Tere raamat, millest me täna juttude kannab pealkirja loomaaed saare raamatu autoriks on jällegi Cheralt veel, kellest me juba õige mitmel puhul kõnelenud oleme. Selle tõttu ilmselt autor enam tutvustamist ei vaja. Raamat on loomaaedadest tegelikult küll on eessõnas öeldud, et see on raamat ühest konkreetsest loomaaiast, Charlesi saarel kuid tegelikult on probleem palju laiem ja minu meelest on ta ikkagi raamat paljudest paljudest loomaaedadest ja minu kui endise loomaaia töötajail on teda väga põnev ja väga kasulik lugeda. Ja mitte sellepärast, et ma ei teaks, mis seal sees nüüd on, mis seal loomaaias peaks olema vaid just selle tõttu, et kui ma loen kui loomaaia külastaja, siis ma hakkan seda loomaaia elu elutegevust seal palju paremini mõistma. See loomaaed ei olegi see nii nagu mina teda külastene vaatama, et on palju keerulisem ja väga palju asju, on selliseid, millest ma esimesel pilgul ei oska aru saada, millele ma ei oska tähelepanu pöörata, kuid mis selle loomaaia olemasoluks on äärmiselt vajalikud. Kui ma külastane vaatan seda kitsast puuri või neid trell ja selle ümber, siis see tundub nõus, oluline ja, ja tähtis, aga tegelikkuses looma pilguga asjale vaadates ja võib-olla ka loomaaia töötaja pilguga asjale vaadates ei ole need trellidega tsement või need kivid üldsegi mitte kõige olulisemad seal loomaaias vaid oluline on hoopis midagi muud. Ja see midagi muud saab meile selgeks just seda loomaaiaraamatut lugedes kuulame nüüd näitleja Jüri Krjukov Vi esituses katkendit päris raamatu algusest, kus räägitakse loomade territooriumist ja sellest niinimetatud vangistuse ja vabaduse probleemist loomade jaoks. Publiku osavõtlik suhtumine tehistingimusi elavasse loomadesse on küll kiiduväärt ent enamjaolt väärkujutlusi steksitatud peaaegu kunagi ei vallutanud südant asjade pärast, mis tegelikult hukkamõistu väärivad. On aga lärmakalt hüsteeriliselt küsimusi, mis loomadele vähimatki korda ei lähe. Nende arvates on ülekohtune pista loomi puuri, neid vangistada, võtta neilt vabadus. Harva, kui üldse arvustavad nad puuri ehitust. Nad on üksnes puuri idee kui niisuguse vastu. Et looduses kasutavad erinevad loomaliigid, looduslikel tingimused ning suuruselt erinevaid territooriume, mis olenevalt liigist võivad ulatuda paarist ruut jalast mõne ruutmiilini, nii nagu inimestega käsutadena, aiad, mõisad, krahvkonna terved riigid. See avastus on suhteliselt noor ning uurijaile on siin tänuväärselt suur tööpõld. Just seda tõsiasja peaks alati arvestama loomaaedadele Puur ja aedikuid kavandades. Looma puuri panek ei tähenda ilmtingimata tema vabaduse võõrandamist sest tegelikult on looduslik territoorium tema loomulik puur. Ka mõiste vabadus ei tähenda loomale kaugeltki sama, mis enesele vastu ründab rõmmivale liberaalile liigist homo sapiens, kes võib lubada endale luksust mängida abstraktsete ideedega pannes looma puuri, võtate temalt ära midagi palju tähtsamat tema koduterritooriumi. Seepärast peate tõsiselt hoolt kandma, et see, mida te talle vastu pakute, oleks piisavalt samaväärne. Vastasel juhul lebab peagi kätel piinatud haige või elutu loom. Puurist teeb koduterritooriumi mõni üsnagi tühine asi. Suurus pole siinjuures tähtsaim puuri kuju selles asuvate okste hulk või nende puudumine, veekogu või selle puudumine, lapike, liivapuurront, kõik need võivad mängida otsustavat rolli. Üks selline detail, millele asjasse