Algab meie laupäeva õhtune estraadisaade sügismotiive. Vahtralehelised teed kanarbiku lillat, Nõmmed vihmapilves agarad sügistormid. Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab mühisedes metsadest läbi vilistades ladvus, kohutab tigedalt hirmunud lindusid, pesas, karustab kadaka käharaid, kolletan põõsaid, kriimustab karjamaa konarlist tünkalist pinda, kitkubja katku, veel viimaseid külmetanud lilli, kulla ja möllab ja tantsib ja ulub, kui hunt üle nurme. Tõuseb kui salajast nutu, hiiest ja salust kaevates Kohavad, kuused ja kased ja männid. Võitluses torniga langeb siin raksudes mall. Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuid üle, naeratab õelalt ja kõlistab kannukeseid ülbelt. Kolistab, kändusid mööda ja vilistab ladvus. Raudsete kätega kuningas. Sügiseni. Niisiis Eesti luuletajate ja heliloojate sügist, kui kuidas kujutavad sügist värsis Marie Under, Debora Vaarandi ning Harald Suislepa helitisega Gennadi Badelski, Evald Vain ja heina Jery salu. Toormas. Üksi. Maantetööna. Mis ta suu k? Tarbetu. Oh, seda õnnetut koolilast mis ta kõik loeb oma aabitsast kuldsetest, Napradest, lõikuse kuul kolletanud lehtedest kasepuul. Kõrbede lapsainak küsima peab, kaski ei tunne ja Naproidia, mis on pruunikaspuravik? Kes on kentsakas seenemik. Teisiti kõlab siin sügise laul, teisiti kaetud on sügiselaud. Sügis on mooruspuumarjades nägedest laskuvais karjades valgetes puuvilla pallides suvega sirgunud talledes. Kuulan ja igatsus Äramu viib sinna, kus jahe on rannaliiv. Sinna, kus sügis käib kaasiku all, vaiksed, nii vaiksed sammud Andalt. Sekka ta lehtedest sabistab seeni, vihmakestrabistab sinna. Sinna mu igatsus jäi. Sügise kohinat kuulates käib. Soomaa sees. Ja. Hiljooge see lange, aga see saal Ta soojaga Arusaam viimases. Hääles Ruusmäel Su. Hilju see lange, vaat gaase. Viimases. Eksi. Sajuna kadee päev nurjus. Tee viib mööda põlluäärt. Säärikud on porised, vihma muudkui soriseb. Ei, see ilm pole miskit väärt. Suhu tükib suisa kurjus. Katsun, vaat on. Ahastas saatan. Särg Ki selga, hallitab. Hallitab, kõik hallitab. Tööd on, üraskil on tõugul. Kivi, vares, kibuvitsad, kooliividsid. Vihu, Vernal orasmütsid. Vaata varest. Vares. Poiss on odra Rõugul puhta purjus. Trallita Wyatt rallitab. Koos sügisega avanesid jällegi teatri eesriided, algas uus hooaeg. Hooaja avamõtteid jagab teiega Estonia teatri solist Kalju karask. Kõige tähtsam teatris on inimene näitleja sest ainult siin on võimalused piiramatud. Kirjaniku teose kohta öeldakse, et ta on tihedalt seotud eluga. Näitlejatööd alustades võib sageli kuulda väljendust. Ta lõi väga tõetruu, väga elulise kuju. Nagu iga loov kunstnik, peab ka näitleja tundma, elu peab palju nägema. Peab kõigepealt oskama näha. Kirjanik toob loominguliselt raisult kaasa üleskirjutused, märkused, kunstnik, eskiisid lisandid ja nii edasi. Näitleja muljed, tähelepanekud, tundmused. Mulle meenub tänavu suvel puhkusel olles jutuajamine Adleri lennujaamas ühe grusiinlasest pakkide vastuvõtjaga. Kaaludes minu kohvrit, oli ta väga imestunud. Miks sa midagi siit kaasa ei vii? Tema imestust ei saanud kahtepidi mõista. Kuid küsisin siiski, mida siis puuviljakallis sõber, vastas ta. Siin on puuvili väga odav, aga seal teie juures ta pilgutas mulle palju tähendavalt suurt tumedat silma. Vahutavad mägijõed, päikeseloojang musta mere ääres lõunamaiselt soojad ja pimedad ööd, ahvid Suhumi ahvikasvanduses. Tuu 124 öösel 10000 meetri kõrgusel, kui illuminaatorist oli näha ainult üksainus täht. Dagestani rahvusest autojuht, kes sõi isuäratavat maisipea ja ühe käega roolis masinat, pead pööritavalt kõrgel kitsal mägiteel. Tuledes särav kaadra laevalt vaadatuna. Torm mustal merel. Ja veel palju-palju. Kas ei kaalu see kõik 77 korda enam kui õunte või pirnidega täis tuubitud kohver? Ja jälle on siis teatrisaalis kustub valgus. Algab avamäng, eesriie ja näitleja astub publiku