Nonii nüüd oleme siis Lenini selles korporatiiv korteris kus ta veel viimastele otsus, protokov, rünnakut viibis seal ris serv, toporskaja, kaamera teen jah ühes eesti keeles, kas tähendab, see peaks tõlkes olema vilt midagi südamevalu tänavataolist nimi ja huvitav ja tänaval ka põnev. Noh, oli kõvasti, mille pärast südant valutada otsustavad sündmused olid lähedal ja peale selle siin mitte lausa siin siin ju rõõmustav kokkupuutumisi ainult gruppustajaja soomlasest sidepidaja Rahiaga. Aga tähistasin lähedastes korterite samas rajoonis. Ja küsimused olid põhiliselt just relvastatud ülestõusud liinis. Ja me leidsime, arvestades meie eelmiste rännakute kogemusi selle kergesti üles ehkis, asub võrdlemisi kaugel südalinnast ja Viiburi linnaosa kah juba päris nii kaugesse ja tollel ajal oli see nähtavasti täitsa linnaäär, aga see oli siin üks viimaseid suuri maju. Need toad näivad olevat, et noh, odava üürimaja korteritoad. Nähtavasti oli see elanikke üsna täis, palju sissepääse sellel majal. Siin võis üks uus elanik ennast üsna märkamatult sisse seada ja pealegi on asukoht väga hea. Me lugesime juba varem, et siin lähedal peab olema raudteejaam valskaja ja see on tõesti siin otse noh, ma arvan, et ühe minuti tee pealt oleks võinud häda korral pääseda Soome piirile, aga me teame, et Lenin elas siin täiesti rahulikult ja tal ei olnud siin kordagi vaja käsutada neid hädaabinõusid, vot siin peab olema kusagil akna kõrval vihmaveetoru. Ja kasvasid seal vist. Sest see tuba, nagu ma aru saan, on Fafanova perekonna söögituba, vaata, kas sa kirjutuslaud, mis seal asukas seal tagaratastele kindlasti töötas Lenin ka siin, aga tema, see laud, kus ta kirjutas oma viimased kirjad keskkomiteele ja juhised üles tõuseks, peab olema kõrvaltoas. Ma arvan, et see on silt. Edasi. Pilt ja sotsiaalaladelt ja sellel ajal ei olnud siin majas elektrit. Seal on üks kirjutuslaud, seadus töötas värvist, tuli põleb ja rohelise kupliga laualamp. Nüüd on seal vist elekter sees või on päris? Ei, praegu on küll elektripirn, aga, aga siis oli petrooleumi ja kardinad on needsamad, mida inimesed, kes on näinud fotot sellest ajaloolisest ruumist. Lihtsast valgest puuvillasest riidest laia tikitud kandiga. Üsna harilik sisustus, väga rahul, ravi, väike diivan, nuppudega raudvoodi, hobuseraua kujuline peegel. Kärafin veega klaasriiul, sellel riiulil seisid ajalehed ajakirjad ja kirjavahetus, kõik see, mida Rahia iga päev lenilile tõi. Mitu päeva leerin selles korteris ennast varjas, ta saabus siia seitsmendal oktoobril, seitsmendal oktoobril, jah, ja siis ta kahe tuli sellesse kohta jah, ja siis ta nagu vabanova isa kirjeldab sitta pikemaks ei lahkunud, käis ainult üksikutel öistel koosolekutel. 10. oktoobril, kui oli keskkomitee kitsam ring ülestõusu küsimustes, see oli Bratskaja linnaosas ja lasime Kaarel saarel pool tundi umbes jalka. Siis teine oli üleval veel rohkem metsa sees oli juba 16. oktoobril. Laena enne otsustavaid sündmusi, see oli väike metsamaja, siis otselähedasel Pavlovi maja juures oli 19. oktoobril ja veel siin vahepeal on isegi kindlaks tegemata täpsed kuupäevad olid mõningad kohtumised, aga kõik need olid nii lühikesed, meie põhiliselt oli ta siin kuni 24. oktoobri õhtuni umbes kella 10-ni. Siin on need mehed, kes, kes sel ajal kõige lähemalt temaga kokku puutub ja kelle vastu lenin sel ajal eriti suurt huvi tundis sinal Patwaiski ja Antonov abseeemmgaa, nemad mõlemad otsega Enewski, nemad valmistasid ette vahetult relvastatud