pühendamata külastaja mingit tähtsust ei omistada, aitabki loomal pidada puuri oma koduks ja mitte lihtsalt paigaks, kus ta oma elupäevad nukralt õhtusse veeretab. Kordan veel kord, et puuri suurus pole kaugeltki esmajärgulise tähtsusega. Just selles küsimuses eksivad aga loomaaedade kritiseerijad kõige sagedamini, sest tavaliselt on neil vähe aimu, kuivõrd piiratud on enamiku loomade elu. Reeglina on paljude metsloomade argikäigud sedavõrd monotoonset Street keskmise pangaamet nagu igapäevane rutiin näikse selle kõrval lausa viie esimese köitena 1000 ja ühe öö muinasjuttudest. Tavaliselt on inimestele teadmata, kuivõrd kasinal territooriumil möödub mõnede loomade kogu elu. Sageli nad elavad, sigivad ja surevad suhteliselt tillukesel maa-alal, lahkudes sealt vaid siis, kui jääb vajaka mõnest elutähtsast komponendist. Minu laagriplatsi serval Lääne-Aafrika vihmametsade rüpes kasvas kolm puud mis olid tihedalt epifüütide jäljaanidega kaetud. Need külg külje kõrval seisvad umbes 30 jala kõrgused puud kujutasid endast ühe oravapaari jaoks kogu neile tuntud maailma. Sellel tillukesel territooriumil oli neil kahel keskmise suurusega oravakesel olemas kõik, mida nad eluks vajasid. Siin oli nende toit, puuvili, pungad ja putukad. Siin olid ka nende joogivee varud, väikesed kaste ja vihmaveeloigud lehtedel, okste kokkupuute kohtades. Ja lõpuks, mida samuti alahinnata ei või nad olid olemas teineteise jaoks. Veetsin laagriplatsil neli kuud alates esimestest koidukiirtest, kuni päikeseloojanguni oli Torravakesed sageli meie silme all ja mitte ainuski korda ei näinud, mõned lahkuvad oma kolmelt poolt. Välja arvatud siis, kui nad liigikaaslastest sissetungijaid oma valdustest minema kihutasid. Kolm põhivajadust, soov jätkata sugu ning tarve toidu ja vee järele, mis tõenäoliselt kõigi loomade elu juhivad, olid neil väikestel närilistel rahuldatud. Neist kolmest tegurist juhtub ka koduterritooriumi ehk loodusliku puuri suurus. Ma ei taha sugugi öelda, et kriitika loomade puuris pidamise suhtes pole õigustatud. Tahan öelda vaid seda, et väärad on üksnes kriitikute lähtekohad. Kõige enam eksitab meid antropomorf lähenemine puuri elule. Osalemine loomapüügiekspeditsioonidel annab hulgaliselt teadmisi mitte ainult eri loomaliikide territooriumi ulatusest vaid ka nende kriitilisest distantsist. Kriitiline distants on termin märkimaks lühimad, vahemaad looma jääda vaenlase vahel vahetult enne pagemist. Kuigi see vahemaa on liigiti erinev, on ta olemas kõigil loomadel, sealhulgas ka inimesel. No kui te mind ei usu, eks minge karjakoplisse, kus asub pull ja tehke omaenesenahal kindlaks oma kriitiline distants. Saanud kollektsiooni vas püütud looma on teie raskeimaks ülesandeks veenda looma vähendama oma kriitilist distantsi. Ärge unustage, et te olete talle vaenlane, pealegi veel niisugune, kes tema valdustesse pidevalt sisse tungib. Ühtlasi tuleb teil muuta puur tema uueks koduks. Et asjasse selgust tuua, kasutame näitena sedasama oravat. Pange äsja püütud orav lihtsasse traatvõrgust esiküljega puukasti, nagu transpordipuurid tavaliselt välja näevad. Iga kord, kui te talle lähenete, hakkab vaene loomake kabuhirmus siia-sinna vestlema ning käpakestega kraapima. Nii võib see kesta kuid võib-olla ka igavesti sel lihtsal põhjusel, et temalt on ühekorraga ära võetud nii kriitiline distants kui koduterritoorium. Tal pole kuhugi pageda