Ringhäälingu info toimetuse ruumid on praegu suurt saginat täis. Meie otil on täna pidu ehk ott, kool saab kuuekümneaastaseks. Kõnedest peatoimetaja Ain Saarna Kas me oleme teinud kõik, et sinu sünnipäev oleks täiesti unikaalne? Lasime remondi teha ja siin toas ei ole keegi veel niimoodi sünnipäeva pidanud, aga unikaalne ka selles mõttes, et sina oled see mees, kes meie toimetuse näidendis on kirjutanud. Ma arvan, et ühtegi nii rikas toimetust teist meil Eestimaal küll olemas ei ole. Aitäh. Sulotja. Lõuna-Eesti reporter konna esindaja Tõnu Sokk. Tunnustatakse ja tuntakse praegu veel Võrumaal kus oma hiilgavat raadiokarjääri alustasid. Aga kui kummaline see ei ole, aga aastakümnesse jõule sinu nimele sealkandis kasvu teinud võib-olla isegi rohkem tuntakse kui tulla, nii et ütleme Sulle aitäh, kuid mitte ainult selle eest. Ütleme Sulle ka selle eest aita, et noh, võtame mõnikord salaja ja mõnikord avalikult ka sinu poolt mõõtu. Saaremaa reporter. Ter Aare Laine täna hommikul Saaremaalt tulema hakkas siis ma ei hakanud seda varem tulema, kui leivakauplus lahti tehakse ja, ja ma mõtlesin, et tortima sealt ei hakka võtma, seda nii vara ei ole ka. Sina oled ikka ja alati leivast rääkinud ja kiitvalt ja ja ma isegi võrdlesin natukene Saaremaa leiva, aga me teame kõik, et sa oled maamees ja teed maal tööl. Terad korjatakse põllult ja aga linnasse tehakse valmis ja mõnusad, olete mõlemad, nii see Saaremaa leib kui ka sina. Ringhäälingu juht Peeter Sookruus ott cool. On ilmselt olnud üks mees, kes on päris hästi läbi aastate väljendanud Eesti rahva, eriti maarahva südametunnistust, võtame alates tema raamatutest, kuuekümnendatel aastatel. Meenutan oma koolipõlvest loetud Tähed allikas kujundaste teises pooles kuskil mis just niimoodi maalähedaselt ja tõsiselt seda elu vaatasid ja ka veidi avardasid arusaamist tollasest maailmast üldse. Ja just sellise mehena, kellel on alati oma sõna öelda, kes on jäänud vaatamata ajalootuultele muutma tundmatuks, ma arvan, et ta on eesti rahvale hästi lähedane. Ja nüüd kõrvaltoas on ott ise mikrofoni ees. Kui me ütleme, et meie ott, siis tuletad sa pisut karu meelde. Ta on minu lemmikloom ja kui mul vähegi võimalik on, siis ma jälgin tema eluviisi. Kõnnin metsast oma jälgedel ja vaatan, kus ta on midagi söönud, kus ta on tööd teinud, tähendab, kände uurinud ja nii edasi. Ja ühel talvel on mul olnud õnne oma karuga valvata, kuidas ta magas. See alguses arvasin, et allikavesi annab läbi lume aukudest sooja üles auru, aga kevadel olles selgus, et oli emakaru oma pojaga olnud seal. Ja see oli siis, kui lumi ära sulas ja metsa all oli ühes kohas natuke veel lund, siis seal lume peal olid suured ja väiksed karu jäljed ja selle järgi ma sain siis teada, et talvel käisin teda vaatamas, justkui niisuguse aindlusega ta ikka seal on, kahtlesin, aga kevadel oli kinnituseta tõesti oli ja üks talv on mul olnud oma karupojaga, Võru inimesed kardavad karu ja tähendab selles mõttes, et paljudel inimestel on nimelt karu iseloomujooned. Selles mõttes on karu väga inimlik. Sa oled läbi aegade püüdnud rääkida maast, anda mõista inimestele, mis asi on maa. Tegelikult mõistan mina seda, nii et see on hoopis ellusuhtumise küsimus. See on elulaad. See 30 aastat, mis ma olen raadis olnud, olen ma olnud ikkagi maal, elan praegu maal mere ääres, 30 meetrit on maja merest eemal majakene. Ja kõik need asjad, mis ma olen raadios rääkinud, ma ei ole neid ise välja mõelnud. Mul on olnud head õpetajad, need on needsamad küla inimesed. Kui ma oma võistlusotsa saab, siis ma lähen alati küsinud kellegi käest ja kui kaks-kolm inimest arvavad ühte asja, siis ju see õige on. Sa oled palju kirjutanud, kes kunagi mõtlesid, et sa üldse ringhäälingusse tööle tule, kuni 30. eluaastani ma ei kujutanud, et minust saaks ajakirjanikega muutus, tuli väga järsku. Kahjuks natuke hilja oleks pidanud varem need inimesed võib-olla jõuavad elus kaugemale ja teevad rohkem pära, kes nooruses oma kutsumuse leiavad. Aga mina olin enne seda