Kell on üheksa. Algab tund, Bella pühapäevakooli. Õpetaja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Ja suur rõõm on jälle olla kolmekesi siin stuudios läbi viimaks pühapäevakooli. Tere tulemast kodunduse tunni külalislektorid. Ester ja Üllar. Tere. Tere. Üllar teretab kuidagi imelikult ära, võib-olla. Võib-olla selgitab, et milles on Angelma mulle naiseks läinud, selge. Nii kodune tund, aga mul tekib kõigepealt üks küsimus. Meile toodi siia eestrija Üllari, et süüa. Siin on lihapirukad, aga üks küsimus mul tekkis, miks Üllar peab sööma porgandipirukat ja, ja minu tekiiakse ja meie saate produtsendile. Meelis Mihkelsonile peaks see privileeg, et luuakse suitsulihapirukad, eks ole, milline ebavõrdsus ülla mullusega, jänesed meeldib vetsu nii, hüva, täna me räägime siis kodukaunistamise eest ja. Ma olen selles sügavalt veendunud oma Usaine pirukas, Gabriella ja kompvekid on liin Darf. Ühesõnaga, mõtte tuntaks segamini, aga ma jätka selle koha pealt, täna me räägime siis kodukaunistamisest ja sellisest aspektist lähtud tuuna. Et kuidas jõulude eel kaunistavad kodu, meie head sõbrad Ester ja Üllar, et milliseid on nagu tähelepanekud sellest, et millised põnevad ja huvitavad lahendused võivad olla nagu eeskujuks, kui mööda maailma või no kasvõi mööda Eestit ringi reisite ikkagi vaatad, et oi, maru kihvt koht ja väga ilusti kujundatud, noh ma mõtlen. Ning seda eksterjööri nagu üldse. Interjöör on see kõik, mis seal sees. Kas on juba jõudnud aeg nii kaugele, et te olete jõuludeks kuuse tuppa toodud? Kuus, nagu täna on esimene advent. Jahisaade läheb eetrisse kolmandal detsembril 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Nii, palun, kas olete Kuuse juba tuppa toonud, meie kuusk metsas, selge? Ei ole. Kas me võime väita? Üllar, sulle meeldib nagu puit? Puit. Okei, meeldib, meeldib, selge, ma tahtsin selle küsimusega ristide nii kaugele, et kuusetooja ja kuusevalija on tõenäoliselt teie peres. Üllar, mis eestlasele kohta oskab kommenteerid, et me ei taha, lihtsalt ei panegi kuuske. Nii on, lapsed on meil oma elu peal, meil see kuusk oleks ainult lõhna pärast nii, aga meil on loodus ümberringi ja ja siis loomulikult me kaunistame, aga mitte kuusega. Et kuusepuu ja ta siis teie pärast kasvab, kasvab ja et aga on, on ka selliseid variante võimalik kaaluda selles saates ennekõike kujundust prisma läbi vaadatuna. Et teil on koduaias kuusk kasvama, siis ma tean, et seal kasvab palju okaspuid ehitised, okaspuid, seal noh, on olnud ka nii. Sööge viru. Pirukaid palun, nii ma et kas on olnud niimoodi, et ehitamine okaspuu ära, on kuuskel aias kasvamas? Meil on mitmed kuulsad ja seal kunagi oli nii, anga meil voolujuhe ei ulatu, muidugi on meil oma, et kus meil värava kõrval on täpselt üks ilus must kuusk. On hästi lopsakas ja ilus ja keskmise suurusega. Et meil sinna voolujuhet me ei hakanud jamama, Koer käib ja takerdub võib-olla. Ja, ja siis me tulesid nii-öelda ei pannud sinna meil ukse ümbrus ja kaunistatud ja ukse märjad ja värgid ja tule ja siis noh, tuled, värgid tuledega, teeme põhimõtteliselt nihukesi, tilla tollaseid nagu ei pane eriti rippuma. Noh, natuke paneme, aga mitte eriti ja nii üha vähemaks jääb sellest me juba suured. Oo jaa. Nii, kas advendiküünal põleb kaina? Ei asi selles, et mulle vaata need kõik siilid, mis on olnud nüüd ütleme, need kolmnurgad akende peal ja need ausalt öeldes seda on liialt palju olnud, see hakkab ära tüütama, meil küll kodus, aga ma ei pannudki. Aga. Kas sulle meeldib advendiküünal? Ta võib olla küll. Võib-olla inimene elab seal. Pimedas koju nad ei, no veidike tuluke jätame mingid meie jätame mingid elektrilised, meil on selline punane Heino, meil on mitmeid asju ja igal pool toas ja aga siis me olemegi. Mida aeg edasi, seda, seda juhmimat. Me oleme oma iga. On inimestel mingi vanus, oli, kus, ütleme