Põhjatuul on ikka külm, ükskõik kust kangista puhuda. Vanarahva ütlemine naeruks aga ei ta Valeolifti lõunapoolkera 90. laiuskraadil käisid kunagi selles veendumas Annanssenjaskot. Hiljem veel paljud teisedki, nimetagem kas või nõukogude Antarktika uurijate ekspeditsioone või ühte Džomolungma vallutajatest Hillarit. Eestimaa mees Juhan Smuul jäi poolusest küll pisut eemale kuid oli küllalt lähedal, et jäta, meile, jäi. Ta tuli kuninganna Mary maalt ja vajub nüüd peale nagu lumest roomik, mis kõik puruks rullib. Kahekordne raju m40. Sült sekundis mul oli minna ainult 100 samme. Nüüd rooman keset valget pimedust ja näib, et inimene ja nii ammu-ammu nautsinust. Valge pimedus sai endale muusikalise kuue Heino Lemmiku käest. Püüelda otsida, leida ja mitte alla vanduda. Need sõnad on kirjutatud ristile, mille püstitasid Scotti ekspeditsiooni liikmed mälestuseks oma juhile ja koos temaga hukkunud kaaslastele. Maa avastamine nõuab ikka ja jälle inimelusid. Juhan Smuul jäine raamat. 22. jaanuar 1958. Jana andmirnaiskurb. Öösel toodi Komsomolskaja siia Nikolai Aleksejevi sugu Novi noore inseneri Aeroloogilai. Hommikul enne seda, kui kuulsin Johhonovi surmast lugesin just. Pool kooli novelli põllulilled. Võib-olla paistab see tagantjärele nii. Kuid mulle tundus, nagu astuks surm kusagil lähedal. 24. jaanuar 1958. Täna õhtul kell üheksa olid sugune Ovimatused. Me kogunesime meteoroloogilised väljakule, mehed vat kuubedes peakotid mütsidega tõmmatud, läksid küürudes ja vaevaga läbi tormi. Läksid nii, nagu kannaksid nad õlgadel Antarktise jää ja surma raskust. Ma loodan, et ta minust veel väga kaugel. Aga võib-olla on ta siinsamas, kahe-kolme päeva kaugusel olemata kangelane, olemata argpüks. Kardan teda. Aga kui tõesti on nii, et ma elus olen suutnud anda teisele inimesele õnneliku päeva või tunni või suutnud talle käe ulatada raske mure ajal siis tasugu saatus mulle sellega, et hinges oleks sellel päeval, kui ta tuleb selgem kui täna. Luulekeeles meenutas Smuul traagilist sündmust veel kord paar aastat hiljem. Orkestrit ei ole kütmegise paljult Antarktise tuisune jäine koraal, nii komsomoli kui raadiokalju mühab elutul tühjal eikellegimaal. Me seisame õlgadel pea ja mure peakottides kasukais Untades. Ma tean, mida tähendab, seltsimees sureb. Nüüd ma tean, mida sel puhul tuntakse antaktises. Meenutame veel kolmendatki Smuuli luuletust ja selle muusikalist järglast Heino Lemmiku laulina kisendas kivis. Need ei olnud rõõmsad leheküljed Antarktisest. Juhus on tahtnud, et jäise riigi kõige mornim nägu muusikaks sai. Ja sellest lähtudes tuli valida. Ometi anud täike, sealsetele uurijatele palju armsam kui mujal. Virmaliste mäng hinge käitvalt kaunis ja jääkoopad. Fantastiline muinasjuturiik. Antarktikas talvitunud Enn Kreem meenutab raamatus omapärane talv, et kuues kontinent on ka kõige muusikalembelisem paik maakeral sest seal asuvad Bachi selfi liustik, Beethoveni poolsaar, Verdi Nendel tsooni ja Schuberti lahed kriigi ning listi mäed. Ende liia, Mozarti liustikud, Glinka saarestik. Üldse eksisteerib Antarktise kaardil 19 heliloojat. Ja kahju, et nii kaugel jääb ära võimalus nende auks nimetatud kohtades memoriaalmuuseumi avada või muusikapidustusi korraldada. Aga mis teha, kui kõik Euroopa mäe nupud, orud, jõed, järved ja meresopid ammu enne ristiti, kui muusikakuulsuse dise? Selles saates tahame jääda maakera telje otsestele üsna lähedale. Kriigi hommikumeeleolu kujunes vaid vaheastmeks ülekolimisel, Antarktikast, Arktikasse. Ja nüüd õieti tuleks üles tunnistada, et tänase saate ajendiks sai üks ammu ilmunud raamat kriigi kaasmaalase Fridtjof Nanseni ramm pala meres. Nanseni poeetilise looduse kirjeldused, mis ta pani paberile Frami Triilimise ajal sisaldavad väga sageli paralleele muusikaga. Ei saa