ette, lavale. On tal suvel kogutud muljeid, tähelepanekuid, tundmusi kohe tarvis ei tea. Kuid vajaduse korral on nad olemas. Teatrihooaeg on alanud. Mängukavas on Sparavekkija satiiriline ooper Vahva sõdur šveit kolm lühiballetti sõduri lugu, sümfoonilised tantsud ja ballett-sümfoonia, Verdi ooper, hotello, pise ooper, Karmen, noorte koosseisuga ja Rumbergi operett, kõrbe laul. Hooaja uuslavastus teks Estonia teatris on kolm balletti autorid Jüri Salu, Tamberg ja koha. Aasta lõpul esietendub Ameerika helilooja löövi operett mu imekaunis leedi, mille lavastab Voldemar Panso. Minu esimeseks ülesandeks hooaja algul on Johnson Putšiini ooperis tütarlaps kuldsest läänest. Ooperi lavastab Paul Mägi. Tütarlaps kuldsest läänest, Onooper kullaotsijate elust Californias möödunud sajandil. Johnson on röövlite jõugu juht, kes armub kullaotsijate laagri ainsasse tütarlapsesse. Minnisse. Armastuse nimel loobub ta röövliametist, kuid ta tabatakse. Ja enne võlla tõmbamist palub Johnson edasi anda oma armastatule Minnile. Viimased soovid. Ma laulangi teile selle aaria Putšiini ooperist tütarlaps kuldsest läänest. Nüüd aga sügiskunstniku pilguga. Vestlus Ants Viidalepaateljees Te olete metanud kerglik töömees, vaid ka niisama kirglik rännumees. Kas olete kohanud sügise tulekut ka mujal kui siin meie maarjamaal? Jah, no kõigepealt muidugi see möödunudaastane või möödunudsuvine, lappi sügis. See oli küllaltki niisugune huvitav ja omapärane. Kui nüüd nii hakata meelde tuletama, siis üks nii huvitavamaid minu jaoks võib-olla oli sügis, kui me olime Jakuutias, olen juba mõned head aastad tagasi ja ma mäletan, et me tulime sealt ära just lume eel õieti lume eest, eriti on jäänud mulle meelde lennukisõit taigas kohal. Me sõitsime seal terve päeva väikese lennukiga ja selle tõttu küllaltki madalast sai seda sügise sissemurdmist vaadata ja ma mäletan, et seal oli kuidagi väga-väga pilvine nisukesed, tumedad tumedad lillad pilved vahepeal katsid täiesti. Ja, ja siis, kui kusagil oli mingisugune auk, siis paistsid sealt niisugused värvilised ja kohati isegi väga väga niisuguse eredavärvilised laigud. Värv oli siis muidugi tingitud sellest, mis liige seal tegemist oli. Ja kuna puuliigid on ikka kuidagi nii grupeeritud, siis ei olnud mitte mingisugune niisugune noh täitsa koos seal all, vaid ikkagi küllaltki selgelt, kui olid Gazett, siis oli ikkagi ülekaalus mingisugune kuldkollane, olin seal midagi muud, teised toonid ja nii edasi lõunas matkanud, ma mäletan Kesk-Aasias, ma olin nii nii-öelda sügisel olin kõrbes. Seal oli muidugi pidi ikkagi vaatama kalendrit, et taru, saad seal süsi, liiva, kallaneja äppist ka sügisel liiva kollase liivakollane jääb liivakollaseks, meie päris liivaaladel ei olnud, meie olime niiskusel noh, savi savipinnase peal rohkem. Aga ma mõtlesin just sellega, kui ma ütlesin, et pidin vaatama kalendrid seda, et lihtsalt ei saanud aru, meie oleme harjunud, et neil on sügisel väga külm, aga seal oli kuidagi niivõrd soe, et meil suvel ei ole ka väga tihti nii soe. Ja sellest konid katsuda nii mõelda, et mis sellest meelde jäi sellest kõrbe sügisest siis minule isiklikult jäi meelde. Kuidagi niisugune hell tunne jala päkades ja ja siiamaale on alati niisugune asi, et kui ma näen viinamarju, siis mul tuleb see sügisene kõrbekuumusest pragunenud meelde, eks ole, kui meie oleme harjunud arvama, et sügis on meil kõige veerikkam kõige mahlasema aastaaeg, siis, siis igatahes seal olid kõige kuivem need ja kui ma siis ükskord jõudsin kusagil mäletan ühte oaasi siis keegi kohalik inimene müüs seal viinamarjatalu, suur hunnik viinamarja oli maas ja tal ei olnud veel, ma mäletan nüüd kaalu Vihte, vaid tal olid hunnik kile. Ja siis vaat, oli üks niisugune rusikasuurune Kivivad, see maksis nii palju, oli suurem kivisemaksist. Siis ma leidsin ühe kivi peale Salia, siis ladus mulle niukseid paarikilose hunniku jama. Siin nad enam-vähem