teie hiigelkäe ees, kui see siseneb tema lilli, buti maailma, et puuris korda luua ja sinna toidupoolist asetada. Nüüd asetage sama kasti ühte otsa magamiskarbike, kuhu pääseb läbi väikese avause, mis on parasjagu nii suured loomake sealt läbi libisema mahub. Otsekohe on pilt sootuks teine. Nüüd on oravakesele varjupaiku peituda, niipea kui olete tema valdustesse sisse tunginud. Ümbritsetuna kaitsvas magamiskarbist võib ta jälgida kui mitte rahulikult, siis vähemalt liigse ärevus, et kuidas te puuri puhastate tühjad toidu- ja veenõud eemaldate ning nad seejärel koos värske puuvilja veega oma kohale tagasi asetate loomakese usaldust võita. On hakatuseks väga tähtis tema magamiskarpi nii harva puudutada kui võimalik. Seda on aga sageli kergem öelda kui teha sest mõned loomad nagu inimesedki. On paaniliselt kogujad kuhjates oma pesakasti toidu ülejääke, mida nende Vadsad korraga vastu võtta ei suuda, kuid mis nende arvates ühel heal päeval marjaks ära kuluda võivad. Kui aga roiskuvate jäätmete lehk juba väljakannatamatuks muutub, peate loomulikult ära puhastama ka pesakasti. Et mida kauem te seda toimingut edasi lükata saate, seda parem. On loomake uue eluasemega lõplikult harjunud, hakkab ta teie perioodilisi rünnakuid oma pesakastile isegi mõnevõrra ootama. Tähendab see ju talle banaanilehtede ja rohuvärsked varu koos söögiks kõlblikke tibatillukeste, putukate ja võrsetega välismaailma erutavaid lõhnu, mida endasse ahmida ja mille üle mõtiskleda. Ning lõpuks kogu seda palavikuliselt erutavat tegevust, mida kätkeb endas uue pesa ehitamine. Kuuldud katkendi ööl saab meile selgeks, kuivõrd dist laadi pilguga tuleb meil vaadata sellele vabaduse ja vangistuse probleemile. Ja et see kõik, millele me seni tähelepanu oleme pööranud, ei ole üldsegi oluline, vaid oluline on hoopis midagi muud ja see oluline jääb meie ja silma eest, ütle sepis, varjatuks ja veelgi kujukam on tegelikult järgnev näide sellest, kuidas siis loomad asjade peale vaatavad ja mis nende jaoks selles loomaaias sellest puurist selles vangistuses tähtis või ebaoluline tundub. Kui me selle katkendi oleme ära kuulanud, siis saab meile selgeks, kuivõrd ebamäärane on see piir vangistuse vabaduse vahel ja et loomadel võib tihtipeale olla hoopis tarve sinna vangistusse tagasi pöörata. Ja see, mida meie peame nende hirmsaks terroriseerimiseks on neile täitsa normaalne ja mõnus elu. Kord ühel püügiekspeditsioonil Lääne-Aafrikas toodi meile kolm kääbus kallaagot. Need ei keegi kütt päris viimasel hetkel, kui olime juba teel mere poole, et õigeks ajaks laevale jõuda. Kuigi ma loomakesed ära ostsin, polnud mul nende pidamiseks paremat paika kui üks üsna päevinäinud kohalik vitstest punutud kalamõrd. Oma kaks jalga pikk ja kuus tolli lai. Õnneks on kääbus kalago, kallaagode perekonna väikseim liik. Suuruselt võib teda võrrelda kuldhamster iga, kes on läbi teinud range dieedi. Ning seetõttu mahtusid need kolm kenasti kala mõrda, kuhu ma täiteks kuivi banaanilehti toppisin. Kääbus, kalagodan, ühed armsaimad kalagode sõjas hiiglasuurte tumedate silmade, õrnade, kõrvade ja pehme rohekashalli karvaga võluvad väikesed olendid, kelle kiired kerged liigutused meenutavad tuulest aetava ohakavilla liikumist. Kui me kolm päeva hiljem randusime, ehitasin oma kääbustele tõelise puuri ning kolisin nad sellesse ümber. Tänu taevale ei visanud määraga mõrda, sest niipea, kui