küll kindel olla, et Nanseni sõna piltide ühendus helidega siin ideaalselt katud. Loodame, et vähemalt hea sobivuse korral muusika sõna mõju võimendab. On ju eelkõige värvid need, mis hoidsid kuulsa polaaruurija pilku päikesel ja virmalistel. Ja iga kirjeldus on eri emotsiooniga kordumatu. Eks ju ka muusika mängi värvides. Kui kaunid on siinsed õhtud Heedule taevalt ning kogu selles sügavas ilus, lõputult heliseva nukrusega kustunud päike heidab sellesse üksinduse maailma oma kurba kuma. See on looduse kuraal, mis täidab laotust rõhutuna raskest murest. Et päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse puistub seda ilu üle surnud maailmal milleks päikeseloojang sisaldab alati nukrust ka kodus. Sellepärast ongi ta siin nii armas ja nii ütlemata nukker. Läänes külma külma lume taustal veeretav palaga ja meri kaugel kodus päikese loojuse ajal. Ka see sinuni meri, kuid kütkestatud surmas tardunud meri. Ning varsti lahkub meist päike ja jämed pimedusse. Polaaröö on nii imeilus, et midagi kaunimat ei saa ollagi otsekui fantaasiapilt maalitud kõige õrnemates värvitoonides, mida üldse võid kujutleda. Ta nagu värvitud eeter, üks värv läheb märkamatult üle, teiseks pole näha, kus üks värvitoon algab. Aga huvitav, kõik olemas ei mingeid vorme. Tasane unistab värvide muusika otsekui kusagilt kaugelt summutatud keeltelt kostev lõputu viis. Aga eks kõik, mis elus on ilusat olles samasugune nagu see ülev, peen ja puhas. Lõunataevas kumab kuu suur ning Ruskjas kollane tara ümber. Ja kerged kulla kärva pilved jõuavad sinisel taustal. Ning siis äkki laustavat virmalised üle taevavõlvi oma hõbedase läikiva kord kollase, kord rohelise, kord punaka loori sätendavad kiirte lained kihutavad üle taeva ja kustuvad hetkeks. Mõned tulekeeled mängivad otsese liigis. Korraga tõuseb Alt silmapiirilt tugev kiir ja sööstab meist läbi. Ning seejärel hajub kuupaistes. Jää on rahutu ja täna on jälle mitu korda krõbimist olnud. Algab see tasase Nigina ja nadinaga piki laeva pardaid. Siis muutub see nagin valjemaks ja sellest kostab läbi igasuguseid toone. Esmalt nagu kaeblex keegi kõrge laulva häälega seejärel vihane urin ja primin, siis raksetab. Ja laev kerkib pisut. Mürin suureneb pidevalt, nagu mängiks võimas orel. Laev vappub, vappub ning kerkib kord nõksatustega, kord aegamööda ülespoole. Valgusrefleksid mänglesid lumelagendikul ja tekil oli täiesti valge. Kogu taevas lõõmas eriti lõunas, kus õitsevad tulemassid, lõõgasid ülal kõrgel selli, lõpmatult sädelev värvide mäng. Ületades kõik, mida ta iganes suudab kujutleda. Ja korraga on kõik kadunud. Helistas jätkudes üleminekutest puudutramaatilisus, kuid kõik see toimub nii üleoleva enesekindluse ja täpsusega et otse tahtmatult pead imestama. Tunned, et su ees on meister, kes täielikult valitseb. Oma mänguriista näib, nagu puudutaks ta keelivaid mängeldes. Üheainsa poogna tõmbega laskub ta kergelt Mingelega. Selt kõrgeimas staatuses vaiksesse argipäeval üürikesse. Paari julgetõmbega uuesti paatusesse tõusta. Lõpuks tuli tormiline ilutulestik seal ilmumas nõnda, et ootasid teda iga hetk enda juurde jääle langevat. Taevas ei jätku tal enam ruumi. Ent virmalised oma lõputult vahelduva silus lõõmavad taevas igal öösel ja igal päeval. Vaata neist joonist, unustust, jaamuta, lootust. Nad on täpselt samasugused kui ihale inimhing. Firma Nansen ja Aminsem On avanud noodivabriku harmoonium, papist noodid olid rohkem tarvitamise ja niiskuse tagajärjel juba tõsiselt kannatada saanud. Ja sel põhjusel olid lood muusikaga talve läbi kurvastavalt kehvad. Eile võtsime asja tõsiselt käsile ja hakkasin noote tsink plaadile säilitama. See õnnestus suurepäraselt. Ja nüüd hakkame kuulama niihästi tõsist kui ka kerget muusikat. Valts on võimeline paljudesse grammi elanikesse otsekui