ära korraga. Meenut siis tulevad sügis kaugel põhjas ja sügis Kesk-Aasias. Kui kunstnik läheb loodusesse, siis ta muidugi joonistuspaberit kaasas, maalimistarbed kaasas, nii nagu juba varemgi kõnelesime. Aga kas te näiteks metsas ringi uidates seent märkate, kui astute üle? Oleneb seenest, aga üldiselt, kui ikkagi reisikat või puraviku näed, ega siis ei lähe küll ei astu, kui seent nii süüa, siis minule isiklikult manitsevad toorelt soolatud rusikat. Olete kursis sellega, kuidas neid asju tehakse, ei ole neid seal muljet. Niuksed, noored riisikad puhastatakse ära ja lahutakse, no näiteks purki seal kõhud püsti, iga kihi vahel natukene soola ja siis nii mõne kihi takka üks väikene tükk küüslauku. Ja siis niiviisi lahutakse sisse nõu täis ja pannakse väikene raskus peale, tal tuleb siis oma vesing tuletist maksule oma mahtuneb üle. No ja siis seal ta siis sooldub ja hapendub ja nii paari nädala pärast umbselt täiesti väljavõte süüa sooja kartuli, õigemini see oli muidugi üks võimalus seensi üksainus ja aga no on ju teada, et et kui puravikke saab, siis nendega on võimalus ka näiteks väga hästi napsu võtta ja mulle tundub, et kui hea seenekoha peale juhtute, siis vist jääb maalimine selleks korraks katki. No on jäänud küll, kui ikka kuuse riisikol kohta juhtub, nii nagu Hiiumaal seal juhtus, seal kusagil Suku metsas korjasime natukese ajaga seal vihma, 100. terve suure niisukese nõutäie ja Need Me sõime muuseas ära toorelt. Meie panime natukene võid, määrasime talle peale ühele küljele ja teisele küljele natukene soola kuuma panni peale ja nii paar minutit ühte poolt paar minutit teispool täitsa nii kuumad, siis soovitan proovida. Praegu lihtsalt. Septembrikuu seenekuu selle kuu algul korjati kõige suuremad puravikud ja kõige ilusamad riisikad ja see on andnud inspiratsiooni järgmise laulu loomiseks, mida kohe kuulete. Ütleme ette, et see pole tavaline laul kuid kuulake ise. Niisiis septembrikuulaul. Et seal ja ta rohked päevad maha ja uuris kätte See hernekarri ja mees Veel. Veed. Kodutee jäi seal ja ta pilgud pöörati nüüd ma jõutu tooli, see neeemmets. Suur Depaksuku. Seltsing. Leemets, jäisel ja ta päike heitis varjud maas. Seenekorvid, see, need ei saagi neid, ma ei. Ema tuli, asi pole, nõnda, tuli koju jõudes. Värske kartul, seenepraad, hapukurgiga ja veel marinaadis vildikad. Suubistenov viidata, kupatatud kukeseen. Vähe, ennegeen hapukoorega, Kiievi puravik küünla, sibulat ja pipart peale. Valge viinaga on ja. Vaene väga. Näljane. See oli septembrikuu laul esimene taoliste laulude seerias järgmisel kuul kuuleta juba oktoobrikuu laulu ja edasi novembrikuu laulu siis detsembrikuu laulu lühidalt igal kuul esitame ühes laupäevaõhtuses saates vastavat kuud iseloomustava laulu. Nüüd aga jätkame laupäeva õhtut nende seltsis, kes tänavu Eesti suve ei näinud. Oleme kalalaevatee 220 pardal, mis hiljuti saabus tagasi kalt püügireisilt jutustavad mehaanika kaik ja madrus E rich girl. Meie suvi oli siis keset merd Ameerika ranniku ligidale. Lootsime, lootsime, et lähme lõunasse, saame sooja. Aga ilm oli väga paha, seal isegi võib öelda, sest väga tihedalt olid udud. Kui kaugelt lõunast olite, see tuleb umbes võrdne batuumi laiuskraadiga, meil Nõukogude liidus, vesi oli päris soe, kuju sai käidud juuli kuuri täiesti udune, nii et kaks-kolm päeva oli ainult täitsa selged ilmade udud on seal kindlasti sellest, et sinna Sorsassi madalikule tulevad väga paljud hoovused, mis seal kokku põrkavad ja üldse sellel väga tihedalt seal on, seal on soojad hoovused ja ülevalt põhjast tulevad külmad hoovused, külm vesi ja soe õhk kokkupuutes, siis annab väga paksu udu. Näiteks selline juhus oli baas Albatraskis seisis küll seal soojas vees, väga selge ilm oli, aga kui ta hakkas oma lankurt välja võtma ja ühes sellega vesi liikus, tõi üles külma vee ja laev kohe sattus täiesti udu sisse, need kadus silmapiirilt momendiks, mispeale