sa köiad, püüjad ja sätti ja teeb, ja meil on teatud, hakkame maha käima või on teatud kohtades ju, neil on kõik olemas. Millised on need esimesed märgid, et nii-öelda enesekriitiliselt ütlevad, et me ei hakata. Aga kust otsast, mis jama tonka ülevalt või alt või külgede peal ei jaga, on ülis üldse inimeste Aga inimest Teil ongi nii, et teatud vanuses nad on energilisem, on ja mõtlevad igast plaane, kuidas teha, mida teha. Aga siis nagu enam ei olegi eriti nii tähtis taimede ja meil on kogu aeg põlevad ju need tulukesed. Aga, ja seda me armastame sellist sätendus, see on siis küünal, küünal põleb alati laua peal. Siis need puud on ka meil toas on pidevalt põlevad õhtu. Tulukesed jah. Meil on igal pool neid, noh liising on peale pandud õhtul voolu ja ongi, sul on suvel? Vaata vaata lõunas, lõunas kasvatatakse ka palmide ümber need valgusvoolikud ja värgid, aga eestlasel on vaja, et siis peab olema tingimata jõulud, ei pea olema, need tuled rõõmustavad silma pidevalt, need ei pea olema ainult talvel või jõulude ajal, seda on alati ilu, olen ka palmisaarel, ainult et nemad ei saaks muidu üldse keeratud. Algo soolikud on meil ja värgid ja ma panen neid teistmoodi, kui tavaliselt pannakse, kes kaunistab maja? No mina nagu olen teinud oma käega ei noh, jah, kas see kontseptsioon on kogu aeg ühtemoodi, no Janika aastast aastasse vaheldunud. Ei, eks ta vaikselt iga vaheldub ka, aga põhimõtteliselt ma masinad, valgusvoolik, sirge, nädan jama, siis ta ei ole üldse ilus voolama korralikult ümber koduse. Seal miinium, siis ta on ikka jama, tahan igav, tegelikult isegi need mind, vaata, mis inimestel on need tulukesed, need nagu noh, neid lume, mis need on. Lumekardinad, lumekardinad ümber maja ei, kahtlemata ilus on, aga aga vaata, aga seda kasutataks liialt palju. Jälle. Te tahate nagu olla põhimõtteliselt Origini? Ei, me ei taha olla originaalsed, aga me olemegi originaalsena rikkur, teil kõigil ei säärsed. Meie tunde järgi ei meiei mõtte teiste järgi, et vot nii teevad ja nii. Linnas rikutel põlevad terved Ma arvan, et asi ära korrali asi, lõvi punane valgushooli künda. Ma panen sinna, MIS hiilgeselle selle sepise külge mässinud. Täiesti abstraktselt ja kui põlev põõsas, see on väga ilus, ületame ei, see on väga efektne ja see ületab igasugused need sirged jutid otsese kurvi peal kaasa. Ja ka ei, ei ega ei pea kõiki asju nii tegema nagu jumal lähex Üllar. Üllar Kase säraküünlaid põletad. Õli, õli, põleta, Daneid, vaata, kui nüüd näärid tulevad ketega Kärt siis on niimoodi, et Üllar on siiamaani vanasti, tähendab need aastad on alati mina olen üksinda koeraga kodus, sest et ma ei lähe ka poja poole sinnasamma, teisel pool metsa ma ei lähe ja olen koeraga siis koer hakkab kartma võib-olla või paukudega. Ja teiseks meie ümbruses on nii suur raketisadu. Et sellist pole linnaski, võime olla, noh, linnas on mõned minutid, aga see on terve, mitu tundi kestab see asi, meil kõik ümbruskonnas lasevad rakette, meie ei lase kunagi. Ma tahtsingi nüüd jutuga jõuda koera juurde. Rakettidega Artsutamine, mõningaid koeri ärritab ja koerad võivad sattuda paanikasse. Ei meie oma suht rahulik, eks ta natuke ikka närvi läheb, aga, aga, aga üldiselt ta ja siis, kui ükskord oli, et raketid lõppesid otsa, ma tahtsin käigu Sis pissil ära väljas ei julgenud minna. Ei julgenud minna trepist natuke tagumikus, tõukasin Miku trepist. Segasin vahele telekas väga kõvasti, jah, suhteliselt kõva Eina ikka tabab küll, aga aga ma olen ise hästi rahulik alati ja seda vaatab, kui mina olen rahulik, mis temagi abistab. Ma tahtsin sinna ka jõuda veel, et tegelikult on niimoodi, et noh, teada on, et vana-aasta õhtul ja mõnikord ka jõulude ajal, mis on minu jaoks väga imelik, Kärsutatakse rakette, aga loomadele on olemas spetsiaalsed vahendid. Siuksed, looduslikud tabletid, mida antakse enne