Salme Reegi autoportree proloog heligilt 15 aastat tagasi eetris käinud saatest. Geenika Välbe, tuul, lit Jäpert heita karma koitma, et olen näpp tuuli märk. Eile raadiohoid mõtelda, ei ta nyyd tärk Kätu saabastega kass, tuhandete väikeste poiste ja tüdruk Rakvere, Salme Reek, juhendite suurte, kes ka kord väiksed olid suur sõber. Meile kõigile on jäänud saladuseks, kuidas olete suutnud saada suureks koos meiega või veelgi varem koos meie memmedega ja jääda nooreks koos meie laste 40 aastat laval. Aitäh nende rõõmudest. Ei olnud mu järgnev ritta seatu meie raadiokolleegide tänu märk juubelipäevaks. Nii ka täna. 15 aastat on pikk aeg inimese elus. Lapsed saavad täiskasvanuks, naised muutuvad veelgi armsamaks. Eks hüperilt mõtet laenates. Ja näitleja näitleja muutub veelgi sügavamaks. Veelgi mõistvamaks. Veelgi enam on viiulit tema rollides elutarkust tema mõtetes. Millest sa ise praegu mõtled? Juubeli eel? Ei oskagi millelegi mõelda. Parem oleks, kui seda ei oleks, kui saaks möödeni märkamatult teadmis Etti võtt. Selles mõttes ebamugav. Aga teisest küljest ka etenduse eel on ka ebamugav. Aga pärast, kui läbi on hea seal. Etendus on teine asi. Etendus on see, kui sa oled tema ette valmistanud ja lähed lavale ja sinuga on sõjalise rahvas. Ja süda valutab ja närv nii suur. Kas sul õnnestub? Kas me 11 mõistame, kas me jääme 11 armastama? Kas ma õigustada seda usaldust, mis mul on nii pikk ka peaaegu pool sajandit usaldatud? Kas ma olin õigustanud seda ja see paneb mõtlema. Ja see teeb, nagu selle päeva on väga-väga raskeks? Draamateatriinimesed on öelnud, et sa oled nende tütar. Ei, oled nende ema. Oled nende patrioot, oled nende noorus ja oled nende minevik. Sul on siis vedanud oma teatriga. On küll on küll, ainult praegu on väga kahju, et. Me elame niisuguses remondiajastul. Äkki pikaks venib see köik? See tähendab näitlejatele väga paha, aga valus on nende meeletu ajaraisk. Keegi kellelegi midagi tihe ära ei saa, ka selle Eestis on noor peab ta ise tegema, aga teda saab moraalselt aidatud ja saab abistada. Hea mõte käia sõna jää pilguga. Samuti vajab seda tööd. Vana näitleja, see, kes teeb oma viimaseid samme teeb oma viimaseid rolle. Ükski pisi põrm silmadeta, eriti näitleja, eriti kunstnik. Kui maalikunstnik ei maali üks päev, eks ole. Läbinud selle juukse ju käsi oli selle järgi. Äkki oled nii kaua laval, Terezzai, hakkad ennast kartma? Ma ei tea, kas ma oskangi rääkida, võib-olla ma mu häälgi kanna, võib olla. Aga seal on nüüd hoopis rohkem aega lugeda, elu üle järele mõtelda, saime ruttama hommikul tingimata proovile. Võib-olla hoopis rohkem on võimalus süveneda elusse inimesse. Ei tööd on vaja, siis jõuab ikka süvenedega. Sellepärast et seedib kuskilt seesmiselt inimesi kuskilt kurvaks ja valuliseks ja ja see on kõik. Selle tee on iga näitleja teinud enese arendamiseks kõrvalt nagunii oma töö kõrvalt. Ja siis nagu leidub rohkem aegagi selle jaoks. See on meeleolu selle jaoks nagu teistsugusena. Siis töötab mõtegi intensiivselt intensiivsemalt. Kus sinu töökus on see sinu lapsepõlvest, kodust vanemate juurest kaasas? Küllap see kodust, küllap see on mulle kodeeritud. Olen tihti mõelnud, ma olen kohutavalt vastuoluline. Ja nii vist sünnivadki paljud inimesed. Ma nagu ei tunne ennast, ma nagu ei ole mina keda ma olen varem kohanud. Ma ei tea, kuhu see kaob, see on kõik nii kummaline. Vaat seda peaks nagu hindega pikemalt arutama, ka selgusele selles ei jõua. Ma olin