Tänase saate esimeses pooles teeme lühidalt juttu džässi. Versiooni mõnedest omapärastest joontest, teises pooles aga kuulete viimaseid uudiseid džässfestivali Tallinn 67, ettevalmistustöödest. Festivali alguseni on jäänud veel vaid ümmarguselt kaks nädalat ja pilt Osavõtjate programmide ja muude detailide osas hakkab juba kindlaid kontuure omandama. Sellest siis veidi hiljem, nüüd aga peatugem hetkeks küsimusel, mis ikka ja jälle seoses džässmuusika esitamisega üles kerkib. Missuguseid spetsiifilisi nõudeid esitab see žanr interpreedi-le või siis teiste sõnadega, mille poolest erineb džässi interpreet oma ametivendadest, kes tõlgitsevad sümfoonilised või kammermuusikat? On selge, et nii ühel kui teisel juhul on tegemist professionaalsete muusikutega, kes peavad oma pilli sajaprotsendiliselt valitsema. Võiks arvata, et vähemalt selles osas põhimõttelisi erinevusi džässiinterpreetide ja nii-öelda klassikaliste interpreetide vahel ei ole. Olgu siis need erinevused mujal näiteks selles, et ühelt nõutakse improvisatsioonioskust ja erilist rütmitunnetust, teisalt aga helilooja mõtte võimalikult täpselt ja hoolikat edasiandmist. Siiski algavad aga erinevused päris aasta eest peale ja peaaegu kõigil instrumentidele on need erinevused üsnagi olulised puhkpillidel tooni kujunduse osas, sellele lisaks veel näiteks trompeti ja trombooni terve uue ülikõrge registri kasutuselevõtu osas klaveril löögi karakteri osas ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Siinkohal tahaksin märkida, et suur osa džässi interpreet, kes on saanud oma pillil klassikalise väljaõpe, on suutelised momentaalselt Tšassilikud elemendid oma mängust kõrvaldama ja mängima kõigile rangetele akadeemilistele nõuetele vastavalt. Etnodžässmuusikas kasutavad erinevad tehnikad siis seda just selle tõttu, et selles žanris on oma erinevad, ajalooliselt välja kujunenud tämbri ideaalid, erinev fraseerimine, erinev rütmika ja nõnda edasi. Niisuguseid erinevaid ideaale kohtame ka paljude maade rahvamuusikas. Siinjuures on huvitav märkida, et sajandeid kestnud rahva- ja kunstmuusikavahelises vastastikuses viljastumisprotsessis on kunst muusika üle võtnud rahvamuusikast peaaegu kõike meloodia, rütmi, harmoonia, intonatsioonide vormi ja muude elementide valdkonda kuuluvat mitte aga rahvamuusikas kasutatavate instrumentide spetsiifilisi ämbreid. Põhiliselt on seega üle võetud vaid seda, mida on võimalik noodikirjas fikseerida. Kõrvale on jäänud improvisatsioon ja tämbrid. Et kaks viimast nähtust end noodikirjas üles tähendada ei lase, on vaid küsimuse üks pool. Teine pool peitub selles, et valdav enamus klassikalise kooliga mängijaid ei ole improvisatsioonivõimelised. Seda pole neil lihtsalt vaja. Ja nad on otsustavalt vastu igasugustele pilli loomuliku tämbri moonutamist katsetele sassis, seevastu niisugust asja nagu pilli loomulik kõla õieti kunagi määravaks Essteediliseks mõõdupuuks ei võeta. See ei tähenda seda, et siin oleks omaette sihiks pilli kõla moonutamine vaid seda, et teatava kindla väljendusliku eesmärgi taotlemiseks on täiesti mõeldav ja lubatav muuta instrumendi kõlavärvi. Tihti on need muudatused üsna minimaalsed. Interpreet puhub näiteks aeglase lüürilise pala puhul oma pilli tunduvalt pehmema kaetuma tooniga hoogsates paladest aga lisab enam hiilgust ja sära. Seda teevad tõsi küll, mõnevõrra tagasihoidlikumalt ka klassikalise muusika interpreedid. Tooksin siinkohal näite lüürilise karakteriga džässivaldkonnast. Esineb noor neeger, saksofonist, Charloyd, mulluse Downbiidi kriitikute ringküsitluse võitja kahel alal, tenorsaksofon hilja flöödid, noorte hulgas. Taan magistriteaduslikku kraadi omanik ja džässis seega nii-öelda akadeemilise kooli esindaja. Tema