Veel pole käes aeg, millal kohvikus on rahvast murdu. Endiseaegne kahhelpõrandaga saal, keerdtrepp kahe ahvi kujuga, mis näivad juba sajandeid lihane mööda turnivad. Pisut tuhmunud peeglid ja vanad ära väsinud istmed. Tõepoolest, isegi mitte kella kaheksane kahuripauke rikuks ajastute fantaasiast tingitud korda, kus keskkond on jäädvustunud hetkel mis on ammu möödunud. Kes mõjub inimesele igal pool ühtemoodi, öeldakse. Ell kohvikus paistis teisiti olevat. Selja taga tänav ja liiklustuled saali, kus aeg seisab, kus kõik kaldub kõrvale. See oleks justkui mingi vallatu piruett, mingi uulitsa poisilik ninanips tuleviku näkku. Hell kohvikus võid unistada möödanikust, ilma et see tunduks tagurliku lobane. Pühapaiga lähedale, kus süüakse õhtust. See jääb üks vana naine end igal õhtul pool seitse sisse. Õigupoolest oleks vana vale öelda Damon, tantsisklevad käed, mis lakkamatult koovad käed lumivalgetes Puubila kinnastes, mis valgest lõngast kudumistöökohal pisitasa siiski määr tuvat ja seda just tulebki silmas pidada. Kell kaheksa paneb naine sukavardad valges sellegantsesse koti mis on ostetud kallist poest ja ei sobi päevinäinud jalavarjudega. Kell kaheksa vahetab naine kindaid. See, kes teda jälgib, võib vilksamisi näha peeni sõrmi millel pole küüsi. Valge põllega kelner rebib vaevu kortsutatud lehed ära koos teetassiga mille naine sööki oodates lasi endale tuua. See on kummaline valgeda. Tema avastamisega kaasnenud esialgne üllatus hüüdes möödas üllatus, et on ikka endine. Ent näib iga kord nagu tundmatu, sest kõige huvitavam selle asja juures tema näojooned ununevad. Vaevalt jääb kohviku läbimul selja taha, et kui ma ei tea sealsest klientidest enam midagi. Ometi olen seda naist nii palju kordi näinud. Veel enam kui palju kordi olen teda silmitsenud ja uurinud. Ükski joon temast ei suuda võistelda üldise mulliga millestki valgest mis ei taha tuhmude. Ja siis ühel õhtul juhtus midagi. Kaks meest istusid naise lähedale. Triibulised Pedasi, hallid ülikonnad, luitunud silmad ja halli segused juuksed tublisti üle kuuekümnesed mehed. Nad rääkisid Tase, kuid tavalise kohvikus suminavaibudes kostsid nende hääled. Äkki metall-selt põrkasid kärinal kokku nagu relva. Kaks õlut, neli õlut telliti harjumuspärase viitega. Üksnes küsis wifi luuristes. Ja teine võttis vestitaskus tuuri mille taevas pöidla liigutusega kostsid haprad helid. Mina, kes ma sugugi asjatundja pole, mõtlesin, et see kõlab mahedalt nagu klavessiinimuusika. Kell oli ümmargune vanaaegne, sinise email inkrosteeringuge. Pärippusi igati sobiva keti küljes. Kinnastatud käed tardusid hetkeks õhus. Alustasid siis taas oma tantsu, kuid mis kihla pinud enam. Äkki liigutused takerdusid ja muutusid, kohmad käiks teelusikas libises kolinal põrandale. Sel ajal maksid kaks meest arve ja lahkusid kohvikust. Naine läks neile järele, Armani suureks üllatuseks, kes jäi pärani silmi laua äärde seisma. Kohvitassi oli pooleli, mündid hiilgesid. Valge daam kadus ebatavalise seletamatu kiirusega. Tavalises riietuses tantsijaid võib hõlpsasti ära tunda nende hoiaku ja kõnnaku järgi. Too naine oli kord tantsinud ja, ausõna, see meeldis mulle. Jalad olid nüüd kidelt kaunit. Meist tublisti eespool kõndisid kiirel sammul kaks meest. Nad astusid ühte pulbri restorani, kus seal šarmantne operi naabrus maksab rohkem kui ülemkokakunst. Nagu selles kvartalis tavaliselt. Valge daam peatus. Arvasin, et ta kõhkleb. Ei, ta mõtles järele. Nainestus telefonikabiini ja valis numbri. Täis otsustavust. Ta kindlat määrdusid ta ei paistnud, selle pärast muretsevad. See oli kõige üllatavam. Siis hakkas ta naerma kätt suu ees hoides, nagu plikake. Ilmselt olid oma tahtmise saanud. Naine märkas mind, ta pigistas huuled kokku, ta tuli mulle lähemale ja heitis hooletult. Ärge segage siia vahele. Tema hääl oli madal, väga mahe, kuid võimukas. Ma tulin sealt ära. Et tulla sängi, joomi tänavat kaudu niimoodi tagasi, et naine mind ei näeks. Ta oli koha sisse võtnud sääntööri tänavanurgal ja kõndis seal edasi-tagasi. Jõudnud daami lähedale, aeglustas üks autokäiku ja peatus teiselt poolt tänavat, kes