Iseenesest rääkida on väga raske, aga sellise päeva sellise sündmuse puhul me vist mööda sellest ei pääse. Ja kui see olema peab? Nojah, ma olen ju niisuguses olukorras nagu piiblis öeldakse, et inimesel on antud 70 aastat ja mis üle selle on seona armust. Nii et ma olin juba viis aastat olis armustel on, ma ei tea küll, kelle armust mõtlen võib-olla oma isa ja ema armust ja nüüd tahetakse seda nii tähtsaks teha, seda mu isa ja ema niisugust hästi tehtud tegu. Kust kandi inimesed, teie isa ja ema oli? Nad olid Veliselt või õieti öelda valgust valgu külast Velise vallast. No isa ja ema olid talupidajad. Ja eks nii meie tänase mõistja järele omamoodi ikka kulakud, sest nendel oli ka suve ja talve läbi oli teenija ja suvel sulane ja päilisi ja vabadike ja oma perre kõik tõmmati ikka nii hommiku kui päike, nina pistis, tulgu inda, kadus tööd oli hirmus palju, aga ei tea, kui kui otstarbekalt ja targalt seda tehti, aga no ja nii nagu nagu see seadus oli, niiviisi tehti tööd näiteks, et sau peapidi nii terav ja täpne olema, et kui vihmapiisk peale kukub, siis naljaks, langeb. Kas isa maja oli ilusas kohas? Jah, seda nimetati mäe taluks mäe taluks linnatunni kõrgemal kohal ja jõgi läks läbi sealt lähedalt ja aasolija ja vähki oli püüda ja. Genetsija maid, kelle kätega selle maja seinad olid üles lahutatud See oli ikka isa ja ema tegu ikka peamiselt. Ja, ja siis terve see oli, mets oli üleslöödud ja kütist tehtud ikka peamiselt just isa ja tema võtmise teoga. Teatritegemine algab ju lugemisoskusest õieti. Kas te mäletate, kuidas lugema õppisite vikestid õpetas? Seda ei tea, see on nagu iseenesest tulnud ei tea, ega ema näiteks luges ju küll. Pühakirja oli väga usklik inimene. Isa luges ka ajalehti ja isa oskas isegi kirjutada, ema kirjutada ei osanud. Pärast lõpupoole tamist mõne kirjutatud tähega veel tundis, aga muidu mitte. Aga kuidas minagi kirjutama või lugema õppisin, seda ei mäleta, mõtlen, kui ma balla kooli läksin, oli seitsmeaastane. Mul vend oli seal kuskil oli koolmeister seal lähedal. Siis ma juba oskasin lugeda ja lugeda pidi oskama, sest vahel oli tarvis emale näiteks ka pühakirja ette lugeda ja ja oli tarvis orelit mängida. Lauluviise meil tuleb abi jumalast ja kõik nii edasi, sedapidi kõik ostame seda Barakult ikka õpetati majas. Ja. Kui suur pere oli teie isa katuse all? Oi, see pere oli muuseas ka nii vahelduv, kes sai vanemaks ja kes vanemaks vennad, et kes said oma hariduse, see oli minu isa, ma pean kiitma sealpoolsete pütisega. Poegadel püüdis mingit haridust andeka linna kool ja, ja koolmeister ja vallakirjutaja ja õele, ta ei andnud peal valla kooli mitte midagi, sest õest oli teada, et see läheb majast välja, anna veel kaasavaraga ja sest ei ole mingisugust kasu, nii et see oli kõik ikka targast tehtud. Vennad käisid ikka Suberguniust vahetult käisid kodustöödel ja, ja, aga nii nooremad õde ja mina olime ikka ikka täitsa töökäte eest väljas, niipalju kui kael kandis. Aga siis peale selle oli veel majas, oli seal paar Babadiku ja isa oli vallatalitaja ja no ta siis võttis oma hoole alla. Aga eks ta kasutas neid ka siis nii kergematel, väiksematel töödel, mitte loo võtmisega, loo ümberlöömiseks näiteks või või kuskil karjahoidmiseks, vahel ja pojale