nägu. No ma olin nagu teistmoodi kelleks saada tahtsid, kelleks saada tahtsid, koorid, väikene, veel välisväikene olin. Ei mäletagi, kelleks ma nii väga tahtsin saada, ma olin siis ka niisugune rahulik ja ja vist ei teadnudki, kuhu ma tahtsin, aga ma tean, mu ema, tahtsid, must saab õpetaja. Aga kui ma nägin esimest teatri etendust, siis ma see ei olnud, et ma tahan näitlejaks saada, pigem oleksin tahtnud nagu arstiks saada või? Ma sinnamaani ei teadnudki. Kelleks ma tahan saada näitlejaks? Ma ei julgenudki tahta, see oli minu jaoks üks niisugune. Aga arstiks oleksin ma tahtnud. Aga hiljem, kui ma kokku puutusin juba teatriga, siis ma hakkasin tahtma. Ja siis ma olin juba 17 18 soov oli minu sees. Aga seda ma ei julenud vaatada, sest ma ei oleks iial võinud kujutleda julengi, kujutada üle, et ma võin kord samal laeval sama teed ja küll erinevaid rolle, mida tegid Viilmer Hilda kleezer, Liina Reimani, Ants Lauter, Betty Kuuskemaa, kõik niisugused näitlejad, hukku, laus, see nagu muinasjutt minu jaoks, et ma siia sattusin. See on terve pohh Eesti teatriajaloost, eks kuldsemaid aegu. Aga kas pole nüüd teater ehk selles süüdiga, et see nagu ei tunne iseennast, et sa oled nagu kahestunud, sest sa oled pidanud nii palju erinevaid rolle täitma nii palju erinevaid karaktereid läbi elama ja mõtestama, et sa oled ise nüüd lahustunud oma rollidesse. Ei, seda maiustused, teater on sellest sildist, see lollide valmistame ettevalmistamisel, loominguline cheesy ju iseeneses rikastab inimest, aga ma mõtlen, et aeg on see, mis. Meie vahel on minu esimesi Minovjem praegusi minu vaheline aed. Mis nägu on sind muutnud ja seetõttu on sinna kui järelkaja sellest ees olemisest kuni siiani. Kui nüüd paneksime sellelt pikalt ajamaalt mõned märgid paika mis on nendest rollidest, mis noorusest meelde jäänud ja hiljem ja mis nüüd südame lähedal seisab. Meelde on jäänud väikesed vallatud tüdrukud väikesed poisid, nende poiste poiste Tom Sawyeri rulliga. See oli ilus aeg uudsusega robot roops mis oli autori poolt muidugi suurepäraseks panuseks eesti kirjandusse ja millist lastetükiga, mis täiskasvanutele väga head mõju avaldas, lõbusa tuju tegi. Nagu ei paista, tulevadki. See oli nagu üks uus etapp, mis enne, kui üksiku tähene praegu taevasse rippuma. See on minu arvates üks väga hea teos. Huvitav tee. Kaasaegne teos kaasaegseid rollid kaasaegsetele lastele inimestele ka vanadele väga täiskasvanutele väga mõistetav ja rõõmu pakkuv. Mine. Tule siia, tule kahe. Mine. Vabariigi rahvakunstnikud Velda otsus ja Salme Reek Mina mina, mina, mina kuuleks midagi muud ei oskagi. Askem. Teadrumps? Tea ära ja raps seal midagi muud ei oskagi. Tea, Arraps, Vilo, Jurbiin, ropp, suur aurobot, hinna, mina olin juhi, saad aru. Mina aller raps, sina oled täpselt nagu mina, sina oleka rap. No nüüd leidis, ei tee sinu, mille leidsin, mina olen Jüri, sina oled. Iierry. Jüri leidis Iierry. Poiss, mis poiss ainult natuke imelik. Siin ei ole õpetaja, sina oled poiss, Jerry, ainult natuke imelik poiss, Giori. No tead, sa muidugi hakata nalja tegema. Keskraps. Muidugi, mine, Allen, Graps, sina oled täpselt nagu, mine tina oleka raps juba jälle. No kuidas siis mina olin nii õnn, just sina oled roops seal ääru, mina olengi Jerry kenal plats. Jälle. Kaps olgu siis pealegi noole hina, juhi ja mina olin faks, nii ei taha olla jälle viga, kui sina olid ja siis olen mina ka Göri. Kui sina oled kraps, siis olen mineta raps, oleme