ülestõusu medalit. Resuja revolutsioonilise komitee liikmed ja Podolski juhtusid sel ajal alguses oli, meie elasime. Lenini juures, ei käinud siin isegi tema õde ja kord, kui ta nägi Fafaanavat, siis andis ta tema kätte Lenini jaoks küpsetatud õuna ja panused. Fafanova viiks selle vennale, kuna ta teadis, Lenin olevat seda magustoitu väga armastanud. Ja siis anti talle see kingitusi Nile ja Lenin oli väga õnnelik ja olevat öelnud, vaat kui hea, et ta mulle selle saatis, nüüd mul on, mida teile kinkida, vot siis siin on kõik need kirjad sel ajal saates küll keskkomitee liikmetele, Kirysserd Loovile veel väga mitmed, just, mida ta kirjutas juhtudes siit relvastatud ülestõusu ette valmistada, selles esimese ära sõjas elas ta läbi ka selle raske seisukorra, mis tekkis parteile kui kamineff ja laviasseutro. Kuna nad ei olnud nõus relvastatud ülestõusuga, vaidlesid vastu ja praktiliselt avaldasid ülestõusupäeva. Siin on veel ajalehti, pilte saaks nüüd selle perenaisega veel võib-olla rääkida, mis selles toas siin on praegu neid muuseum, kõik fotod, pildid kirjas. Mis siin oli. Vast siis alustama sedasama teekonda, kust Lenin läks 24. õhtul koos Rahiaga, Solovjov. Ta jättis maha kirja ja kui liinil läks ära, siis pererahvast ei olnud kodus ja kuna ta tavaliselt väga harva väljas käis, siis pidi ta jätma teata, aga ta ei tohtinud seda teha niimoodi, et selle teade võiks midagi reeta, kui tuleb inimene või midagi juhtub. Ja selles kirjas oli kirjutatud Užohutuda kuda või Fazzieli Stobi Jauchadium, kuidas sidenia Läksin sinna, kuhu ta ei tahtnud, et ma oleksin läinud. Nägemiseni, Illitš. Ja katsume seda Peetses jälgida. Pühapäeva läbi. Trepist alla neljas korrus on seda õnnestunud ütlemata. Pimedal õhtutunnil, kuna siin ei olnud see trepp, võis olla täitsa pime. Jarno, oktoobris lõpp sisuliselt uue kalendri järgi novembri algus. Täiesti pime. Vaata ta läks siit otse välja. Ja siis vasakule möödas serda Volstaja uulitsa. Ja siit me jõuame hatha, peamegi tänavat kontrollima, mis, mis tänav see oli, jätab oma kahtid välja ja siis räägime edasi. Aga igatahes praegu on siin trammiliin, meil ei ole õnnestunud kindlasti, aga sel ajal oli aga tõenäoline, kui ka oli siis siit maja eest või ma tegelikult koos Rahiaga peale istunud, kuna see oleks kui ainult tähelepanu äratada, võib-olla siiski keegi jälgiks, siis ta pöördus paremale, õieti, see maja ongi praeguse Karl Marxi tänava serva polskaja tänava nurgal number üks. Ja siit ta tuli siis. Mitte väga palju mööda Karl Marxi tänavat koos Rahiaga allapoole. Lenin oli krimineeritud, ta oli sellel ajal ajutise valitsuse poolt tagaotsitav isik nööriti, sel momendil oleks kõik tehtud teda tabada, kuna ajutine valitsus aimas juba väga selgesti, et ikka midagi käimas on. Siit ta siis muidugi läks pimeduse katte all, praegu on siin väga palju uusi maju, vaevalt ta siis nii välja näeb. Ja te kuuleti, kui palju liigub siin autosid ranne siis vast oli võib-olla jah, voorimehe hobuseastumist rohkem trammid taas käisid, jah, vaat seda täpselt ei tea, aga praegu on üks tähtsamaid magistraale Leningradi suurtööstuste rajooni instituutide uurimisasutuste rajooni. Aga ma mõtlen, lähenemine, Läheme edasi järgmise. Nüüd siis pöördusime jälle vasakule. Tulime mööda Karl Marxi tänavat kilomeetrit, kes ei olnud. Ma arvan, umbes 700 800 meetrit, siis on vere ja see on siis esimene Morinski põiktänav. See viite südamega läks võrdlemisi lühikest maagia, jõudis les Loiprospektile ja sealt juba pööre paremale