oletatavat toimuvat sündmust nagu sisse ja, ja siis on noh, loom on nagu rahulik. Aga meie linnajaos nõnda öelda käsutatakse. Kui inimestel on sünnipäevad, siis nad lasevad rakette, nii et meil on seda üksjagu isegi suvel ja ükskõik, millal on siin ja majaomanikud, seal lasevad rakette ja nii, et ega loomad harjuvad ümbruskonnas roni ja las inimesed lõbutseda ja see ongi, tähistavad seda mingit asjapidupidu. Kuulame meiega pidupäeva muusikat ja täna tahaks öelda siis välja säärase tõe, et saab, et juht ja meie küla ma külaliste eest ei oska nagu öelda. Aga saatejuht on leidnud endale uue artisti väga hinnatud rootsiitiise ja produtsent, avitsiin. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Nii ühe asja, siis me saime oma heade külalistega estri Üllariga selgeks, et see tuledepanek kuusele on selline küsitava väärtusega, oluline, et on valgustatud maja. Maja vahetus, lahendus on ju niimoodi ja nii, aga kuidas see seest? Millal tähendab, kas on teie puhul ka kehtimas säärane reegel nagu paljudes Eesti kodudes, et jõulud hakkavad tulema, siis tehakse metsik suurpuhastus? No puhastama vast peab ikka regulaarselt, sellepärast jõulude pärast küll ei hakka ja ma ei ole aasta otsus on midagi teinud kodus, no vot siis ei no mis ta siis jõulude ajal kõlbab sama must kui enne. Nii et ei, ei no see on regulaarei pea seda normaalseks koristamine on selline asi, et regulaarne veel kord see ei ole, see ei ole selline asi, et nüüd alles puhastan isasi, kui remont või midagi, see on igapäevaselt, eks iga igapäevaselt teed oma asjad korda. Nii. Majapidamises jaotus on Üllar aitabki, Üllar istub diivani peal saab jalad üles, kui ma tolmuimejaga lähed. Aa, et ma saaks sealt tolle koha peal. Ma ei saa ju jalgu hoida, mina olen, mina olen mina mingi teise variandi, palju parem on kuulajad üldse toast ära ja mina rääkisin talle üldse tolmu, tolmuimeja lörinat. Jama, palun. Palun näiteks sama kodus, kui te kasutate tolmuimejat, siis tehke palun seda siis, kui mind kodus ei ole. Muni. Ja see, tehke koduseid Eesti, et sa ise nii. Lihtsalt korras, aga mis siis samal ajal Üllar loeb ajalehte? Või õige lähenemine? Õige lähenemine, nii et tuba, tuba on siis korras ja puhas kuuske ei too sellest me rääkisime nii ja no kas see on niisugune sisetunde asi? Ega, ega noh, kui inimene tunneb, et ta tahab midagi teha, siis tehku, mitte kellegi teise järgi nüüd, et nüüd on kombeks nii või ja paguneid ehteid palju või vähe, eks ole, ju see on sisetunde asi, siin siin ei saagi lapse 300 miljoni, räägi, oli mul ole ja oli tõesti jõuluootusele väga suur. Vaatasin pidevalt aknale akna peale, et kas päkapiku kusagil seal akna vahel veel seene ja küll ja siis kuusk oli nagu tõesti selline. Kuusk oli meil väga oodatud, sest kuusk oli Toas. Siis tundsin, et jõulud ja kõik see, see teine tunne noolid, vaene ja piparkoiva rippusid seal muidugi ja siis ei olnud üldse mingist need värvilisi tulesid. Oligi kuus, küünlad, ehted, käitleja, need. Igatahes linnud, niuksed panid nende linnu näpitsatega näpitsatega väga ilusaid. Millised need olid kusagil meil, Ambla ammust ajast oli? Ei liidule talilinnud, olid niux pika sabaga. Minu arust hambaid ei olnud, ei, nad ikka tean ja ta ei olnud, aga pisikesed linnuna. Jõuluehted ei ole kuulnud. Ega ma naerda siin vanasti oli ilusaid jõuluehteid, elusa teistajaksed jõule. Meil oli kohe selle asja oli, kus võtsime Välli kaasa pidi isegi iga aasta olid need jõuluehted olemas karbise teed inimestele, et väike kuuseke oli köögis ja olime rõõmsad ja ootasime jõule. Ilus komme on ju piparkookidega jah, ikka ehtida kuuske ja noh, värvigi ilusti, siis on hea varakult ja süüa neid seal otsas pudes, nii. Kuna need tuleb siis ära süüa, jõulud olid käes, siis ei, ongi nii, muuseas siis tuli uusi teha. Oh jumal küll, nende jõuludega on üks suur jamaga, kas te poodlemas