abiks ja nii kasutas need inimesed ära, seal nad said natukene süüa ka, oli neil üks nurk Majas ja nii siis elada. Tiit kui kaugel teie koolimaja oli kooli kooliteekäija? Ja no ma olen väga paljudes koolides käinud vallakooli Leisi vallakool oli esimene esimene aasta oli Päärdusse, oli meil 12 versta siis tuli vend üle Velise vallakoolmeistriks. Järgmine aasta ma olin siis Velise vallakoolis, see oli neli versta ja siis kolmas aasta siis ta läks üle valgusse sinna oma kodukülakoolmeistriks, nosid, viidi mind üle sinna ja see oli ainult kolm versta. Aga siis pärast ma olin Järvakandis, noh, sinna oli oma 15 versta, see andiski. Pidanud need esimesed kolm koolide olite venna käe all? Jaa jaa. Te ütlesite, et 12 versta seda maad ju iga päev ei marsi maha, järelikult. Ei, meil oli kooli ja, ja seal oli, see oli omamoodi niisugune internaat võeti esmaspäeval leivakotid kaasa ja ja laupäeval siis tuli seal jälle koju tagasi ja harilikult esmaspäeviti, siis isa oli nii lahke paniga, hobused diaviis, teinekord hobusega, teinekord pool maanteel, nagu teema. Mis õppeained olid tollal vallakoolis välja kool, mida peeti kõige tähtsam? Vaat seda on praegu, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Eks Ikar rehkendamine oli raske ja vene keele tähed ja vene keele mõned sõnad ja siis piiblilugu piiblilugu ja ja laulmine laulmist, seda toimetati üsna korralikult. Noh, nüüd on 100. juubelilaulupidu alles seljataha jäänud, kas tollal kuuldused selleaegsetest laulupidudest jõudsid sinnakanti? Seda ma ei mäleta, seda ma ei mäleta, aga seda ma nüüd, ma mäletan, seitsmendat laulupidu 1000 910. aastal. Siis kui ma olin siis nii 16 aastane poiss. Seda oli mu küll õnn ja rõõm kaasa teha, mis siin Tartu maanteel sündis, seal see tänav, veel laulupidu tänav, sellepärast ma ütleksin kaks nisust kõige suuremat sündmust on elus võib-olla see laulupidu, see esimene laulupidu, mida nägime ja nüüd viimane laulupidu, mis praegu, kas need vaimustust oli siis kahh, oi vaimustust oli, siis, oli palju nii noortel kui vanadel, ma mäletan seda, et omalgi hakkas, poisil hakkas Mokwobisema, kui nägid, kui vanematel inimestel ja kui pisaraid pühid ja ja siis oli ikka ei tundmused. Vaata ikka, mis kange rahvas me oleme, millega me toime saame ja see oli pisike nagu peo peal seal Tartu maantee ääres, nii hästi siin laululava kui ka see koht, kus on mul veel meeles, on koht, kus pealt kuulasime. Aga ääres sai tehtud ja vaimustust oli muidugi. Mul isa läheb siis, rääkis küll mitmel vaiksel ööl kuis eesti priiusepõlve, uni ihan, nende meel, kui see eesti vahva vaimu nad muljunud mudasse ja rahva orja kütkel siis heitnud hädasse. Seal läks mu meel nii härdaks, et nuttes hüüdis hääl. Detarra, muistsed tuuled, tõuske jälle deal. Ja meheks tõusnud maa. Ei enam kurb tus keelil nüüd taha kaevata sest taara tammikutes veel kuulen kanget äärt. Kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadunud, säält. Kas te selle laulupeo rongkäiku nägite nüüd? Ja noh, seda küll ta, ma vaatasin, noh, siin on nii palju, kui vähegi jaksu oli küll. Tänaval seistes ja värske õhu käes küll aparaadi ees ja igati viisi. See on nii suur ja võimas ja siin peab nii tervisega ettevaatlik olema, et sellel mitte jah, liiga nii anduda