Kallis eesti rahvas, armsad lauljad ja mängijad. Siin ilmub jälle uus ajakiri, ta tahab Eesti laulu- ja mängu edendada. Ta tahab meie rahva südameid soojendada ja osavõtjatele siin-seal mõne lõbusa silmapilgu valmistada. Tulge siis juurde, kallid suguvennad ja õed, kes laulu- ja mängu armastate. Kallis ilus helisev laul ja mäng peab siin lehe läbi südant liigutama. Lõbusad kirjeldused, õpetused, juttude teatused peavad laulu ja mängu nii kui ka nende sünnitajaid loojaid tunduma õpetama. Tulge juurde, sest see on armas. Ei siin ole mingit viha ega pahandust. Siin on üksnes armastus, lõbudus, häädus, kenaadis. Nagu juba ette loetud kirjatüki stiilist paistab, ei ole see mitte võetud meie kaasaegsest muusikaajakirjast. Niisuguste sõnadega astus lugejate Karl August Hermanni toimetatud laulu ja mängu leht kuukiri Eesti muusika edendamiseks. Lehitasime tänases muusikalises tunnis vana ajakirja koltunud lehti ja vaatame, mil kombel see muusika edendamine täis ja kuidas avanumbris antud lubadused teoks tehti. Selle juures palume kuulajal lahkesti arvesse võtta pikka aega, mis nende lehekülgede trükkimisest on möödunud ja haridustasemevahet, mis lahutab meie praegust kuulajat tolleaegsest lugejaskonnast. Ja kui need kirjatükid neid naerma ajavad, siis on see heatahtlik naer nagu lapsepõlvetempude meelutamisel. Kõigepealt tutvustatakse lugejale lühidalt teiste maade ja rahvaste muusikat. Laulu- ja mängu poolest on teistes haritud maades palju elu ja tegevust. Itaalia, saksa ja prantsuse maa on muusika poolest kõigist teistest maailma maadest ees. Itaalia laul ja mäng on täis südant sulatavad ilukõla elavust ja lõbu ilma suure vaimulise sügavuseta. Saksa laul ja mäng on sügavamõtteline, vägev ja raske ning liigutav aga tal puudub elavust ja omajagu ilukõla ning lõbu. Prantsuse maa laul ja mäng on täis kuumust ning elustuse, lõbustuse ja vaimustuse tuld, mis hinge varsti põlema ja ilutsema paneb. Aga ilukõla ja sügavuse poolest on vähe puudulik. Kuulsaid toonide meistrid on itaalia, saksa ja prantsuse maa alt välja tulnud. Siis tuleb Venemaa, kus ka palju muusika eest hoolt kantakse. Vene muusika on rahvuseline ja isemoodi täis tundumust, haledust ja kurba meelt. Mõnikord aga ka väga võimu ja elustust. Kuna ilukõla ja sütitust nii palju ei ole. Umbes samas laadis jätkub loetelu veel üpris pikalt, et lõpuks jõuda pädeva kokkuvõtteni. Olgu üks inimene, mis rahva liige tahes, ei ta või külmaks jääda, kui helisev armas laulu või mänguhääl kõrvu kõlab. Üksnes nurja läinud ja kõvaks jäänud kurjategija süda ei liigu ega tunne rõõmu muusikat kuuldes. Paneme edaspidistes lehtedes neid mehi ja naisi tähele kes eneste suure usinusega kõrgete andide läbi on laulu- ja mängu uute tükkidega rikastanud ja igavese aupärgasid selles kunstis osaks saanud. Seda lubadust peetaksehoolega ja pea igas numbris ilmub mõne kuulsuse elulugu. Aga et üks jutt ilma näiteta üsna tühi on, siis loeme ühe tdi. Küll räägitakse paga niinist, et tema mäng inimesed üsna meelest ära teinud. Aga praegusel ajal käib üks teine imeline mees mööda maailma ning paneb oma viiulimänguga kõiki üsna imestuse joovastuses. Ja kui paganiini võiks veel hauast välja tulla, ei tea, kas ta palju paremini suudaks mängida kui see nüüdse aja mees, kelle nimi on paablodessarassaate. Säärast saate on sündinud Hispaania maamees. Tema täieline nimi on paablummartimmelit tundes särassaad innovaskes. Hispaania maa õige vana rüütlisugu. On sündinud aastal 1844, uue kalendri järgi 10. märtsil. Tema kodupaik oli lahkel armsal Hispaania maal Pamploona linnas. Ära rääkimata. Vara ärkas himu väikese Pablo sees viiulit mängida. Juba, kui viieaastane oli, võttis ta viiuli kätte ja püüdis toonesid sünnitada. See läks talle ka korda. Hispaania rahvalaulud, mis poisike oli kuulnud