Kui õige rebida järsku enese ümbert Se puitunud, panete Grabetunud koor, olla rõõsk ja värske, vallatu noor. Ahvatlev mõte. Aga kuidas olla veel noor, kõige küpsemas eas? Tahtmatult rändavad mu mõtted väikesele Kihnu saarele inimese juurde, kelle kohta kihnlased ütlevad, kui külla sõitjale on giidi vaja. Mine rehe, veeda juure ning küll tema teab. Tõuke selle loo kirja panemiseks andis see ette Rihe veeda. Teodor Saar tähistas 20. märtsil oma seitsmekümnendat juubelit mil talle omistati vabariigi teenelise kultuuritegelase aunimetus. Kõikide ilusate sõnade, õnnitluste, lillede, filmitegijate ja nii edasi kõrval erutas mind kõige enam ühe hea tuttava arvamus. Ei või küll öelda, et su äiapapa on 70 aastane. Pigem võiks talle anda 40. Milline kerge samm ja erk olemine sellel Kihnu isal. Mullugi käisin, ma siis ütles mulle. Kui tahad olla meid siis episelgeski. Ta andis mulle eba. Kui angerjad sa ostad Liu siis küsimaabjad, suitsuviu on vankrirattad, on nii, on pandud, liiga ei meeldi. Kahobusfantaks riides, saalil on lenn nägu. Kui tahad olla mees, siis õpi selgeks. Noori. Otsekohe meenus mulle päev Kihnus juubilari kodus paar aastat tagasi heinaajal. Soe vihmaeelne õhtupoolik oli. Rutasime loogu segama, hulk heina oli vihmase suve tõttu maas. Poolel teel selgub, äkki isa, kadunud. Jota tuleb järele, väsis muidugi ära aastaid ka ikka juba mõtlesime. Ei tulnudki. Las puhkab, jõuame selle heina tematagi ringi lüüa, otsustas mu noorem õde. Isa dooseldab juba kaskede vahel ja lahmakas loobuga ümber visatud. Aasta teil loe, mõtlesime nyyd. Ega see veeretamine seal nii kerge olnudki. Värske rohi oli kaartest juba tükati läbi kasvanud. Õhtuks olime kenakesti väsinud Meri kohises uinutavalt meelitades vägisi lakka lõhnavatele heintele. Isaga jäi istuma lahtise akna alla kummargil avatud raamatu kohal loojuva päikese hindav pilk, kabamas roosatavat kikk habet. Gaasi valvama. Põuale. Ja. Kallaste heina. Vaido. Valel ajal ja need on, no kui head need nutavad. Ilmume ma nakkab. Vagun need alad tuli. Rahutu. Vana ja. No jääga. Naine jäi ja me Vaida ka vanema veel alla ei. Kuule. Vahel tundub mulle, et Teodor oleks nagu merepoeg silmadki meresinised, habe, adrukarva juuksed nagu liiva, luide armastab väga kuulata Tšaikovski väikeste luikede tantsu ja Sibeliuse toonela luik. Siis löövad ta silmad nooruslikult särama ja teda vaadates meenuvad mulle Debora Vaarandi sõnad. Ma olen meri, sulaine mind edasi viis. Alles hiljuti muretses isa endale väikese purjepaadi, millest oli unistanud küll juba nooruses, kuid mille ta leidis vajaliku olevat just nimelt. Olen minagi koos temaga ühe sõidu kaasa teinud ikka edasi laidude vahelt välja, kust tuul on tugevam. Sõiduhoog, kiirem, juhtimine, pingelisem, vesi, soolasem. Mida kaugemale jõuame, seda helesinisemaks muutuvad isa silmad nad kord naeratavat, kord mõtiskleda kordigatsevad. Mida sagedamini ta särgi varrukaga veepritsmeid näolt pühib, seda enam löövad õhetama põsenukid. Varsti on ka särk märg ja poisikese likult üles keeratud, püksisääred kleepuvad põlvede ümber. Enam ta vette ei püsi, see niriseb mööda