olen oma hoolealused ümber asustanud, hakkasid nad kiduma. Nad keeldusid kogu pakutud toidust, kerisid end õnnetult pesakaste kägarasse ja vahtisid mind sealt ainiti oma suuril hingestatud silmil nagu kolm pagendatud haldjat. Ise meeleheitel, panin nad kala mõrda tagasi, mispeale loomakesed jalamaid kosusid toitu võtma ning tavapäraselt käituma hakkasid. Teel Inglismaale muutus kalamõrd, mis kaugeltki taoliseks kasutamiseks mõeldud ei olnud, rabedaks ning teda tuli laiali lagunemise vältimiseks nöörijuppidega paigata. Loomaaeda jõudnud, ilmutasid kallaago üksmeelselt põlgus puuri suhtes, mis oli ligi 50 korda suurem nende kala mõrrast ning osutasid kangekaelselt vastupanu. Kui neid nende punutud kodust välja tõsta taheti. Olime sunnitud riputama kalamõrra nende uue puuri seinale. Kallaagod elasid selles ligi aasta enne kui söandasid, pista oma nina palju avaramusse eluruumi. Isegi siis veetsid nad enamuse ajastama mõrranärakas ja seisid vastu kõigile katsetele neid sellest võõrutada palju parema konstruktsiooniga, avarama ja hoopis hügieenilisema korvi kasuks. Kaks aastat hiljem pudenes mõrv, millega laagot kolme päevaga oma koduks olid tunnistanud, viimaks tükkideks, kuid siis olid need võluvalt kangekaelsed väikesed olevused. Oma uue korteriga juba harjunud. Kukkurrott oli see, kes juhtis mu tähelepanu nähtusele, mida minu arvates liikuvaks territooriumiks võib nimetada ja lubas ühtlasi pilku heita meelerahule, millega mõned loomad vangistuse omaks võtavad. Kukkurrotid on suured hallid, umbes noore kassisuurused närilised, keda leidub ohtralt mõnedes Lääne-Aafrika piirkondades. Enamasti on nad üsnagi flegmaatilised elukad, kuid nagu kõigil loomadel, on neilgi omad väikesed riuka Diannarkused. Üheks neist näib olevat hirmu täielik puudumine. Tänase päevani pole ma kohanud ühtegi kukkurrotti, kes poleks valmis sind jalamaid õelalt naksama tehes seda sealjuures nagu kogemata ja üsna hajameelsel moel. Prantsuskeelne väljend apassaa on selle käitumisviisi kirjeldamiseks justkui loodud. Nende teiseks veidraks, ent kõige vihastama panevaks harjumuseks, millest mul noil päevil aimugi polnud, on koguda oma mahukeisse põse taskusse toit, millest nad ühe söögikorraga jagu ei saa ning 500 endaga pessa kaasa. Niisiis saanud kätte oma esimese kukkur roti, kes mulle kohe ka oma hambaid tunda andis. Olin õnnest sedavõrd hajevil, et jätsin kraamimisel ta pesakasti puutumata. Panin aga jalamaid tähele, et nähtavasti jätku loomakesel piisavalt ninaesist. Tema toidunõu oli alati piinlikult puhas, läbi võbisema vurri urgu, piidlesid mind pesakastist alailma nii nukralt tundeküllased silmad, nagu olnuks tegu rotiks moondunud Oliver Twistiga. Segadusse aetud kuhjasin tema puuri üha enam ja enam söögipoolist, kuni leidsin ta ühel heal päeval väljaspool pesakasti istumas. Nähtust lähemalt uurinud, avastasin, et kukkur roti magamiskarp oli toiduvarudest sedavõrd tulvil, et peremees ise sinna enam ära ei mahtunud. Olin tollal veel noor ning kogenematu. Kuigi jätsin koristamisel pesakasti vilunud puutumata, polnud ma senini taibanud, et tavaliselt kaasneb sellise teguviisiga ka roiskunud toidukogunemine. Kärpisin siitpeale kukkur roti toiduportsjonit ja korraldasin umbes kord 10 päeva jooksul tormijooksu tema pesakastile. Hoolimata toidunormi vähendamisest leidsin pesakasti teistkordsel puhastamisel sealt ulatusliku toiduvaru, mis