ka käite enne jõulude kohale jõudma, poodlemas me käime? Nagunii poes jäika, vaatame, vaatame mida, mida huvitavat on ja ega siis alati ei pea ostma kohe. Aga vaat tänapäeval nii-öelda teistsugused asjad ja siis vaatame, mis on äge ja ja niimoodi mäletad ja kingituseks, kui sa mõtled lastelastele ja siis ega siis need ei ole vanad ajad, nüüd on hoopis teised asjad kuud. Seal tähe tänavas oli praegusele varemete kasepuud ja seal akna peal olid ilusad need tule vastas üle tee ja üle tee. Nojah, olid siis, kui mina olin 60 70 aastat tagasi, olid aken. Seal oli liikuvad mingi jänesepoeg, ärimees, jänes seilas omal ajal Tartus või maetud on ka raadile vist. Ja temal oli selline juba liikuvate asjadega pood tookord akna peal me käisime vaatamas, et seal oli jõulusiis nagu muinasjutt ja siis need asjad liikusid seal. See oli jah, täitsa ajast ees nii-öelda. Vaateakendele pöörata ka tähelepanu. Kui on midagi vaadata, siis ikka vaatame mõni niisugune hästi ega vaata nüüd enam nii väga. Ei üldse ei kauple, kauplused on, ütleme liiga palju. Seal käisin õhtuti vaatamist Viljandi linna, seal. Aknad poe aknale. Käisin ja otsisin seda ma ei tea üldse sealt mäe pealt või. Ma elasin kandis kesklinnas, aga me läksime sinna piirad sisse. Kesklinnas olid aknad kaunistatud kale mööda linna ja mööda linna kalantheri kooperatiivaknad ja need oleksid kaunistatud. Nii need olidki ainsad kohad. Ja tasus vaate, väga ilus oli. Läksid koju tagasi, läksid koju tagasi, tuli hea uni peale, kohe. Okei. See on sina, naelad, aga naer oli ainult väike rõõm. No ma saan aru, siin ei ole tegelikult midagi naljalt. Aken särab, ilus päkapikud nii olevat. Nii ülleri oli mingi peenikeste säärtega Päkapikk, räägi palun. Ta ütles, et ema pidevalt. Aas mul seda juttu, et näe nagu, et ukse taga olija nagu ukse lahti võtsin, jooksis trepist, vaatasin trepist alla, ta ütles, et no jalad paistsid. No ma mõtlesin, et mõned midagi, noh, juba käis ära, eks ta tuleb tagasi, siis ma ootasin pikalt. Kui mõni mõnikord oli ka väike pakk pannud ukse taha ja kuidas asi siis lahenes, lahenes sellega, et ainult pidev ootus jah, kuule, pidev ootus. Kas jalanõusid panin aknalaua peale, et noh, et võib olla noh või sussi ikka pandi ja, ja juhtus siis ka ime, et hommikul oli siis sussi sisse ja juhtus oli rõõmuschis olla nii, mis missina tavaliselt sattunud kommikesed ja väga ilus piparkoogid ja hakkasid teineteise kodus, ei tee seda praeguni sihukeseks. Teeme sihukese lõbusa Fanny äraolemise. Ei ole teinud Anette saapalaua peal või sinna lauale peab tegema. See on kõikidele inimestele nõuks. Üks ostab sinna või sokutad ühel õhtul kompveki sisse üks pereliige. Ja siis tuleb siis, tuleb siis kokku leppida, et need, kes nagu korda jah, kelle kordon ja kes esimesena võib üldse sinna seda saabast vaatama minna. Ja järgmisel päeval siis jälle mingi teine pereliige, teeb. Otsused, mida, mida sa seal sinna saabasse paned, mitte miski enam ei üllata. Ma tean küll, mis inimesi üllatuna veel esialgu üllatab, kui sinna saapa sisse panna raha nahaga. Kui vaata, kuhu ei saa, on ühine, siis. Siis noh, Nein, aga see saabas on mõeldud rohkem, ütleme lasteaia ja kui raha pannakse, siis juba peaks, palju paneme mitele. Muidu annab nagu sandile. Ma mustlane küsib ka tänapäeval juba anna mulle viis eurot nagu endastmõistetav. Ja vot selline lugu on ju siiamaani sündimas Tartu bussijaamani? Ei, enam ei viitsita. No ma saan aru, et tuuakse kuljus, trummid välja ja muusikud, rütm on aga tutkit Brathildi, midagi tuleb lihtsalt luuled, kuule anna viis eurot minu käest, ma olen nagu mingi kirju koer minu käest, kui ma ei julge, tead ma ühele tahtsin juba ütelda, kas ma pean sulle nagu alimente maksma, et kui nagu ta mind näeb, nii ta küsib mu käest kohe raha. No vot ongi minu abikaasa hakkas ka korjustama ühega, eks ole. Et eks ma pean