ja ma räägin praegu nii, loen vahest nii, nooremad teatrimehed räägivad ikka, et publikul on tarvis shop, kui teha ja šokiga niiviisi lüüa, et inimese nii elamusi nii välja kutsuda. Mõtlesin, aga vaatasin laulupidu see siin on siin olnud, oleks võinud õppida siinsoni šoki järel, tule. Rahvale pihta. Ja haarab absoluutselt kõiki jäässon väljaga. Ja ja igast küljest igasuguse olukorraga nii hästi selle korraldusega, millisena lava taha, vaata neid, neid lastesööklaid ja kuidas see on korraldatud või, või vaata selja taha, kui sa istud, vaata siia ette ja vaata taevasse ja tuld ja kõike seda, see on ju kõik kokku üks suur mõju. Tallinn on seekord läks küll kõik nagu lepase reega. Ja, ja see oli tore, et see maavanem mõnia ja vana ilma Hiiumaal olid hästi kokku leppinud, ei tea. Palju see Vanemuine seal välja tegi ka. Partnerile aga, aga nad olid hästi kokku saanud. Millal oli teie esimene tutvumine teatriga? Esimene tutvus teatriga, see oli, kuivab, võiks ütelda, see püssist oli nii 1009. Viiendal, viiendal, kuuendal aastal kui ma seal Järvakandi koolist seal lähedal oli üks Raikküla küla ja seal oli ükskord üks näitemänguõhtu ja sedasama mäletame, mängiti Rudolfi vastu vett ja veepoisid, läksime õhinal siis seda vaatama, ega me luba kellegi käest ei küsinud, aga siis me saime seal sisse ja vaatasin. Ja siis, mis ma seal nägin ja kuulsin ja kui hästi seal seda nagu mesi saatsime, ometi tehti. Aga minu meelest oli see päris ilusti hästi tehtud etendus, nii see isetegevusringi kohta. Ja vaat sealt siis südamesse läkski vist see esimene tera. Aga kõige esimene, ma ütleksin, niisugune teaderdamine küllapsi jäivis nendest mardi sanditamistest ja kadriõhtutest ja sest jäi sealt neele, kui käisid, noored ikka käisid, meil oli küll väga niisugune usklik maja. Ema oli ju väga usklik inimene, aga nalja ta armastas, siis ta naeris väga südamest, ma ei tea, kuidas ta siis pärast jumalaga hakkama sai. Isa oli kirikuvööl, ma endale ka veel, aga ta kannatas ka selle ära ja naeris omale habemesse. Ja siis ma mäletan, seal oli olla onu ja onutütar, oli üks Möldri May, küll see oli üks vigurivänt oleks tahtnud küll, selles oli üks näitleja Anne kaduma läinud kui ta tuli ja tegi ennast niisuguseks natukene lohakaks tüdrukuks sul põllult oli ees ja siis seal olid mäda õunad sees, mis just parajasti nii mädaks läinud ja siis needakistel siis maha. Kui ma sealt põlle, siis kuidas siis korjas ja katsus ja jälle uuesti koolis lagedale läks. No nääre Horus. Kuidas on aegade jooksul eestlase suhtumine teatrisse muutunud? Vaat, ega vist praegu niisuguseid inimesi ei ole enam. Kes näiteks võiksid arvamisel olla, et teatrile on esmajärgulise tähtsusega näiteks Jaan Talts või? No või mõni teine jõumees. Aga ma mäletan, see oli vist veel 21. 