viitas sellele. Toitsin loomakest endiselt ülearu. Kärpisin veelgi kiiresti riknevad mahlaste viljade nagu banaanide papaiade hulka ning suurendasin bataadi ja maapähklikogust, mida rahumeeli pesakasti koguda võib. Probleem näis sellega lahendatud olevat. Seejärel viskas kukkurrott vembumees tagasihoidlikult öeldes mu järele mõtlema, pani läinud ühel õhtul pesakasti puhastama, leidsin selle tühjana, kui mitte arvestada toiduvarude oma banaanilehtedest asemel. Pesakasti puus tagaseinas haigutusega korralikult näritud auk, mis peale minu aafriklasest abiline kõnekalt konstateerib, tegi põõsasse budget saatana silmamuna. Lohutades enda oma rumaluse pärast tuntud rahvatarkusega, et vigadest õpitakse. Panin juhtunust tuleviku tarvis kõrva taha, et kukkurrottide puurid tuleb metalliga vooderda. Kui ma järgmisel hommikul puuri võtma läksin, et lasta puusepale see töö ära teha, lebas seal oma pesakastis kerra tõmbunud ei keegi muu kui kukkurrott. Esialgu ei uskunud oma silmi. See oli vastuolus kõigega, millest jutlustab enamik oma väärkujutlusi steksitatud loomaarmastajaid. Loom oli vihatud vangipõlve tagasi pöördunud. Ennekuulmatu. Jätsin oma sõbrakese rahule ning hakkasin teda jälgima igal õhtul välja seda pesakastist puuri, et süüa, juua, vajalik vatsa täis ning tassis siis ülejäägi pühalik tõsisel ilmel pessa. Endal põsetaskud punnis nagu poeg seda mumpsi kõik hoolega ära peitnud, tegi ta ägedalt sahistades sekeldades aset. Seejärel ilmus ta pesakasti tagaseinas olevasse avaus, tõmbas ninaga õhku pöördusega tagasi, askeldas veel veidi oma aseme kallal, enne kui ta avavuses taas nähtavale tuli ning kiirelt traavis. Umbes kahe ja poole tunni pärast oli rott tagasi, suundus eksimatult oma pesakasti, einestas kergelt, tõmbasin siis kerra ja magasin rahulikult kogu järelejäänud. Nii käitustegaks, järgnevad kuud, ööst öösse. Siis pidin umbes 150 miili võrra ranniku poole liikuma ning mõtlesin huviga, kuidas mu rott küll asukoha muutusele reageerib. Naelutasin reisi ajaks tema salaaugu tinutatud plekitükiga kinni. Eemaldasin sellega niipea, kui olime end uues laagripaigas sisse seadnud. Kukkurrott suhtus reisisse kauglendudega, harjunud rahakad tippjuhi endastmõistetava külma verelisusega ning jätkas pärale jõudnud ilma ühegi kõhkluseta pesa tegemist toiduvarumist ja oma öiseid jalutuskäike metsa. Kõik kulges harjunud radu pidi, kuni asusime Euroopasse suunduvale laevale. Ja ma olin sunnitud, kuigi vastumeelselt kukkur rotipuuri plekiga üle lööma, sest kartsime, et laeva kapten, ehkki meie vastu sõbralik, ei tarvitse mu hoolealuse öiseid käike sugugi hea pilguga vaadata. Carr rott näis justkui hoomavat, et see lõik tema elus on niisiis lõpule jõudnud. Ta jäi rõõmsal meelel paikseks ja mul on hea meel meenutada, et loomaaias, kuhu ta hiljem saadeti elasta veel oma tubli 10 aastat. Seda raamatut lugedes saab meile selgeks, kuivõrd keerulist ja vajalikku tööd teevad tegelikult loomaaia töötajad, kui raske see töö on ja kuivõrd palju entusiasmi nõuab, kas või taoline asi, et üks või teine loom lihtsalt elus oleks. Et ta sööks seda, mida me tahame. Ja et ta ei sööks seda, mida külastajatele pakuvad. Sest me kõik millegipärast loomata tulles oleme kohutavalt mures nende loomade elu ja tervise pärast ja arvame, et kui meie nüüd oma Diskviiti või mis meil parajasti kaasas juhtub olema, temale ette ei anna, et siis ta kohe noh, vähemalt