaid. Näiteks Simonov situatsioonist olid täiesti teadlikud ja kirjutasid nii. Eto olla meeltmööda juhile ja õpetajale mis tähendas, et peamiselt tuli kirjutada temast Stalinist. Selles ülisteti pseudo rahvuslikus stiilis, nii julgeolekuorganeid kui nende hiilgavat juhti väljendati sellist soovi leviku minul laulu kaudu üle kogu maailma. Meie armastatud võitleja, au ja kuulsus ja soovil kuulsus, levisti. Nad kirjutasid kärmelt ja palju. Ja kui mõni niinimetatud tõlkidest jutumärkides oli end tühjaks kirjutanud, sai tema koha keegi teine. Värske sulega toodangu muudkui tuli. Tehas suleti alles pärast Chambuli surm. Selle kohta öeldakse nagu varemgi, polnud tüüpiline juhtum. Vaidlen vastu, kuidas nii, vastupidi, äärmiselt tüüpiline. Keegi ei eksinud reeglite vastu, kõik käis reeglite järgi. Nõnda oligi tarvis. Kõikide rahvaste suur sõber vajas kõikidelt rahvastelt ülistuslaule ja nende tegijaid otsiti ametlikul teel. Kui ei leitud, siis loodi. Kogu sõjaeelsel ajal mängiti Wagneri oopereid lõdvalt vaevaliselt ja maalidelt. Mitmed seigad mõjusid segavalt. Tema teostest leiti idealismi, müstikat, tagurlik, romantikat ja väikekodanliku anarhism. Wagneri kohta ilmus mitmeid solvavaid artikleid. Äkki olukord muutus sõna äkki tuli mul siinkohal meelde nagu stseen halvast näidendist. Et süžeed pingestada, ilmub äkki keegi ja teatab, sinu armastatu on surnud või vaenlane on linna tunginud kõige äkki? Odav nipp muidugi kasutavad seda kehvad näitekirjanikud. Minagi olen kehv jutlustaja. Tegelikult ei juhtunud ei midagi, kõik oli plaanitsetud. Stalin tahtis Hitlerit kõvemini kaisutada. Seepärast mängiti veidi valjemalt muusikat. Kõik pidi toimuma nagu sugulaste vahel. Keiser Wilhelm ja romanov olid veresugulased. Stalin ja Hitler aga hingesugulased. Vene-Saksa sõpruse saatemuusikaks sobist taas Wagneri looming. Otsiti üles ja talle anti kiire ülesanne lavastada suures teatris ooper Valküürid. Miks see süsteem? Filmirežissöör? Aga sellepärast, et kuulsat nime oli vaja. Wagneri ooperilavastus pidi sündima suure käraga. Lavastaja ei tohtinud mingil juhul olla juudi rahvusest. Teine isa aga oli sakslane Esmas, teine ei taibanud ettepaneku tähendust. Ta helistas juudi kunstnikule Aleksander tislerile ning palustade lavastusele kunstnikuks. Tisler oli tark mees. Ta vastas eelnevast teenele. Kas te olete hulluks läinud, miks te mängu läbi ei näe? Minu nimi ei ilmu mingil juhul reklaamplakat, teile. Lavastus peab olema juudi vaba. Naeris Ta ei tahtnud ikka veel aru saada sellest, mida kõik teised taipasid. Võimalikke, ta teeskles. Ütles düüslerile. Mina tagan teile võimaluse selles ettevõtmises kaasa lüüa. Helistas siiski mõne päeva pärast uuesti. Enam ta ei naernud. Hoopiski, palus andeks. Ütles, teil on õigus ja lõpetas kõne. Miks eeslastene loobunud kogu asjast olles taibanud, millise sigadusega on tegemist? Meil on kombeks öelda, teeb tööd mitte hirmu vaid südametunnistuse sunnil. Noh, südametunnistust polnud tal üldse hirmu aga küllaga. Keeldumise korral oleks ta võinud peast ilma jääda. Öeldakse ta, kannatas, aga pidas vastu. Lahutas ennast sellega, et suures teatris on huvitav töötada. Ning val küürid on tegelikult geniaalne ooper. Jutuks tuli ka see häbitu Wagneri lavastus kriitikaitse seisust teeni. Tema teada oli, sinust on juba pikka aega soovinud lavastada mõnd ooperit. Ja et on palju mõelnud kunstide sünteesist ning suure teatri