linna suunas ikka small poole. Eks nad kindlasti ruttasid, sest kiirus oli taga ja Lenin tahtis nii kiiresti kui vähegi võimalik jõuda revolutsioonikeskusesse ja staap, et aga seda tee osa, läksid nad kogu aeg jalgsi jalgsi. Kusagil siin Rahia ja Lenin jõudsid trammipeatusesse, märkasin, et üks hilisõhtune tramm on veel liikvel ja et inimesi näib olevat väga vähe reisijatest on vagun peaaegu tühi ja nad otsustasid oma teed lühendada, edendada ja tahtsid osa marsruudist katta trammiga algusest. Kindlasti oli plaan meil päris jalgsi minna, et mitte tähelepanu äratada, aga no kuivõrd Ramoni lüüa kiiremini jõudmine oli väga tähtis, sellepärast läksid tagumisse trammivagunitesse. Tagant minema ükskõik sellega ei tegelenud, mille vastupidigi tohib rääkida. Nii no nüüd olemegi, trammis võtab pileteid ka mudujamyanestaks. Huvitav, palju pilet võiks vanasti maksta? Peaaegu neemani välja, vaatame kaarti pealt, mis tänavanurk, solipu, Watkins, kaja uulitsa, tuleme tõenäoliselt paigas, kus Lenin trammist koos rohiaga maha tuli. Ja siin teeb. Sellest mi prospekt väikese käänaku potenski tänavanurk ja siit nad siis on juba võrdlemisi Liteine silla lähedal. Situd läksid edasi jala. Kui palju see täpselt aega võttis? Ei oska öelda. Oleneb trammisõidukiirusest, sellest, millal täpselt nad trammi istusid. Aga igal juhul on maja on päris pikk, jalad annavad tunda, et ta on üsna tublisti käidud ja nüüd just sellel kohal oli nende teel esimene takistusi. Ja muide, esimene takistus on ka meil müüa, sest siin oli küll veel väiksem takistus, siin oli. Tähendab punaarmee lastest valvepoolse, Viiburi linnapoolse silla otsa juures. Aga olukord oli ikka nii. Ajutise valitsuse mehed said veel teise otsa enda käsutusse, tähendab, sillale oli kaks võimu. Ühes otsas oli punakaart ja teisel pool oli keeranski patrull. Meil ei ole ühtegi patrulli, meil aga on sild remondis ja Sildon kinni neis, kas juubelit tahavad veel viimast lihvi anda, eks näis, kas me sealt üle pääseme. No läheneme igatahes ühe proovi. Nii, lähme edasi. Kohati oli sild üsna mittesild, aga selle eest tuleb ta tõesti uhke, 10 meetrit laiem, kui oli varem 28 meetrit, 10 meetrit ja 10 meetrit Neeva kohal on umbes keskmise osa kõrgus. Ja muide tuleb veel paralleel praegu, et siin, kus keerenski patrull Lenini kinni pidas, õnnestus talle ja Rahial läbi pääseda, sellepärast et parajasti Viiburi poolelt tahtis mulle poole minna rühm töölisi ja ka nemad jäljed peeti kinni pisut enne Leninit ja kuna nendel algas keeranski patrullidega vaidlus ja, ja niisugune mõtete vahetus siis Lenin hierarhia käsutasid seda olukorda ja vaikselt. Ta pääses siit läbi, võib-olla et isegi need tõelised aitasid meelega kaasa. Vaevalt küll, et neist keegi Leninit tundis, aga ühesõnaga tänu neile tänu tänu neile tänu sellele rihmale Lenin pääses siit edukalt edasi. Mingisugust Proppustel meil ei olnud. Palernaja õudus, aga praegu on siia kirjutatud uulitsa iimimiivanovoilova Pravda aktivist kes seitsmeteistkümnendal aastal tegutses Leningradis, aitas Pravdat levitada ja siis, kui penski patrullid Pravda toimetuse enne oktoobri sündmusi rüüstasid ja purustasid liiva juulis, see oli juba juulis, siis Vainof aitas välja, andab Pravda ajutist metallist toki või lendlehte ja seda käis ta levitamas ettevõtetest tehastes ja just sellel ballerna ja tänavas oli temal kokkupõrge valitsusele truude vägedega ja Kadettidega Ta viis pakki Pravda lendlehti ja teda peeti kinni, võeti talt need lehed ära, siis sai