paari tunni möödudes sureb kindlasti nälga. No tegelikkuses see asi muidugi niimoodi ei ole. See loomade söötmisega näeb väga palju inimesi väga palju töötajaid, kurja vaeva, et välja mõelda, kuidas ta üldse seda toitu sööma hakkaks ja leida talle inflatsioon, et see loom ka seal loomaaias hiljem sigima hakkaks. Järgnevas katkendis kuuleme paarid markantset näidet loomade söötmise kohta ja kui me edaspidi loomaaeda läheme, siis võib-olla oskame natuke teistmoodi vaadata Nende külastajate peale, kes küpsiseid pilluvad, kompvekke söödavad ja mõtleme ka natuke nende inimeste töö peale, kes seal Nende loomade igapäevase toitmisega vaeva näevad. Mis tahes looma kollektsiooni puhul kogete iga päev tavaliselt üllatusega. Teie hoolealuste maitsed on niisama erinevad, nende sümpaatiad ja antipaatiad samavõrd sügavalt juurdunud kui mistahes suur hotelli üürnikel. Meie asumisest Jerzyle polnud möödunud teab kui palju aega kui avastasime kahe liigi juures, kellesse ta aimatagi osanud ohjeldamatu himu kõige tavalisema heeringa järele. Jutt on Lõuna-Ameerika Taaperitest, keda teatavasti rangelt taimetoitlaseks peetakse ja lõvidest, kelle kiskja loomuses ei kahtle keegi. Kuid kelle looduslik toidulaud vaevalt et heeringaid pakub. Taaprite puhul polnud veel selles kaugelt nii veendunud, kuna loom looduses osaleda veelist Eluviisi harrastab polnud võimatu. Põuaperioodidel, kui jõed lompideks kuivavad ja kalu niimodi lõksu võtavad, püüavad neid Taaperitki. Tõsi, parima tahtmise juures ei mäletama iial kusagil lugenud olevat, et need loomad looduses ei saa. Kuuvoodoni õpetuse järgijad olluksid oli aga peaaegu võimatu, et sa vannis lõvide toidusedelis kala võinuks sattuda, heeringas rääkimata. Tõenäoliselt tundus värske heeringalõhn meie lõvidele sedavõrd jumalik, et nad lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja arvasid selle pala ka oma argiratsiooni. Mis selleks põhjuseks ka polnud. Olime mõlemal juhul loomadele nende kummalise maitse eest tänulikud sest terava lõhna tõttu on heeringas suurepärane kala, millesse vajaduse korral medikamente võid toppida. Lihatüki või puuvilja peidetud pill tavaliselt avastatakse ning hüljatakse põlglikult välja. Korralikult laagerdunud heeringa sees jääb ta märkamatuks ning neelatakse suurima rahuldustundega alla. Seda laader. Jõugaste hulk, mida meil kogemustest õppida tuleb, näib olevat lõputu. Näiteks avaldavad ämblikud mõnede lindude seedimisele lahtistava toimet. Niisamuti mõjuvad meie inimahvidele ka värsked ananassid. Ühel meie Aafrikat Siibeteist oli aga kombeks surmata talle söögiks toodud banaan. Ta toimis nii ainult banaanide ja mitte ühegi teise puuviljaga. Rakendades seejuures meetodit, mida dziibetid oletatavasti kasutavad oma saagi tapmiseks looduses. Ta krahmas banaani ja raputas seda, kuni oli viinud Enda arvates pool teadvusetusse seisundisse. Ründas siis teda korduvalt õlaga, kuni banaan muutus lapikuks mööda maapinda laiali hõõrutud lögaseks massiks. Veendunud, et ohver on surnud, neelas ta pala naudinguga alla. Kui aga loomad mõnd kindlat toidupala liialt armastama hakkavad, peate neil mõistagi silma peal hoidma, sest vahel võib see kirg sedavõrd kaugele areneda, et nad ülejäänud toidust hoopistükkis loobuvad. Loomade pidamisel on erakordselt tähtis hoolitseda selle eest nad oma söögist Äray tüdiks. Leevendamaks nende toidulaua üks luisust peate püüdma