mängus on sageli võimalik tabada vihjeid rahvamuusikale ja akadeemilist laadi kontsert muusikale. Kokkuvõttes on ta ka alati hea maitsega džässi interpreet, kes oskab eeskujulikult allutada sisule Kathambrilist külge. Kuulake temalt praegu Schulz, Daini pala meenutusi möödunud suvest, mida ta esitab duetis koos kitarristi kaabošavoga. Muide, olen kuulnud tihti kurt Mesi Tšassist võib leida kõike erutavaid rütme, sportlikku pinget, peadpööritava tehnikat, fantastilisi helivärve ja palju muud. Kuid seal puudub ilu. Minu arvates on selles palas valitsev just puhas, värske ja hingesoojendav ilu, siiras rõõm kaunist elamusest, mis võib-olla kunagi enam ei kordu kuid mis on teinud meid rikkamaks ja mida on hea mõnel mõtlikul hetkel meenutada. Pala on eriti sissejuhatuse osas väga lähedane rahvamuusikale ja on lausa nauding jälgida, kui täiuslik on mõlema muusiku üksteise mõistmine. Kuna küsimus džässi interpretatsiooni omapärastest joontest on ääretult lai siis piirduks emegi täna vaid mõningate näidetega just tähendrite valdkonnast. Võtame näiteks ideaalse sümfooniaorkestri klarneti. See peaks ikka ja alati kõlama kristallselgelt ja laulvalt, nagu kõlab Bulgaaria raadio solisti raadevi klarnet debiisiirabsoodias. Džässmuusikas on säärane absoluutse iluga toon õieti mõeldamatu sest siin on esikohal tugevasti individualiseerunud kõlad. Analoogiliselt inimhäälte miljonitesse ulatuvaid erinevatele tämbritele on ka siin igal solistil oma hääle kõla mille järgi teda võimalik tunda on. Kui klassikalisest muusikast kõneldes võime näiteks öelda siin mängib klarnet siin trompet seinaga tromboon ja meie vestluskaaslasel on kohe vastav ettekujutus olemas siis džässi puhul peame konkretiseerima, kes mängib klarnetit, kest, trombooni, kes trompetit. Võrrelge näiteks äsja kuuldud klarnet distiga klarnet, tihti džässivaldkonnast ja te veendute, et kumbki neist ei mängi akadeemilise tooniga. Ometi on aga ka üksteisest erinevad nagu öö ja päev. Need on esimesena hästi komprofeni Uusman preemia Leyton'i palas pärast sinu lahkumist. Nagu tähele, panite ombudsmani toon Tšassile sobitatud. Siin esineb vibratot, lisandusid ühe või teise noodi painutamist ja muud säärast. Üldmulje on tema klarneti kõla õhulisem ja kergem, mitte nii soliidne kui varem kuuldud akadeemilise klarneti toon. Siiski pole siin õieti midagi rabavalt erinevat sellest, mida tavaliselt mõeldakse, kui mainitakse klarnetit. Seevastu üsnagi ebatavalise ja omapärase tooni omanik on saksa klarneti-ist Rolf küün kelle instrument alumises registris kõlab kuivalt ja veidi kähisevalt ülemises nasaalselt rohkem oboele kui klarnetit sarnanevalt. Analoogilisi näiteid võib tuua mis tahes pillide kohta. Võtame näiteks trompeti, mille särav sõjakas tämber kõigile nii hästi tuttav on. Marsi muusikast. Kasümfoonilises muusikas on ta enamalt jaolt jõupill. Laulumaid partiisid usaldatakse talle harvem. Väikese näite trompeti kasutamisest kammermuusikas tooksin hindemiti sonaadi alguses tšehhi trompetis, vat Slovjunekijate, kandes. Džässmuusikas on trompeti väljenduslik haare palju laiem, ta võib minna säravast juubeldamisest vaikses osinani, kusjuures tähenrilist vaheldust tuuakse veel suure hulga sordiinide kasutamisega. Ventiilide pooliku alla vajutamisega saavutatakse omapäraseid pehmeid venivaid helisid. Kasutatakse mitmesuguse sagedusega vibratot, klissandot ja teisigi džässis puhkpillidel levinenud võtteid, millega trompet on muudetud väga painduv aktsia mitmepalgaliseks instrumendiks. See oli Kenny Doosan Davis ja Silveri palas. Seal läheb mu süda. Pilise kaasaegsetes trompeti näitena toon veel teisegi näite, seekord sordiiniga trompetis ja veidi vanemas vaimus mängib pakleitoncounteisi orkestri staar, solist 30.