22. aastal Velisel minu oma onupoeg see juhtusime seal ühele isetegevuspeole ja kus näitemängu tehti ja ta istus mu kõrval ja. Ma kuskil pool kirjutasin ka väikse naljaloo sellest ja küsis mu käest, et no teil on ikka hirmus raske. Sest lurri ja Haabers surid ära, et kuidas te nüüd hakkama saate? Need olid Teil ju suured sissetuleku allikat, ma ei hakanud talle vastu maad, noh, eks peab kuidagi saama, ega midagi ei ole teha. Niisuguseid inimesi ei ole nüüd muidugi enam, aga see näitab ainult seda, missugusel tasemel oli arusaamine teatrist veel neli, viis, kümnendat aastat tagasi. Aga eks oli ka teistsuguseid. No ma mõtlen näiteks, olgu, ma rääkisin Raikkülast ja sellest, kas inimesed võtsid asja väga tõsiselt ja oskasid hinnata, eriti maa noorus oli igasuguseid. Aga kuulge, aeg on nüüd nii palju edasi läinud. Nüüd ollakse nõudlik ja saadakse aru ja arvustatakse, kritiseeritakse. Liiga nõudlik. Liigne nõudlikkus ei ole kunagi all, see on ikka hea asi, viib asja edasi. Aga no sel ajal oli ju maal nuh, kui teinekord tegelane tuleb välja, tal on vurrud ees ja ja siis tuleb vaheaeg, ma ei tea ja siis tuleb edasi vurrud, et maha unustanud ja siis läheb tagasi, kleebib vurrud Etti ja tuleb välja, jäävad niiviisi saadi ka siis aru näitemängu tegemisest, aga nüüd muidugimõista, see on ikka maa ja taevas, seal ei, ei ole midagi ütelda, see mist tol ajal arusaamised ja tahtmised olid rääkimata. Nüüd on muidugi asja sisulisest repertuaari küljest tõsidusest ja ülesannetest, millega isetegevusringid esinevad ja kõik see on niivõrd nii võrreldamatu. Need suhtumine näitlejasse kui inimesse või näitlejasse, kui elukutsesse oli ka midagi hoopis muud Ja ja no näete, peale vaadates ja neid nimetati ikka kommi andiks peamiselt ja kui nüüd kuhugi kutsuti nõndanimetatud seltskonda, siis oodatikat nüüd peab nalja tegema, näitlejad tundsid seda ka, nad püüdsid siis ka ihust ja hingest midagi, igaüks õhtu jooksul, kus aga sai mingisuguse tempoga hakkama saada, mindi kas või nagu kadunud kurjem. Kas või näiteks frakk ülikonnas, vanni, näitleja nalja tegema. Aegade jooksul on muidugi muutunud ka repertuaaripoliitika. Repertuaaripoliitika on selle pärast raske peab olema väga suur, vali, et saaks valida, aga näiteks tol ajal, kui mina üles kasvasin ja näitemängu hakkasime tegema, see valik oli siis võrdlemisi väike, rääkimata muidugi algupärasest näidendist, aga muidu, sest seda pidi kõik kuskil hankima pidi nii keeli oskama ja ajalehti lugema ja vaatame, missugused need kangest edukad tükid on, ega seal siis iga kord ei hakanud küsima, kas ta edumeelne on vait. Lihtsalt sellepärast, et ta oli kuskil väga suure eduga läinud. Missugustel asjaoludel ja millal SAISis teatrihuvilisest lautorist teatriinimene Lauter. Noh, see oli 13. aastal, siis kui Estonia see uus maja avati seal mul oli siis see õnn ja au esimest korda nagu nüüd öeldakse, rambivalguses seista ja Hamleti etendusel Oh, see on jälle vana tuntud pikk lugu, kuidas ma olin asjaarmastaja enne seda? Siin Tallinna lähedal mängisin juhuslikult vanad teatrimehed, Altermanni Junkers nägid ühte niisugust etendust maalia. Ja neil oli võib-olla nooremaid inimesi tarvis ja tegid mulle ettepaneku jäämine ja siis kohe olin nõus, sellega kargasin sisse, nii sai siis. Vabriku kontori õpipoisist sai korraga teatri õpipoiss. Laula, laula, lepalindu, tõsta häält, häälitsejat, mis ma laulan, leinalindu kukun kurba kaetuse, orja veeresid siia verre, kokad käisid siin kullis, nokad lõhkusid mulle epast maja, kiskusid mu kalli pesa. Pojad söödi Pollestuseks, naine viidi naa, kus toiduks murti maha lepaladvad targa kõlitaara ladvad, tehti ristid otsa täheks, tapitäheks mängumärgiks. Mis vil, laulan, leinalindu