Jätkab meie saatesari eesti luuletajad oma loomingut. Täna on stuudios Jaak Jõerüüt. Loen luuletusi kahest minu ainsust luulud luulekogust, need on 75. ja 77. aastal ilmunud raamatut kaitsekihti kõne sellel teemal. Valik on niisugune läbisegi tehtud. Tere õhtust. Ja tuluportfellis sirkli, karp ja unerohutähed. Kui kulub närv, siis küünarnukk kulu. Kui võtad pulbreid varsti poodi, lähed külm ilm ja kõmiseval kapid Su suures esikus. Külm on meie seeski. Sodoon mu näos roosad lapid. Toon pikka pudelijoon, sealt sinu eestki. Talv algul esineb, ses pikas saates. Teen kummarduse. Täidan ajajäägi maise mina kõrvaltvaates sees muuseas süda, millest me ei räägi. Rande wu, Moosseri. Maise mina kõrvaltvaates sees muuseas süda, millest me ei räägi. See fakt ning mõned käibeaated, kes muu on saanud, saab ka ülejäägid. Külm ilm ja krõbisevad kapid. Tuul tundub trepikojas, ootan lifti. Käes suitset tikud, kuupäev klapib. Plaat mängiks küll, kuid pole õiget, tihti. Ei tea, kas pilved Riia rannas veel peaksid meenutama, suuri eesid. Mu peas on jaanuar. See kannab paar päeva veel su valgeid kombineesid. Kõik toimub tubades, armastage tube mis tarvis, mets ja maalilised rannad. Esteetiliste naudingute lube. Kas stiilne mööbel väga meelselt annab ka kabinet, ärgem unustagem ära. Neis pannakse meid ikka jälle paika. Ah kestvaid audience, kuiva keelepära. Auk eluloos Sistraageldaja paika. Kui sein on paks, siis tuhmilt kostab heli. Kes teeskleb üllatust, see ütlema peab o. Töötelefonid nende lummav helin ning neiu sekretär, kes asjus A ja O. Intiimsed, baarikapid, soojad soome saunad. See pole been. Ent ajas oma lahtris. On päris nauditavad psüühilised traumad. Neid etendagem toas, kus head tabletti, sahtlid. Südapäev sügisaknad vibreerivad tormis. Su huuled on liikumatud. Nende jäikuses valvel on kriiski. Millised silmad mul on? Nagu viisakal kassil, kes vormis. Illusioonid ei läinudki katki. Kuid süda on sügaval siiski meie käitumist viimistle kuu, ühe vanus ja teise sugu. Enne kahtekümmend viit, et on ju tulevik, talastamatu, harrast, tõsised keskust, elud, taustal, rahvuslik elulugu. Toonitan, keskpäev on selgem. Kes soovib halastamatut? Kell 11 hilisõhtul ära lõpeb, saade jätab ööseks meile vaheaja. Ruuduline lips ja kellel ilmavaade üks käsi vääratab. Kuid teine teeb, mis vaja on hinges Teet. Seepärast lihasta ei asu. Ma mõtlen ajast aga aeg ei anna asu. Ta teeb meist mehi küll, kuid harva inimesi. Üks mees, kuid milline päev, mille hämarusest klantspilte lõigata vastu. Kui oled piisavalt saanud kukuka viimane tilk. Siirus ja jõud ja tasku. Ebatervislik kliima, ikka sisimas, pilk, mehisus, krooniline pause rõhkudeks, kõnele, tigedad taevaalused, põhjamaa tusane rutt, lepavõsa ja lausik. Et mina sellest ei kõnele. Millest siis issand jumal, vabandust, kogu see jutt, tähitud taevaalused, ikka sisimad, mõtted, tosinaid kordi, vastan küsimust kätte ei saa. Süvene ometi noorsand kui lihtne, alatud võtted ja teised, mis ausad ja kaunid, mis toetavad isamaad. Mõru september, hõre september, võõras september, tumehall päev pruuni ja kollasega näonahal matid, helgid, kõnnak, su hääletämber. Seostub see minuga taas dollasega. Jätame jutud neeleriteerivaldeemil, nagu on tissid