Rimski korsakov ütles kord, et heliloojate kaebusi loome tööraskuste kohta ta ei taha kuulda. Oma seisukohta, põhjendas seda järgmiselt. Vestle, kasvõi näiteks raamatupidajaga. Kohe kukub see kurtma elu ja tööle. Viimane on ta hävitanud nii vaimselt kui füüsiliselt ebahuvitav ja igav töö. Tema näed sa tahtnud saada kirjanikuks, aga elu vormis temast raamatupidaja. Rimski korsakov lisas, et heliloojate puhul on asi siiski veidi teisiti. Keegi neist ei või öelda, et tahtnuks saada raamatupidajaks aga elu näetegi temast hoopis helilooja. See on selline amet, mille üle ei sobi kaevata. Ja kui on raske ole nahk, hakka raamatupidajaks vihatud mingiks juhatajaks, kui oskusi piisab. Keegi ei sunni sind tegelema helilooja raske tööga, selles võid kindel olla. Noorpõlves oli minulgi kahtluste ja meeleheitehoogusid. Otsustasin, et ei hooli muusika kirjutamisest. Et enam kunagi pane paberile ühtegi nooti. Oli raske periood, mina ei tahagi meenutada ega ei teekski seda. Aga yks asi vaevab. Põletasin nimelt arvukalt oma käsikirju. Tahtsin koobolit jäljendada tattnina, nagu olin koogol või mitte guugol aga terve ooperi viskasin tulle. Võib-olla just seetõttu, aga oma kompositsiooniõpinguid Steinbergi juures meenutan ilma erilise vaimustus, et ta oli kuivinimene ja õpetas pedantlikult. Mäletan teda vaid kahel põhjusel. Esiteks, Steinberg oli Rimski korsakovi väimees. Kõige rohkem oli selle asjaga kimbus omal ajal Nikolai Andrejev ise. Selguse saamiseks pole vaja arhiivides sorida maja ainult heita pilk Rimski korsad Covid teoste loetelule. Kõik saab selgeks. Tšaikovski lihtsalt takistas Rimski korsakovi loometööd takistas ainult oma olemasoluga. Võimalik, et see kõlab irooniliselt, aga nii see oli. Rimski korsakovi ahistas teadmine, et ta peab loomad kõrvuti Tšaikovskiga ahistas nii, et ei suutnud kirjutada nootigi. Ja nagu öeldakse, lahenduse tõi õnn õnnetuses. Tšaikovski suri. Ja paugupealt lõpes Rimski korsakovi loominguline kriis. 10 aastat ei suutnud Rimski korsakov kirjutada oopereid. Pärast Tšaikovski surma kirjutasite viie aastaga 11 ooperit. Oli iseloomulik, et esimeseks. Kohe pärast jäikovski surma võttis Rimski korsakov käsile selle teema, mida Tšaikovski juba oli kasutanud ja andis uue enda käsitluse sedeli talle tarvis eneseväärikuse tõstmiseks. Ja sellest sai kõik alguse. Teist sellist perekonda nagu korsakovid pole ma elu sees kohanud. Sõnades on võimatu väljendada, kuidas nad austasid Rimski korsakovi mälestust. Kar Steinberg polnud loomulikult selles mõttes mingi erand. Tema ja ta abikaasa Nadežda Nikolajev venna rääkisid ainult Nikolai Andrejjevitšist. Tsiteerisid ainult teda viitasid ainult temale. Mäletan 1941. aasta märtsikuud sõda, istun ja kirjutan oma seitsmendat sümfooniat. Uksele koputatakse, kutsutakse Sternbergide juurde ja kiiresti. Heakene küll, jätsin töö pooleli ja läksin kohale jõudes, nendin, valitseb täielik leinameeleolu. Kõik on sünged, silmad nutetud. Steinberg ise on süngemast süngem. Oletasin, et tahetakse rääkida millestki evakueerumisega seoses. See oli tolle aja põletavam küsimus. Midagi sellist, Steinberg minut küsis. Kuid taipasin, et asi polnud selles hoopiski mitte. Edasi läks vestlus mingis Steinbergi teose peale. Teadagi ka helilooja räägib meeleldi oma loomingust. Kuulan ja kuulan, ise mõtlen, asi ei ole selles üldse mitte selles. Lõbu Steinbergi ei pidanud enam vastu, viis mind oma töökabinetti, sulges hoolikalt ukse, vaatas kartlikult ringi ning tõmbas kirjutuslaua sahtlist Pravda ja ütles, miks