ja meeles pidanud, mängis ta viiulil varsti järele. See ajas ka vanemaid tema mängimise eest hoolt kandma. Edenemine viiuli mängimise ees oli nii suur, et keegi seda ei oleks oodanud. Taastussäraga otsas rahva ette ja pani kõik täis ära, rääkimata. Imestust ja vaimustust, kuulajad vaatasime üksteise otsa, nagu ei usuks nad oma silmi ja kõrvu, mille nähes ja kuuldes seitsmeaastane poisike täitsa suure kunstniku osavusega viiulit mängis ja sellelt pildilt helisid välja meelitas nagu seda iganes vaevalt enne kuuldud. Kiituse plaksutamine ei leidnud äärtega piiri. Juba käis väikese Pablo nimi üle Hispaania Isamaa ka tolleaegsel Hispaania kuningannal Isabella all oli himu imelast kuulda saada. Ta laskis teda tulla ja enese ees mängida. Täis imestust ja rõõmu, võttis kuninga proua väikese 10 aastase poisikese oma sülle ja andis talle suud. Ta kinkis talle tubli ja vana viiuli, mis kuulsa meistri amaati töö on. See oli ka tõesti väga ilus. Aastal 1856 kuni 1859 astus saras saate Pariisi konservatooriumi sisse kust tubli meister Alar temale veel täiemate õpetust andis. Oli muusikaülikool läbi. Siis läks Pablode säärast saatekäik väga korda. Ta läks isamaale Hispaaniasse tagasi, kus ta kõige suuremat vaimustust äratas. Aastal 1876 mängis paablode Sarassaatega Saksamaal sakslasi kõige suuremas vaimustuses äratades. Ta toon on armas ja puhas. Mitte kõige vähemat viga ei või kuulda. Välgukiirusel kargavad sõrmed ühelt keelelt teise. Paablottes ärassaate peetakse Hispaania ehteks. Tema on veel praegu täies mehe eas. Kui lugeja sul juhtub õnneks olema tema kontserti minna, siis alles saad kuulda, mis viiulimäng õieti tähendab. Õpetlikud tükid. Niisugust pealkirja kohta me iga aasta käigus sisukorras. Selle alla mahub lühike muusika, ajalugu, mänguriistade ja uute noodiraamatute tutvustamine, õpetused, kuidas komponeerida ja laulda ning palju muudki. Aga kuda komponeeritakse? Nõnda küsib mõnigi laulu ja mänguarmastaja, sest ta tahaks ka ise mõnda laulu ehk mängutüki sünnitada. Ja seep see on, selle küsimuse peale ei ole võimalik lühedalt vastata. Nii palju võime ütelda, nagu kirja ehk raamatu kirjutajale sõnad mõttesse tulevad. Niisama tulevad lauluviisi tegijale toonid eht hääled desse ja ta kirjutab nadi üles. Nootide kirjutamiseks on aga veel enam õppimist vaja kui sõnade kirjutamiseks. Meie tahame seda õpetust edaspidistes lehtedes nõnda püüda anda, et igaüks, kellel muusikaannet on, sellest aru saab. Pärast seda, kui on selgeks tehtud, missugused noodid ja toonid üleüldse olemas on millised vahed neil on, kus neid klaveri peal leida ja kuidas üles märkida võib juba asjal sarvist kinni võtta. Viisi loomine sünnib selle läbi, et häälte looja seon komponist oma pääst, ühe koguni uue hääleviisi meloodiakast, sõnade, teksti, laulmise või ka pillide instrumentide mängimise tarvis välja mõtleb. See viis ei tohib muidugi ühe teise sarnane olla, mis teised meistrid enne on loonud. Et viisi loojal kõigest seitse tooni ja viis poolt tooni tarvitada on, siis peab ta muidugi osaleja kõrge andeline inimene olema, et ta neist helidest ikka oskab uusi armsaid hääli välja leida. Õpetus, kuda komponeeritakse, käib läbi paljude aastakäikude. Kui palju selle varal aga kompuniste sündis, seda ei ole kahjuks teada. Tänases saates me kindlasti seda kunsti kellelegi kätte õpetada ei jõua. Sõnumid mujalt muusikaelust tutvustavad lugejatele üsna nappide ridadega maailma muusikasündmusi uusi teoseid, heliloojaid ja interpreet. Siin on kuus nii hästi tänapäevaste arvustuste kui ka muusikakroonika eelkäijad. Kuulus Rootsi laululind proua Nilsson käib kas aastas korra või harvemini kodumaad vaatamas. Mihklikuul oli ta jälle Stockholmis ja laulis, nagu see tema viis ühelt Balkanilt rahvale ilma hinnata. Mõned laulud ette. Inimesi oli