Jõululaul detsember 1945 Patarei vanglas pühendatud kaasvangi Jürri ahvenale, kes veidi hiljem tõenäoliselt surma mõisteti ja tapeti. Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber Ihast tuhandeid kuuski. Mind jälgis tuul. Ma sõitsin läbi vaenuvägede ja üle Hoigavate mägede. Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber pühas tuhandeid kuuski. Sel jõulukuul. Aabeek 1954. Leo Tolstoi kasakate tiivil Abreekideks nimetati vene tsaaririigi vastu võitlevaid Kaukaasia päris rahvaste partisan. Mu hinge viha jood, kor täiutas mu ema Need, võimsad võrsusid kui tamm. Ka isa oli mul. Ja kui nad tapsid, tema jäi mulle pärandiks ta ramm ta lagunenud õnn, ta suured mustad silmad, ta püssi, ta burka ja giniaal. Ja püha kohustus, et üle kõige ilmas pean hoidma vabadust siin maal. Mu südamesse maetud sealt hirmus kättemaks saab jõupüssipulka. Jaa, giniaal. See püssi on täna laetud ja vihaga on laetud põu. Mäed tasa huugavad on öö, kes teab, kui kauaks pean jääma, kaugele ma siit? Võib-olla Brand mu ees saab kohe mulle hauad, mis siis ei hoolisest tiit sest kätte maksta on mul kokku ju nii palju, et sellest kõnelda ei saa? Ei ühtki pisarat. Mu hing on kõva kalju ja südatundetu, kui ma kord tuleb, vabadus, suur, särav nagu ime. Tean, mina seda küll ei näe ja vist ei mäleta keegi minu nime, siis enam kui on käes see päev ükskõik ja millekski siis armastust on vaja rahvale ta vabal maal. Kuid minul olnud on vaid viha, vilets maja ja püssi ja burka ja giniaal. Jerevanis ioneetidest. Pilt Armeenia kirikust, kus toimub jumalateenistus, krabaari, see on vanaarmeenia keeles preester, armastajapaar ja liginevad türklastest. Mõrtsukad. Lõmm tähendab türgi keeles surm. Võib-olla seisite kord pühakojas Jamurnilt vaatasite teineteist sest jälle sõnamata tundus teist see kõige tähtsam, mida isas pojas ja pühas vaimus ühesainsas ihus Deseni tundnud liiga sõnatult. Ja tema sõrmed olid sinu pihus. Võib-olla siis ta siiski avas huuled, et ise võta sõna suust nüüd Sult kuid pidi hoopis küsima, kas kuulad, sest väljast tee pealt kostis mingi mõõna ja ligineb Ratsaväe tümps tümps. Ja kaikus preestreigi krabaari sõna võlvlae all. Sitternarca Berg pääsu kindlus on Jerevanis asuv mäe kuppel, kus asub 1915. aastal türklaste poolt tapetud sadade tuhandete armeenlaste mälestusmärk igavese tulega ja pidevalt transleeritavate Armeenia koorilauludega. Mul oli surnusamm küll kohe vist teed seda käies ebatavalist. Nii rahulikult, olematu ramm mu jalgadest näis sel sügispäeval lõunamaiselt lõõma vahel et nende all järsk mäkketõus end ise käis. Ma ainult kõndisin, ei mõelnud millestki. Ja ümberringi elav liikuv sõitev linn. Nii kaugele must kadus nagu olemas, vaid oleks see mäekuppel tema keskel veel. Ja tee, mis ülespoole viib tee, mida mööda kõndjail, ehk olgugi nad elumail on õlal nähtamatu tiib. Siis olin ülalmäel, kus plaatidest suur väljak ootas mind puud ühel käel. Org avanemas, teisel käel ja otse ees, kus lõpes kivi, pind, hall, tahutud hiid, rünkaist Ringmaast kerkis nagu sulguv kaljulill, kroonlehed sissepoole vildakil. Mul oli elav hing. Mul oli surnusamm, mis selle ränga viia sisse siis Moviis usele, päike veelgi eredam, kui väljas oli paistes kaljuvahedest ja varjujates südamikus vasest taotud lee tuld, leeki see ja kostis laulusest. Maasügavikust kostis laulu Kumedat. Ma teadsin, et see on see igavesti noor ja igavesti vaikimatu koor mis liidab elavat ja surnud Üheks ainsaks, nii et kellel vaid on kuulda kõrv, see aina teab, et mõrv on mõrv ja selle ajust seda teadmist ükski jõud ei vii. Ma kuulsin, mõjuvad, tulid, ma kuulsin kõigi mõrvatute suid, kes jäänud elavaks, on minu, sinu, tema, meie teie nende jaoks. Üksainus kättemaks on mull ja sull ja tall. Ja meil ja teil ja neil ET mõrvast, mõrvatuist ja mõrvarist eal mälestus ei kaoks. Leek laulma, maskides Lees jäi rünka ringi sees. Kui tulin välja sellest ning muu elav ing, see võlg, mis saadud surma käest nüüd päikselõõmas, oli veelgi elavam. Mul oli surnusamm, kui tulin alla mäest. 