seltsimees Stalin mainis oma kõnes klinkat ja Tšaikovskit Nikolai anud rehvitšistega mitte sõnagi. Nikolai Andrejev tähtsus vene muusikaelus on palju suurem kui Tšaikovskit. Pean selles seltsimees Stalinile kirjutama. Vaat milles küsimus. Stalini kõne ilmumisel kõigis lehtedes. Minu mäletamist mööda oli see tema esimene pikem kõne pärast sõja puhkemist. Ja osaliselt tuli kõnes juttu sellest, mida suur Vene rahvas Puškini, Tolstoi, korkija, Tšehhovi reepyni, essurikovi rahvas on andnud ja nõnda edasi. Igast alaliigist üks paar heliloojate paari moodustasid Sis Glinka Tšaikovski. Selline ebaõiglus Wystembergi tasakaalust välja, vihastas teda põhjalikult. Steinberg küsis minu käest tõemeeli nõu, millises vormis oleks kõige parem Stalinile kirjutada. Nagu olnuks sellest mingit kasuaastad, möödusid ajad, muutusid. Maailmas juhtus kurrat teadmida korsakovi perekonna püha viha Tšaikovski vastu aga jätkus. Reklaamiagendi liit on mulle alati võõras olnud vene muusikatraditsioonist see puudu. Võib-olla just seetõttu tõttu pole vene muusika Läänes nii populaarne, kui võiks. Meie esimene professionaalne helilooja Glinka tõdes seda esimesena vastates saksa helilooja Meyerberi küsimusele. Mina pole oma teoste tänavakaupmehes ega polnudki. Erinevalt Meerberist võisid muu Sovski, kes ei soovinud sõita kohtumisele listiga paljudest kutsetest hoolimata Pehkilist oli valmis tema muusikale reklaami tegema nii-öelda selja taga. Muzlovski pidevusega paremaks jääda Venemaale ja kirjutada muusikat. Ta rõhus sellele, et mitte mingil juhul ei kuula prantslased ooperit kella kaheksast kuni 12-ni. Ta lisas, et prantslased ei suutnud isegi Belle aastamelisane lõpuni kuulata. Ja kella jõudes 12 peale tormas publik saalist karjakaupa minema jättes saatusliku mulje jutumärkides diakilevi sõnad. Korsakov vastased diakellerile. Prantslaste maitse mind ei huvita. Elisas, kui väsinud frakkidesse topitud publik jookseb mööda oopereid ainult kinnimakstud leheneegrite ja palgatud platsutajate juhtnööride järgi ja neil on liiga raske kuulata kogusad kood siis pole vaja seda ette kandagi. Viimane sõitis Pariisi teatades sellest enne teagi lävele, postkaardiga sinna oli kirjutatud. Kui minna, siis minna, ütles papagoi. Kui kas teda puurist välja tiris. Suurtest vene heliloojatest vaid kaks oskasid ennast müüa Stravinski ja Prokofjevi. Aga nad olid ka uue aja heliloojad, teatud mõttes lääne kultuuri lapsed, ehkki nii-öelda adopteeritud Stravinski ja Prokofjevi armastus ja kiindumus reklaamis ei luba neid minu meelest täiel määral lugeda Vene heliloojateks. Nad mõlemad, nii Stravinski kui Prokofjevi võtsid läänelikus õpetusest valimatult omaks selle, mida ehk poleks tohtinud pidada nii tõeseks. Populaarsus rahva hulgas kasvas millestki tulijad ilma jääda, millestki tähtsast. Mul on raske sellest rääkida, tuleb olla ettevaatlik, põhjendamatult inimest solvata on lihtne. Näiteks Stravinski võib-olla 20. sajandi geniaalse sõime helilooja. Ta rääkis aga alati enda nimel ainult endast. Loodetavasti võib nüüd aru saada, mis pärast minu suhtumine vaagnerisse on kahesugune. Justuva adminerilt õppisid vene heliloojad uutmoodi orkestreerimist mitte aga valjuhäälselt enesereklaami mitte intrigeerimist. Mõõga sepistamine, Sigfrid esimeses vaatuses on lausa geniaalne mikseri tarvis tervet pooldajate armeed mobiliseerida Pramsi vastu kolleege. Tagakiusamine annab tunnistust halvast iseloomust hingelisest ebatäiuslikkusest ning hinge ebakõla peegeldub ka muusikast. Warner on selle