No kui nüüd tahta päevakajaline olla välja, siis ma võin su mart sinu käest küsida, jälle plaat ja jälle sinu puhul on see ju kuidagi, noh, kas juba monotoonseks ei lähe selle? Me tuleme siia raadiosse, tihtipeale ootab plaat, tead, see on see vana kõrini, ei ole, vana anekdoot. See jah, see, see küsimus jälle raamat oli eile õhus, tuli, tuleb, tuletas meelde seda vana veneaegset anekdooti, kus miilitsad arutavad, mida ma miilitsaülemale kinkide sünnipäevaks. Ma üks pakasid kingiks raamatu, teine miilits ütles, et teie pole mõtet, raamatut juba on. Eks ta niimoodi on umbes et tõsi, muidugi pööranud ka seda, et et ega küünlatootjad ja sokitootjad võivad ka solvuda, aga ütleme siiski tassitootjad ja et kui sul siiski on kodus näiteks 50 tassi, seal on tõesti väga palju, sest enamasti iga pereliige jääb oma tassist ja palju neid külalisi käib, et kui sa saad 51. tassis, tundub tõesti, et on seda vaja. Ja lasteraamatu puhul see niimoodi ei ole, nii et kui sul on kodus 50 raamatut, seda on väga vähe, mis paar-kolmsada oleks veel vaja kindlasti. Normaalne, kui need kõik need kolm näidet, millest jutt, oli jälle küünal, jälle sokid jälle raamat on hästi ebaõnnestunud selles mõttes, et jõuluajal on küünal väga vajalik asi, et küünlatuli panna jõuluajal advendiajal. Kohe läheb, päeval läheb varakult pimedaks ja mis siis, et meil kodudes oli elekter. Ikka on tore, kui põlevad küünla. Eriti nyyd pärast seda tohutut katastroofi, kui kalamaja hipsterid. Pimedas isale need inimesed said küünalde väärtusest kastia rüünal on väga vajalik ja väga tore kingituse, samuti sokid aeg-ajalt saadan oma tütrele Los Angeleses peab, mis peaks olema selline kuuma kliinaga kliima, California koht, ma saadan talle, Sokesin muide, saadan kraama. Ja mitte kunagi pole marja mulle öelnud, jälle sokid, jälle raamat, vastupidi, ta on väga rõõmus selle üle sokli kanda, aga sageli on tubades jahega. Näiteks palaval suveajal on väga mõnus panna jalga näiteks soe mõnus villane sokk, eriti kui seal on kudunud näiteks vanaema või mõni sinu eakam sugulane, et kus see jällegi sokid kuluvad väga ruttu läbi, tulevad kandadesse augud, tekivad sisse, Choke kulub pidevalt, et ei saa öelda jälle sokid, jälle küünal jälle raamat. Et ütleme tõesti, et kui on selles mõttes siiski ma jään selle juurde, et kui sul on juba, ütleme tõesti 50 paari sokke noh, võib-olla sa ei taha 50 esimest hetkel saada, aga kui sul on 50 raamatut kingitakse 51. siis seal ei ole mingit vahet, et see on igal juhul teretulnud, sest iga raamat on erinev sokkida siiski. Ühe ühe mõõduga ja ühte erinevat värvi küll, aga okei muidugi ka sokid on väga tore kingitus ja ja, ja tassid on väga ilusaid küünlaid, tõesti, lähed jõulude ajal palju tegelikult kingitud hobuse suhu, ei vaadata, vaja õiendada, mida sulle kingitakse. Ei, ma saan nüüd aru küll, sest kindlasti jälle küünal solvas ka väga paljusid inimesi, kes tõesti on oma lähedastele kinkinud eelmiste jõulude ajal mõne ilusa küünla ja mõelnud sellega neile head meelt teha. Ja siis nüüd neile kuidagi heidetakse ette, et sina oled see küünla. Ma saan aru küll, kust see mõte tuli, sest tõsi on see, et näiteks no näiteks lapse nagu sa ootad jõuluvana ja õhtu saabub, hakkab, hakkab, hakkab, hakkab tulema see lähemale see hetk, kus jõuluvanad üle, kui ta tuligi, siis loomulikult lapsed, alati, kui nad saavad paki kätte, siis nad katsuvad, kas loomulikult ütleme, kõvapakk oli alati kuidagi kehvem kui pehmemaks. Lapsed ei oska veel hinnata salle, käpikuid, nad ei tea, kust tulevad sallid, käpikud, šokid suudad veel kaotada ja neid neid ära mäkke, need on jah, rohkem selline kohustuslik element, mis surutakse pähe enne õue minekut keeratakse ümber kõri, ütlevad minenüüda, sest lapsed on ka. Ärgem olgem, olgem ausad, erinevalt ütleme kaasaegsest koolkonnast, mis ütleb, et me peaksime lastelt hästi palju õppis minema, tegelikult lapsi tuleb esmalt õpetada ja lastele kinnas, sall on väga vajalik riietusese ja sellega tuleb ja mudilased muidugi seal nende väärtusest sageli aruneks mõistus ei küüni, selleni tuleb need asjad külge panna, sisemine soojem olla. Et selles mõttes jah, et see kõva back võis tunduda pehme pakaga tegelikult pehmemad, kui oli täpselt sama väärtuslik, kui see kõlavat mingil hetkel muidugi see pehmed väärtused, tundume, olengi mina näiteks väga armastan, praegu mõtlen taevani, on ka lastel tegelikult tänapäeval, et võib-olla tõesti, kui nüüd minna tagasi Arno Teele aedadesse, siis see pehme Pakmele kingiti. Et seal olid need sokid olid alati täpselt ühesugused kampsuniga, täpselt ühesugune ka tänapäevalaps iial ei tea, et kust, millises poest millise