-te aastate lõpust ja 40.-te algusest. Balang Leyton'i oma punase vaadipluus. Toodud näidetest peaks piisama järelduseks, et džässmuusikas mängib esmajärgulist. Trolliinterpreedi individuaalne kõla erinevalt akadeemilist laadi muusikast, kus vastavate pillide tämbrid ja kõlad on üsna vähe interpreedid sõltuvad või õigemini interpreet püüab siin saavutada maksimaalset kõla ilu kindlalt ette määratud raamides. Säsiliku tooni kujunduse kohta huvitavaid mõtteid avaldanud saksa muusikateadlane Joachim-Ernst pereni. Ta kirjutab, et toonikujundust, millega neegrid džässmuusika algaastatel euroopalikke instrumente puhuma hakkasid võib võrrelda olukorraga, milles neegrid uude maailma veetud orjadena äkki euroopa keeli kõnelema pidid. Tõepoolest on sellele viidatud, et USA lõunariikide omapärane laulev kõneviis suurel määral neegrite mõjust on tingitud. Ja selles on kummaline iroonia, et nõnda kõnelevad ka need valged lõunariiklased, kellel neegri jaoks vaid sõimunimi niger varuks on. Sõna, mis esialgu ju muud midagi polnud kui neegrite eneste viis neeger ütelda. Täpselt samuti pole Tšassiliktooni kujundus ja fraseerimine midagi muud kui neegrite viis Euroopa pillidel euroopalikke meloodiaid mängida. Ja see viis on samuti nagu kõneviis lõunaosariikides nii täielikult valgesse maailma sissetunginud, et ta selle valge maailma publiku vallutanud on ja nii mõnegi valge muusiku poolt niisama seaduspäraselt kasutamist leiab, nagu musta tegi poolt. Enne kui minna meie saate teise poole juurde, tooksin veel tegeliku näite selle kohta, kuidas kõlab Euroopa muusika Ameerika neegritele omases Tšassilikus tõlgitsuses, milles peaosa on just tooni kujunduslikul küljel. Improvisatsiooniline külg seevastu on viidud teadlikult miinimumini. See on kriigi hommikumeeleolu Bergyndy süüdist, mida mängib Clintoni orkester. Saate lõpuni jäänud aja pühendame aga mõningatele solistidele ansamblitele, keda loodame kuulda eeloleval festivalil. Alustagem kenaadi Kolstenia Konstantin nossovi kvintett iga, kuhu kuuluvad veel David Cološokin klaver, Stanislav straltsov trummid ja Viktor Smirnov kontrabass. Nad esitavad Kolsteni pala tavaline päev. See on üks Nõukogude Liidu tugevamaid džässansambleid hoolimata sellest, et viimastel aastatel on üldine tase tugevasti tõusnud ja pretendente esimestele kohtadele on üsna palju. Väliskülalistest on lubanud ka käesoleval aastal esineda mullu suurt poolehoidu leidnud Jan Johanssoni trio Stockholmist. Seekord aga Arne domeeruse septeti rütmigrupi liikmetena. 43 aastane Arne Tom neerus on üks Euroopa nimekamad altsaksofonist klarneti iste, kes juba rida aastaid seisab ka suure džässorkestri eesotsas esinedes sageli raadios ja tehes ka heliplaate. Kuulake teda praegu Georg riideli palas dinosaurus. Ansambli rütmigrupis on tegevad Jan Johanson, klaveril Georg riidel kontrabassil ja heegel Johansen trummidel kes ka meie eeloleval festivalil domineeruse septetis kaasa mängivad. See on siis tänaseks jällegi kõik lisage vaid seda, et nii palju külalisi kui eeloleval festivalil pole Tallinna džässifestivalil esinejate hulgas Velo olnud. Nõukogude Liidu linnadest on esindatud Moskva, Leningrad, Riia, Vilnius, Baku, Tbilisi, Jerevan, Kalinin, Tuula kuivushed ja kauged Novosibirski ja Habarovsk. Neile lisandub ka rida rajataguseid ansambleid. Piletite eelmüük algab mai algusel. Kuuldavasti on vennasvabariikidest juba ette tellitud üle 600 pileti. Niisiis jääb üle vaid soovida head kordaminekut varsti algavale Tallinna 1967. aasta džässifestivalile ja parimaid muljeid kõigile, kes on otsustanud elada kaasa seda üritust koha peal Kalevi spordihallis. Lugupeetud raadiokuulajaile, aga head jälle kuulamist.