kukkun, kurba kaetus, orja. Laula siiski lepalindu. Tõsta häälda häälitseja, laulan metsa, lausu maie sarapikku sajatama. Lepad, häda, leinamajja Kased kurb Dust kuulutama taaratammetunnis Meeks kuulest laula, unistajad, viimasedki viivitajad, mardus tulgu läbi metsa, Sundmus käijad üle soode hirmuvaimud Iideeesse. Millal oli teie esimene kohtumine mikrofoniga? Kui ma seda oskaks ütelda, aga see oli kindlasti ühenduses kadunud selliks mooriga. Muidugi teil on olnud kadestamisväärne elu selles mõttes, et teatriinimesena teatrijuhina te olete kokku puutunud väga paljude eesti vaimuinimestega meie nimekate kirjanikega nagu Vilde ja Tammsaarega. Suurtest vaimuinimestest tõepoolest, siin peab rõhutama sõna Eestis, sest need mõlemad on niivõrd eestipärased ja Eestile ja eestlasel nii palju andnud. Et siin võiks ju pikalt rääkida tervest jaajaa. Vildega ma sain tuttavaks kui nooli pildilt oli küll loetud ja nii teda tunti ja teati juba ajalehtede juttude ja kõigi nende põhjal juba poisikesest peale. Aga tema oli 18. aastal, kui ma Nõukogude Venemaalt tagasi tulin, Eestisse, tema oli siis Estonias nõndanimetatud dramaturg, mis nüüd on kirjandusala juhataja ja selle tõttu too võttis tema proovidest ja üleüldse kui kogu sellest kunstilise juhtimisest ja repertuaari valik, kust ja siis võttis tema kõik osa ja kui me vaatame tolleaegsed siin 18 19 aasta Estonia repertuaari siis on väga soliidne, nõudlik ja, ja tase ka sellest vahele ka. Teinekord nii vaatas, kuidas näitleja toime tuleb ja kuidas ta ei tule, toimub, ma ütlen. Ükskord oli niisugune asi, see oli vist ühe Kolsfordi tükiga, kus ta ütles lihtsalt, vaat Lauter ei ole mitte see pill ja see tuleb muuta ja soovitusi teise osa ja andis minu osa ühele teisele Soovat nüüd klapib, nüüdisdub paremini. Kas te praegu peate tema tookordset nõuannete asjalik? Kahtlemata on tal täielik õigus oli, ma sain, sest pärast isal mul omal oli palju kergem ja palju lihtsam, ta taipas kohe nii, tal oli väga hea teatrikõrv ja too oli palju teatris näinud. Saksamaal ja, ja välismaal ja tal oli siis juba kirjutavad omal ka ikka pisuhänd ja tabamata ime ja side ja nendest me teame, kui hea teatritundja ja suure selge silmaga ja vaimuga teatrimehe ajuga kirjutatud. Noh, aga huvitav, kas sellisel hetkel või sellises situatsioonis näitleja elab üle ka mingi kerge solvumis või pettumust? No muidugi, mina olin küll siis veel nii noor näitleja, ma olin nii Venemaalt tulnud ja seal provintsis ka ikka suuri osi mängid muidugimõista, ma mõtlen, et mu kulm läks vist. Ja eks ma olin algul haavunud ka. Ei, ma mäletan seda, ma sain sellest üle sellepärast et ta tegi mulle head, ainult see oleks olnud head ja ei teatrile ka minule. Kui me oleksime seal vastupidiseid osi, oleksime mänginud, mis täiesti vastukarva oli. Tammsaare oli selles mõttes, mis puudustima tükkides ja tema tükkide lavastamist, sest osa võtmes ja oli väga tagasihoidlik, ta ei tulnud iialgi ligida. Esietendusele sai teda kutsutud, mäletan, me mängisime tema juuditid. Pärast saime teada tähistus kuskil seal, teisel rõdul ülal ta oli siiski pealt vaadanud, tema põhimõte oli see, nagu ta ütles, et mina olen valmis kirjutanud. Minusse jään puudud, tehke nüüd, mis teie oskate ja mis teie taha ja nii