On aeg juvaksel tuledega mind teele saadab ärasõit. Ja kogu elu enne seda on äkki väga kaugel, kõik. Küll poolt maailma olen näinud ja alatasa olnud teel ja ajaga üht sammu käinud. Ent seda teed ei tunne veel. Ja kuigi seda ammu juba just oma teeks Mabidasi nii on ka mõnel raamatuga teos huvitama, hakkas sind, kuid ikka teiseks korraks seda muud murred jätma sundisid. Et rahulikult süveneda, on vaja, vabu tundisid. Nüüd viimaks lahti löön ma teose ja säherdusel ajal justkui uute sündmustega seoses, maailm on taas täis ärevust. Ma sõidan kaasas väike maja, mis kõikidel on kaasas teed ja oma võimsa mühinaga on lai maa, ilmus seina taga just nagu ahtri tagaveed. Taminud peatsi kohal vingub ja rabistab murruutudes. See varajase tormi hingustub, vaata ilmamuutusest täis umbset ärevust on raju täis aimust hädast, mis on eelja oma aega ootab v? Sa seda selgemini tajud just siin just itta viival tees. Ma sõidan, kui on tahtmist, maga. Ent uni minust kaugel on täistulesid veel akna taga on väljas Moskva ümbruskond. Veel vaikselt Leesi Taimalda veel Moskvast lahkudes on lein veel kaugel. Ees on Volga kaldad ja kaugused, mis teispool neid teel mööda pikka liipristret, P lai Volga, selle tagamaad ja seisu raalieelsed stepid. Siis järgneb nendele uraal maa, mille terasest on taotud ka magistraal mu jalge all uraali taga, uus on laotus, uraali tagune ja tal uus kaugus taga, kaugemal. Siis paikal on. Seejärel aga on pärastpoole päeva teed maad teispool paikalid, kus taga on jälle uued maad ja veed. Neid omakorda asendavad ühtsoodu, uued, uued maad, veel karmimad, veel avaramad need, kuhu esmakordselt saad. On avarused avaramad rong töötab oma tuttamist teist päeva juba maal, kus tavaks on ütelda meils siberis. Jah, siiber mitte terendama sees kuskil, kuhu Piiport tee vaid käega katsuda, on see mu ümber igal pool siinsamas. Nii kujuraalide suraal siis volga alad, laialdased ja Moskva ümbruskonna kased ja kõik need paigad meie maal, mis uutele on andnud aset. Ja minu mõõtegi on teel ja rahu minule ei anna. Ühtaegu läbimatu eelminud kahte kaugusesse kannab tee ääres üksikheinasaad ja kaev ja raudtee vahihoone. Kaks kaugust algusel, neist saab üks ette, teine tahapoole. Kui olete pikal reisil vahel just nagu ühiskorter, on siis vaakum peagi omavahel on tuttav kogu sõitjaskond rongi suvitama ei kanna Moskvast välja, neid Euroopast Siberisse läheb noorpaari tee nüüd uusimaid uut kaugust enda ümber, nähes kaasreisijaid nad tuge said siin eemale eilsest eluringis. Nad taipasid nüüd nad on mees ja naine väljas, koolipingist, nüüd elu koos, neid ootab ees nõuanded, küsimusterahe ja elav jutt on pea kihus ja peagi ümber nende kahe kõik vaguni aktiivunud kuus. Neist hoovas uue aja hingus. Neid nähes tundis igameelsed viriseda, nina vingus on piinlik nende noorte ees võid osta nutulaulu hädist. Kui vilets veel on siin või seal eeskuju võttes mõnest tädist, kes kogu praegust aega on head ja pooleli põdema halal ja eluisu viib see toon, kui kehv on varustuse alal, kui halb on sealne kliimatsoon. Ent olles eluvoolust eemal, meid vaevas kõneainet kriis. Ja oma panust andma viis teisel tavalisel teemal, et paradiis on iga maa kuus armastatud olendiga. Ka pärapõrgus pole viga. Kuid naljalt siis, kui hakkab igav, salase altar. Pattile isa. Jah, kõik ei pääse aspirandiks hea elu otsa, see on klaar. Kuid võiks ju näiteks Tuula kandis, kust Moskvasse on tundi paar. Nii mõnigi kesitamatkas onu vaimus hoopis lähemal. Üks linna ehitapkam tšatkas, kuid maja Moskva külje all ja teine taob küll vastu rinda don Schiberile truu kuid Moskvas elamise pinda ei anna käest küljeluu. Nii jutleks õrnemale suuri, meil nagu mingi salasund naisringi tõmbab Moskva