brändi särkvi T-särk ja nad väga tahavadki saada, mingeid ilusaid. Muidugi ütlevad riididest jõuluvanaga kirjaga T-särki, et jõuluvanal on ju väga huvitavad kohad, kus ta neid riideid ja Saksa toob, sest ega jõuluvana ei too ju neid kuskilt prismast jõuluvana kingitusi selles mõttes prisma kleepida postidele 10 plakatit ega jõuluvana kinke prismast ei toa, tean, kus ma olen omad lugenud raamatut Rovaniemist Korva tund, Korva tarva tunnis, Rovaniemi lähedal asuv inimeste linn, aga sealt edasi on veel korvata sellele valt hakkamikud, kes valmistuvad rihma, võib kuulutada, mida tema tahab ja kui päkapiku panna seltsi huvi, kui päkapikke ikkagi teeb küünlaküünal. Ja vaat seda muidugi küünalt Televiste kingita, sest küünal natuke tule, eiei, küünalde tikke, siukse asja peavad vanemad inimesed, kes juba tohivad tuld teha, aga tass kulub lastel lastel küll, et sealt on ja kakaod juua ja muidugi ja raamat igal juhul kuulub kõvade pakkide hulka, et see mina mäletan lapsena raamat oli väga hinnatud kinke. Kui oli ikka tore pildiraamatu, muinasjuturaamat või mis iganes, et see oli väga vahva ja seda sai tihtipeale juba kohe sealsamas õhtul lugema hakatud. Siis, kui täiskasvanud hakkasid viina jooma ja muid omi asju ajama, et siis võitsid raamat, oleksid oma tuppa ja hakkasin uurima, et mis seal siis on? Ma sain küll, muidugi see, see juhtum on olnud selles mõttes valgustav, et, et see on mingis mõttes nagu see mingisugune oli mingi aine šerrogolmsil, mida ta poetas paar terakest näiliselt nagu puhta kla veega täidetud klaasi sisse, kui seal oli verd sisse verisadestus mingisuguse pruuni löga klaasi põhja, see konkreetse jälle raamat jälle sokid jälle küünal on olnud selline aine, mis on tegelikult Eesti ühiskonna nüüd toonud välja küll väga erinevad inimgrupid ja see grupp keskenereeris selle reklaami ja see grupp, kellele, kellele see reklaam nagu tundub täitsa normaalne olevat. Et see on selles mõttes nagu väga huvitav inimrühm, sest ega me nende inimeste elust ja suurt midagi ei tea. Ega me ei tunne neid inimesi. Mida neile jõuluvana toob, me ka ei tea, ilmselt jõuluvana on kena inimene, toonud meile sokke, raamatuid ja küünlaid ja neid nad ei taha. Need on need neli asju, mida nad ei taha saada. Ja nüüd siis nad lõpuks saanud vaike, saanud omale hääle ja kleepinud siis oma praeksatused tänavapostidele välja. No ma ütleks niimoodi, ütleks täitsa diplomaatilised, ilma igasuguse kurja toonita. Ärge arvake, ega päkapikud ja jõuluvana Nemad oskavad ka lugeda. Ja nad teavad väga hästi, kes on prisma turundusjuht, kes on prisma kommunikatsioonijuht, kes on prisma arendusdirektor, kes töötavad selles reklaamibüroos, mis selle lolluse välja mõtles? Päkapikud jätavad kõik need nimed väga tähelepanelikult meelde ja kui ja kui jõuluvana tulema hakkab, siis tal on kaasas malakas nendele isikutele, kes sellise lollusega hakkama said. Ja neile tuuakse sellised küünlad, mis ei lähe põlema, sellised sokid lisavad jalad sügelema ja hästi palju, väga igavaid ja väga halbu raamatuid selles mõttes täiesti üldiselt. Noh, üldiselt Eesti üks üks selliseid tuntumaid guugeldajaid, Urmas Sutrop võttis ka sõna ja tuli välja jutuga, tuli välja jutuga, et jumala õiged tõesti ja tõsi, ongi tema temal seekord Sutrop ükskord sai ka pime kana leidis ka tera, et tõesti ongi ka väga palju igavaid ja noh, nii-öelda halbu raamatuid. Aga neid jõuluvanad ja päkapikud ei kingi, ei, vaat nendele reklaamibürootüüpidele, vaat meile tuleb väga palju, väga igavaid, väga tüütuid ja väga halbu raamatuid ka. Jah, aga, aga kui veel, kui veel rääkida sellest vaata, mis ma tahtsingi öelda. Majandusmu segadusse selle selle kõige jutuga, et a, ma tahtsin tegelikult seda öelda, et, et et sina saad alati plaatega, on veel üks, üks tootegrupp, mida ma sinuga sageli saame, see on alkohol. Jumal, kas saab ette kujutada siukest reklaami, jälle viin, paha, pahane krimpsus, näoga mees. Ei, sest et Gavin on alati teretulnud veel kunagi liiga palju. Ta ei ole kunagi samasugune, muide apse teeb sinuga väga erinevaid asju. Ta saab. Ta kulub mõnikord veel kiiremini kui sokid. Sokid kokku saksa raviva elemendi nimega viina just nimelt ja, ja tass juurde väga ilusa küünla, paned põlema ja loed raamatut ja see on väga mõistlik, kui sulle, et alkoholitootjate surve all ilmselt nii suur, et nad sellist reklaami julgenud teha jälle viin. Kõneks tekitanud paksu seal ongi see, et hästi tore on kiusata päkapikk ja jõuluvana. Aga ütleme, kui sa ikkagi hakkad jamama viina ja õlletootjatega, siis see on kurjem selles mõttes, et jälle nende, nendega ei ole mõtet jamada ja nemad on mingid neti kiusab Ossinovski.