kalade veel tulid traalidesse peale kalade, neil tulid veel traalidesse amaarid, need on vähealised suured vähjad, mille mõne pikkus isegi ulatus poole meetrini. Üks homaar ongi meil praegu siin kajutis, see on lihaaastal nüüd puhtaks tehtud ja vähitopis nii-öelda siis see on mälestuseks toodud kaasa reisilt mälestuseks vähista, erinev, nii palju, et tema vasaksõrg on väga võimas võrreldes parema säraga, seda isegi nii praktilist, võis näha meie vanemmehaanikale saatuse kärisele ulatusse ja see oli ka ikka nii. Seda eriti ei pigistanud, nii, aga ikka verd oli. Kas ta läheb keetes punaseks nagu oleb ja nii kui nii kui harilik vahval punasega alguses keetsem ka ideaalne, kuidas neid teha nõnda et liha paremini välja tuleb? Muidugi tal on vähe liha maik, võib-olla natuke tuimem. Kõige parem liha on, kas sõrgades laka, liha? Halvemini võib võrreldes muidugi sõrgade lihas sõimega. Võib-olla sellepärast oli tuimem tellinud tilli kaasas, võib olla ka sellepärast tilli meil tõesti on. Ja keetsime ka teda mereveega, need, võib-olla ka sellepärast läks halvemaks ja vähe juurde, mis kuuluma peab. Seda meil muidugi ka ei olnud, võib-olla ka sellepärast ta tundus see liha natuke tuim. Kas seamaal, mis siin praegu meie ees on üks suuremaid või on tavaline see on umbes keskmine, eriti sõrad on suuremad ja ikka niisuguse suurema Omaari sõrm, nii võib võrrelda umbes poksikinda suurusega. Nõnda eritise tal see töökäpp veel sattus korra traali, meil kuukala. See on väga haruldane kala. Ta kujutab endast ka umbes võib-olla suurt ovaali traali, sest oli tegu, kuidas teda kätte saada, sest nii-öelda läbimõõt või oli tal yle poole meetri isegi naise tooli kaetud täiesti kareda nahaga. Nagu liivapaber, nii et pärast, kui ta üle poordi aidati siis üks sõber kriimustas täiesti oma käed ära, tõmbas kohe naha ikeni vere piiskadeni katki ja mis värvi ta oli? Taali tume, sihuke pruunikas, tume kindlasti see oleneb ka tema värv, oleneb sellest, mis põhjast elab. Kui liivane põhisest on kindlasti heledam, kui on põhitumeda, mis on kah kindlasti kaladume. Teil on siin käes ka üks huvitav asi, see nagu poolsõõri keeratud saad, mis see on. Pai alumine lõualuu. Väga tihti, eriti just traali väljavõtmise ajal meie poordi äärde tulid suured haid. Meil nüüd küll häda ei teinud. Aga nagu me kuulsime nõupidamistel seal teised laevad rääkisid, et nad tulid ja olid väga jultunud. Isegi tulid hammastega traalik kallale ja kui nad tahtsid sealt kala välja kitkuda, sead kitkusid katki traali ja need tõmbasid välja mehed, isegi tühja traali juba ilma kalata ja katkise traali ohustasid nad meid justkui me ujumas käisime siis harilikult üks mees seisis üleval ja jälgis kas on kuskil näha või ei ole. Kõige suuremad. Kolm tükki. Me püüdsime välja õngega hõng oli muidugi omavalmistatud konks teras vaieri otsas ja kui me selle vete nägime, vette viskasime, siis oli ta varsti otsas, hästi ahne ja hästi ahne ja mis söödaks oli, söödaks oli harilik heeringas, mis tekist sai võetud. Ja ühe niisuguse Hay küljest ongi siis see lõualuu pärit ja ühe sellise hai küljest ongi lõualuu pärit. Ai vist oma tüübilt on sinihai, sest ta oli üleni sinine, väga ilus, värv muidugi. Ja kaetud väga kareda nahaga nahka, seal proovisime ka ära võtta, kuid väga pahasti tuleb see nafta seljast ära. Kui suur oli see hai, see ahi oli umbes kolm meetrit pikk, hambad on hästi teravad nagu asja tellitud saehambad. Ai vahetab oma hambaid nagu uss soomust. Ja põhiliselt tal on kolm rida hambaid järjest vananenud hambad, ta laseb siis omal suust ära ja järjest kasvavad uued. See esimene rida oligi algul nagu pehme soomusaga, nüüd on siis kuivanud kõvaks luuk langemas ja teine rida on siis uued ja siin hakkavad veel ja sinakad veel juba kasvavad järjest uued ja nii et teie võite siis selle vana meremehe jutu järel ütelda, et olete merest õngekaisid püüdnud? Jah, merest sai õngega tõesti