kohta suurepärane näide. Kahjuks mitte ainus. Stravinski on üks meie aja suurimaid heliloojaid. Armastan sügavalt paljusid tema teoseid. Stravinski andis mulle palju, teda oli huvitav kuulata. Huvitav oli lugeda tema partituur. Maa vra meeldis mulle, seda mäletan. Või sõduri lugu, vähemalt selle esimesed osad, kogu teose kuulamine muutub tüütavaks. Stravinski ooperis elupõletaja on praegu moes halvasti rääkida, aga ilmaasjata. Ta võib, kuid me oleme muutunud laisaks ja hoolimatuks. Erilised mälestused on mul psalmi sümfooniast. Ei ole rahulikke iseenesest selgeid üleminekuid, see ärritab. Teiselt poolt selline selgus teeb vastuvõttu kuulajaile lihtsamaks. Selles on tõenäoliselt üks Stravinski menu põhjuseid. Viiulikontsert meeldib, mulle eriti meeldib, mis sa seal suurepärane muusika. Rumalad arvavad, et vananedes hakkestralinski halvemat muusikat kirjutama, see on laim ja Tigetsemine. Asi on hoopis vastupidine. Stravinski varasem looming meeldib mulle palju, vähem ei meeldi mulle. Pühad jäävad mõnes mõttes toorest. Selles on palju välispidist, sisemist tühjust. Samad sõnad, võin öelda tuli linnu kohta. Teos ei meeldi mulle. Hoolimata sellest on Stravinski meie sajandi ainus helilooja teda ilma kahtluseta nimetaksin suureks. Võib-olla ta ei osanud kõike ja kõik, mis ta tegi, polnud ainult hea. Aga tema parimad teosed vaimustavad mind. Tõenäoliselt tegite õigesti, et ei tulnud Venemaale tagasi. Tema moraalikäsitlus on euroopalik. See selgus mulle tema memuaarides. Kuidas ta räägib oma kolleegidest vanematest, kõik on euroopalik. Minu jaoks on selline seisukoht võõras. Stravinski arusaam muusika tähendusest on täiesti euroopalik. Õigemini prantslaslik. Minu muljed praegusest Prantsusmaast sagedased. Isiklikult tundub, et seal on kõvasti valitsemas provintsliqvaim. Kui Stravinski tuli siia külaskäigule oli ta nagu võõras. On kummaline, sest sündisime tegelikult naabruses, mina Peterburgis tema Peterburgi lähedal. Ei tea, kas keegi on pööranud tähelepanu järgmisele seigale? Nii mina kui Stravinski oleme sünnipäraselt poolakad nagu Rimski korsakov. Kõik me kuulume ühte koolkonda. Ehkki väljendame end nii-öelda eri viisi. Kasulertinski oli pärit venestunud Poola suguvõsast. Mul on teisigi Poola päritoluga tuttavaid. Seda vaid möödaminnes öelduna. Tõsist tähtsust sellel minu arvates vaevalt on. Stravinski-le esitatud küllakutse oli suur poliitika tagajärg. Kõige kõrgemal tasemel otsustati temast teha rahvushelilooja numbriks. Nii ei läinud läbi. Stravinski polnud unustanud, et teda ei kutsutud Ameerika imperialistide lakeiks ja veel katoliku kiriku ees pugejaks. Teinud olid sedasama isikut, kes avasüli olid nüüd Stravinski vastu võtmas. Ühele sellisele teesklejale ulatas Stravinski terekäe asemel jalutuskepi. Sedasi tüüpsis pihistes. Üks jälle tiirutas läheduses, ei söandanud ligi astuda, Diaadised, käed pole puhtad. Istus kogu aeg esikus, täiesti nagu lakei. Sellest on Puškin kirjutanud Laceyst esikus, nimelt. Arvan, et kõik oli Stravinski nii vastumeelne, et ta lahkus varem. Ja õigesti tegi. Ei korranud Prokofjevi viga. Toot takerdus nagu kana takus. Ma ei salli, kui mind õlale patsutatakse ei meeldinud, sai ka Prokofferile teiste suhtes võistaga võte ääretult üleoleva hoiaku. Vaevalt on praegu võimalik anda lõplikku ja kõikehaaravat hinnangut Prokofjevi muusikale. Aeg nähtavasti pole selleks veel küps. Imelik küll, aga minulgi maitse muutub ja õige palju. See, mis alles hiljuti meeldis, meeldib juba vähem, märgatavalt vähem. Mõnikord ei meeldi üldse. Kuidas ma siis võin rääkida muusikast meil esimest korda kuulsin mitukümmend aastat tagasi. Mäletan näiteks tšerbaatselei klaverisarja arusaamad seal üpris vana teos 20.