Roheline tumeroheline, tume-tume-heleroheline, hele hele. Ikka tundub see mulle looduse lemmik toonina. Aga sügisel ja talvel on oma lemmiktoon siis mõnikord mõtlen manni. Ja kunstnik on leidnud kõik need värvid kuid ta ei kasuta neid maaliks, vaid graafiliseks leheks. Selliseks helisemiseks, mille sündi ei saa kirjeldada. Kaunist suve, mis nii vana Kuigi koidupuna pookas igal oksal drill Peitis maad, aga emad Layla. Siin läbi metsad vaikselt mõtteid, no. Viis min ranna poole. Ei saada joonuks teadmisest, kuskee vallikas aina minna suure maailma koduste allikate juures seisatada ja juua kamalutega Odaletsist ning suuris soost suure maailma koduse mere ääres seista näoga Abruka poole kust päike parajasti veab, sillerdavat otseteed joosta mööda rannariba ning lüüa varbaid vastu kive. Minna puudesalude jutu kuulatades, et mõista juurte vaeva õitsemisrõõmu pärast. Laine jookseb paremat kätt ja teine kurage kaugemale saadab neid müha tormieelne rannalaul. Ning lained jooksevad veesseise jalge ette põiki. Ehk nagu saarlased ütlevad kalaroogu, see on vaatepilt, kuidas nad jälle kokku saavad. Üheks ja ilma kummagi eesõiguseta. Meri mängi. Leetseljak keskel veerevad lained teineteisele risti vastujääk liiva selg ulatub mõõnanud veest välja. Siis veerevad nad taas kokku. Tuul tutistab kadakapõõsaid nagu vallatuid lapsi ning lõpuks saab pahaseks. Aga kodurannalt ja merelt puhuvad ikka kodused tuuled. Heli Lääts Elton küsitud milliseid laule meeldib teil laulda? Interpreet on öelnud vastust sellele peaks välja kooruma minu repertuaarist. Armastan laule, millega saan kuulajaile midagi öelda. Oma värvide leidmine on kunstniku laulja Heli Läätse jalgsirada. Meile osake elust heleda rõõmuga, mõtte viivude ja kuulatamistega, laul ja muusika ja luulemaailmas. Kadri vala muinasjutt Vee ääres suve võrratul vaibal, õnnis on olla. Kas jutustan sulle kentsaka, muinasjutuvalgel suveööl oli mesilastel pidu. Tulika õis, kähar juustes, tantsis kuldlooriga, haljas meeletult otsese päikesetõusuni. Tore oli juua mett ja öö oli liiga lõhnav. Nüüd ta magab metsvindi pesas. Ja linnupaar on pisut ärevil ja hirmul sest pisitilluke jalg on kõige ilusama muna lähedal. Sina ei kuula mu sõnu. Päike mu merejumal, et see päev meilt ei lahkuks. Mõnikord olen mõelnud nii. Aga millega võlub laulja programmis see või teine laul, interpretatsioon, et Aarne Oidi laulus ära võõraks jää? Kostub palve, kui pühadus Agatagstoni mööda teed suudab veenda tuleku mineku lõpmatuses. Ning julgen arvata, et vastus on vaid ühes sõnas, millega hinnatakse meistriteoseid. Mis ongi käega? Minu jaoks on kõik. Aed avas. Neist. Poole. Hinnaga kui seda Mitmetahulisus pole laulja repertuaaris mentaliteediks igaühele midagi. Tema soolaulud on justkui meeldetuletus, et igaühes meist elab veel laps. Unistus mustlasest ja viiulist oma lustakus jääd meis endis on palju laule helisemisi. Aga kuskil olematul maal kasvatab olematu puu kummalist saaki. Kas mäletate Vladimir Beekmanni luuletust? Olematu puu? Ta õuntel on üks pool must ja teine valge. Mustas pooles mürgimahl valges eluvesi kuid ainsat värvi hammustada on võimatu. Heli Lääts, neilt on küsitud mis on teie jaoks ehtne ja lähedane. Lauljatar on vastanud loodus ja lihtsus. Usun aga, et meis igaühes peitub ürgne igatsus kõige selle järele. Aga millist muusikat meeldib teil kuulata? Tan vastanud. Kuulan meeleldi igasugust muusikat, kui seda hästi tehakse. Ei armasta närve, sööva monotoonse rütmiga, palu enesekindlat ja pealetükkivalt lärmi. Kevade ootaja seisis akna alla ja pidas hommikuga tõtt. Veel magasid majad, vana loss. Ja siis äkki tulid, kajakad, tulid kevadet häälitsedes linna kohale tiirutama, sealt mere juurde tagasi. Kui tuul pilved lahku lükkab. Kas siis tuleb kevade? Küsis ootaja. Aegrutas. Meri seadis ennast vidust pidama. Majaka tule, silmad vilkuma. Pimedus, sulatus, helde päeva värvid, rannajoonel metsaga üheks tumedaks triibox. Aga kuhu lükkav tuul, pilved? Küsis ootaja. Ja aeg ruttas kevadest suvesse. Mõnikord olen küsinud nii mis teravdavad Heli Läätse mõtiskluste dramatismi. Kui oleks põhjust rääkida kunstniku puhul mustvalgest tehnikast, siis jah, sellistel kontrastidel on selleks suurusugestiivsus Heli Läätse värvigraafikas konnaga palju toone ja paindlikkust. Ma ei leia vastust. Aga on see oluline? Tundub, et praegu on tähtsam küsimus ise. Mõte ning mitte ainult küsi märgilik vaid kolme punktiga. Kadrivala pajupill. Ei olema lipukandja. Ei kotka südamega teenäitaja. Teie matkal, päevatõusu maale. Olen jõe kaldal paju, milles tuuled läbi puhuvad millest maailma mässuline hing murrab lihtsa pilli. Et mängida sellel oma viisi täis tormi.