ühtemoodi. Muidugi kahju on paljustki loobuda elus, teadsid, et peab loobuma näiteks mina pean, olid tõsiselt kahju loobuda ja on kahju edasi. Oma poistest mulle lähedaseks saanud nagu väikesed tüdrukud, jäid kaugemale. Läheb tuhmimaks, eks ole. Ning poisid on nagu lähemal nendest kahju. Aga kahju peabki vist elus olema, muidu inimene jääb tunde vaeseks. Ehk eakaga teisi mõistma. Meeldiv roll. Kõigi teiste rollide hulgas on ema, uus, mida mul on õnnestunud mitu korda mängida. Kas usud ise ka seda, mida ütlevad kriitikud ja teatrikülastajad, söandaksin vapustavamaid sügavamaid roll, kus kõik sinu karakteri omadused koondusid ühte, kus sa võisid olla nii omapoisilik elemendis kui oma naiselikkus karakter oli täitas ja mida kõike valgustas filosoofiline mõtestatus. Selleks oli vaja juba teatud vanus, teatud kogemust, elutarkust, Roll on kirjutatud niivõrd hästi. Minu meelest see on, tähendab ema teema nagu emakene maa see on roll, kus on kõik sõna armastus, kus on kus on leplikkus, kus on Torisimine ja pahameel oma lapsi pärast ja andlik sandi kõik siis on niivõrd rikas osa. Ma usun, seda ei saagi halvasti mängida. Sisemaailma poolest aga nii vist on kõik emad, kui nad on juba emad, ma mõtlen sõna tõsises mõttes ema, mitte neid emasid ma ei arvesta, kes oma laste eest ei hoolitse, neid on erandnähteid, eks ole. Aga ema kui niisugune. Kõike andist. Kõiki suur armastus peab selle taga olema, et suuta andestada. Minu arvates seda rulli ei olegi võimalik ühel inimesel halvasti meikida. Kas näitleja näitlejale sobib see rohkem ja teisele natuke vähem, eks ole? Iga näitleja leiab, ma arvan, selles rollis oma kants. Mis temale kõige lähemal. Need on olnud mul kolm. Ants Eskola Klein areni, Joan viitlik. Kõik mänginud veidi erinevalt. Üks lavastus oli ühtemoodi kahele piirile. Aga emana pidin nendes mõlemas näitama veidi teisiti, kuna pojad olid natuke teistsugused. Ta ei tule. Ei tule, Vedika. Ei kedagi, kes teda, oks. Aeg, mis kadus nii? Nüüd Georg Otsast jooks. Nii tahaks veel näha teda. Oh heldene aeg, järv. Kui teaksin ma ainult seda, kas pold, mad, avastuliik, kaar, tere õhtust. Poiss et julgesid siis oh ime. Suko lülid klaasis ja sois. Ei hakka äri. Vaat seal on nyyd hääbki. Ning rahusse või. Minna ei saa minna ja kuhu poole? Mis käik on Sultsi sees? T, R? Eks ma nüüd kooli ja surm on minul. Oli raske seal väljas, palun. Ma mõtlen, et siin on hea. Kas külmunud kätel või. Hea beer, see möödas on pea. Kui minu silmad on kustunud, siis Tassaazas sulenaad ja minulik mets mustunud siis kirstu aset, tead kui kirst peab olema keeenna. Ei ole meelest, läks vaid tema, sest mitte üks sõna hiljem, aeg on küllaldaseks ja kõike ära müüdi. Siin näed melatukest juba jälle diaanis olen süüdi, mis kasvun kõnelduses poisina. Ei miine niidi miini. Vaat mis sulle pähe lõi. See neetud purjutamini see selle alguse tõi. Mu poiss, see olid ju purjus, ei keegi siis tea, mis ta teeb. Siis tuli too mees sõidu kurjus. Arusaadav, kui verikee jaajaa. Ent miks seda hullust sa uuesti meelde tood miks mäletada veel mullust? Las uluvad kõik need lood. Hoopis erinev peale vastus. Ja erineb, poeg oli Juhan Viiding. Ja siin oli hoopis erinev lavastaja. Aga ega lavastaja ei muutnud rolli struktuuri. Krall jäi kärwelliks. Sule. Kuidas mine stseeni, lahendasime, milliseid, mis on stseenid lavastaja leidis näiteks voose surma puhul. Minu arvates on, ta sõidab oma poja seljas, sureb seni autoril nii ilusasti