habet rinnale ja tilgub varbaotstel paadi põhjale, kus tema selle välja kühveldada. Sooldunud habeme tagant taga pudenevad lustakat merejutud. Oi kui lustakad. Jutud lõppesid alles siis, kui habe oli kuiv. Kuiv oliga särk ja püksisääred lehvisid tema kiirest kõnnist kodu poole. Meie sibasime järele, ema ütles veel, meri teeb mede v ta nagu nooremaks. Ei, mina jõuan arutu joosta. Meelitas ka. Seda R viima, et ei hirme? Laar. Kuid siiski muuta. Mary. Kodus leidsime, veeda juba raamatutega. Püüdsin juttu veeretada sellele, kuidas ta ikka nii palju jõuab ja miks teda nooremaks peetakse, kui ta on. Sain teada ainult nii palju mitte viriseda. Selgus ka, et ta hindab väga Tammsaare tõe ja õiguse esimest osa ja Vilde seadusemeest. Ega ta suurt endast rääkida tahagi. Ütles veel, et Vargamäe Andres oli surres Ki noor. Jätsin äiapapa rahule ja püüdsin meenutada, kas ta on ka kunagi haige olnud. Ise ta küll pole sellest rääkinud ega räägigi, kui küsid. Aga siiski kord oli selline juhtum, et hakkasime Kihnust koju tulema ja isa lubas õhtul, et sõidab kaasa. Tal pidi olema asjaajamist Kihnu Jännu pärast. Hommikul aga märkasime, isa operdab õues käpuli, tahaks nagu püsti tõusta. Aga ei tõuse ka. Tegime veel temast pilti ja arvasime, et teeb nalja. Isa naeris ka, et võimleb. Emaga, seletas, et veedel olevat seljavalu öösel muudkui püherdanud, tema polevat magadagi saanud. Varsti oli isa püsti ja lendasime koos Pärnu teel sügas küll veel rusikaga selga, aga silmades säras võidurõõm. Valuta kui tahad, ma lähen ikkagi. Kunagi pole ma veel teda vihasena näinud? Ei tea, kas ta tõepoolest ei saagi pahaseks või oskab nii hästi oma tundeid varjata? Ei söanda küsida ka, äkki naerab mu välja? Ei saaks kaugeltki öelda, et tal poleks selleks põhjust olnud. Tagas püüab asja naljaks keerata või ei tee kuulmagi või äärmisel juhul lihtsalt vaikib. Ülemöödunud suvel oli ema, tema truu naine hulka aega haiglas. Me kõik muretsesime, isa oli üksi kodus, neil seal ju majapidamine ja kindlasti polnud kerge hein teha. Lammaste eest hoolitseda. Kus siis ema lõpuks haiglast välja tõime, näitas ta meile kõigepealt isalt saadud kirja, mis algas sõnadega kallis anni. Kõleda mulle ammu enam nii öelnud, lausus ema ja peitis kirja koti, endal pisarad voolamas. Öeldu. Liisa ja o. Meelesmaania looga. Aga siin? Ikka õrnad. Ei pea sinus. Automaatne. Puudele ennem. Kui tookord Niisama nooreks. Sa ja o sinu hääl. Noore. Õõnes sinu hääl Armu. Maal käib elu. Õõnes. Tore on Kihnu isaga arutada noorte probleeme. Temal oleks nagu kõik selge ja lihtne. Ta mõistab noori isegi nende tempe. Kui jõuame välja selleni, et noored on ju eluõied aga iga õis pole just selline, nagu ta peaks olema siis leiab isa, et kui juured on mädad ega siis Õiski ilma veatavale. Antagu aga lastele rohkem tööd, mida rohkem, seda parem ja lasta kui neid ise oma raskusi kanda. Aga mis puutub noorte tempudesse? Need on ikka ja alati olnud, ainult et nende kvaliteet on muutunud. Ja kohe toob ta ühe näite oma noorusest. Kord öösel luusisime poistekambaga saarel ringi võrgud sel ajal kallis kraam rippusid ühe pere õues. Võtsime