poole. Nad ainult sellest näevad und, see jälgib neid, kui mingi vanne on Moskva mõttes pidevalt kui unistus, kui ülesanne, kui kõigi pingutuste palk? Ei tea, kust küll tuleb seal nähe. Siin Moskva süü on ainult see, et ühest Moskvast liiga vähe on, kõigi jaoks ka siis, kui teed kolm korda suuremaks, kõik sinna ju siiski mahtuda ei saa. Kas noorusel ei tuleks minna ja kaasas kandes kallist linnase viia üle kogu maa? Et kiiremini uusi aegu näeks põlismets ja stepitsoon? Truu sõber, noorus? Kas just praegu see pole sinu missioon? Jah, on Sulonseks soov, on õigus ja on ka vastav häälte arv. Suurt tööd võib teha igas lõigus. Meil noorte tulipeade bar ei hällist saadik selleks sulle ju hool ja hellus osaks saanud. Et halvaks peaksid ellu tulles Me kõigi heldete emamaad mille aardeid tulvil täis on sooned maad, mille karskel kamaral nii harvad veel on, elu, kuuned ja harva veel käib inimjalg. Su ees on kutsuv kaugus valla. Sa tead, need maad, need jõed ja mäed on antud sinu hoole alla. Sa tead nüüd külge panna, käed on sinu kord, on sinu esikõik see, mis laiub pilgu ees. Leib, valgus, soojus, õhk ja vesi. Kõik see, mis elu kauniks teeb. Mu nõudlik lugeja, pea meeles, et kõigest õigus värsireal on jutustada oma keeles, mis sest, et noorpaar tundeid seal ei väljendanud sõnadega ma nende tuumavälja tõin. Nüüd teiste jutus, ent segaska noormees, tõstes käe, kas võim, Tauri vanem Vapras baaris ja naised peaga poiss üks neid, kes iial raskes seminaris ei otsi kergeid kõrvalteid? Ei ise, lausus noormees vaikselt. Me valisime uudismaa. Tean küll, et raske on, kuid paikselt ka häbi on. Meni ei saa. Kui tihti mõnelgi, et kuula ja imesta, on sõnad suus. Ent valib siiski sama tuula, kus onu tal on, mingi tuus? Ei taha, silmakirjatseja justkui ei paelux Moskva neid, et järsku maha jätta, teda ei ole hale meel, ei mul kahjunda tulesärast, see kaugusest veel kaunim näib. Kas aga Moskva ilu pärast ma peaksin käima longuspäi ja kandma nahahoidja nime? Ei, selleni mind küll ei viis. Me omal soovil saabusime, eks ole, naine on ju nii. Ja minu kõrvalt pingist vaatas noormehe otsa silmapaar ja sõnatult neid sõnu jaatas see vaade, särav, soe ja klaar. Ja oma armsailt huulilt poetas noor naine, pooleldi veel laps tõve mis paari rännul toetas seal Moskva un kus meiega üks jõu õlgu kehitas ta veidi. Mis seal veel pikka rääkimist. Ja kõik, kes seda kuulsid, leidsid, et täpsemalt ei ütleks vist. Las elu oma karmi vaega neid sõnu üle mõõta vees. Kui uues kodus katseaega noor armastus kord läbi teeb. Hea algus, on see õnneliku kooselu kindel garantii? See kauge kant meil ees veel seisis maailma teises otsas näis küll moskva meist, kuid siiski reisil ta kogu aja kaasas käis. See moskva kaugust kaheks jagas ja aina tormasterast eelis, kuid lahutava seina taga kõik mäed ja taiga toolid veel. Las väljas tuulte vihin kosta, kuid sees on soe ja tubane. Kõik, mis on sees, see on veel moskva nii omane ja hubane maa ühest äärest teise kandis veel Moskva iga reisimeest ja õdusus ning sooja endis ja kaitses halva ilma eest. Ja seal, kus vedur vaevast puhkas ja peatus akna panoraam. Seal Moskva õhku vastu uhkes kord pisi linn, kord raudteejaam või pump, kultuur, iidne tunnus või kiosk remondiks, sule. Kõik näis nitud tav kaugelt Kunnus, kui Moskva meeldetuletus. Nii moskva muutkui tõttab, aga sind hetke levib vastu tagus, aeg on öelda jumalaga ja rongist välja astuda. Sa järsku satud Siberisse, Sudeesin pärale on viinud sea ennast võõras kolkas sisse. See sinu aadress on nüüd siin. Sa hakkad elama ja loomasiin on see paik, mis kutsus sind ta põuest aardeid välja tooma. Siis jumalaga, Moskva linn. Minuti veel ootab taigas siis aga juba vile, käid, rong