öeldud, kui piiritleb seda. Ta viib ta oma seljas isemasse sõidutajatleta. Miks läbige nii minna? Nad on mänginud, kähekesid läbi elu. Nende fantaasia on nii suur olnud, Nad on elanud sellest, sest nad on vaesed olnud. Miks ei võiks Kenyymin? Lavastajaid füüsikasse meid, näitlejaid segab kumi, nii sureme. Meid ei seganud, see meid ei seganud. Kui näitlejad, siis iga ja lavastajale see meeldib. Ja mulle tundub, et ikka külastaja ei pannud seda pahaks. Kas ei ole kohutavalt ränk nii palju endast anda kui niisuguste etendustega niisuguste finaalis stseenidega. Mis tunne sul on, kui sa pärast õhtul koju lähed? Sa oled tühi. Seda ei mõtlikenemis, see tuleb sellest, et siis on aega. Siis tuleb ära, tuleb rahulikult. Ma mõtlen, iga elukutse juures inimene päev otsa annab endast midagi, ükskõik mida ta ka ei teeks. Igapäevane võib-olla ta ei anna seda momendil nii, äkki, noh, nagu laval sünnib sissi. Seal on midagi muud ka juures mitte ainult see andmise rõõm, seal saamise rõõm. Ja need kaks kokku seal koht tavalt suur jõud. Siimist tuleb saalist, mis toidab näitlejat, see jõud? Ja siinide näitlejanna, kui need kokku puutuvad? Ma usun, et ei saa olla toredamat tunnet, et oh suurimat tänu meeldima näitlejal, kuidas ta tunnetab ja ma mõtlen, et ükski inimene saalis ei lähe noru tundega koju ja pahasena koju, kui ta täpselt sama tunde saab saalis. Tignormiks näitleja külastaja. Kõik inimlik peabki olema näitlejale. Ego muiste, et edasi anda seda inimlikku ka siis, kui näitleja näiteks mängib tõesti paha Teeb tundma seda. Neil päevil, kui me vestleme näidatakse Tallinna kinodes Ingmar Bergmani filmi sügissonaat. See on ka kunstniku film sellest, kuidas kunstnik või hävitada kodu. Ja samal ajal sellest, kuidas kodu võib anda tuge ja võib luua isiksuse, kellest võib saada suur kunstnik. Kui sina oma isikliku elu niiviisi vaatad, on sul kodus sellist sooja olnud kaasa võtta ja vajaduse kodu soojaga tänaseni oma tööks. On võtta jev ajal ja rääkinud tõesti väga tänulik olema kodulesist. Näitleja näiteks teatud perioodidel on võib-olla närvilisem, kui muidu ma mõtlen just näiteks neid on eelisi etendust, nii siukseid proovid, mil ise ei jõua nägu, kus sinus ei ole veel niimoodi. Tähendab Ta on sinu sees, aga sa teda veel päris nagu välja ei saa, et see ei ole veel voor, On olnud niisuguseks tervikuks ja seedib nagu närviliseks ei leia omale paika, sai e kohta võib-olla. Ja see on väga tähtis, kui sind kodus mõistetakse, sealjuures pead sa ise teadma, et sa niisugune oled ja vältima. Et sa päris teiste Ingi ära sees teise. Tuglas ütleb niiviisi, et ärge vaadake, inimesed ainult siis, kui ta ilusal päikesepaistelisel päeval jalutama läheb, vaid vaadake teda ka siis, kui ta väsinuna õhtul talveõhtul koju tagasi tuleb, pettunud ja lootusteta. Me teame sinust ainult päikesepaistelist poolt sinu häid rolle ja nende korraldaminekut ja edu. Aga konsolendaga vahel raskusi olnud. Oled sa kahelnud endaski? Üks väga suur kahtleja. Ma iial ei tea, kust kätt ma pean minema. Iial ei tea, kas see, mida ma teen nüüd praegu on õige või ei ole õige. Aga ma tean, ma pean mingi otsuse tegema ja see on mul väga raske. Ma olen väga suur kõhklejad, mis puudutab mind ennast. Sellepärast ma olen palju kannatanud, inimene peab otsustama. Aga mul puudub nähtavasti siin minu siis minu programmis polesid, on nii väike viga. Ja selle vea pärast tuleb kannatada, kui masin rikki läheb. Ja kui ilusad on inimesed, kes