pidevalt viienderatsioonidesse, kujult värvilt ja lõhnalt uudseid palu. Nii näiteks ei sisalda viinamarjad peale vähese suhkru ja suure vee suurt midagi toitvat kuid maiuspalana on neil hindamatu väärtus. Nad on looma põhidieedile niisama ergutavaks lisandiks nagu magustoit lapse sünnipäevapeol. Vaadake ainult ettemaiusega, ei liialda. Ega loomale viimaks viinamarjamaaniat külge ei poogi. Lõuna-Ameerikas oli meil kordeks Turu kuuli üks võluvamaid afilisi, keda ka öökull ahviks kutsutakse. See nimi kirjeldab loomakest vägagi tabavalt, kuid ainult üht karvakasukas öökulli suudate endale ette kujutada. Loom on haruldane veel sellegi poolest, et ainsana vilistest harrastab ta öist eluviisi. See üliarmas olen, polnud meie juures veel kuigi kaua elanud. Kui ta äkitselt isu kaotas. Ta muidu hea tervise juures oli, ei paistnud sellest tõsisemat põhjust olevat. Ometi nokitsesin loomake pakutud toidu kallal tuima ja osavõtmatu ilmega, nagu mõni murest murtud üürnik hotelli restoranis, mis oma rahvusvahelise köögi üle vaid uhkust võib tunda. Oli selge afikese närvi, söögiisu on vaja millegagi ergutada. Mingi kavalusega kaunis krõbeda hinna eest õnnestus minu naisele hankida kusagilt paar purki konserveeritud kirsse, mis tõotas olla kaunis kahtlane kraam. Purgid avanud leidsime neist marjad, mis tavaliste kirssidega vähimatki sarnanenud ning meenutasid pigem üliodavas ametis tehtud jõulupuu ehteid ja olid nii mürk punased, et neid nähes kõhelnuks vist isegi lumivalguke, enne kui söandanuks üht Maria vastu võtta. Meie turukuulile piisas aga ainsast pilgust neile ebaloomulikku värviviljadele, et seda kõike taeva Mannaks pidada. Ta andus marjadele nii jäägitult, et ei pidanud ülejäänud toituna mikski. Nägime ränka vaeva ja raiskasime tohutult aega, rääkimata rahast, et teda neist viljadest võõrutada küll mitte nii värvika, kuid märksa toitvama suupoolise kasuks. Peale söötmisel ja puuri on loomas tegelikult 1000 muud asja, millele kõigele tuleb tähelepanu pöörata. Loomade ravimine, loomade rajatised ja ma arvan, et kõige rohkem võikski teile huvi pakkuda see, kui te seda raamatut olete lugenud. Et te lähete vaikselt Tallinna loomaaeda ja vaatate natuke neid puure, vaatate neid loomi, hindate neid ja mõtisklete natuke selle üle, mis hinnaga kõik see ilu ja, ja need korralikult hästi toitunud loomad sinna loomaaeda saadud, on, te mõtisklete ka natuke selle üle mida võib-olla te ise saaksite teha selle heaks, et nendel loomadel oleks loomaaias parem. Et oleks parem inimestel, kes seal ümberringi töötavad. Saaksite natukene aru muredest ja probleemidest ja sellest keerulisest organismist ja ka sellest, et inimesed, kes siin teie ümber käivad tihtipeale ei oska hinnata seda, milleks meil siin maailmas loomad üldse vaja on. Et loomad ei ole ainult paik, kus kohas lõbutseda, jäätist süüa ja vaadata, kuidas ahv naljakaid trikke teeb, vaid tegelikult see vist on ainuke saar siin maailmas kus võib-olla 10 võib-olla 20 aasta pärast terve rida loomi üleüldse olemas olla saab. Selliste turvapaikade säilitamine meie kiires maailmas on tegelikult väga-väga oluline ja meie, kes me tahame olla kultuurrahvas, me peaksime tegelikult võib-olla palju-palju rohkem vaeva nägema ja muret tundma ka nende elusolendite pärast, kes meie ümber on ja kes ennast mitte kuidagimoodi kaitsta ei suuda. Ja nende ainuke Oleme meie meie ja võib-olla loomaaiad.