Küsimusele, missugused tunnused iseloomustavad eredat isiksust, vastas Gennadi Rostestwenski ühes ajaleheintervjuus mõtete ja elamuste mastaapsusega, sügavus loominguliste ideede omapära ja sisemine veendumus nende õigsuses. Tingimata oskus teisi veenda. Sellega seoses on veel üks dirigendile eriti vajalik omadus. Psühholoogiline magnetism. Võime kiirata tugevaid tahte impulsse. Kõik need omadused on Gennadi Rostestwenskil endal olemas võib-olla ruudus kuubis või ehk veelgi suuremas astmes. Temas on see magnetisiksusest kiirgub võlu mis muudab iga kohtumise selle inimesega korduma, tuks, eriliseks ja meeldejäävaks. Tallinlastel on neid kohtumisvõimalusi olnud ja killukesed nendest moodustavadki põhiosa. Tänasest saatest. Gennadi Rustestranski sündis neljandal mail 1931 sügavate kultuuritraditsioonidega peres. Ema lauljatar Natalie Rostestantskaja isa, dirigent Nikolai janussow. Moskva konservatooriumi lõpetas lehvoboorini klaveriklassis ja oma isa terrigeerimis klassis alates 20.-st eluaastast pidevalt dirigeerinud. Esimesed 10 aastat suures teatris, paralleelselt sellega aga andnud väga paljude orkestrite sümfooniakontserte. 1961 kuni 74 üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni suure sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht. Selle kõrval 1965 kuni 70 Gazure teatri orkestri peadirigent. Järgnesid rännuaastad töö Stockholmi Kuningliku filharmoonia, BBC orkestri ja Viini Filharmoonikute. Ka neisse aasta sisse mahub ka Moskva muusikalise kammerteatri asutamine samuti peadirigendina. 1982 rajas uue Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestri ja järgmisest hooajast asub dirigent taas Stockholmis kohale. Kõige selle kõrvale on mahtunud tulemuslik pedagoogitöö Moskva konservatooriumis. Tema õpilastest meile kõige enam tuntud on Maksim Šostakovitši ja muidugi meie oma mees Paul Mägi. Arvude üleslugemine ei ole raadiopärane aga Kennaadi Rost estonski puhul on need nii rabavad, et lugema Ta ei jäta, oleks ka kahju. Meie kirjastustegevuse tempost sõltuvalt kajastab 1990. aasta alguses ilmavalgust näinud raamat dirigendi tegevust 85. aasta seisuga. Et aga tema töö intensiivsus pole põrmugi langenud, siis lisage mõttes kõigile neile numbritele üks seitsmendik juurde. Niisiis 35 tegevusaasta jooksul oli dirigent seisnud enam kui 100 orkestri ees juhatanud üle 2000 korra esitanud enam kui 1600 teost, neist üle 300 esmaesitused Nõukogude liidus ja üle 150 esmaesitused maailmas. Ja selle kõrvalsarisaates, raadios ja televisioonis. Mitu raamatut, dirigenditööst ja muusikast, arranžeeringus, partituuri restaureerimine ja toimetamine, esinemised pianistina, tuues Victoria postnikovaga. Gennadi Rustest veskit iseloomustab oma kunstiliste tõekspidamiste elluviimisel sihikindlus ja kompromissitu. Inimesena pole ehk temagi alati eksimatu. On olnud ka ebaõnnestumisi. Ent kunagi ei ole ta lähtunud konjunktuurist. 50. aastal, kui ta oma dirigenditööd alustas, polnud see sugugi lihtne. See oli aeg, kus nõukogude maal lõppes Lääne muusika enam-vähem sajandivahetuse autoritega ära. Priit partoksindemitone Gear Martiinus, Stravinski olid praktiliselt tundmatud, autorid. Ka suur osa Prokofjevi Šostakovitši loomingust kuulus nii-öelda mitte mängitavate hulka. Noor dirigent asus visalt avastama kahe kodumaise klassiku muusikat iseenda ja publiku jaoks ning ületama sügavat lõhet, mis oli aastakümnetega tekitatud vene ja lääne muusika vahele. Selles mõttes oli ta sõna otseses mõttes avastaja. Just tema juhatusel kõlasid kontserdisaalides ning mängiti heliplaatidele paljud Prokofjevi Šostakovitši kaua esitamata või hoopiski seni kõlamata teosed. Mitmeidki neist peeti hoopis kaduma läinud teks. Ent mingi erilise intuitsiooniga ja õnnelike juhuste läbi leidis dirigent partituurid üles. Nii juhtus näiteks Šostakovitši ooperiga nina. Suures teatris töötamise ajal oli laupäevak, koristati teatrimaja keldrit, kus vedeles läbisegi igasugust koli, küttepuitpalke krohvi, lähmakaid, kaste, vanu noote ja muud. Kõige selle hulgas oli ka üpris paks raamat. Avanud esimese lehekülje, nägi dirigent, et see on ära keri Šostakovitši, ooperi, nina partituurist. Teos arvati olevat Leningradi blokaadi ajal teadmata kadunuks jäänud. Nii et