see olgu. Kumb meetod oleks teile lavastajana vastuvõetavam, kas see, mis oli iseloomulik Tammsaarele või selline, kus näitekirjanik aktiivselt Ei, ma mõtlen, et see on üsna hea, kui näitekirjanik aktiivselt sekkub oma mõtte läbiviimisse vähemasti näkijuhi kaudu on tal ju võimalik seeläbi viia tarvitse otsekohe näitlejaga seda teha, vaid nad ju kokku leppida eriti puudutada topsi, muidugimõista. Kirjaniku enda loomingut peaks koosluseks tegema, et ta peab eeltöödest ja kõigist peab osa võtma ja eks ta niiviisi praegu sünnib ka suurel määral. Me oleme rääkinud kahest suurest mehest kellele te annaksite siis kolmanda loorberipärja eesti näitekirjanike hulgast, ma mõtlen, kadunud näiteid. Muidugi siin on nüüd raske ütelda. Omamoodi võrdsed on ja jaga võrdse tähtsusega meie teatri arengusse on Kitzberg ja Raudsep, Hugo Raudsepp, Hugo Raudsepp ja ja üks oma loomingu niisuguse suure mahu poolest aga suure mahu ja sisu ja ka poliitilise väärtuse poolest nii nagu Raudsepp või siis teine korduma niisuguse psühholoogilise ja väga rahvapärase sügavuse poolest rahvaläheduse poolest nagu Kitzberg. Missugust osa on teil tulnud kõige rohkem mängida? Praegu raske ütelda, aga küllap ma vist nii palju järjest kõige kauemat aega järjest olendist mänginud vanatõve jaani see tuli ikka on iga aastal meil nii mõned korrad jälle ja siis tuli teda mängida. Missugust osa te olete kõige suurema rõõmuga teinud? Rist kaasada vanadele Jaanimist ja ta on kuidagi nii südamelähedane ja niisuguse vana maamehel ja mul oli alati siis silma ees seal ka üks lähedane nisugune valvu külamees. Nägin teda väga selgesti ja tundsin ja kuulsin siis ennast, siis ma olin seal arvamused, et võib-olla, et ma seda siis ka nii elulähedaselt teen. Ja mida me mängisime ka väga palju, see on vana lauluisa Kas teil on asi mis on seni veel tegemata jäänud? Kuid mida te tahaksite väga teha? Ei, ma enam ta midagi teha, ma olen nii palju nagu ma ikka vahest ütlen, häbitegusid teinud, et sinna ei tahaks enam midagi juurde lisada, aitab sellest. Aga kui ma küsiksin nii, mida te oleksite tahtnud teha? Ei, ma ei tea, mul on nii õnnelik töö ja näitleja elu ja üleüldse elu olnud. Et ma ei saa ütelda, ma olen kõik soovid on nii nagu täide läinud ja ma olen nii mitmes teatris olen läbi käinud ja ja kõik need tööd on, on kuidagi niiviisi laabunud, et nad on ikka väga meelepärased ja südamelähedased olnud. Lugege peale, sellepärast võib-olla, et kõik, mis teatrisse puutub ja mis teatrist tuleb ja mis sellega ühenduses on. See on ka südamelähedane olnud. Missugused on Ants Lauteri vahekorrad filmiga? Tea nad, aga see ei ole vanad juba ja Kauna oma olen kindlasti üks Eesti filmi pioneer, nagu ma olen ütelnud, tegin selles kuulsus mineviku varjudes, ma tegin ju kaasmängisin seal eestin noort vanemat ja kallistasin seal Eesti iluduskuningannat ja nii edasi. Niisuguseid tembud on ju kõik tehtud. Aga praegu noh, filmi see on ikka, on inimesed ei ole ikka veel usku kaotanud, et ma midagi filmist teha võiksin ja teevad ikka jälle uuesti minuga katseid ja praegu on paar tükki nii pooleli. Mis on kõige olulisem erinevus näitlejatöö puhul laval näitlejatöö puhul filmis? Kõige olulisem on see ja mina, sellega ma olengi hädas, ma olen nii palju, nagu