kahtlevad, kellel ei ole kõik mitte korralduselgi. Aga mõnedel inimestel on selgi. Ja nad on rõõmsad, et neil on kõik sildid. Ja selleks, et nii palju anda endast, peab oskama ka lõõgastuda, puhata. Ja Salmel on ilus komme oma sõpradele ja tuttavatele. Ta kingib lilli. Minu koduaias kaitseb üks roos rõõmuks meeldetuletuseks, et Sammelt. Ja ma ei ole ainus. Mulle meeldib see ilus, küsi roos õitseb ka siis edasi. Edasi veel, kui ta lõi, Kätult on liikmed ära, ta tahaks edasi õitseda. Las ta siis õitseb koos juurega. Soodsaiast oma puhkuse ei oskagi aiateed teha, aga mul on meeldiv seda teha, siis selle juures see nii pisikene äia tee, mis mina teen. Selle juures on mu mõtted vabad mõtted uitavad sinna, kuhu tahavad. Ja see on kõige suurem puhkus, mõte, uitab papa hääl. Igasuguseid mõtteid tekivad igasuguseid kombinatsioone, tekivad need iialgi ei pea. Täitumas polegi nende kohustus. Et nad peaksid täituma, need soovid ja mõtted. Aga nad võivad inimeses olla. Ja sealjuures kõnnin käruga, lähed ja tõstad mul teie veatside käru nii kuidas tahad. See on lihtsalt meeldiv, mugav. Omab loodust tähtsust sinu mõttetöö jaoks ka sinu rollide leidmise jaoks. Omab arvatavasti küll sellepärast, et kuigi ma olen linna lapsi linnakividel kasvanud aga mul on aladki igatsus olnud See on mul vist isast, sest mõisa oli väga loodusearmastaja, tema ei saanud päevagi jalutama Kadriorus olla. Peale oma töökäigud, teadis täpselt, millel esimene lind tuli ja millal esimene lilleid siis? See on arvatavasti vist ka sellest, et ma lihtsalt nagu hingan vabalt, kui ma saan looduses. Ma tahan nagu välja, ma tahan nagu ära. Aga ma ei usu hästi, et ma tahaksin, kuigi näiteks Hiiumaa mulle väga meeldib ja et ma tahaksin seal olla terve sai, seda ma ei tahaks, ma tahan sinna minna, vaadata ja tulla ära. Ma tahan tunda seda vabadust seal, aga ma tahan oma koju tagasi. Ma olin ikka rinnalaps, midagi ei ole teha. Ja hämmastav on veel, kuidas Salme oskab puhata inimeste keskel ja samal ajal inimesi jälgida. Ma ei reeda saladust, kes tunnevad Salmet, need teavad, et ta hea meelega istub ka suitsu ses raadio kohvikus. Võtab oma kange kohvi ja väikesed ringi ja tal on nii lõbus ja meeldiv olla. Ja samal ajal on see ka sinu jaoks elukool ja inimestega suhtlemise kohal onkel. Sest ühest küljest, siis me võime tahta olla üksinda. Kuid Me vajame teisteni. Mis on ka vaja, mina vahele ka näiteks mäe kõmalena mõne sõbraga lihtsalt tekib sõbra vahel arusaamatus, eks ole, oma kolleegiga ma sellel väga kannatanud. Aga nii kaua, kui ma leian, Ma ei ole suur süüdlane selles konfliktis. Tähendab, ma ei ole suurem süüdlane siis nii kaua ma ei saa niimoodi minna ja leppima. Et mulle antakse andeks, võib mõni, aga ma tean absoluutselt selgusele jõudma. Aga niisugust kompromissi meie noh, ma võin andeks ka paluti, seda ma ei saa teha lihtma, olen muidu väga kergesti, süüdistan ennast ja kergesti, annan andeks, aga ma pean sellise endas selgusele jõudma, et ma olen, tõstis ühiti. Nii peavad siis ka siin rollid valmima, mitte ainult see, mis režissöör ütleb, vaid see, mida ise tunne. Ja vaat see ongi kõige kuulete meid? Tead näiteks, et režissöör praegu ütleb sulle õigesti, sa oled teisel teel. Aga ma tahan ikka selle oma tee kaera proovida. Ma saan aru, et tal on õigus küll, aga ma tahan sil omade kärev, proovida, proovida peab olema Klovskilt leian sellelt veel midagi ja ma tulen selle juurde tagasi. Tulin puhta südamega, kas siis