see oli ainuke eksemplar temast. Niisugune leid tekitas terigendil lausa šoki. Pealegi oli see käsikiri kirju autori enda käega tehtud märkustest ja parandustest. See juhus andis võimaluse esmatutvuseks teosega ning palju aastaid kandis dirigent endas mõtet teos lavale tuua. Oli suur õnn, et partituuri uurimise ja lavastamise käigus oli pidevalt võimalus olla autoriga tihedas kontaktis. Tema nõuanded ja kommentaarid teose loomise asjus. Tema vaimne jõud suunas meie tööd lavastuse loomisel ja omas määravat tähtsust. Dirigent ütleb end mäletavat iga sõna, mis ta kuulis sellelt suurelt inimeselt ja geniaalselt heliloojalt. Kui paljudel tõsimeelsetel muusikutel on niisugune seisukoht, et muusika kõneleb enda eest ise ja sellest rääkida pole mingit mõtet siis Gennadi Rostestranski leiab, et sõnal interpreedi enda sõnal on publikule suur mõju. See häälistad kuule ja teose vastuvõtuks tekitab huvi ja seoseid teiste kunstidega ajaga, millal teos loodud, aitab siduda kaugete maade kunstinähtusi oma kodumaaga. Muidugi peab see sõna olema läbi mõeldud ja sisukas ning köitvalt esitatud Gennadi Rostest. Klenski ise on suurepärane sõnameister ning artistlik esineja. Tal on olnud palju kontserdisarju kommentaaridega või nagu ta ise neid nimetab preambulitega. Eriti oluliseks peab dirigent neid preambuleid tundmatute teoste või autorite puhul. Aga meenutagem saate algusest, tema kontos on üle 150 maailma esiettekande ja üle 300 esmaesituse nõukogude liidus. Tal on olnud näiteks 11-st kontserdist koosnev sari Anton Bruckner ja tema aeg kus kõrvuti Bruckneri teostega külas kõige erinevamad maade heliloojate looming alates Johann Strauss-ist kuni üpris vähetuntud Inglise ja Skandinaavia heli loojateni või teine tsükkel pohuslev Martiinu ja 20. sajandi tšehhi muusika mis andis ilusa pildi ühe rahvamuusika loomingust sajandi algusest tänapäevani. Üks niisugune preambulit ega kontsert toimus ka Tallinnas 1977. aastal. Moskva konservatooriumi orkester esitas kaheksa haavamängu kõik esmakordselt Nõukogude liidus ja dirigent juhatas iga pala sisse sobiva preambuli. Ka. Usun, et meie kuulajad saavad aru, mida angennaadirustestwenskile öelda man, olles kuu teema juurde ega hakka siin tõlkega tema esinemise võlu häirima. Teistsugusemaks loteriid, kadu. Ja samast kontserdist veel teinegi preambul mitmes mõttes lausa kolumbuslik ka päris heale muusikatundjale. Gennadi Rost estonski sõnaosavus on määratud publikule suhetes orkestrite, ka on ta ka napisõnaline. Seda on märgitud väga paljudes intervjuudes. 1978. aastal salvestas dirigent meie riikliku sümfooniaorkestriga heliplaatidele Robert Schumanni neli sümfooniat roosselli redaktsioonis. Sel puhul ilmus ajalehtedes rohkesti materjale ja intervjuusid. Toomas Tammeleht on öelnud. Meeldis dirigendi erakordne napisõnalisus. Temasest kriipsutan alla olulist, lubades orkestri vabalt musitseerida. Sellisest kramplikusest varastavaid momente on nii proovil kui ka kontserdil palju, mistõttu avaldub kollektiivi oma nägu. Tsitaat siin lõpeb ja oma nägu on muidugi igal kollektiivil. Gennadi Rustessenski ise on ühes intervjuus öelnud, et pikaajaline praktika ja kokkupuuted erinevate orkestrite ka on õpetanud teda proovi esimese 10 15 minuti jooksul bana mida sellelt kollektiivilt maksab nõuda ja millega vaeva näha, pole mõtet. Eks seegi kiirendab tööprotsessi ja hoiab ära tarbetud pinged. Kui aga pinged siiski tekivad, on parim vahend nende maandamiseks huumor. Ja seda tal jätkub. Väike näide tol samal plaadistamis perioodil Eesti raadio valges saalis korraldatud pressikonverentsilt. Küsimus oli niisugune. Kas looduses metsas viibimine ja loodushäälte kuulamine aitab kaasa kutsetöös ja kes on dirigendi lemmikautorid? Humoorikas vastus mitte just kõige nutikale küsimusele. Metsas on meeldiv, kui pole liiga külm ega ole karta röövleid. Aga otseselt tööd ei mõjuta. Vaid siis meenub töö juures mets kui orkester meenutab džunglit. Kutsetööd aga mõjutavad teised kunstid, eriti kujutav kunst. Ja ta kogub materjale kujutava kunsti ning muusika vastastikusest mõjudest. Loodetavasti saab sellest märkmete hulgast lähemaid aastail sisukas raamat. Saadet jääb lõpetama ERSO Gennadi Rustest Vinski juhatusel, Robert Schumanni muusikaga.