ma ütlesin, nii vana niisugune teatrikomejant Teatris kõneleb näitleja ju kaugema maa peale, ta kujutab ette, et seal 1000 inimest korraga teda kuulavad. Ja see on juba nii verre jäänud, et ikka kisub siin kõnelema nii nagu suure auditooriumiga, olgu see žest või miimika või hääl või mis tahes. Aga filmis on see nii. Otsekohe antakse inimesele siiasamasse otse suu sisse, kätte, sind nii intiimselt. Vaat see ongi see raskused. Näitlejal peab julgust olema siin mitte edev olla ja ennast tingimata maksma panna vaid palju väiksema jõu energia ja isegi ma ütleksin isegi võib-olla oskuse kuluga läbi saada. Mitut osa teab näitleja tavaliselt korraga peas kandma, minule on see alati olnud suureks saladuseks, kuidas üldse võimalik? Eks see ole harjumuse asi ja oleneb sellest, kuidas, kui sageli tulevad lavastused välja Pranksuaalnendaks lavastused seisavad teinekord mitu aastat repertuaaris ta kulub tõesti pähe nagu poisikesepõlve, siis meie. Nii et ärata une pealt üles ja sa võid rääkida, rääkima hakata. Aga eks see oli tõepoolest, see on nii, on harjumuse asi ja tuleb korrata. Tase tuleb kordumisestega ikka. Minul isiklikult näiteks ei saa muidu õhtul ikkagi muidu lavale minna. Kuni viimase ajani, kui ma olen laval olnud, kui ma mitte ei peasteima modeeri kogu osa, et see mul nii silmas ja, ja kõrvas on, siis ma võin kindel olla, et ma teda tean ja nii niisamuti on ka deklameerimised luuletusega. No neid on ju, mis ajast ja missugused vanad tuntud on, ta ikka peab meelde tuletada, minul ei ole niisugune fenomenaalne mälu, nagu ma tean, nii, mõnel mehel on, võib väga kadestadajatel. Mis ta kordan, õppinsi seisab peas, mul hakkab kergesti pähe, aga kiiresti läheb ka välja. Su silmad kui taevatähed nii selged ja palvused, su huuled kui roosileed, nii hellad ja elusad. Sa ise kui lilleke, ilus, mis alus on sirgunud ja metsa ja kaste vilus ju õitsema virgunud. Ma seisan teenpalritsu õues, jääksid nii vargaks, mu armastus taevas subõues, siis kestaks kann muutmata. Missugused tööd on teil praegu pooleli? Tead, mul on, praegu on oodata üks Mosfilmis, üks film, see Nõukogude Liidu saadik, kolontai film ja pooli Leon üleüldse enesearendamine selles mõttes, et silmad lõppevad lugemiseks käest otsa ja nüüd, kus oleks aeg, need inimene ka nii ennast arendab ja ja kõigest, mis praegu ümberringi sünnib ja maailmas ja maiilma arengus ja edasiminekus ta kõigist sellest saab ka oma lugemise kaudu osa võtta, ka kirjandusest ka oma eruditsiooni veidi laiendada. No vat seal tulevad niisugused põit väravat korraga, et ei, ei saa edasi, aga muidu tekib ju noh, ega niisuguseid, kuidas ma ütleksin, igapäevaseid pisitöid, mõningaid kohtumisi ja ülesastumisi ja ütlen, et noored inimesed on nii lahked, teevad, kutsuvad ikke ja teevad niisuguse näo, justnagu oleks minusugune vana mees veel millekski kasutatav või võimeline. Ja ma olen muidugi ka juba selles eas, et ma võtan seda teinekord ka nii tõsise jutuna ja annan siis järele ja pärast kahetsen, mis ma nüüd, mis ja nii edasi. Nii et see on üks niisugune harali tegevus. Millal te olete elus tundnud suurimat rahuldust? Ja mida te teete tavaliselt siis, kui te tunnete suurt rahuldust. Vaat see on nüüd küll üks keeruline küsimus, ma ütlesin juba