püütud. Aga mis oli sellel reisil kõige põnevam sündmus? Kõige põnevamaks just ei tea nii-öelda, aga üks tulemus oli kindlasti see, et kui Ameerika lennuka kannatad katastroofi all ja siis lendur maandus, see on langevarju jätta. Seal me olime ka selles vahetus läheduses ja meie baasi pealt Johannes, varasemalt lastepaat ja päästet ära mees Paat lastist varese pealt alla ja mees viidi varese peale. Pärast muidugi põhiliselt see oli veel niimoodi, sai varestada teada, vares võib-olla isegi oleks näinud, aga lennukeid oli kaks ja teine lennuk siis lendasele, varesed pidevalt juhtis kogu aeg tähelepanu, kuhu mees kukkus. Lendur toodi varese peale, varsti peale seda tuli ka varesepoordi, Ameerika sõjaväekaater. Ja helikoptermees viidi ära siis helikopteriga lasti alla, tal redeleta, ronis redelit, vaata ülesse oma asjad osad unustas maha, siis asjade järgi saadeti veel sõjaväekaater. Kalapüügirajoon on just vastus suuri linnasi, ameerika suuri sadamaid. Jah, ja sellepärast siis kindlasti ka. Tihedad lennuliinid olid just meie pea kohal. Kena oli öösel vaadata neid selge ilmaga. Tas lennukid lendasid päris tihedalt, suured lennukid, tuled paistavad ja kas muidugi mürinat kuulda mürina järgi otsisime neid. Siis veel päeval käisid, seal lendasid lennukid, helikopterid. Lendurid lehvitavad käte isegi teinekord need väga ligidal, see kõik on väga madalalt lendavad. Helikopter lendas nii madalalt, oli näha. Neli kuud olite mere, harjub ära, töö, töö on ju ka nii, et suurt aega ei ole siin igavust tunda, seal vaba aega, visuaalne seal vaatan küll loale ja ka nii võib elada küll. Puhas tormiga oli teie nii-öelda filmifestivalini neli, viis veel võtsime järjest, aga raadio Läänemerest välja jõudes oli juba Tallinn kadunud ja teda ei olnudki kuulda ja tagasi tulles siis saime teda kuulda juba, kui olime Läänemeres sees ega sõitnud juba mitu head tundi. Laupäeva õhtu saadet kuulasime, see oli siis esimene tervitus, see oli esimene, tervitas ja tervitus oli umbes niisugune, et suvi on möödas. Hakkab sügis, et meil ta läks siis nii mõõda, et me ei mänginud. Ja kui me läksime ära, siis kaugelt ei olnud veel rohelist näha, ligidalt juba puude lehed olid nii-öelda hiirekõrvas. Ja kui me tagasi tuleme, on juba nüüd lehed kollakasrohelised selle pika reisi tõttu jäite ilma meie suvest, aga sügis on ilus. Sügis on jah ilus, muidugi kahju on, et jäime ilma paljust värskest õunades, tomatitest, marjadest ja mis neid siis muidugi püüame tasa teha. Kõik, mis jäi tegemata ja selles väga isukalt veel viimaseid sügisõun. Seenele tahaks ka Velmen. Loos on meremees. Siduslauad, mida tuntakse kogu maailma Kozma langevad mehed, kuulete seda kollektre, näri Martine haukuri ende Laimre ja Jelena Velikaanova esituses. Sööbisk. Kuldse idle. Ning Lech teed. Mis on minu? Kõik rõhub see siis, mis seal Siis kas edu? Kuulete improvisatsiooni tuntud sügislaulude teemadel klaveril Peeter Saul. Meie saade jätkub muige saatel. Sigis õhtune külaskäik jutustab Liivaku, Leena. Tänavu ilus sügis, saime põllutöödega maal järje pääle ja nüüd oli jälle haige linna poole tulla. Juudutabilwali Cinzia anti suur õnn säivi endile mustamäele sinna uute elamurajooni kõige mugavustega korterid. Nime kolisime küll sisse juba kiradi märtsikuul, aga minul oliiti vil Soonanud nimel käimata, nüüdsest tuli enne onnil Killike Gamblik ütleb, et näe nad sellest sulle ka ruumi kõndmist, selge see õppi, aga nüüd vastasin kohartina hakanud kohe vudinal jooskma. No mina enne kirjutiga, nii need ma tuled, siis nad kodune olla, aga näe, noorik oligi minul täis maksa lin vastu, kohe. Sõdime siis Lekre rongiga nõmmele ja läksime jalgsi mustamäele. Mina mõtlen, et imelik linn ja nõmme särab kik tuledest. Aga mäest alla ostsime nagu koti mõni karvast kutel kiik kõlbast, joodsan tuule käen, agalampis oli, ütelge seen, märglit, Vöödi pimevõitu ka, telli Tiida siin. Tema vastas selle