nõksatades liigub paigast. Ehk kogemata maha, jäid siis lippa ruttu. Varsti enam ei võimalda pikk vahemaa. Ah ei, kõik on korras, kena, siis ela õnnelikuks saa. Ja kui noorpaaril tuli, minek neid kogu vagun saatis seal üksmeelselt neile soovisime eelseisvaks eluks kõike head. Just nagu oleks privileegi me neile saanud mingil moel. Just nagu oleks selle dieedi paar valinud nimme meie toel. Just nagu oleks meie veene neid viinud võitlema uudismaid just nagu oleks meie teene, et noored üldse kokku said. Ja kaudki inimeste seas. Menoori jälgisime, nähes neis nagu endid noores eas. Kui meilgi oli pilet taskus kord karmil kaunil ajal siis kui uue elurõõmus raskus meid kaugust vallutama viis. Eeskaugus on veel ikka sama. Kuid aastad. Jah, lugeja, pean tunnistama, meil kõigil oli kadeni. Nii nagu eile veel ohtralt astub neilt Sudeile, kel hing on rõõmsalt elevil küll sama vees, kuid siiski teine on kaugus elu kõik maalil. Oh, kange rahvas, Siberlased, kes küll kõik siin on võtnud aset väärt poisid, tublimaid ei tea, tööd murda, nendega on hea, on seltsimehed, haruldased, kui kaasa löövad, alt ei vea. Ent Siberlasteks nimetavad ja kuigi erinev on laad näol õige keelepruuk ja tavad. Kuid eksimatult aru saad, sai lumest aasta ringi tõmmust. Et siiski kõik on ühest Lõmmust ka kõrvetava suvekuul neil nahal suvepruuni all veel on teine pruunamis saadud talvel, kui pargib pakane ja tuur. Ei, nõnda lihtsalt üles loegi neid kõiki rahvaid, kelle poegi on koos siin ammu kodunenud. Ehk kallist kodust mitut moodi küll siiakanti reisiti, üks kroonu küüdis siia toodi, ent teine saabus teisiti. Kuid kõikon karmis koolis käinud, ööd rassinud ja päevinäinud vasktorudest läbi käinud ja tundma pind kodumaad, kateis, pool laia angaraad. Ja nüüd on, märkad imeks, pannes kõik vahed muutunud tühiseks. Neid kõiki ühisülesanne on liitnud perrex ühiseks. Üks õhine, igaüht nüüd läidab ta lihtsat poja kohust. Täidab, on õpetanud elukool, et au on au ja raha, raha kuid samuti ei ole paha, kui siinse oskused ja hoole jäta kuskil meestest maha. Sest kes siis kiidelda ei taha, vaat kus on poisid meie pool. Murrahvas, minul on püha seal rahu, kus see hoogia ind Se vabadusest, mis üha ja alati on saatnud sind, et käsi rüppe sai, pane, ükskõik kui must on hädatöö, siin täidab õhin, haruldane, kui teed, siis tee, kui lööd, siis löö. Laul olgu laul, töö olgu töö, hea, lõke igavesti põle. Kuid seda lõõma täis on põu. Ei ükski päev nai liiga üle, ei ükski vaev käia üle jõu. Suudeedov rahvas kaasa tehes veel, olgu EL mis tahes käänd, sudoel maika sirgeks jäänud, mu kilp ja sov, mu elu ehe, mu kõigi laulude refrään. Ma väidan siiski liiklusmoodus ei loe, kas rong või reisikepp. Sa kõike, mis on tööle soodus, võid tarvitada värsisepp on liiklusviise iga sort. Muuseas, kaavio transportima halvaks sugugi ei pea. Sel suvel tuli kähku minna Mulangeraale, kuna taas kõik pilgud olid pöördud sinna töös valmis järjekordne taas ja vastukellaaja kulgu. Mind angaraale Viisnumatk. Kabiilmud aga õhtul sulgus, kuid koidu eel all paistis Bradsk. Ja nõnda kui kutski sillal, nüüd kaldakaljul vahtisin ma jõuda rahva kirjus, killas, mis sumisedes piiras mind tähtajast varem. Teatavasti me ehituste uudismaal seal juulipäeval käiku lasti uus töölõik alamangara maal, mis vaid kuulu järgi. Ta võiks pealiskaudseks jääda retk, kui linnulennul üle ruttad ja all on maa kui maa makett. Maasun jälle vagunisse ja oma aknal kupees sean ennast mõnusasti sisse ja jälgin vaateid enda eesmaid, mida enne pole näinud. Taas näitab akna panoraam kuid vanad kaaslased on läinud, neil kõigil oli omajaam. Ja vagungi on hoopis teine. Jah, nagu elus, nii ka teel on neid, kes vanemad kui meie ja