metsatööstuses mehaanik. Ja mäletan oma esimest kirjatükis, oli 58. aastal istusin metsas kännu otsas elektrijaama lähedal ja töökäsu taha külje peale. Panin kirja oma esimese jutu, seda oli väga meeldiv, väga kerge, see tuli iseenesest ja ajakiri noorus selle aeg sellega kohe avaldas. Hilisemad asjad, mis ma elus teinud olen, tulevad väga suure vaevaga ja üldse mitte enam niisuguse hea tundega, et ma seda esimest korda tahaks veel korra tagasi, et midagi nii kergesti kätte tuleks nagu esimene jutustest tuleb. Mis sul on kergem teha, kas häälega tööd ringhäälingu jaoks või kirjutada, kirjutada on kergem. Aga ometi oled sa nii kaua juba ringhäälingus olnud. Paradoks. Imelik jah, ega seletust mul endal ei ole, võib-olla sellepärast, et ma ei taha sind kiita, aga meil on olnud väga hea toimetus. Oleks meil, ma mõtlen niimoodi, et suhted teravamad ja intriige nagu on paljudes kollektiivides ja siis võib-olla oleks väsinud. Aga ma olen aeg-ajalt mõelnud seda, et 10 15 aastat tagasi, kui ma esimesed näidendid hakkasin tegema, mõtlesin, tõesti, lähen vabakutseliseks kirjanikuks. Kahju oli teist lahkuda. Ja, ja seda, et meil on, on niisugune kokkuhoidev ja ja elurõõmus seltskond siin informatsiooni toimetuses, see on mind kõvasti aidanud. Sest töö on meil ikka äärmiselt pingeline, eks ole, sa ju ise tead, kuidas. Sa oled Virumaal oma mees, aga sa oled oma viru keele ära kaotanud. Nojah, teine kolmas välde, kui sa mäletad, Karl Ader tegi meile keeletreeningut ja seal ta esimest korda ütles mulle, et Ma olen põhja Eestist, ilma, et oleks teadnud, kus ma olen ja see pani mind pani see väga imestama, et kust ta teab, et ma olen Põhja-Eestis, see on mitte nii palju, et ma oleks selle ära teatlikud tahtnud ära unustada, vaid ikkagi see, et palju loed. Jaa, jaa. Paljude inimestega räägid üldse, hakkavad ju Eestis murded kaduma ja niisugune isikupärane kõnega kahjuks kaduv. Seda on raadios mulle ka mitmed öelnud, et tahaks, et sa räägiksid oma kodukeelt. Oma külarahvaga räägin ma ikka kodukeeles. Porsas põrutas üle põrandani, Tarvasid, sarad krõbisesid. Vaata umbes niisugune stiil on, kumba malla selja, seal on oma keel täiesti, mina olen, olen doose küla poiss ja meelel. Meil kohapeal on ikka tugev soome mõju on olemas. Palatalisatsioon puudub ja välde on ikkagi teine-kolmas ja, ja eriti annab see tunda, kui inimene napilt räägib. Kui ta tahab sulle öelda lühidalt ära midagi, siis ta rõhutab seda sõna ja siis tulevad ka need sõnad tugeva rõhuga ja vältetelevad hästi veel. Ütle lõpuks üks elus hommikune pilt metsast. Viimane on niisugune väga tugev, ootamatu elamus oli mul reedel. Täna on esmaspäev. Reede hommikul ma käin ikkagi hommikul mereäärt pidi vaatamas, praegu on veel lindude rännet. Sel sügisel on olnud haruldane lindude ränne, võimalusel olnud binokliga tundide viisi vaadata, andis Lacle parve ja, ja luike siia. Nendes on vähe niisugusi sügisest, kus on nii palju noori, halja, lühikesi kujund tänava nii, ja siis lähen oma Rutjakülast piki randa Karepa jõesuuni metsa mööda tagasi jooma, kuidagi mõtlema jäin millegi üle ja äkki vaatan, et väga tõsiselt. 10 sammu kauguselt või natuke lähemal. Tema mõtles millegi üle. Ja mina mõtlesin millegi üle ja ja mina ütlesin, ohoo, tere hommikust. Tema noogutas pead ja siis ma vaatasin, et tal olid üsna suured sarved peas ja praegu on nendel veel see jooksuaeg. Tema mulle teed ei andnud. Ma läksin ise natuke ringi. Just niisugune viimane kokkupuude on väga meelde jäänud. Kuigi põder ei ole üldse mingi haruldus. Haruldus on näiteks näha rebase perekonda või muidugi sellest, millest me alustasime, karu küsilia kohe metsavahi juures ja ta ütles, et metsas mitte tuld, aga häält ei teeks. Karu otsib magamaminemise kohta, karu käib mitu päeva ringi ja vaatab, kui rahulik ümbrus on. Kui palju sul segajaid koht, kus inimesed läbi käivad, seal karu magama ei lähe. Aitäh jutu eest ja palju õnne kõikide nende kuulajate nimel, kes sulle isiklikult õnne soovida ei ole saanud. Suusama.