1973 võru keeles auk on kirjakeeles ajalt. Kasunu oma ja pikas saanu mina matan oma ollu, pää pihtuomaanu ja tassi õnne, veel pikem passajja. Et Sassiva silma tal näta ja kaija aukasumist saa õi vast katsu käega. Madala oma pääd nõstnu küll väega all vooles hüvitas nüüd korgambalt kassa hukanolat. Nii hüüda Eimaza. Ei Massa, ei Massa tõdestel Massa või tulla, et Kolga köeld maaga onu Tassa. Tsüklist en koome 1987. Kuuba reisi inspiratsiooni loodud värsid. Voodoo ja Pokomaania on Anttillide maagilised rahvausundit. On pontseedee-le, on, oli 16. sajandil Kuuba kuberner, kes olevat otsinud viimi nii nimelist muinasjutulist õnne saart. Tõlgin lauset do poete tehtartaarmekuantoki ära, eelkõige ollust leida püüan püsi siis ütleme enesele, et ei kaoks õhuna öösse kõik. Eks ö käest küsi. Öök sõnasid ürgilmumite jaoks. Et saada õnnelikuks, mida teha? Ei tea, kuid ole õnnelik ja siis võid teha, mida tahad. Öö, mu keha ja öö mu hinge ära öösse viis. Sirlisesitsikaadid palmivõras öös polnud olnut kauge äike põras öös täis tuud ja Pokomaaniat lõiutult tõlgivadki trumminahad Kariibi murdelist, Hispaaniat, võid äratada mind siis kuivaid saad. Kujutlen siin seisab Don Juan pontsejatele ool, mis siis, et pole liha ega veri, vaid vari. Millest muistse kuberneri taas Kuuba rannikule hetkeks lool, seal kaugel, kus on silmapiirjoon korallirahu taga ja kus meri võib olla, peidab endas pärli täri. Ta silme ette kerkib visioon, seal õnnesaar on lainetuse Romas ja seal on elu, millest leida, taas ta tohib kõik, mis kaotanud, Endla omas. Ta seisab siin, pea väikses jalad maas, suul palve, Vii, oh neitsi halastaja mind sinna ning tee võimatuks mull naasev. Saart polnud, oli vaid ta nimegaja. Ent kajas õnnes, taastan nimi, nii et elu enda jõuslai viimini. Keeltaminaariöö 1987. Keelteminaal on paikkond karakal Bakijas. Arheoloogia andmetel on see ala olnud seotud Uurali-Altai rahvaste. See on meie kaugete esivanemate ürgkultuuriga. Päevased mured, valud, vihad, raievud, ö, vaigistas. On sosistamas kaevud ja tiigid, lauseid siin, mis kajavad nii teisiti, et tõlget vajavad. Need on need säilinud ürgkeelejäägid, mida seal mõnes unenäos veel räägid? Mitte ajaski, ilmsi oled adunud, kuid hetkel vaid, mis tuulde kadunud. Lõid päeva enda viisid kõrbetuuled, nühid, kuuled, mida muidu vaevalt kuuled. Öö sõnadega. Meede ei kõnele midagi mulle, kui vaid mõnel kassinulegi keegi üles otsib, su pimedas ta aja kulgu trotsib, sind tasa puudutab, suu äratab. Ja ise särades sild säratab. Kas tõesti sina, väävlit, selle kingi? Käib läbi terve labürindi ringi keskammu unustatud salamaid, su mõtte selgest selgem jalamaid enam ei kehti, aeg, see meelepete. Täna on öö, kus aastatuhandete pikk teekond enam sind ei peluta kus mõistad sedagi, mis eluta. On ööde öö. See igaviku riigist saad maiku nüüd siit kaevust või siit tiigist. Vett juues pole vett, mis magusam eal olnud, ega ööd, mis vagusam. Ei ole tähtiski, kasvaim kui aine on sinu ees kuid tead, et see on laine. Sa oled vastamisi temaga. Nii armastatuga kui emaga. Ei ükski kate tema ilu katta. Maailma aasta hetk ei kiirustata, ei oodata ses riigis ajatus sinusse enesesse rajatus. Beatöörlitavalt iidsemad kui linnad, ümara kooplilised on need rinnad, mis otsekui su pilku tajuvad, kui õrnalt tõusevad ja vajuvad. Ja kõige iidsem, see, mis aina uue toob, ilma see ö lätte, see öös, uue, kust sinagi, öörändur, tuletud ei ole kaetud ega suletud. Ka võimatu on suuna võimaldatud. Ja sai hullugi, et sina satud see olema, kes valitseda. Ööd tohib käskööde ööd, kesk seda ööd.