siin, ma olen nii palju elus häid täivi ja toredaid inimesi ja näinud ja suurt rahuldust tundnud. Sellest vanast maailmaelust üldse. Et mul on seda väga raske öelda siit midagi välja tõsta. Ja aga eks rahuldustunne on ka see, mis alati siis uut rahuldustunnet Atseemendama. Aga. Teiste arvelt tuleb kohe midagi uut kiiresti käsitleda. Ja kui kiiresti käsile võtta ja sellega tuleb siis ka ikka üks niisugune kohustus elu vastu ja elu rikastamise vastu, nii iseenese kui, kui sul midagi on antud või kui sa midagi suudad teha siis ka see, mis ühiskond sulle on andnud ja annab ja mis loodus sulle on andnud või annab et seda kuidagiviisi õigustada veel niipalju, kui Jakse on. Ma ei tea, kas te saite must õieti aru praegu? Ja see ongi kõige suurem rahuldus. Kui sa tunned, et sa oled saanud midagi inimlikku ära teha Elu ei paku alati aga ainult häid päevi vahel, sekka tuleb ka raskeid päevi. Mida on teil tavaks harjumuseks teha siis kui te tunnete, et on raske kui tunnete, et kipub vägisi viltu vedama? Ja eks neid päid on elus palju olnud. Minul on, sellepärast võib-olla ka elu on nii meeldinud tore olnud, et mul on eluaeg ikka midagi teha olnud ja mitte midagi, vaid väga palju nii suures ringis ja mitmekülgset ja mitmekesised ja ja palju ja pingeliselt ja see on siis ka kõik, need, ütleme, rahuldused on tulnud, aga vahest on ka niisuguseid olukordi olnud, kus tõepoolest kõik teed on ees püsti. Et sa ei tea kust peale hakata, sellepärast et ülesandeid on nii palju ja nad on rasked, ei oska nende juurde minna. Ja siis ei ole midagi muud teha kui Ühest mingisugusest kinni haarata. Ja kui siis selle suudad kuidagiviisi läbi viia või, või kui sa suudad selle kuidagiviisi täita siis ei pane tähelegi. Asjad muutuvad selle kõrval nagu väiksemaks ja lihtsamaks ja teinekord meie elus väga palju lihtsaid asju teeme liiga keeruliseks, pidime palju raskemaks endale, kui nad on ja selle tõttu siis muutuvad teised nagu lihtsamaks, see on lihtsalt nii Sundmuse tõttu ja siis ei pane tähelegi, kui viimati teed kõik ära. Mis teil on kavas teha ja kus kavas olla oma sünnipäeval? Ahaa sa sinna te nüüd jõudsite välja, ma usun, et kõik selle eelmise jutu, mis meil oli sellel vist tõmmata rahulikult maha ja tahtsite seda nüüd teada saada, sinna te tahtsite välja viia. Ja see on üks kaval küsimus, kui ma seda isegi tean. Kus ma olen kõige paremini, ma oleks kuskil sügavas metsas ja vilistaksin ja ajaksin oravatega, too ei, ma ei tea praegu võib-olla, et ma siiski eksin selle suure linna peal siin kuskil. Kõmbin ringi või olen siis ratsuti oma oina seljas ja lasen mööda Eestimaad ringi. Jutu lõpetuseks ütleksin ma tänusõnad täna siit stuudiost, sest nagu kuulaja taipas, sai kuuldud vestlus helilindile võetud paari päeva eest. Stuudiost lahkudes ütles näitleja, ärge seda kõike saatesse pange, muidu tuleb rahvas ja viskab raadiomaja aknad kividega sisse. Panime siiski panime peaaegu kärpimata ja lühendamata, välja arvatud küsija mõned komistamised, mis tuli lindilt välja lõigata. Ja veel tahaksin ma praegu vabandada etma juubilari poole pöördudes, kordagi ei pruukinud kõrgeid tiitleid ja aunimetusi. Aga nendetagi on ta meie rahva Lauter. On ainult üks Ants Lauter, kellel täna on 75. sünnipäev. Palju õnne.