peale, et jah siis häda ongi, et meil antiini, et oleks meil tänava, sest see oleks meil ka tänavavalgustus. No Lassimises otsekohe nende vastaste majade akende tulede poole ja nime ütlen, et see ongi nende ainuke orientiir ja et bussipeatus ennale midagi jälle bussitulede järgi kätte. No see oli küll õnn, et sa mulle vastu tulid, ei ole siis mina mõtlesin ta pimesi kuskil mõistan minna, siin oleks pidanud taksot võtma ja tema ütles selle peale, et oh Leena tädike sõsa olles vil hullemine kimbuna ollu, taksojuhi möllavad vahest mitu tonni otsimist enne, kuna õige koha ja maja kätte saame jälle läve. Enne ei olnud neil üldse neid majanumbri, jah, tänava võiski nimetusega valguse silti ollu mütellek juuli kuulsus panti nüüd politseimaja otsimise seina pääle ütelda, aga pimesi seda jutti ei näe. Noh, sedasi jõusimegi viimedki Berenegases ilusam kinni varsti maja hütte nägudes nagu säärase isale mitmekesi kõrvuti. Imelikum Bombiltsi siksak maja. Ei ta kuidas seal küll õitsema saki ära tunneb ja kätel järved. Nende elemine on viienda kõrre pääl peris pilve all, üleven minu vanainimese lõõtsutama, enne kui üles saime. Noh, see mees õhtust ja ajasime jutul Kaidasson nännu its tõi siia ja viimete siis teisse kambrisse, sohva pääle, tädi mulle aset ja Panymusi pantis mu sinna magama. Aga näe, võõras kodus mu nii ei tule. Praasite haiga nina, vaata, noorik rabab räti emmeri läheb õige kärmsa sammuga uksest välja. Mõtleb kostant, läheb sellesse vastu, hüüdometagi. Pimetab siseslehe kell just kant, kui ta tagasi tuli. Jälle mingisugusest välja järet ning õige asi ei ole temasse Stahli jalga ja läksin teisse kambris, magasin mees neil seal juhtusi eksas nõu anda või sääs naeranipita. Ja vaat siis tuli välja, et nime käivad sedasi ööse kõrda midagi EPazmann sest kraanist ei tule tilkagi. Noh, see on siis küll hullu kujutimia kemmelko, kas teil siis ka viis tühi lega te panniga detaisa? Oh, mis vannist kõnelda üteldi, olles nõnda palju kepp, ega päevad siis tarvitamisest jätkus. Näits väikene, ei ole, katke aastanegi veel, teda peab sagedasti pesema ja tema rõlvaksija mina kusse sekule Kossi, Eldur sulam, mine kutsuda ära teleloomuku tööle minek ja mingeidki puhkama. Minul seda Vettaiga küll siin valuda ja passi. Nojaa, kallidorid näidki, unts tuli viibangiga, vinnatan trepist üles, ma küsisin selle käest, et kust ta selle sai, deme juhet alla keldrisse. No Lätis hinna, aga seal on juba murduma ja rahvast enne Vetuutmann. Küll noorik, sund mõõdmingu, mina magama küll tema esiaga temas läheb, enne kui kaitsvangeret käin, oli loomukuley küll juba sedasi ahetama, väljan, aga, aga mis sellest lesi olidki, käin üleval, siis ma ütlen talle, et ära muretse, kededi madu sulle puu või kaal hoogu, kuidas ma neid kirja keelen kutsuva? Minul kodus seisame meil pumbaga just usheen ta, mis ma nendega elanudki, Maduna sulle ja zürii kandmine alt keldrist viienda kõrre peale üles, see tapab ju käe läbi. Kas sul siis nõnda palju küll mugavused VII hõlbetega trepist üles minna? Ja sellena kiirega torni latrama tuuga? Sinule? Meil on kolhoosin ammu elekter, seenlaut ja ussi valge kui päev, aga sinul kulub ta praegu küll häda perest ära. Ei vaata vainu bana tuulesellid esitab Samuel Saulus fleedil estraadiorkestri saatel. Saabuva sügisega on elavnenud muuseas ka ratsionaliseerimise-alane tegevus, sellepärast siis kaks laupäeva õhtust ratsionaliseerimisettepanekut automaat pakkimispaberi saamiseks ja automaathobuste rahustamiseks. Palun, meestel oli üks automaatikaalane ratsionaliseerimisettepanek. Muudega ei tulgegi konkreetsemalt otsekohe, eks lumi. Kõige mõttetum noorses. Mis seal siis teie arvates olnud? Võtate taskust paberi, Scotti, te olete minu näos lõtk, kuligadust või siis seal paberirats ehk paberikottide lõhkamis, automaat pakkimispaberi saamiseks ja, ja nii selge. Näidake resultaat siia. Kuidas see protsess teil kulges? Nii, võtate