Sina tunned seda, sa tead, et seal elab inimarmastus ja püüa head teha. O inimesed, kes te seda kord loete siis mõelge, et olite mu vastu ülekohtused ja õnnetule olgu tröösti kseta, leiab saatusekaaslase, kes kõigi looduse seatud takistuste peale vaatamata siiski tegi kõik, mis tema võimuses. Et tõusta väärikate kunstnike ja inimeste hulka. Beethoveni pärandus ei ole kokku arvutatav üheksas sümfoonia 32 klaverisonaadi, 15 kvarteti ooperi ja paljude teiste väiksemate-suuremate teostega. See on midagi enamat kui hulka geniaalseid kunstiteoseid, millest pea igaüks täiuslik. Rikas maailm. Beethoveni pärandus on suur ja õilis mõte mille ta kätkes oma kunsti jumalik jõud, mida see kiirgab ja mille ta on õigusega pühendanud kogu inimkonnale. Alates juba teisest sümfooniast räägib Beethoven täiel häälel mitte konkreetsele publikule Winjaadilevini üldsusele, vaid kogu inimkonnale. Üheksanda sümfoonia sõnum silleri sõnadega. Kõlas juba ammu enne seda teost võimsalt tema muusikas mõelnud On Beethoven, sealjuures inimkonda mitte nii, nagu ta on vaid ideaalis sümfooniat tõstinaalide triumf. See on mitte ebamäärase üldise tema triumf, paid, individuaalse, mina triumf. Beethoveni muusikat pole taasavastatud, nagu juhtus Bachi loominguga Händeli ooperitega Šveitsi koorimuusikaga. Kaks pikka sajandit, mil ta on olnud olemas, on teda ikka vaja läinud neile, kes võitlevad. Teda on kilbiks võtnud needki, kelle kavatsused pole olnud õilsad ja targad. Ta on teinud julgeks rööverlikudes poodi, kuid ka haige, õnnetu ja väeti üksiklasel. Beethoven on olnud meiega. Kuid ta on olnud ka oma ajastukaaslastega väljendanud muusikas oma ajastu julget mõtlevat inimest, tema püüdlusi ja sihte. Ning sellel sõnumil oli vastuvõtt. Beethoveni sümfooniad said kõik tema eluajal menuga ette kantud ja olid kitsa rinnalisest kriitikast hoolimata juba tema eluajal kõigi Euroopa kuulsamate orkestrite repertuaaris järjepidevuse katkenud kunstniku surmaga jaan kestnud tänapäevani. Juba aasta peale looja surma korraldas Francois van habenek Pariisist suurejoonelise sarja Beethoveni muusika kast. 1846. aastal organiseeris Richard Wagner Dresdenis üheksanda sümfoonia pidulikku ettekande. Tema kammermuusikat propageerisid Joseph Joseph Joachim prantsuse esteetikki. Edgarkine nimetas üheksanda sümfoonia finaali inimkonna hümniks. Beethoveni väljaütlemistes märkmetes kordub sageli mõte, et ta pidas oma kohuseks mõjutada kunsti kaudu tulevast inimkonda. Tiik ühtigi, emenshaid talle head teha, julgust sisendada, uinujaid äratada ja argu nuhelda. Beethoven on valgustusajastu laps prantsuse revolutsioon leiab tema kunstis enam kajastust kui ühegi prantsuse helilooja loomingus. Tali noor ajal, mil inimkond Prometheuse ahelaid raputas ja põrmust tõusis. Talliküps mõtlev kunstnik kui revolutsiooni järgneuroopa vapuskataclismis. Tema sümfooniad on kui väikesed maailmamudelid, milles need vapustused on jäädvustatud. Sõnad on vande alla pandud. Helid on veel vabad, kirjutas Beethoven Ille luuletaja kõhner. Julgelt avaldas Beethoven oma vaateid, milles on mõndagi tänapäevaga hästi sobivat. Meie aeg vajab tugevaid vaime, kes väiklastele salakavalatel viletsatele inimhinged, kes telepihta annaksid, kirjutab ta. Tema 1819. aasta kõnevihikust võib lugeda üllatavaid teid. Aadel, kes valitseb, pole midagi õppinud ega midagi unustanud. 50 aasta pärast sünnivad kõikjal vabariigid. Väsimatult sarjast omavolilist, orjaliku, kohtu korraldust, poliitilisi kuritarvitusi, lohaketi, inertsed, bürokraatiat, mis hävitab igasuguse algatusvõime manduva aristokraati eesõigust igavesti enda käes hoida ametikohti austria riigis. Mina ei tunnista muid üleoleku tunnuseid kui need, mis lubavad inimest heade kild arvata. Beethoveni aiavõime piiritleda 37 aastaga 1000 790827, mil ta tegutses aktiivselt. Periood kattub osalt Haydeniga, kes suri 1809. olles oma aja kunstnikuna üle elanud nooruke Schumanni, teinud veel midagi olulist. Schubert jõudis neil aastail läbi elada kogu oma lühikese õnnetu elu. 18. sajandi kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail sündinud muusikute hulka kuuluvad veel ker rubiini spontiini Toomashekk ja Anton Reichi kaheksakümnendail aastail. Sündinuist suurim oli Carl Maria von Weber, kelle loomingut Beethoven kõrgelt hindas. Üheksakümnendail aastail tulid ilmale Schuberti, Rossini. Viimase edust Viinis sai Beethoven kibedusega osa. Peale vinni kongressi. 