selle, mis ma tegin ringi, see oli täitsa suur jama, seda poleks vaja olnud teha. Aga seda nähtavasti on vaja teha, sest iga rolli juures kui sa saad uue rolli, hakkad sa seda või on sul vaja üldse režissööri on? Mina ei saagi Ilmaris ma väljendid nagu õhku. Vajan seda inimest ausalt inimestes, ausalt, minuga Karkima hakkaksime, hakkan nutma, jäädi mul pahad niuksed omadused küll. On ühed, kes ütlevad, et on olemas ja ainult näitlejateater ja teised, et on olemas režissööri, teata. Noh, ta täis ainult näitlejad ja siis ei saa nii mõistet ainult näitleja teade, muidugi, aga režissöör peab jääma nähtamatuks, siis režissöör teab, kuidas siis ühe näitlejateater saab ju olla, kui näitleja on nii tugev ja usub endasse, niisiis ta võib üksinda teha teatrit, siis miks mitte ma sellesse usun küll. Aga kui ikkagi ka on juba kaks, kaks vildijadega kolm nägi, et siis siis peab olema režissöör. See, kes vaatab kõrvalt, lendab prisse, peab vaatama kõrvalt meid paika, pani meid ühte ülesannet teenima. Sa oled nii pikka aega eesti teatriga koos käinud, olnud osa temast. Mida sa mõtled tänasest eesti teatrist? Minu arvates praegu on teate niisugusi otsimisi järgust, kui ta otsib omanikku või otsib omale stiili või laadi, mida mäng kõikides draamateatrites, nagu ma olen tähele pannud, see on nii Viljandis kui Vanemuises, noorsooteatris kui draamateatris Draamateatris. Praegu mõistsin otsimisi suhtsa kolleegium Pärnu teatris. Ja kuigi on kõik haritud, hea kooliga režissöörid ja näitlejad. See on vist teatud perioodidel teatrist niiviisi, et et tekivad niisugused niisugused peataolekut, ma ei tea, kuidas seda nimetada, lihtsalt otsimise järka. Ei tea, kas on õiged nagu vanasti tehti, kuri, kui oli seda, mina olen mitu korda üle elanud kooli realistlik dekoratsioon laval, eks ole, kõik olid puud, lehed kõik maalitud, niisiis kadus see kõik kere tulid esemeid, tuli läinud, mustad kardinad. Ja kogu aeg teater otsis niisugust suurt tuli see et pole vaja üldse neid esemeid. Nüüd oli vahepeal jälle leiusi, vahepeal oli realistlik teater, geid, nii toredasti. Mitte nii realistlik, kui ta oli, ütleme 50 aastat tagasi. Teistmoodi see periood peabki olema, et tekiks uus, muidu ei sa juut tekkida, muidu nii neiu kivistumine sellesse vormi, mis me oleme, eks ole. Siis ma kujutan ette, kui Draamateatris oleks ainult. Noh, 30 minu vanust ütleme 15 minu vanust näitlejad eks ole, ja tuleksin ainult kolm uut noort näitlejat. Siis ma olin kindel, oleneb sellest muidugi, mismoodi need 15 kivist tuvad näitlejad nii tuleks, siis, nüüd hakkavad need noored aga seal kivistamisest, nad hakkavad ju alluma sellele, nad usuvad, see kõik on õige. Mida vaja, teevad seal teisiti. Eks ole, et on noor. D noori on EL-ist ja loomulik noor ja on järjest tuleb juurde. Ja nii need vanad pead hakkama vaatama, kuidas nad siin orienteeruvad, selle noor sulges, eks ole. Hommik on ikka õhtust tärgimine Kõeldaks, vaat siis tekibki niisugune. Võib-olla see periood ongi, kus neid neid kokku saavad, kas see on hea või halb või, või mis siin üks läheb siit niimoodi, teine teistmoodi korraga, siis see kõik selgub ja kla Rubio ongi tore, teataks uus ja tulid jälle, ajab teadu järgi. Inimene ju muutub, aeg ju muutub, isegi ilmastik muutub ju. Sina oledki osanud kadestamisväärselt hästi noore teatrisse ennast sulatada. Noored on minusse ka väga hästi suhtunud. Milles on näitleja nooruse saladus? Hiiminaaside küll ei tea. Mina mõtlen, et, Et