selle raha andma, aga siis, kui. Minul on jama majas, kas teie tulete siis lähedki tema käest küsima, andku tema sulle hoopis vahelduseks, Heino, ma olen andnud kahid ajuti, aga, aga ikka täitsa nõmme vanasti nad ei olnud summat, vähemalt mida sa andma pead, aga nüüd ütleb juba viis EURi, ongi. Ma saan nendest inimestest aru, kes tänava nurgal mängivad pilli. Kuigi jah, et ta teeb midagi ja jah jah, et kui ta noh, vähemalt üritan seda raha üritabki midagi teha, et laulab seal mängib kitarri. See on kõik selline asi, siis need mingisugused Poolast tulnud või mingit Leedust või seal selles Pariisis oli ka igal pool on kerjused, kiriku trepi peal on kerjused, siis seal jumalaema kiriku juures on kellus, sildade peal on kerjused. Sa ei saagi kuskil normaalselt käia, selles mõttes, et ma ei tea, see kõik kerjavad ei olnud, kõige lihtsam variant on ja ma ütlesin, et tegelikult oleme ise ka ju nagu kerjused, ega siis meie raha, mis meil on, see ei ole mingi raha ju. Ei, ma hakkasin selle detaili peale mõtlema, et nad kerivad isegi silla peale. Jajaa silla peal on kunstlikud kunstnikud, vaat inimesed ladina kunstnikke vaatama, kes maalivad, seal kohapeal seal oli ja, ja just ja, ja siis siis kerjused leiavad ka, sest inimesed kõik lähevad sinna, ekskursioonid lähevad kohe. No ei, see on üks asi ja teine asi on näiteks ütleme, et seda jõe minna hüppavad alla. Ei saagi minna. Noh, eino kerjused on suisa nagu kahes kihis, võib-olla Albaatilise. Aga tead, kui see natukene liiga liiale läheb, see muutub juba häirivaks seda rääkida, mina, mis mõttes, kellele ei tohi regulad ekskursiooni, sest seal on kirjust giid muidugi, ütledki, sattulgeen kordades paleeri vahele. Nii kuuma ja sa oled läbi elanud selline eks, kõik elama, kuuma sa oleksid nüüd sinna ei kuuma, selle jutuga oleks tahtnud jõuda. Oleks tahtnud jõuda sinnapaika, et kuidas suhtute sellisesse jõulueelsesse annetamise ja rohkem nagu lahkeks olemisesse teineteise liigemise vastu praegu sa mõtled, mis ligem üldse. Nojaa, ei, millele ilm teise inimese võõra inimese näid ei no kes on häda. Ja eks me oleme kõik hädasi tegelikult nii ja kuidas, aga ei noh, see kõik oleneb konkreetsest olukorrast, aga ütleme, see jõulutunnelid ja need, mis telekas on. See on tore asi küll, aga aga ma kujutan, et ikka laste raviks ja siin peaks ikka riik katma need asjad. See on ikka asi, see on muidugi isad ikka häbiasi, et öeldakse, et sünnitada lapsi ja siis laste elustamislauda. Kui laps natukene sünnib enneaegsena midagi, siis ennusta elustamislauale peavad rahvas andma. Muidugi annavad ja tahavad ja süda haledaks ja kõik, ma saan aru, aga samal ajal riik, mida see riik siis vastana ise endal tõstavad muisuguseni? Igav jutt ei ole igal iseendal tõstavad absoluutselt iga kahe sekundi järel neid rahasid Vantastilistesse kõrgustesse. Ega see ikka õige asi ei ole ja siis ei saa mingi mingitele lastele ravi pakkuda. No mis asja? Üllar, palun täienda, see on kõik. Häbiasi, häbiasi, täid ülla peedikutel. Korrus oli. Et lastele ikka laste, kus, kus siis lastele see toetus on, kui sünnivad meil niisugused lapsed, kes abi vajavad. Noh ja siis, kui laps on hädas, siis vanematel peab rahakott puuga seljas olema. Mina võiks öelda, sünnitage ainult need, kes te olete rikkad. Sest riik ei aita teid tegelikult kampaaniale mõnusad esinejad võivad küll natuke saama raha mitte kõik ära andma. See ei ole ka õigus, et kõik, mis on, ütleme kasvõi see Su nägu kõlab tuttavalt ja muidugi ei tea, nad mind ei huvita, Kadrina rabelevad seal kuude viisi ja Eestis on niimoodi, et need, need, kel endalgi peaaegu tühjad. Et need, kel peagu endilgi ei ole, need peavad kõik ära andma, aga ütlen, et välismaal on nii, et kui mingi tuntud inimene tuleb kusagile saatesse või kuskile, siis makstakse, makstakse talle nii, et rahasid, mis on ikka rahad juba. Et