Laulab miilitsakorjus. Kes ei oleks jälginud tähistaevast? Lendav täht pakub hetkeks kütkestavat vaatepilti. Hiljem aga on sellel kohal vaid pime tühjus. Kuid on tähti, mis saavad tuttavaks ja omaseks mida ikka ja jälle tahad üles otsida ja imetleda. Nii on taevas ja nii on ka kunstitaevas. Filmiga suur valss. Süttis 1939. aastal maailma kinotaevas uus särav täht. See täht kuulub püsivate hulka. Lauljatari hõbedased koloratuurid ütlesid kuulajate-vaatajate südameid. Mille muuga seletada seda huvi, mida nüüdki ligi 30 aastat hiljem tuntakse tema laulu ja tema isiku vastu. Sellest annavad tunnistust arvukad vastukajad, mis sügisel kavas olnud saade toimetusele kokku tõi. Suur tänu kõigile kuulajatele, kes meie üleskutsele tookord vastasid. Ja meie vastuseks teile on tänane saade. Osutus, et Tallinnas elab miilitsakorjuse õde Anna Lee. Kahjuks viis saatus nad varakult lahku, kuid laskem õel meenutada miilitsakorjuse lapsepõlve. Isa, rahvuselt eestlane, oli pärit Tallinnast tolleaegsest Reevalist. Sõjaväeteenistus viis ta aastakümneteks kodumaalt eemale. Ema oli poolatar, mõlemad õed sündisid Varssavis. Miilitsahuvi laulu ja muusika vastu ilmnes varakult. Juba kolme nelja aastasena andis ta laua peal seistes kodustele kontserte, naljakatest lastelaulukest. Muidugi kodukontserte korraldab enamik lastest. Muusikud saavad vähestest miilitsakorjuse, huvi oli aga püsiv ja järjest kasvav. 16 aastase tütarlapsena sai temast laulja kuulsas Kiievi kapellis Dunca. Samal ajal alustas taga süstemaatilist laulu õppimist. Kiievis olid tema õpetajateks Swed, Skov ja Muravjova. Neid meenutas ta hiljemgi tänuga. Lihtsa korjus oli rõõmsaloomuline, ettevõtlik ja ennast usaldav. Vend ja isa, keda ta väga armastas ja austas, olid vahepeal asunud Tallinna elama. Miilitsa järgnes neile Kodused musitseerimis, õhtud olid muusikaalsele korjuste perekonnale meeldivaks puhkuseks ja meelelahutuseks. Repertuaar oli seal enamasti kergekaalulisem. Lauldi mängiti peamiselt Straussi valssi ja meloodiaid tolleaegsetest populaarsetest operettidest. Sageli lauliski litsa oma vennaga duetti. Kusjuures vend saatis ühtlasi ka klaveril. Mõnikord korraldas miilitsa vennaleia külalistele muusikalisi viktoriine, mängis klaveril mõned taktid ja 10 sekundi jooksul pidi külaline pala ära tundma ning laulusõnad ütlema. Siis lauldi koos. Need õhtud olid mõnusaks ajaviiteks tõsise töö vahel. Miilitsa Korjus õppis Tallinna ühe tuntuma laulupedagoogi malama juures. Õpetaja hindas kõrgelt noore laulja musikaalsust ja häid häälilisi võimeid ning pidas teda oma õpilastest kõige lootustandvaks. Miilitsakorjust töötas oma võimete arendamisel äärmise visadusega. Tundide kaupa harjutas ta kodus. Isa oli talle sealjuures oma viiuliga heaks abimeheks. Tütar pidi kõik viiulil mängitud helikäigud täpselt järele laulma. Nii kujunes välja tema omapärane instrumentaalne hääl. Nii lihtsa korjus on kinnitanud, et ta peab isa oma kõige paremaks õpetajaks. Lauljatari esimesed esinemised raadios ja kontserdipubliku ees võeti huviga vastu ja tunnistati kordaläinuks kuid kahjuks sellega kogu tähelepanu piirduski. Tolleaegne Estonia teatri juhtkond pidas intriige ja onupojapoliitikat noorest andekas lauljast tähtsamaks ega avanud miilitsa korjusele oma templi uksi. Ajalehtedes ilmus sel puhul isegi üsna halva toonilisi kirjutisi, kus püüti keeldumist põhjendada sellega, et miilitsa korjusel polevat üldse mingit häält ja temast ei saagi kunagi lauljat. Meil on juba mitmel korral juttu olnud miilitsakorjuse iseloomust. Rõõmsameelne ja sõbralik, sirgjooneline ja aus, küsiv ja töökas ning mis peamine, väga sihikindel. Seda viimast omadust oli tõesti vaja, et saada üle pettumusest ja solvangu-ist ning võidelda oma eesmärgi eest. Miilitsakorjust lahkus Eestist ja saavutas Saksamaa kontserdilavadel kiiresti suure tunnustuse. Ajalehed märkisid kiitvalt miilitsakorjuse kaunist häält, head vokaaltehnikat ja tõlgitsemis oskust. Tänu heliplaatidele ning külaliskontsertidele sai käi eesti kuulajaskond tema kunstist osa. Kuid Estoniale läks see talent kaduma. Miilitsakorjus sõlmis lepingu Berliini riigiooperiga, kus ta paari hooaja jooksul esines reas rollides. Sealt kutsuti ta Hollywoodi täitma peaosa, muusikafilmis suur valss. Suur valss saavutas kogu maailmas erakordse menu. Põhjus oli muidugi mitu. Johann Straussi muusika hea orkester, tugev lavastus. Kuid peamine edu põhjus oli siiski peaosatäitja miilitsakorjus. Ajalehed avaldasid arvamust, et see on haruldasim hääl, mida iial on filmitud. Ninget Straussi populaarseid meloodiaid pole varem keegi nii hästi esitanud. Ja veel nüüdki, aastakümneid hiljem läheb suur valss alati täissaalile. Melizza Korjus jäigi Ameerika ühendriikidesse esimesele hiilgefilmile, mis oli ta otsekohe tõstnud staaride klassi. Järgnes teine leping. See pidi olema film, opereti veenus siidis teemadel. Kuuldavasti on miilitsa korjusega peaosas filmitud ka operett üliõpilane Prahast. Millal need filmid valmisid ja missugune oli vastuvõtt, seda me kahjuks ei tea. Sest alanud maailmasõda pani ka kinouudiste levikule piiri. Nii menukad nad kindlasti ei olnud, kui Survass. Miilitsakorjus oli põhiliselt siiski ooperilaulja, mitte filmi ega operetinäitleja. Tema esinemisi New Yorgi Metropolitan operas kroonis hiilgav edu. President Roosevelt olevat isegi haigena sõitnud Washingtonist New Yorki, et teda kuulata. Muide, seda etendust juhatas kuulus dirigent Leopold Stokovski. Ja nüüd viimane küsimus, mida on nii palju esitatud, kus on miilitsakorjus praegu? Miilitsakorjus elab koos oma perekonnaga Los Angeles siis kui Moskva suure teatri balletitrupp viibis möödunud suvel USA-s. Külalise esinemisel kohtusid tantsijad miilitsa korjusega. Lauljatar ise külastas neid hotellis. Ta ei ole sünnimaad unustanud ja tundis siirast rõõmu selle üle, et ka siin, keda ei unustata.