nii kui murdu kokku tulnud ja tungimine läinud ära minnes nii suureks, et 18 inimest surma saanud. Hirmus õnnetus. Anton Rubensteini, kelle pildi ja eluloo meie oleme alles selles aastakäigus lugejatele ette pannud, on vaheajal Peterburi konservatooriumi direktori ametijänese pääle võtnud. Selle üle on päälinnas väga hea meel, sest Robin Stein on terves maailmas praegu kõige esimene muusikumeister. Keegi teine mees mujal maadel ei tohi end tema kõrva seada. Tema ise on ka konservatooriumi asutaja, isa ja esimene direktor olnud. Vaheajal oli ta ameti maha pannud, aga on oma lapse juhatuse jälle enese kätte võtnud. Seniajani oli konservatooriumi direktor ta Võõdov, kes aga korraga olla ära läinud ja muusika suure kooli, kus see ja teine jätnud. Saksa leht Herald kirjutab, et ta Võõdov liig tihti ja enam kui vaja oma ilusate õpilaste silmi vaadanud. Itaalia maal Rowidlo linnas on ühel advokaadil nimega doktor Baldwini väga ilus tenorihääl. Ta laskis seda harida ja võttise õpetust kuni võistiaatris ette laulda. Naljakas olnud aga tema kuulajaid vaadata. Kõik kurjategijad, kelle eest oli kohtus seisnud, olivad teda kuulama tulnud ja kui ta just kõrget see heli laulnud, antud talle suur aupärg käte allkirjaga. Ühe vangist vabastatud mehe poolt. Laulja advokaat on juba pakkumise saanud mitmesse linna laulma tulla. Inglased püüavad ka oma laulusid ja oopereid luua. Selle tarvis on tänavu Londonis ettevalmistusi olnud. Inglaste muusik ei ole seni suur asi. Leon Liim prantsuse komponist Pariisis on viimasel ajal ilusaid lauleldused loonud. Teodor rihmann, kuulus baritonilaulja on ühe vene preiliga paari heitnud. Õrn sugu austas teda väga. Kahju, sest kõigest üksainus võis ta omaks saada. Ameerika on Kuulutus, tema igaüks, kes midagi ette võtab, kuulutab seda teistele. Kirikuõpetajad kuulutavad oma jutlusi ja kiidavad, et ilus jutlus, soe kirik, haritud kuuljad ja mitu teist lõbusat asja neil kirikus olla. Aga New Yorgis üks teatri direktor kuulutas ajalehtedes, et ta 3000 kassi tahab teatrimajas osta. Määratud päeval tuli ka teatrimajas ligi 3000 naist ja tüdrukut kokku, igaühel, kask kaenlas. Teatri direktor maksis hinna neljajalgsete eest õigesti välja ja ostis enam kui 2000 kassi ära. Mis ta nendega tegi? Ta sidus igale kassile kuulutuse lehe selga ja laskis siis kassikarja linna iga ilmakaare poole lahti. Nagu tuule tuhin, vuhises ehmatanud neljajalgsete hulk ja kuulutas imestanud linna elanikudele, et täna ja edaspidi kõige ilusam ooper seal ja seal kuulda ja näha olla. Ajalehtedes kuulutas veel pealegi pange kasside kuulutust hoolega tähele. See mõjus. Teater tuli seekord edes pidi puupüsti rahvast täis. Franco Fadcio, Itaalia suur helisünnitaja kapellmeister, kes oma isamaal Richard Wagneri ooperis püüdis armsakse kuuldavaks teha, olla Maylandis nõrgameelseks jäänud. Pariisi ajaleht minesta veel teatab, et Wagneri muusik Fatsioni kaugele viinud, sest mees liig ükspoolselt seda edendanud. Ladislas Mirs Vinski, maailma kõige suurem tenori laulja laulis jõuluajal 1890. Tartus ja Tallinnas kontsertidel. Tema laul on küll nii ilus ja vägev, tema hääl, nii armas, kõlav mõjus, et asjad oleks teda siin katsuda, kirjeldada. Seda peab igaüks ise kuulma, nagu selle lehe toimetaja seda tegi. Mirzo Vinski hääl on nii haritud, et ta justkui naisterahvas, kõige ilusamad keerutused ja drillerid välja viristad. Kuna muidu mehe jämedam häälseks ei paindu. Tema on meeste sugu, lauljate kroon. Eduard Strauss valsist Rausside poeg käib oma isa ja vanaisa jälgedes ja mängib oma mängukooriga lustiliste tantsude abil ameeriklaste pääl sõgedaks. Tänaseks paneme laulu ja mängulehe kõike kinni aga eks sealt veel ühte. Kui teist huvitavat ja õpetlikku võid leida, siis ütleme Karl August Hermanni sõnadega. Järg jääb tulema.