-te aastate algusest omal ajal läks täie ette. Hiljuti kuulsin juhuslikult raadiost, mingist leidlikkusest pole juttugi, seda enam kujundeist. Sama lugu Prokofjevi ka paljud tema teostest, mis omal ajal äratasid vaimustust tunduvad need kulunutena. Enne surma algas Prokofjevi mingisugune uus aeg ta koobas, uusi teid otsides. Võib-olla et oleks sündinud sügavamat muusikat kui see, mis meil nüüd on. Oli aga ainult algus. Jätku me ei saanud teada. Prokofjevi oli kaks lemmikväljendit, esimene oli huvitav selle väljendiga Iseloomustus, Prokofjevi kõike enda ümber, kõike inimesi, sündmusi, muusikat. Tema arvates piisas, kui ooperi otse kohta öelda. Alisson Prokofjevna sai kahega hakkama. Prokofjevi vedas juba lapsest peale sai kõik, mida tahtis. Minu muresid tal ei olnud, puudu polnud rahast ega meenus sellest ka hellitatud imelaps seise loom. Prokohvidega avameelselt vestelda ei õnnestunud mul kunagi. Ometi arvan teda mõnevõrra tundvat. Ja saan väga hästi aru, miks see eurooplane pidas paremaks naasta Venemaale. Propose põle kirglik mängur. Võit oli kogunenud rohkesti. 15 pikka aastat istus ta edukalt kahel toolil Läänes loeti teda Nõukogude inimeseks Venemaal võeti teda vastu kui külalist läänest. Ja äkki olukord muutus. Kultuuribürokraadil hakkasid kõõrdi vaatama, mida see Pariislane endast õige kujutab. Prokofjevi taipas, et kasulikum on nõukogude liitu tagasi tulla Läänes sellega tema aktsiad vaid tõusevad. Kõigi nõukogulik oli äkki tulnud moodi. Ja nõukogude maal ei peetaks teda enam võõraks. Nõnda teeks tema Prokofjevi jälle panuse õigele kaardile. Möödaminnes olgu mainitud, et viimase tõuke selliseks otsustuseks andsid tõepoolest kaardimänguga seotud seigad. Prokofjevi olid metsikud mänguvõlad. Finantsasjad tuli kiirelt korda ajada. Seda lootis ta teha nõukogude liidus. Nõnda Prokofjevi rabeles nagu kana takus. Tuli Moskvasse õpetama. Aga hakati hoopis teda õpetama. Nagu teisedki, pidi ta tutvuma Pravda ajaloolise kirjutisega segapuder muusika asemel. Ausalt öeldes ta viskas pilgu pealegi Mcbetlib partituurile ja muidugi ütles. Huvitav mind kui heliloojat ei võtnud Prokofjevi kunagi tõsiselt oma konkurendiks pidajast stralinskit. Ei jätnud kunagi kasutamata võimalust viimast maha teha. Mäletanud korda, hakkasite mulle jutustama mingit labast anekdootidest ravinskist. Ma katkestasin jutuajamise. Prognoosilid alandati mitut moodi. Ikkagi tuli ta puhtalt välja. Välismaale teda ei lubatud, oopereid ja ballett ei lavastatud. Ükskõik milline ametniku tõbras võistada kamandada. Tema võis ainult rusikat näidata. Seda küll ainult taskus. Ühel perioodil muutus maailm Prokofjevi silmade ees mustaks. Ta kirjutas kantaadi Lenini ja Stalini tekstidele. Seda ei kiidetud heaks. Lõi laule solistile, koorile ja orkestrile, ülistamaks Stalinit. Ja taas fiasko. Ning too mees pandi kinni. Ja kõige krooniks Prokofjevi sõitis oma fordiga otse ühele tütarlapsele. Ford oli uus ja Prokofjevi kehv autojuht. Jalakäijat Moskvas on, aga distsiplineerimatut jooksevad otse auto alla. Prokofjevi kutsus Moskva jalakäijaid enesetapjat, eks. Prokofjevi meelest mindi kogu aeg temast mööda eriti preemiate, medalite ja aunimetuste jagamisel. Viimaseid hindas ta kõrgelt Talle tohutu rõõmus, kui sai Stalini preemia. Seegi ei aidanud kaasa meie suhete paranemisele. Ei süvenenud.