neile makstakse iga sammu eest nii-öelda sammu, astud kokas kukkuma. Kuule, kas sellist asja on olnud, et Üllar on pidanud mingil hädaabikontserdil käima? No mul on kutsutud küll, et tule lihtsalt leiva annavad, et võileib ja kohv, ei, kõik on tore, aga vaata, Üllar, isegi ma saan neist aru. Said olnud diabeetik, ta on endal oma provi. Palun ärge, ma ütlen, et las nooremad, kellel on teil rohkem eluenergiat vaata üllerile ei ole eluenergiat ülearu enam. Et, et nad ei, täitsa variant, see asi, palun, äkki sedasi ja talle ei ole hea, kus oleks eluenergiat, kui võrdleme need, kes alustavad noored? Nad võiks nagu natuke tõesti teha vanadekodus ja kuskil. Aga kui Üllar oleks terve ja nii kindlasti võiks ju heategevuse liinis ka midagi teha, ega see ei ole vale muidugi juhul kui neil maksta ja annavad selle võileivakese küll, aga, aga ega kõik ei saa raha peale arvestada. Aga vaata, kui sul ei ole endalgi seda energiat ja siis sa pead veel heategevuseks tegema, nagu sa kuskil rahakuhjad, sest kui nüüd pensionis elad, mille, mis siis ei ole ju millestki eladagi nii väga, mida seal enam elada. Ma ei taha vinguda, siis ei saa nii olla. Aga nii online Kairi Sester sa vingusi saates sa räägid tõde, mis on igal juhul viimasel ajal on ära ja tegevusaastat 20 30 tagasi ei olnud üldse, kattis mitte niisugust juttu üldse kuuldagi. Et kusagil ei no ütleme, kellel on võimalik, aga kas te olete märganud, kas rikkad inimesed, tõeliselt rikkad inimesed, kas nemad annavad nii väga üldse, tegelikult annavad vaesed inimesed, kellel on süda õige koha peal, Rikkad ei suuda üldse mõeldagi, seda ma ei taha. Võib-olla mu jutt on muidugi praegu niuke liiga lai, ei ole nii, aga need, kellel on sajad miljonid, kas need annavad kasvõi 20 eurot, ei anna, temal oleks nagu üks sent võib-olla või veel vähem. Nii, aga, aga vaesed inimesed annavad oma kõhu kõrvalt isegi seilata, hakkab nendest lastest ja kõigest kahju muidugi. Aga see ei ole päris aus mäng. Tegelikult. Kommentaar ja jätk Messeri siukse oli, see jutt on õige velg. No vot väga hea. Nii. Ühe saaga, meie võtame nüüd muusikalise pausi ja siis räägime ikkagi jõuludest edasi. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Nii ja siis meie kodunduse tund on vaikselt libisenud sotsiaalpoliitika peale ja me jätkame siin stuudios Ester ja ja Üllar ja saatejuht Igor Maasik, Bella, kuidas kellelgi parajasti meeldib, mis toob mind minu juurde tagasi. Ma tahtsin Üllari käest küsida, et sa vaatad ka avatud pilguga, kas Eesti naine on altis lapsi soetama? Enda peresse? Ei pea, sa ei nouse LM iga eetrivälisel ajal rääkisid, teeme. Ja eks igaüks teab, palju ta on võimeline kahjuks. Aga ei tea muidugi, sest mõnel on sihuke koorem lapsiku gril. Siis nutab, et ei tea, mis elukraanid pihta hakkad. Nii. Eestri kommentaar. Minu meelest iga naine peaks arvestama, nagu öeldakse, mingis selles, et üks õige õige naine peab joodiku mehe ja seitse last ära kasvatada suutma. Naine peaks ikka mõtlema. Ma mõtlen siin moodi, et palju tal on võimalik või see mees ta maha jätab või see järjekordne mees, et palju ta iseseisvalt suudaks neid lapsi kasvõi midagi juhtub näiteks noh, ega ei saa minna ju niimoodi arvestada, et jah, mul on kõik praegu ämm-äi ja kõiki neid mees, kõik on olemas, ühel hetkel võib-olla ei ole ükskõik mis põhjusel on ju ja mis see naine siis vaeseke teeb, ta peab mõtlema selle peale, mitte lihtsalt sünnitama. Ega naine ei ole mingi metsik kass või metsik roos, no ei, minu meelest naine vastutab tegelikult kahju on vaadata neid lapsi, kes on sünnitatud küll heal juhul on veel nii, et vähemalt see armastus on omavahel olemas, naine tahab neid lapsi ja hoiab nii palju, kui ta suudab. Aga tänapäeval on elul hoopis teised eesmärgid. Tänapäeval lapsed, kriteeriumeid, lapsed ei taha ka olla teistest kõigist kehvemad, neil ei ole