ja meie moodsadekstaasid kangi alt puhub. Kuuseoksad ja krüsanteeme paistavad väikesest poest läbi klaasi. Lisa paar lauset. Ühiskondlikult kandvat. Saavuta kõik. Kuid kõrvalda õhtu, valu, muretut pilgud, kesklinna avarus, sina näid andvat täiesti tabamatult märg kokku. Et sa üht meest ei talu. Tumehall päev pruuni ja kollasega. Räbal korteeribsinud tuul pühib suu puhtaks ja puhtana leiad sa kirikust end. Kirikutorne sun, ta kuhjab. Sina ei usu, et sinul on vend. Sina ei usu, et kord on sul olnud ka kälimees nadu või sasipeapruut. Ja sina ei usu, sest polnud siin, polnud kui kellade padu, lõi hämaras kuut tuhases lumes, vaid hulkusid, penid, risttänavat, tüdinud põngerjaid täis. Ja löö, volitume. Aed oli pime, Musta kastani all, vaid kellamees käis. Ja ikkagi veeres kesk tänavat pika üks ehtne Kaless. Üks ehtne kalless kõrviga kõrvu, kes pisike plika, BIOS kollane, pasun, teises BIOS Kress. Kalescine peatunud siin, miski ei muutunud. Läbi hämara käigu. Ta väljuse läks. Kadel akendel kõlksusid, ruudud kellamees, ohkas, kui läks. Läks ning jahedail pinkidel istusid tollal subkälimees nadu ja sasipeapruut. Aga sina ei usu, sest polnud sind, polnud kui kellade padu. Palati kaan, demonimed on lõigatud, selline palat, selline laatsaret tulin, ei teadnud, et hüütud või hõigatud. Tulin, kui viimane leegitsev Naatsaret. Sirelipõõsad mul kasvasid põlvedest käel hoidsin kandikut, kus oli Rahi. Tulin ja suitsu mul immitses õlgadest. Oimudel see, mida öelda ei tohi. Mantel veel seljas, Mavarusin, rannani, rand oli kaevudeks kuivanud, kokk. Süütasin sinu, Sa põlesid kannani. Süütasin sinu. Abitoorium kui suvi on, siis tunned suvelõhna ja uksed pauguvad, vesi kraanist tilgub. Ma käisin mäleta mu nägu, kõhna, sealt suurelt lõpupildilt. Pikad silmapilgud, su valge kleit ja punased pojengid. Ja minu ülikond, mis hästi hoidis viiki. Nõrk kase lõhn ning külmad ukselingid. Pealinnas Tallinnas ja mööda vabariiki. Sel suvel sõitma pidime ära maale. Trammist maha läksid, peatus pärast tondid. Ja elus kokku saanud. Me pole siiamaale. Su juuksed olid talumatult blondid. Kuum vesi, nikkel niiske peegliklaas. Kui lahti riietud käes hetk pardooniline sest kantud pesumeeste, siis on maas see libe vanni serv. Üksulps, sardooniline riivukse ees, mis räägib ajaleht. Käib alla dollar, Liir 10 krooniline. Ning entsensbergariga sarnla Breht. Ka hügieen on haigus. Ainult krooniline. Väsimus seep, mõni karp ja toos me hästi säilima, mis firma miraculum? Kui vasaktühi on siis paremus on loos juurde öeldud sai, see ütleb mina, kuulun pik üksi olu, selle alatoon just vannitoas. Silet näib kõige maagilisem. Võta need rõõmuga vastu. Liikuvad saatusepildid. Lõika mu noorusest välja. Valgele seinale, kleebi. Ustele sigivad juba meiegi ametisildid. Pikad ja ärevad õhtud. Tähtede tõsised leegid. Pimedas tuikava närvid. Öösiti taevas lööb valgeks. Rappuvad hilised rongid. Sügaval veri teeb ringe. Kas sa sellest mõtled või mitte? Ajastu siiski on, Aldext nõksutab kesköine takso tänavalt, tuul puhub hinge. Põrandast. Kõik kostab läbi. Kuidas nad krutivad, make kraanides kohiseb vesi. Ja lapsed nutavad tihti. See on JJ, kes seal vaatab pimedas valgesse lakke. Ei ole ta südame ümber ikka veel kaitsekihti.