ja mässisime nendega kogu tare sisse. Peremees tahab tulla õue asjale ei saa uksest ega aknast välja. Miljaga siiani ühe poisi nime, keda seekord kambas polnudki. Et tulgu ruttu, peremees ärkas, isee panime ajama. Mees muidugi pidas peasüüdlaseks seda poissi, kelle nime hõikasime ja läks räius järgmisel ööl selles peres kõik võrgud puruks. Isa silmad löövad särama, on tunne, et oleks tore veel praegugi midagi sellist üritada kuid pole enam selles eas. Ja ta meile nimetad tarned. Meid. Ja meie vaatajale. Eile. Meist eemal tormid. Mehed, neto, väikesed. Käena. Karme päevi ja. Ja meiena. Neid hoiti kiivalt pettumuste eest. Said toodud puude väike aga meie pole enam väikesed, las jääda me ka käe, vaatad tarned. Ja meiena. Isa armastab palju reisida juba haarabki, tooma mappi ja kiirustab bussile, et sõita Riiga. Vaja uurida üht kihnu noore madruse, legendaarset mõrvalugu, mis juhtus 1887. aastal kuuneril Johannes kord aitab ka Tallinnas Aadu hindil kirsse pida. Kord naudib etendust Pärnu teatris või kuulab kontserti Kuressaare lossis. Siis on ta jälle Tartu koduloomuuseumis fonde täiendamas või Leningradi hotellis läbi mõtlemas Kihnu Jännu kohta saadud uusi materjale. Vahepeal peab aga ka Kihnus käima, nagu ta ise ütleb, muidu need kaks vanaeite laskuvad ära. Nende all mõtleb ta oma naist, annid oma õde. Muidugi ei lähe kõik reisid alati libedasti, eriti inimesel, kelle elutempo on kiire ja pea pungil täis ettevõtmiskord. Sügisel tuli ta jälle Pärnu, et teatrisse üht Koidula näidendit vaadata. Jõudis õige vähe aega enne etenduse algust kohale kohendas end veel veidi ja kiirustas Vana-Pärnu bussile. Märkasin, et tal olid vildi kalossid jalas üks veel nööriga jala külge seotud, teine nöör oli vist ära kadunud. Kihnu lennuväli olnud porine, teisiti poleks läbi saanudki. Ta pidanud ikka kingad kaasa võtma, aga mate sisse pole mahtunud. Ise märkis, kes mind seal vaatad, ega ma sinna jalutama lehe istun ja vaatab, kartuli ta hilisõhtul Tartust. Arvasin, et on kindlasti väsinud ja hakkasin kohe magamist kohendama. Temaga otsib kohta oma punasele muuseumist kingitud roosile ja muretseb. Ise leiad veel Tartu sööma ja, aga lille pole kuskil hoida närtsinud vägisi enne ära, kui Kihnu jõuad. Olen pannud juba ammu tähele, et merelähedased inimesed armastavad muusikat ja musikaalsed. Kihnus on palju pillimehi ja kui ma kaerametsas ja praeguses kodus olen, siis kostab tingimata tema õe toast Kihnu naiste laulu, mida sageli saadab Deodori viiul. Ma ei kujutagi teda ette ilma viiulita. Ta mängib ka teisi pille. Eriti meeldiv on kuulata pisikest huulepilli, millele vähesed hääle sisse suudavad puhuda. Ja kui ta sellel loo lahti lööb, siis on ta nagu karjapoiss muistses kasesalus. Ja Deodori osale nende korraldamisel. Eks siingi väljendu kõige muu ja ilusa kõrval tahe laulda. Ja kõike seda tihedat vanadust trotsivad. Tegevust saadab Kihnu isa, mõnus meremehe huumor, tabav ja loomupärane. Poiss unistab valgetest purjeri. Jazzini ranniku. Kuulidest seonduva teabelehti. Ja fantastika, tas pooduna aastideeldiga meetodid. Kajakanaeruga maa. All. Aerult OP. Tor.