midagi, teistel on ja kõik see asi tekitab närvipinget ja ei ole mõtet üldse. Naine peab, ütleme, naine eelkõige vastutab selle eest, minul ei olegi sellepärast palju lapsi, mitte et ma, ma tahan, et pigem olgu mul vähe lapsi, aga ma suudan neid ülal pidada või armastada ja nendest hoolida üldse mitte. Nii et mul on lihtsalt, mis Üllar selle väite kohta arvad? Mina arvan, et peab ikka mõtlema. Maine peaks tegema, iga poliitikud ei saa soovitada sündi sünnitada ainult lapsi. Ja mis edasi saab, seda peab mõtlema, sa pead selle lapse täisealiseks kasvatama ja ma ei ole üldse laste vastu, kahtlemata, vaid ma tahaksin seda, et kui inimesel on lapsed, siis ta suudab neile midagi pakkuda, ka vastutada ja vastutada nende eest, mitte nii, et ei ole lapsel patja, isegi nii vaene on, et ei ole. Kahjuks on nii, et ega vaene inimene ei saa endale lapsi lubada. Kui sul ei ole haridus, kui sul ei ole, eks ole, nii nagu tavaliselt on. Maakohtades ma ei taha ütelda, aga osa osad tõesti sünnitavad ainult vastutustundetult, lihtsalt jäi rasedaks, nüüd ärgu jäägu üldse. On ju? Ei, normila praegu ei maksa nagu on ju. Maga maa tuleb täita lastega koos. Ja järsku vere on kahtlemata. Ei tore on kahtlemata see jutt ja kõik, aga tegelikkus on natuke teine. Nii sünnitavad küllaltki, aitab kliina, ega siis, miks sa niimoodi Üllar, julgen, me näeme, kui kärudega naised tulevad, jälle üks, teine lükkab kusagilt, võiks ju tee pealt metsa vahelt käru ja lapsi täis käekõrval ja nii nad siis vaikselt lähevad. Igaüks peab arvestama, kui nii teil ei ole, aga lükkab käru ja mul on hea meel, et ikka jõua koju veel. Et keegi keegi üle sõidab. Jälle kusagil, Üllar, räägi, oi jumal, ei ole ju käruliku, ei ole kõhule helkurite asi on ka. Samal ajal praegu. Inimesed üldse ei arvesta, et neid üldse nähagi ei ole. Kärud ka nüüd, lastekärud on ka musta värvi, väga palju tumepruunid, mida üldse näha. Lastekärudega peaks ka külge, riputab õlgede peal, nii et üks helkur kuskile nii valuv väed ei maksa. Nagu tont, vaene jõuab kaalule palju, et raadio käru ei lase. Sulase kôik kott, rahakott, nii hundu Pöffi hunt seina, Virbacki kahel poos olnud eeskujuks kõigile. Ei, aga ongi kahel nagu Rein pool ja need ei ole elada kasvõi käiste või jalgades, näiteks kuse jala käid pimedas lauad, need inimesed, kes pimedas jala käivad, püha jumal, pange omale helkurid külge, inimesed, ärge olge napakad, räägivad laadal. Ei no ma saan aru, et kui riigim, aga helkurid võiks igaks juhuks olla vahel erandkorras lähedasel valel ajal kuskil ise olen mõelnud selle peale koertel võiks ka panna selline moekunstnik, kellel on väga palju ära teha. Et see asi muutuks trendikaks, head inimesed, osad osad häbenevad viited, ega ta mingi mingi memmekas ei ole, paneb omale need külge. Aga tead, kui tore on vaadata, osad jooksevad meil metsas seal noh, niimoodi, et osadel on kohe pandud kätel ja jalgadel, igal pool on midagi ja täiesti läheb nagu jõulukuusk, väga ilus, ma, mul on nii hea meel vaadata selliseid inimesi, kes seda sellest aru saavad, mina nägin näiteks eile jalutavad koera, kellel oli selline tuluke, aga maru jahe, äge loomuliku ja minu meelest inimesed võiksid ka sellega tänaval käia, eks ole, see oleks n. Ja nutame alati, no pimedust ei ole või tähendab, pimedus on, valgust ei ole, teeme siis iseloomulikult asja, see ei maksa ka nii, pall, muidugi, see on tühine, täiesti tühine, isegi vaene inimene saab oma elu elu ütleme hinnaksele, helkurit, kes osta ja mitu ka, igaüks saab muide mina viimasedki vaeseid nüüd ka viimasel ajal palju Reimidel ja seal käevõrud ja need igasugused käe- ja lummina seinas. Ja väga moeasi oli klubilise võix reivikult Eluri lähe moeks. No vot ei lähe, peavad seda nagu tita oli kuus, ma tea üldse nagu vihkavad seda. Ja isegi joonised näiteks, kes teevad õhtu, treeni metsa vahel täitsa