Me jätkame oma saatesarja, eesti luuletajad esitavad oma loomingut. Täna on stuudios Peep Ilmet ja jõulukuul 1989 on ta toonud oma loomingust kaasa tosinkond luuletust. See on kahe viimase aasta jooksul kirjutatud luuletustest vallik mis võib-olla Näitavad seda, millised meeleolud on Eestist kahe aasta jooksul läbi käinud. Taandujad me taandume, taandume tuhandeid aastaid veel otsata, pikk ka on, too taandumistee me taandudes maid pole viljatuks laastanud, meist puhtale maha jäid järvede veed. Ei raiume lagedaks, laiuvaid laasi ei valanud aplusest võõraste verd. Nüüd 3000 aastat me harime paasi ning lõputus lootuses künname merd. Merd viimset korda otsides tulime läände ning teataski meid mere soolane tuul. Meie käekäik sai siin vastupidise käände. Meil pleekisid, juuksed said, teiseks me luul. Me juured on 5000 aastat siin paigas, nüüd taandume seistes. Kui põline, siis meid on siit küll viidud ja tapetud taigas kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis. Meid on siit küll mõõgaga minema aetud, ET häviks laialipillutatult paos meid pikalt on tasase tule peal praetud kuid idanev iva siit mullast ei kao. Kui jälle su uus sõjasõud piirastuks taevas ning endale päriseks ihkaksime saart koos randuks, et sinna Me Valevas laevas, kuid Lohtu ei paku suur maailmakaart. Ei põlga me väikseid, ei kadesta suuri. Me püsime visalt tol taandumisteel ning tihedaks kamaraks põimib Me juuri üks aegade hämarast pärinev keel. Toimuv algus kaks aastat tagasitõmbetuul lohistab pilvede hangi valutab tuhmuvaks taeva 50 tugeva diivalist, mingi tyhtuules, pääseteed kaevab, suur sund veab võõrsile hingedest linti, hääbuvad kruuksed ja piiksed. Taevasse paiskub, kui pimedad tinti öö jõuab. Sõnad on liigsed. Kuldse sügise hele vihm kirgastab eredaks Roske. Hingeke hell. Tasapisi ligineb hingedeaeg täis igivalusaid uske. Kella lööb lell. Küllap saab õhkõrn see viimane säng helinaist kuhjunud kalmus kellele küll jällegi kellegi külm kangest käest maa sülle antakse. Almus. Lille Bild. Toimuv kolmas jumal, kui sinetab taevas karge, kirgas ning harras kiiskavat pilve sihib mustendav lipuvarras. Pühalik, võbelev vaikus, meel heljub eemale endast. Korraga lipuvardale, roherähn robinal lendab, trummeldab tarmukalt, leides toredaid tõuke pehast. Õud nagu külmavärin, juudiseb läbi mu kehast. Toimuv neljas. Tuule ulg ning hullud ulmad, häbiga pärjatud tõed, valega varjatud vere pulmad, napakaks näpitud õed, jaburaks, väsinud vere velled, viledaks kulunud rööst suisa surnud või lollakad Lelled. Ühe aega aegne sööst tülpinud tüdinud abikaasad, abi, mitte üks põrm. Nõnda neelabki, kodused aasad tõketult võimutsev Võrm. Külma talb, tabas talve südant, udu õitses, jääks linna lumi kühveldati määratumaks mäeks. Mäkematus kevadeni päise päeva saast. Istun käsi põsakkel ja muudkui mõtlen maast. Kus on, kus on kindel linn ja kus on varjupaik miks ei ilmu musta lake valgus, valge laik. Linnudel lendavaid hingi kaob öösse rändviisiks tiibade vihin, meenutus sõlme seon viivudev öösse. Niiviisi vististi pihin. Pillavalt, palju on taevalael tähti, milline neist on siis minu? Kuuldus käib ringi, nõmmedel nähti pleekimas lein, valgeid linu. Tuuleiil läbistab halvatud Haabu, sosistab kõiksuse nime. Niipea suumaale küll inglid ei maabu. Kiusaja hõik kõlab, kime. Igal aastatud maastiku tagamaal haigutab aplus. Igal laastatud maastikku needus tabab laastajal last. Kui üks maastik on laastatud, siis alles algab suur taplus. Imekiirelt kaob kasu, mis laastates saadud fantast igal aastatud maastiku tasapisi taastab. Suur loodus tema aru ei anna, et mida ta teeb või mis moel? Ei ta laastajalt, küsi, kas taastang on tollele soodus. Üsna ükskõikselt puhastab paiga ka tühermaa toel. Suurel loodusel varuks on veel terve igavik aega, et saaks kehadest kurnuda läbi kõik tekkinud saast. Ammul aasta ja silmad on suletud, Kont kõva kaega ikka mürgitab järglasi hõng tõusev, laastatud maas. Salaeod. Me mälestuste muhe muld on ehmatavalt elus. Seal varjavad end salaeod, kõik homse ootel pelus end juba homme hommikuks on ilmunud mitu idu. Ning ilmastikust sõltub siis kiirkasv või kestev kidu. Kas valgus küllaseks saab päev, kas külluslikuks kaste või Rutjub mulda tagasi? Eod? Jõhkrad tapra aste võib mälestusil tallata, kui puudub valulävi. Kuid homse ohtrad salaja Od tost mullast eal ei hävi. Nii õbluke on unenäo ja ilmsi olu vahe veepeeglist läbi, lähen põhja nagu kivi. Jääb pinna pääl sulama, mind jälitanud rahe ning sula lõppedes vao vete nähtamatuid Ivi vees vingerdan kui angerjas. Kui silm, kes otsib laipu, mis muud mul ongi teha näpistavas näljas. Ma põhjast pööran üles muudamustjaid, vaip, puu. Ei taha mõelda noorest jääst, mis ragiseb seal väljas keskevesi kasvutehnikuid keskräpatanud ronte pahingitsen kui erand too, mis kinnitab vaide reeglit. Kui murrab kalda Remmel kail jää raievununa konte, siis tõuseb põhjast pääsuke, kes stab läbi peegli. Siis sellest valgest pilvelaevast ning hinge tungis sügav valdav ohe. Silm selgis siniHelmeks sillerdavast taevast, mille ennast kerra keris taarnast Norrow lohe. Päev suudles mullalt öösel langenud lume. Üks helge unenägu. Neljapäeva kandus ning näole palendus nii lootust tulvil jume, et ehmusin, kas valge laev ehk randus. Suur taevas, millest sina selgis silma talume näol küll valget pillas alla kuid lume sulades must maapind ilmus ilma säält lumikelluke, kui valgus puhkes valla. Ja lõpuks üks mõistatus. Mõista mõista, mis see on, mu kallis kaim, laotus, lõputu maa, üsk ning ihkav vaim millest imelisest palendub, me joome siis, kui taevas pillab maale puu Ta lume kui saab nähtavaks meid võõrast varjav sein tõusev lootus, kuldne mure, leekiv lein. Kui see on võimalik, et kõik siin ilmas korraga on koos vaid ainsas silmas. Oi kuis kumiseb küll vaibumatu, õige jumal maa ja valgus läbi õige.