neid, kes üsna noored veel. Kui purjetuul rõõm täidab hinge, ei haavarused otsa saa, on ammu möödunud Chitta Habarovsk, uued vaated ringi, kui oleks hoopis teine maa, on igal pool lehtpuude kroonid, mis on siin rohtaed või laas. Mis saavarus, mis rõõmsatoonid, missaljus voogab, väänleb maas ja tulvab rõõmu südamesse. Näen haldjaid orgelaiumas ja salusid, näen vilja keskel. Neid pole käidud reisimas. Kuid saates minu rändu pikkasele heldermaal sel kaunil teel lehtpuude põllumaagi rikka maanurga keskel siiski veel kui etteheide kõlaksid. Ja selles nukraks läheb mees. Nii kõneleb see etteheide, mis rikasta maast viib läbi rong. See pole võõras maa, see meile ju tõeline Kaug-Ida on. Ja sina mööda, et leida seda jaoks vaid ridu kümmekond. Oh sina, Rahva teener, Aulik säära, hellitatud laulik. Just nagu üldse aeg ei kaoks oma elupäevi laastad. Kas ühtki taevalt antud aastate jää sul selle nurga jaoks? Eks kahjudee poeedi aule, kuid ööseni suurundühik sees. Noh, mis sa kostad, kirjamees? Jah, kuid mis paiski vääriks laule. Suur minu võlg on kõigi. Kui palju maist ei korda lehe neid kõiki üles lugeda. Kui suur sa oled, kodumaa? Su jaoks on ühest elust vähe, teist aga kusagilt ei saa. Kas minu südames ei kajanud see etteheide juba siis, kui teekond sõjajärgsel ajal mindi idaradadele riigis? Mul olid meelekohad hallid, kui esmakordselt käisin seal. Kuid ärgu Sullow, minu kallis noor põlvkond, unune Kuiaal maa lähedal või kaugel kuskil, mis määratud on sinu maaks. Et moskvapesa magus uski pead segi ajada isaks. Sahülga au, mis aju, tine kui virvatule vilkumine, paik leia endale ja mine ja laula dast, et sinu laul seoks selle maa ja sinu nime. See oleks alles õige au. Just seda aukord kalliks pidas arseeni õpetatud mees või noor Fadejev, nähes idas uut kuldset kaugust enda ees Poltaava või oreooli kandis just nagu tõotatud maid kord mõnigi ju mõttes kandis neid paiku kaugeid Weeklevaid. Ma nendest mõtlen, kuigi mina neil kaugel aastal polnud see, kes lapseeas või noorukina Odessas valis meretee ja ümberasumise vaevad. Niikaua, kuni rändajal pea kohal olid teised taevad ja teine maa ta jalge all. Ei, mitte loetud teoste najal mu põues hoopis teisel moel. Üks mälestus end sirgu ajab, kui mingid teise mälutoe on võõras kallas, tuul ongi mehe öös lõke, laste nuttu pill. Siit lõputu ja sünge Siberon piss läänes, kusagil näen läänest tulnud rändurina maad äkki teise nurga alt. Ahah, kas see siis oled sina ja südab, eksleb kiiremalt. Tuulajad viled kaljurinnal, kuid kindlus Vaksal vaatab mind. Ma meenutan teist rannalinna dast Lenin rääkis meie linn. Neis ühine on põhiheli, mis sest, et erinev on laad. Üks noorem, teine vanem veli Vladivostok jal Leningrad. Nii ööl kui päeval, suvel, talvel kui vahitormid, tõustes veest meid kaitstes kurja ilma eest. Maa 200 ääres on nad valveks kaks majakat, kaks merre meest. Vladivostok, ma lähen randa veepiiri võimsat näha, saab mul tervitused üle anda, on sulle Vaiknow, tean häid soove riigi lääneservis, toon emakese Moskva poolt ja emakese Volga poolt ja Kauge-Baikali, Cybervilt ja iidsete meister meestesoolt. Uraalis toon ma sulle tervist ja tervitusi angaraalt, mis tormab, kohiseb ja kiire ja Siberilt, mil pole piire ja kogu meie suurelt maalt. D Pole lihtsalt sajad jaamad üksteise järel, pikkaskees meedee, kui lahti löödud raamat siin ruumis ajas, on mu ees. Viisaastakupitseriga on tähistatud kõiki meid, Need vormisid, Me kasvuiga. Me kõigi päid ja südameid. Murrinud nii ruumis kui ka ajas su kaugused kõik mahutab sind ainult sind, muud ma ei vaja ja miski neid ei lahuta. Muliidsed õigused on sulle ja sellest saan ma rinda, jõu ja suhu, sõnad ausad, julged neid tungil täis onustav põu.