riided, mustad riided seljas, helkur rannas mõnikord, kas see siis, kas see siis need, mis nad on, maha võtab, see tasub seda Äradi ennem, kas ei saa, tähendab. Jaajaa lihtsalt jookseb, et saksa mul varukord saaks elada, ahah. Lõpuks teeb ikka vale asja, et võib-olla jääb auto alla üldse peast joosta, said helkurid külge ja kohe palju ja palju maksab ergul löödumul otsast nagu ja teised aga pannakse kuklasse. Ja siis pidevalt siis ka katsuda, et kas võimalik ja katsud, kas pea on otsas, on helkur on ka siin, oi, olen elus. Ja mõtlen ära jama ei teada seda ja seda peab pidevalt süvendama omale. Ei missid hämmastab, vaata kes elavad maal, need inimesed, ma ütleksin tõesti, see on ikka hämmastav, et nemad on vanas ajas nii kinni, et nad ei suuda selle asjaga kohaneda, kui nad vanasti sõitsid küla vahel kuskile maapoodi hämaras kui Tallinn-Tartu maantee, kus autod vulisevad, kus iga hetk on see elu ohus. Nad ei pane ühtegi, nad võiks helkurvesti peale, see maksab kolm, kolm eurot või mingi ehituspoes ja maad ja õhuke vest. Ei noh. Ega see ole, ma ehituspoest ei mainitud, ei, ta peab suurema numbri ostma jopede peale, tõmba kahju on nii, ja siis sõitke ukerdavad seal vanad inimesed jalgrattaga pimedal maanteel, nad ei tea üldse, et nad on iga hetk potentsiaalne see surmasaaja, sellepärast mina loobusin aastaid tagasi autoga sõitmist, minul sai mõõt täis, et sõidad, lihtsalt, mitte ei jõua õpetada, aga see tekitab lisanärvipinge ja jälle keegi mingi koge jala allavoolu ja maantee kas jalgratta Tal või hullem või Rockerdad täis ka muu Eesti rahvale ei sobi alkoholi tarvitamine kogu auto seismaks sõime v aisa sõima seal nagu hane selga vesi, jah, täpselt. No vot nii. Ühesõnaga moekunstnikke juurest me jõudsime liiklusohutuse juurde, see on ülioluline teema sellel pimedal ajal eriala pimedal, sealjuures skaalat. Ja seda ennekõike detsembrikuus, seda enam, et vot detsember on selline kuu kuidagi välja kujunenud, inimesed käivad nendes sageli külas, ei juhtu seda ka väljaspool linna lühivabandust, ma tahan vahelüli seda, et ei, mis on väga oluline, kas maapoodides on neid helkurveste ja jopesid ja helkureid Melchior, et kas on müüd? Ei, ei vaata, osad vanainimesed saavad väga harva üldse linna ja kus ta toidupoes eriti ei ole, kobedaid asju siis ehituspoodi ta ei jõua minna, sest ta bussi pealt tuleb, jalad on haiged, nii. Kas ei saaks siis tõesti maapood endale tellida neid ja kohe nagu kurat vald võiks isegi Kinkrada müügikampaania peaks vald või kasvõi nende vanainimestele kinkida need, kui nad ise osta ei jõua, tõesti oma võtku, võtku osa raha oma selle vallavalitsuse palgast ja osku mingi raha eest, neid helkuri ja Sundja joob ja, ja peale kui nad hambaid on, üliolu, odavad kallid ei ole, ma olen pidevalt, vaata need hästi, Tian Tian olid täitsa ehituspoes, vaatasin, mindi kolm, 45 või mingi. No ma olen mõelnud, et kui ma väljaspool aeda seal näiteks koristan, Ma pimedast üle ei tee, aga autod sõidavad siiski mööda. Minu elu näiteks maksa kolm, 50 nojah, ma arvan, aga jah, minu selle raha saakski iga sant endale vabadustega ja ennekõike just maapiirkonna piirkond kõige nii nagu ja kes seal jalgrattaga sõidavad, seda enam veel ja ärgu sõitku üldse pimedas vanad inimesed. Võib-olla ma just vanas vana, aga ma olen ise ja ma olen ise lihtsalt näinud, et mingi vanake tuleb töölt, eks ole, ja tuleb nii nagu oma tööriietega ja tema meelest on kõik korras, kahju. Kahju, et nad sellest aru ei ole saanud. Täna tänane saade või esimene käsitöö tund saab meil nüüd ühele poole nädala pärast, võtame Neid põletavaid valusaid teemasid veel käsitleda meie saates pühapäevakool. Seniks aga soovime teil head advendi jätku ja kohtume juba nädala pärast sama seltskonnaga. Moodus. Veel ei jõua enam oo, Uueda mausoleum. Enne. Nurinat. Voorusjooja. Moonutaja voolus püüdes lahendus.