uue, terve paberikoti ja poolte õhku täis? No seal jõe nagu teate, on tehtud seda noa abil. Mina tarvitan koti lõhkamiseks suruõhku ja nagu nägite, protsessor, Bleumaatiline. Edasi edasi järgneb saadud uue aine, see tähendab paberi tarbimine ehk rakendamine kaubanduses. A- ja tulen kauplusse, ostan näiteks vorsti ja siis võtan koti ja nii, nii võtan koti pooltäis. Tahaksin vastu, see tähendab vorstirõnga saadud pakkimispaberi siis väga lihtne. Siis ostan näiteks leivapätsi. Seda samuti vaja pakkida. Võtan teise paberikoti puhul täis. Löök ja siis rebi saadud pakkimispaberi küljest väikese riba. Pange tähele just väikese riba, sest leiba pakitakse ikka pabeririba, siis selge, selge. Ülejäänud paberi viskan lihtsalt ära. Nii ongi kõik lihtne, kiire, eks. Ja ma saan aru, see ettepanek pakkimispaberi saamiseks on täiesti uudne ja otstarbekohane, kuna pakkimispaberiga on veel mõningaid raskusi. Aga. Selles asjas on üks aga, mis aga kõik oli selge. Te kasutate reumaatilisi protsessid tekitamiseks isiklikku hingeõhku. Kuid kaubandusvõrgus ei sobi miksis. Sest see on ebaesteetiline, see tähendab ebahügieeniline, see tähendab ebasolitaarne. Aga ma saan aru, ma saan aru. Kuid siin on vaja veel töötada rohkem loovat vaimu, noormees. Põllumees arad põld kasvada. Ma olen kolhoosi maa valgusse sooveteik rõõmustav kas teile hobuserautamise automaat, Ivan, olemas? Mitme jala jooksed, ela kõikide jalgade jaoks ja seda saab kasutada igal sessioonil ja agrotehnilisel perioodil väga huvitav pere hobune komistab neljal jalal, inimene, àra, kaera ja muidugi muidugi. Tehniline dokumentatsioon on olemas selle ettepaneku kohta. See on mul peas. Lind muneb nokast. Kas te teate, kuidas seda siiani tehti? Ei tea, eak. Hobuseraud tamiseks haarati kasse, hobuse esimene või tagumine jalge kaenlasse ja haamri vahendusel kinnitati raudnaeltega hobuse jala külge. Nii selle tarbeks läks tarvis õige mitu meest. Loomal ikka looma jõud. Ja minuga jalats ei tarvita ühtegi inimest. Kuidas te siis seda teete? Pakub huvid automaatselt. Sest see on automaatikale väga iseloomulik nähtus öösel. Kus näed viga laita, seal tule ja aita, eks. Minu kabjaratsi põhimõte seisneb selles, et asetan Mäeladerauakujuliselt maha ja hobune laotab ennast peale astumise. Aga tööl kasutad ikkagi inimtööjõudu? Noh, keegi peab ju hobuse ajama naelte peale, ta läheb ise nii-öelda iseteenindamise korras. Kuidas? Oma silm on kuningas. Ja nendes kolhoosides kus ei ole kaeru tuleb osta poest päts leiba, müüa se naelaga hobuse silmade kõrgusele seina külge pöörata pea vastavas suunas. Soovitav vastutuult ja edasi läheb kõik automaatselt. Vabandage mind pakub huvi, aga ikkagi ei saa aru, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Real oletage oletagetse kirjapress. Ja liigun leivatüki suunas neljakäpukile rautamise eesmärgil ja vaat-vaat niimoodi kuidagi midagi, midagi, kõik on selge, aga te unustasite naelad? Mis naerad, need, millega rõhutatakse. Seltsimees sekretär, palun ulatage mulle karp klotkadega. Maalset tõlk Motkad pool sõõris põrandale ja teravikud ülespoole. Kas lõige teravikud ülespoole täiesti õige? Tähendab, et hakkate siit minema ja liigute siis naelte või Klokkade suunas astute need kätte või jalga. Kuidas see nüüd oligi? Ja ikkagi ikkagi ei saa tõde. Hobuste maja, hobust. Sõidame koha peale kolhoosi. See sobib hästi ka minu tööstiiliga. Kas te tõesti ei teadnud, et teie kolhoosis ei ole ühtegi hobust? On ainult traktorid, aga kust ma pidin seda teadma? Õnnetus ei hüüa tulles. Olete sellest kolhoosist soovettenik elamisest? Ma olen põline linnamees, teate, korteri kitsikus on väga suurmahlaga. Tähendab, te töötate maal, kolhoosis ja elatise linnas, küllap vist oma tuba oma luba. Selline tööstiil tuleb karmilt hukka mõista. Kuigi ma pean sealjuures mainima, et selles ei puudu ka positiivne protsent linna ja maa vaheliste suhete arendamisel