1814. aastal tekkis Viinist tõeline Rossini buum, mille taustal Mozarti ja Beethoveni muusika vana Moiliseks tunnistati. Noorpõlves oli Beethomelile õnne kokku puutuda paljude suurte ajastukaaslastega. Õpida Haydnilt sallierilt Albrecht spergerilt ning saada mõned tunnustussõnad suurelt Mozartiltki. On teada, et Beethoven helistas Götele silleri luulet ning kasutas seda oma loomingus, kuid küttega olid tal ka isiklikke kontakte. Nad tutvusid 1812. aasta suvel templitsi kuurordis päevil, mil Beethoven pani paberile Seitsmenda sümfoonia. Greete on suur majesteetlik ja ikka teed, uuris iseloomustas Beethoven Götet ühes kirjas. Kuid Beethoveni käitumine oli liigvaba ja äge, et sobida 20 aastat vanematöödega. Beethoven on kahjuks täiesti taltsutamatu natuur, ütles Göte. Kahtlemata ta ei eksi, kui leiab maailma vastiku olevat. Aga sel kombel ei tee ta seda muidugi ei enesele ega teistele meeldivamaks. Kuid teda tuleb vabandada ja kahetseda, sest ta on peaaegu kaotanud kuulmiseni. Roman Rolaan ütleb, et köök ei teinud midagi Beethoveni heaks. Ta tunnustas, kuid kartis Beethoveni muusikat, sest see vapustas teda. Ähvardas röövida suure vaevaga saavutatud tasakaalu ja hingerahu. Beethoveni son vähe saksa pärast pole ta ju ka puhastverd sakslane. Palju on räägitud tema taltsutamatust, ägedast iseloomust. Raskused inimestega suhtlemisel on pidev refrään tema eluloos. Osalt on tema haiglane tundlikus põhjendatav kurtusega. Kuid Beethoveni olukorda saab vaadelda ka nii-öelda klassi ideoloogiast seisukohast. Südamepõhjas Olybet, Owen jakobiinid ja läbikäimine aristokraatide ka oli talle tõeline piin, kuid samas vajasta nende materiaalset toetust ja soosingut ning veelgi enam pidas seda ka iseenesestmõistetavaks läbimine viiring, koorekihiga, kuulsuse koorem, aga teisalt suur sõltumatuseiha tekitasid temas püsiva konflikti. Miiniaristokraatia juubeldas Beethomanile, kuid edu ei tähendanud, et ta oleks saanud elada inimväärselt rääkimata rikkusest või luksusest. Minu soov on, et teie elu oleks parem ja muret Kui minu oma Sisestage oma lastele voorust. Ainult see võib õnnelikuks teha, mitte raha. Aga neil on oma kogemuste põhjal. Voorus oli see, mis ülendas mind viletsuses. Temale ja oma kunstile võlgnen ma tänu, et ma pole lõpetanud elu enesetapuga. 1809. aastal oli Beethoven valmis lõplikult Viinist lahkuma kuid rikkamaid ja kõrgest soost muusikaarmastajad keelitasid teda jääma ja tõotasid korraliku pensioni. Eks tajusid nemadki, geeniuse lahkumine Austriast olnuks kodumaale andestamatu häbi. Kuid pensel, mida lubati, jäi siiski saamata. Peagi algas Viinis Rossini võidukäik. Beethoveni truud austajad kadusid laiali, muutsid meelt, surid leivaraha eest, kirjutas Beethoven sonaadi oopus 106. Enamik klaverisonaate tõi talle sisse vaid 30 40 tukatit. Viimased viis geniaalset kvartetti, mille tellis vürst kaliidsen jäid üldse kinni maksmata. Beethoven oli eluaegne õppija. Ta alustas Bachist ja lõpetas Bachiga. Tema viimastes teostes on tugev kallak polüfoonia poole. Meenutagem kas või üheksandat sümfooniat või suurt fugat. Eluaeg tegelastega pedagoogilise tööga. Viinis oli ta otsitud muusikaõpetaja kuid sama süsteemitult ja ebajärjekindlalt, kui ta ise oli haridust saanud ja kas ta seda ka oma jüngritele. Beethoveni õpilasest edukaim oli Karl Tšerni kellest sai mõneks ajaks kabiini esipianist ja kes tegi mitmele Beethoveni kuulsale sonaadile esiettekande. Vähem on teada see, et Beethoven ise oli hea pianist. 