see inimesi nooruse saladus üldse peaks rääkima, ent näitleja on Vistantsee kui ta. Kui ta kõige sellega kaasa läheb, mis on uus ja seda mõistab mis on uus. Ja kui see on talle vastuvõetav, eks ole. Aga uus ei ole ju ainult üks niisugune uus on rohkem ma ei pruugi kõiki vastu võtta, kõik, isegi vastu, et ma võib-olla võtan. Kuna minu iga ei võta nii kergemeelselt kõiki omaks, eks ole. Siis ma võtan sellest osa, keegi veel selle, mis mul on hästi vastu võtta, seda teest, Osama, hakkan kaaluma, kas ma võtan, kas see sobib mulle või ei sobi, kui sa mulle vastu, aga ma ei saa ju seda võtta, eks ole. Noorus on nii nooruslikus kui eaga kaasnev tarkus. No vat ja võtke need noored, need noored ei pea nii leiame taga vedada. Vot niisugune asi peab olema, et nad ei pea mind taga vedama. Tunned sa ennast hästi? Praegu oled sa õnnelik, rõõmus? No mis puutub teatrisse loomingusse, siis küll aga inimesel on mitu tahku. Nii võiks ehk öelda näiteks need ikkagi ei ole. Ikkagi oleks tahtnud midagi teisiti, midagi paremini. Aga eks seegi igavene rahul olema. Alguses, et kõrvaksik, see lihtsalt, et kui sa alati vaatad natuke tagasi ja alati noh, kogu eluetapil vahepeal natuke tagasi kõvade tagasi ja siis kuskil nagu on veel aega midagi parandada. Aga nüüd, kui vaadata ka, siis, siis vaatad, nii palju on tegemata, seda ei jõuaks iialgi ära teha, mis sa oled tegemata jätnud. Mitte alati endast olenevatel põhjustel. Vaatad polegi midagi, mida sa oled teinud. Vot see see asigi palu ma ei ütleks seda, et mul ei ole õnne olnud, siis ma olen suuresti üle koht. Mõtlen, et näitleja peab olema väga õnnelik kui ta on elus oma tüve jooksul mänginud Ühigi rolli, mida ta väga on tahtnud ja kui see on tal õnnestunud. Aga ma olen mänginud palju rolle, mida ma pole osanud unistadagi. Siis peab olema õnnelik. Salme Reegi autoportree proloogist epiloogini. Lõpetuseks värsiridu, mis salme reeglist südames. Must väri käib akna taga, kes mulluga lagedel käis. Ta huvitab, sina lähed, D. Aga tuule lapsime, tuba on täis. Tena pilluvad pilli p pallinnad mussengiga puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib, ta sõnad on rängad, juba mõisterna, mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa, kuid lukuuson, võõruse uks. Toitun vooditoolil. Ma jäängi vist jalutama üks, aga teie linna äkki sinna, kuhu siit aknast ei näe. Laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe linnaki riidemal Jerruuxil, kui merel ja metsadel Peipsilt linnake läbi Võnnu, kus kõneles kerko Kell lennake Võrus, Vändras, Karksis lennul vaadake üle v kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber piibeetili, tehke Kaarli Albu valla üle Kaarli, Muuga ning kao üle aegade Aassamalla ülete papa ja künnivao linnake läbi kõik mandrit. Las maha jääb leplik legend lennake möödega menust kannul nihil ja Nemo ta kaksikvend lennake ülemmere kannul, uurijad, kahtlus, jäta haud, kuni leiate kivise rünka. Kivi, rünkelon, kivine laud. Kivilaual on kivine raamat, kivi raamatu nimetus kumab kaugele kumerel kaanel. V ikka tibus. Nad peavad end raamatupärijaks tärantellija, draakonsalamander ja skorpion, homokulus, horror ja terror. Nendel lahingu nimi on leegion. Ikka veerivade raamatut vaevad ikke riivavad raamatud, verised vood ikka raiuvad sinna kõik rahvad, omad büllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurigeedee, mu sõbrad kui mina, isa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk Estonia.