all. Kuidas siis jääb selle ettepanekuga kabja rätsiga? Tulge teine kord ja kindluse mõttes koos hobusega. Kuningriik hobuse eest. Külva ainult oma seemnega. Järgmine palun. Oleneb, mida te lõbusel mõtlete, midagi niisugust, mille abil võiks laulda või kus lauldakse viiele sääst tantsida turnite, seda asja iga päev selle muusikaga, interist, mõtet, operetimuusikat ja kui seal ja no seda on sedasama vangid, millist palas soovite esinandile müügil olevat operettide nimekiri, põld. See Tseeveeveer. Läks veel midagi välismaa eest ei ole hetkel mõtet infot. Muusikat, operetimuusika, no kasvõi peaasi, et on kyll, soovite kuulata? Kindlasti palun valisite siit midagi. Missuguste Siitule soovitab? Ja teised Lehari krahv Luxemburg ohvenbagi Ilus Helena selleri linnukaupleja Lehari lõbus, lihtsalt mängi mulle seda, kuidas lõbus lesk, lõbus ja Lehari operett, palun. Palun, pange see plaat. See tundub mulle nagunii liiga aeglane, tundub midagi kiiremat operetimuusikast, on küll. No kasvõi operetimuusikast, palun sinod selleri operett, linnukaupleja, vast sobitalise lugu. Ja nagu ma aru saan, soovite välislaisk operetimuusikat just ja kui võimalik, siis aeglasemalt kui see, mis siin tähendab. Siin on midagi ikka vaja teel. Arvuti, nii et te ju soovisite operetimuusikat Opelettidega nagu teate, on vist kõik lauluga, mis siis teha ei tea. Aga võtke siis midagi muud. Ega muud üle ei jää. Tuleb vist ja midagi muud võtta. Võib olla näiteks siis midagi niisugust, noh teate küll, käisin iga päev see asi käes. Kuidas te ilma lauluta, võib-olla balletimuusikat? Seal lavavõtet, kas balletimuusikat saaks ehk ennega kuulata? Mine tea, võib-olla on ka aeg? No tead, saad küll. No palun, siis Tšaikovski ballett, uinuv kaunitar, Luikede järv või soovite välismaist, siis võtame siit. Proovime alguses seda ja see samane tange, mängime. Tain betoon, ütlesite, et võib-olla ka laul muutjaga elan laulus Sooge. Kas te teate seda laulu et kuidas see nüüd oligi? Siin matkakepp käes, vat oleks veel midagi? No ei, no nüüd tõmbaste plaadil ei ole, makske kassasse 50 kopikat, Pole viga, ega ma seda ei võta. Asi on nimelt selles, et ma seda lugu juba tean, aga midagi taolist ärge nüüd pahandage. Ega ma ju ütlesin kohe, et midagi sellesarnast. Kas te seda teate? Ei tea, aga seda Kas seda on käes väga ilus laul, väga niisugune, noh. Kuidas ütelda niisugune noh Ei, seda pole ma kuulnud. Olete küll, see oli eelmine laulud, mida nad just äsja laulsin. Te lihtsalt ei tahagi mind abistada. Hakkab veerema. Vot nüüd ma veel ütleksin mõned mõned märkused, täpsustame siin mõnda kohta, palun, lehekülg kaks. Ülevalt sihel kuulub näiti juhile Kaarel Toomile. Laur Sinuse neiuke, palun pange see plaat seisma, vaat-vaat see koht, ole kena, peasin paus, pikemalt muusikaga kuuldud lugu oli ainult siin näitlejatega, raadiomajas. Eks ole, hea, et neid niisuguseid tüütuid ostjaid ei ole ja hea, et meil ka nii vastutulelik müüjaid ei ole. Hea on ka see, et meil nii rikkaliku valikuga heliplaadikauplust ei ole. Tänasest laupäevaõhtusest saatest võtsid osa näitlejad Aino Talvi, Hugo Laur, Endel Zimmermann, Aarne Luus, Erna Korjus, Ingrid Kivirähu, Jaanus Orgu, las Ervin Abel kontsertosas esinesid Georg Ots, Heli Lääts, Kalmer Tennosaar, Leida Sibul, Helmi Ugge, Peeter Saul, Samuel Saulus, Elmar kruusk ning instrumentaalansambel Emil Laansoo juhatusel. Sügisjuttu puhusid Liivaku, Leena, kunstnik Ants Viidalepp, laulja Kalju karask ja meremehed alle Koit Mendeerist, kirg netti juhiksoni Kaarel Toom, muusikaline kujundaja Aarne Oit helioperaatoriks Mai Sepling. Õhtu sügismotiividest koostasid Johan Saar ja Eero Sepling. Leemets, jäisel ja päike heitis varjud. Seenekorvid see nüüd. Sagi leidma. Koju jõudes värske kartul, seenepraad hapukurgiga ja veel marinaadis riisikad. Kupatatud kukeseen, lähe, ennegeen hapukoorega, Kiievi puravik sibulat ja pipart peal. Valge viinud on.