ta mitu korda haavata ja lõpuks üks jõnkur purustas tal pea mõõgaga. See juhtus sellel tänaval ja üsna varsti pärast oktoobrit nimetati, see täna on võimeline nimel, võiks sellepärast. Ja sellest oli kah selle tänava keskosas. Ja kui me nüüd siit minema hakkama, siis, siis oli Leninrajal ka seal üks veel üks vahejuhtum, aga eks me lähme sinnapoole, see oli ka vahejuhtum Kadettidega, katsume selle koha nüüd järgmiseks umbkaudu jah, keskkoha leida me siin juba eile käisime ja seal oli vana tuttav ja juba oli ka meil Saabe Tauria paleest seadub samal tänaval. Nii et sealkandis kusagil tõenäoliselt need vahejuhtumid. Nähtavasti see episood on seotud nende majadega, mis meist jäävad paremale poole või vasakule, vasakule, paremale, vasakule poole. Need olid suured sõjaväekasarmud. Kus oli väeosa, mis olid veel ajutise valitsuse pooldajateks ja nendest kasarmutest väljus tänavale kaks ratsaniku. Need olid kaks Juhkrut, kes juba kaugelt nägi heina lahjat ja Vladimir Iljitši. Ja üks nendest süüdis stoi propusk. Kuna kedagi teist tänaval olla sel hetkel ei võinud, siis muidugi käsklusi ei antud, ainult neile. Tingimata tuli peatuda, sest oleks võinud juhtuda, et nad tulistavad ilma hoiatamata. Rahia sosistas lenilile, et Lenin ei teeks keskusest välja, vaid läheks rahulikult edasi ja jäi üksinda jõukrutega kõnelema. Aga ta otsustas väga kiiresti, otsustasime vaimulikud täitlikult, ta teeskles, nagu ta oleks jooksnud tuigerdas ratsameestele ees ja jälgis silmanurgast. Lenin oleks jõudnud ohutusse kaugusesse ja, ja ei julgenud, nähtavasti otsustasid, et nad ei raiska purjus meeste peale aega, lõid käega. Läksid oma teed ja kiirustas lenilile järele, nad said uuesti kokku ja nüüd algas viimane etapp. Müüdistumuseks rahulikult meie PS märgi läheduses pargis pingil mees on malmi kunagine aadlineidude paradiis. Süda on rahul, teekond on olnud pikk ja jalad väsinud ja oleme ikkagi lõpetanud sellesama õnnelikult, kui omal ajal tagasi Tallinna üldse. Meie oleme siin ainult üks tuhandik, nendest, kes on tulnud, et niimoodi hetkeks peatuda ja vaadata. Kogu aeg tuleb, buss tuleb, turiste tuleb uudishimulikke, Teleb õpilasi. Praegugi on üks. Bussiga saabusid Lenini kuju ümber seal, kus on see loosung. Kuidas ta tekst oli. Eile veel vaata selles, elagu. Elagu revolutsioon, proletariaadi diktatuur, elagu proletariaadi diktatuur. Jesmanni ise, see kõikidele inimestele ja kõikidele rahvastele tuntud hoone 20. sajandi sündmuste keskpunkt. Vot tema seda näeb siiski jah, rääkida, millise mulje ta jättis, praegu räägime, aga ma siiski pean ütlema, et ta on hoopis teistsugune, kui teda tavaliselt ette kujutatakse pildi järgi? Jah, no vast nii palju, võiksime küll öelda. Tol ajal vaadates pilte, mis näittonismanni üldvalud, olid siin ees väikesed puud, munagi tänav, ta oli ju Leningradi Petrogradi idaservas. Me tulime nüüd, kui sellest teest rääkida põhjaosast võrdlemisi juba linna välja, Vibu linnaosas, all metsade läheduses, ühest piirist tulime kaarega pooleldi läbi võrdlemisi kesklinna lähedalt idaservas ja suureneva nurka. Ja siin kah linna ümbruses jäänud kasse nunnaklooster seal kõrval ja, ja ainult see hoone võib-olla veel üksikuid, aga üldiselt ka selle vana pildi järgi oli siin need puud olid väikesed ja kivitee ja kõik oli lagi. See oli ainukene suur hoone keset tühja välja. Aga muidugi tollel ööl kõiv Vladimiri lits siia jõudis, oli see pilt hoopis teistsugune. Ta jõudis siia umbes kell 11 öösel. Kõht kell 11 õhtul, 24. oktoobril.