22 aastasena tuli ta Viini õppima eesmärgiks muidugi end selles muusikas ka mekas maksma panna. Parim paik, kus end näidata, olid aadlisalongide muusikaõhtud. Beethoveni maneer näitas tavapärase elegantse stiilipianistidel uusi tehnilisi väljenduslike võimalusi, millest veel midagi ei teatud. Viis, kuidas Beethoven vastavalt tolleaegsetele kommetele etteantud teemal improviseerimis ning variatsioone mängis, oli kaasaegsete kirjelduste kohaselt lumma. Nord tserni kuulis Beethovenit esmakordselt 1799. aastal ning väitis, et pianisti sees oleks kui saatan ise elanud. Kuid Beethoveni poolt väga austatud ametivend Luitšikke rubiini nimetas Beethoveni mängu karedaks. Rämedaks. Kuulus tolleaegne pianist Joan Baptiste Kramer ütles tormakas harimatu, ent hingestatud grammeriga olid Beethovenit aastat hiljemgi kokkupuuteid. Ta ei hinnanud eriti kõrgelt Krameri klaveriteoseid ja kutsus neid oma klaveri sonaatide jaoks sobivaiks soendus harjutasiks. Beethoven on orkestraalse heroilisi pianismi rajaja. Ferenduslisti eelkäija sidemed on otseselt Kunalist. Õppis Beethoveni õpilase Karl CERNi juures. Loomingu põhjal võime eristada kolme erineva perioodi Beethovenit. Noort 18. sajandi Beethovenit kuuleme esimesest sümfooniast ja septetis klassikaline stiil, Haydni ja Mozarti ilmne mõju, ehkki suurem temperament ja võimsam rütmi energia kui seda eelkäijat pakkusid. Poeetiliselt, ütleb noore Beethoveni esimese sümfoonia kohta Roman Roland. C-duur sümfoonia on Reinima laps. Luuletus selle noormehe hingest, kes oma unistustele naeratab. Ta on täis rõõmsameelsust igatsust ja lootust. Kuid mõnes kohas sissejuhatuses üksikutes tumedates passikäikudes fantastilisest Kertsas kohtame noormehe silmade välku seal tulevase geeniuse pilk, sümbambino, pilk potid, selli, pühas perekonnas, silmad, milles võib juba aimata lähenevat tragöödiat. Rohkem teame Viini aastate roilist lüürilist Beethovenit. Juhtub, et peame Beethoveni, eks, vaid teda, kelle uksele koputas saatus nii nagu ta kõigi meie teedele ähvardavalt ette astub. Üht karmimalt teist leebemalt proovile pannes. Tunneme Beethovenit, kes kirjutas muusikasse suure diktaatori kuju kelles ta nägi revolutsiooni, juhti, võidu, jumalat, kes rajab heroilise vabariigi. Kui Napoleon end keisriks kuulutas, pettus Beethoven temas, kuid mitte oma ideaalidest, mille täitumist, seda väsimatu jõuga juskus. Beethoven, kes ütles Napoleoni kohta? Kui kahju, et ma sõjakunsti nii hästi mõista kui muusikat minu käest saksa lüüa? Elu loojangul jõudis Beethoven uuele tasandile, tema hilised teosed kuuluvad romantismi valda. Nendega jättis ta võimsad uudsed jäljed, milles astus edasi 19. sajandi muusika. Üheksandast sümfooniast on vaid samm borrelioosi ja Wagneri sümfonismini kartettidest Suumanni või koguni poolteist sajandit hiljem sündinud Šostakovitši juurde. Nende kvartettide kohta ütles Hubert voolatel palju vetonausse, enne kui saab üldomaseks teadmine, mida see mees õigupoolest loonud on. Beethoveni kuulsaim biograaf Roman Ronan iseloomustab keelpillikvarteti kuni nelja solisti võrdse kuid erineva ühist kooskõla, mis on kui ühe ja sama hinge erinevate häälte vaidlus või arutelu. On mõistetav, et kurtuse tõttu peamiselt sissepoole elav Beethoven leidis keelpillikvartetis sobiva väljendusvõimaluse osa mõtteist väljendas ta tollele otse noodikirja eskiisi. Töövihikud on täis lühikese ilmekaid, muusika fraase. Ka viimastes päevikutes ja kõnelus vihikutes on laused vaheldumisi noodikirjas väljendatud mõtetega. Näis, nagu oleks talle elu lõpul need kaks kirjaviisi võrdsed. Mõnele nootides väljendatud mõttele anda sõnalise vaste alla kirjutanud Tarum. Alain mussessaim. Esmussain peab see olema. See peab olema. Nüüd jätan ma teiega jumalaga. Elage hästi. Ja ärge mind pärast surma päriselt unustage. Ma olen pälvinud mälestuse teie südames. Sest eluajal olen sageli mõelnud selle peale, et teid õnnelikuks. Kus teha olge siis õnnelikud?