uut elu kuluma. Nansen ei olnud kitsi kiitma Frammi, mis ausalt pidas vastu ka kõige tugevamale jää rõhumisele. Triivijad elasid mõnusasti ning nende muusikavajadusi rahuldas mehhaaniline harmoonium. Pidulikke söömaaegu saatis ikka muusika. Näiteks võiks olla väljavõte kas või doktorblessingi sünnipäevamenüüst, mis iseenesest kujutab tõelist keelte sega, but. Noorde ajal noor käeli puding klast Greenland Greenima jääk, Dela huss Holdings Pier Ta ringles ringne siga, tõelu, marmelaad, antakt, marmelaad ühes tükis müüs ikka nimi lõunamuusikavalts. LINN roos, märtast, Alfotor stuudio lõbus stuudio Valst Lagüündust Raus Straussi laguuni välts, šansoone dünoor. Põhjala laul ja nii edasi ja nii edasi kokku 20 numbrit. Veetlevad segadusest võis muusika menüüs leida nii Jesse kihelkonna polka kui Weberi nõidkütti avamängu. Niisiis ikka segamini tõsine ja kergemuusika tollal veel võrdväärsetena, sest oli ju Üheksateistkümnes sajand. Ja nüüd jätame trammi, mis minevikku polaarretkede mälestuseks seisab, muuseumis aga laseme ennast veel kord kanda põhjanaba lähedusse Nõukogude triivima polaarjaamaga põhjapoolus. Kolm. Seda triivi on kirjeldanud Jaama arst Vitali Vallovitš oma raamatus aasta põhjapoolusel. Kaheksandal juulil 1954. aastal. Tööpäev on lõppenud, päike paistab ühiskajutiakendesse ja katab kõik esemed, kullake, helgiga. Vaikselt ragiseb koldes. Põlevkivisüsiuksest vasakul ripub seinalehe jääväljadel järjekordne number. Suurele Põhja-Jäämerekaardile on peenikese siksak joonega märgitud meie triiv. Ja kui popp kohv, pliiats käes, valmistub sinna kandma meie jäävälja asukoha. Järjekordset punkti ümbritseb teda kohe Uudishimulik eri jutuajamine muutub üha elavamaks ja ainult lühikeste pauside ajal on kuulda, kuidas tuul seinte taga peksab ja raadiomasti pingutust traatides ulub. Ning kuidas oigab jääväli. Kuid kõige enam armastatakse sellisel õhtul laulda. Tavaliselt alustab, joppab Emko. Kuitrasbas kinnitab, et tal oleks parem laulda balletis. Oi, Sõmulodja puuke. Nüüd ei suuda jätsoun end enam hoida. Oisamu keharbijakene, venitab ta mahlakalt lõppu. Laulud valitakse tavaliselt lüürilised ja südamlikud. Meie vanavõitu pianiino ei mängi sellistel õhtutel mitte viimast osa. Keegi teeb ettepaneku, teate, proovime polaarvalssi. See laul on sündinud siin jääväljal. Aeglaselt libistan sõrmedega üle klahvidele. Polar valsi autorikson Vitali Volovid sise- ja ehk võib küll arvata, et maakera kõige põhjapoolsemas punktis komponeeritud laulu teksti tõlge eesti keelde pole päris õnnestunud. On laulu sisu järgmine. On tõsi, et telk kaua sooja ei pea, jääd põrandal samuti kiita ei saa. Kes telgis on elanud, küllap sa tead, miks meil nii kallista. Las tulla meil raskusi tihtigi, veel neid näinud, me oleme rohkem kui üht. Kuid sõprus on see, mis meid tugevaks teeb ja julgeid kardab. Oht. Kui keegi meist unelmaid omakseid näeb ja kodukoht mõtled, siit kaugele viib ei taha me üksi, et nukraks ta jääb koos nukrutsema, siis need tuhanded verstad midagi ei loe, mis kodust meid lahutab, Põhjala teil üksteisele südamel, alati soe seika aitab meid. On triivib jääpank meie jalgade all ja hangime ümber on tuisanud Burda. Koos sinuga, sõber, sel tormisel ööl magada ei saa. Polaaröö jääväljale laskunud taas, kuid tuul ulub vihaselt, maskides veel. Ja uksele rõmmib, kui sisse vaid saaks. Ta sovembeks end meil eel. Ühel heal päeval, õigemini küll polaarööl üllatas Moskva raadio talvitajaid, kellele regulaarseid saateid anti. Polaarvalsi esitamisega. Laulis Leonitut Josof vokaalkvarteti ja orkestri saatel, mida dirigeeris Nikolai Minsk. Agaa puhud A paraad paagere lauaga. Atava A. Avaaskeldada aga ja see aru särada, no Krusty Pasovo Haadana mu sõnnik, Husseini. Aga need A ja surra. Juba meest, Stava olutsioono eksmaa.