laval õnnestustel mitmeid oma ideesid, tõsi küll, mitte kõiki ellu rakendada. Nimelt oli ees enesest teenile võimalus oma unistuse ellu viia teisegi ooperiga samuti Moskvas. Nagu teada, käsitleb see ukraina vallutamist sakslaste poolt 1918. aastal. Sakslasi on kujutatud julmade timukatena. Ooperi kirjutamise ajal vastas see poliitilisele olukorrale. Ooperile vajutas oma pitseri ideoloogiline järjekindlus. Kõike oli kindlameelsed bolševikud, nurjatud, kulakud, partisanide vandetõotus, langenute kalmul. Täpsemalt öeldes ta ei saanud sedagi, lõpetada, ta vangistati. Enam polnud ta meier hold vaid semijooneks. Selline olevat varjunimi, rahvavaenlasena. Naerma ajab. Aga nutma teaks. Küllap see kohtuniku niru, kes seda ESM joonetši välja mõtles, oli lehest midagi lugenud Semjon kotko lavastuse kohta. Lavastaja vangistati. Töö aga jätkus, nagu poleks midagi juhtunud. See oli tolle aja üks õudsemaid tunnusmärke inimene kaob jäljetult. Aga kõik on nii nagu varemgi. Inimene juhtis nende tööd ja äkki teda enam pole täna haihtunud. Alguses oli ka üksu vapustatud. Omaette mõeldi. Mina võin olla järgmine. Siis aga paluti, keda ei tea, et mitte mina poleks järgmine kestahes muu, aga mitte mina. Korraldustöö katkestamise kohta polnud. Nõnda siis lavastuse ettevalmistamine jätkus. Kõrgemal pool arvati, et on vajalik. Sõna sõber jutumärkides kasutan siinkohal tinglikult, kuna jutt on kahest sellisest inimesest nagu Prokofjevi. Vaevalt küll mõlemil neist sõprust vaja tulid endasse süüvinud inimesel ja üleolevad igal juhul Esmesdenia Prokofjevi austasid teineteist. Jabloko palused viiks Semjon korotko lavastuse lõpule. Stend keeldus. Asi oli selles, et poliitiline olukord oli muutunud. Rünnak sakslaste vastu kasvõi ainult ooperis oli selleks ajaks juba keelatud. Kogu Semjon kotkaa tulevik tundus tumedena. Milleks sekkuda poliitiliselt hämarasse ettevõtmisse? Nõnda seisund? Stein vastas. Mul pole aega. Val küüride lavastamise jaoks, nagu teada, aega jätkus. Mõlema ooperi hilisem saatus on väga õpetlik, lausa iseloomulik. Val küüride esietendus oli võimas. Imelisi helisid olid kuulama tulnud valitsustegelased ja fašistliku Saksamaa suursaadik ülistavad arvustused. Sõnaga järjekordne võit kunstirindel. Semjon kotko ilmus publiku ette kärbituna. Sakslased olid kadunud. Mingid okupandid olid järele jäänud. Aga nii või naa. Sakslaste lihastamist kartis Stalinit paaniliselt. Igale proovil viibis välisasjade rahvakomissariaadi, ametnike kortsutasid kolmu ja lahkusid sõna lausumata. Seal oli väga halb märk. Lõpuks ilmus kohaliku Szynski ise Stalini parem käsiröövel timukas juhi ja õpetaja poolt saadetuna uurima, mis vandenõu plaanitakse teatris, mis kannab Stalini poolt suuresti austatud isiku nime. Ma mõtlen Stanislavski. Nõukogude Liidu peaprokuröri Võšinski targal juhtimisel sai ooper vajaliku näo. Ta veendus selles, et ooperi libreto on nüüd üldjoontes vastuvõetav. Sakslasi või okupant, kes nad siis olidki? Pidi olema võimalikult minimaalselt. Sakslaste asemel kõlbavad valgekaartlased ikkagi vaenlased. Kus on vaenlased. Nõnda lauldakse teises ooperis elu tsaari eest, mis meie ajal on uuesti nimetatud Ivantsussaadiniks. Nii kaua, kui on vaenlasi, on kõik Harošoo. Põhiline. Et on vaenlasi, kelle vastu tuleb võidelda. Pole vajagi täpsustada, kes nad on, see teeb ainult tigedaks. Noh, ja lõpuks see poolvillane spektaakil mingil moel siiski esitati.