seda juhtis. Habras naine, kes oli riides elegantselt nagu juhuse otsija. Võib-olla ma eksin, kuid mulle näib, et on võimalik aimata, kui mõni naine on valmis või aldis end võrgutada laskma, see paistab tema riietusest. Saabunu vaidles millelegi vastu. Valge daam osutas restoranile, võttis käekotist raha. Teine ulatas talle õlgu, ehitades autovõtmed ja vaatas mossis näoga oma eemalduvale valgele sportautole järele. Üksi jäänud neis tundmatu korreks kõhklevad. Enne restorani astumist uuris ta juukseid kohendades aknaklaasil oma peegelpilti. Tema liigutused panevad mind veel tagantjärelegi heldima. Toimuvast aru saada. Kõndisin edasi-tagasi, teiselt poolt tänavat. Miski ei toitnud ega rahuldanud minu uudishimu. Ning õhtune niiskus hakkasin lõpuks tunda. Oli tõusnud jäine tuul. Painas mind ainult ajal, millal me tavaliselt enne kojuminekut Ell kohvikus tõmmute luteri hüppasin. Ma elan üksinda, lõppkokkuvõttes töötan ka üksinda ministeeriumi hoones hoopis paiknevas kabinetis mis näiks otsekui valvavad inimeste tulekut ja minekut. Muidugi käiakse minuga nõu pidamas, minu arvamust küsimas, korraldusi saamas. Kuid need tööalased suhted pole õigupoolest ei inimlikud ega isegi mitte meeldivat, sest neid tingib töö. Ja mitte vaba valik. Minuga räägitakse, olen ju ometi ülemus. Kuid minu juurde astute niisama sisse. Niisiis jääb üle kahtlasevõitu soojus, mida saanud tõmmut õlut juues. Ja teiste jutt tundub äkki minulegi määratuna. Ta mässib mind endasse pärast koledate ruumide kehvas valgustuses veedetud tunde. Ell kohviku rohekasvalge hämarus mõjub mulle nii nagu vabaneksid päevast enne juurde asumist sest mina elan öösel. See on teistmoodi elamise vorm, mida ei saa nimetada Luunatismiks. Ei sugugi lihtsalt öine eluviis. Maknad Anscolecantooriumile kuuluva pisikese pargi poole. Esmane refleks koju jõudmisel on aknad lahti teha. Tõsta sisse erinevate helide voog mis kostab skole akendest. See muusika on nagu tormihoog, mis toob kaasa risk, et lehe ja mullahõngu Pideva automürin on niivõrd summutatud, et ma seda pigem aiman, kui kuulen sellel ebamäärasel taustal kanduvat selget klavessiini, klaveri, oboe ja flöödihelid äkki minuni otsekui läkitus ammustest aegadest, mis polegi kadunud. Pesin läkamatuse ajastute pöörises ja naudin seda. Jah, olen tõesti õnnelik tollel piiril, mida ma vahel ka ületanud. Aknad on mulle ühtlasi usteks. Ronin aknalauale ja libistan end alla puude varju. Lähen varitsema vaimutoitu selle. Sedamööda, kuidas improviseeritud kontsert mind köitnud on. Jään visalt selle juurde, et kuuldud muusika kohta mitte midagi teada tahta. Paarikümne aastaga oleksin võinud omandada repertuaari paremini kui mõni dirigent. Ei midagi sellist. Nimed ja palade pealkirjad on mulle tundmatu. Tunnen ära üksnes instrumendid. Ja siis veel umbkaudu instrumendid ja motiivid. Kuid see kõik viib mind eemale valgest daamist. Niisiis mõtisklen endamisi juba mõni päev järjest, sest mu kella 18 kolmekümnene daam pole enam Ell kohvikusse ilmunud. Ajalehtedes vilksatanud sõnum pani mind oma pisimurret unustama. Tüülrii aiast leiti mehe laip. Ilmselt oli mees surnud, loomulikku surmariided üsna korras. Rahakott pungil saksa märkadest ja pass alles. Rupert Holtkilt polnud midagi röövitud, ei kuld, välgumihklit tegelikult port sigari. Ei mingit jälge kuulihaavast või noahoobist. Ei kägistamisestega koljumurrust. Seekord nõuti, et ülearu kära ei tekiks. Kohtuarst avastas esmalt anomaalse kubla kaenlaaugus. Tegelikult oli see omamoodi allkiri. Kukla all seisis tätoveering. Mees oli endine Esseslane. Arst asus laipa lahkama elundite kaudu ja eemaldanud viimase võnkuv roide leidis vaevumärgatava süstimisjälje järgidest road kaarja abil. Selle kulgu nägi lahkaja jälg viis südameni. Nüüd ei edasiste otsinguteni astuda veel vaid sammuke. Keegi poleks võib-olla seda astunud, kui mitte viie-kuue suurema ajalehe toimetusele poleks saadetud anonüümkirja kadunu elulugu. Elulugu ei läinud põrmugi kokku sellega, mida arvati teadvat rukalt Holt. Ei. Rudolf Mach. 62 aastane sellekteeris gaasikambrite jaoks inimesi Auschwitzis pärast vaevlen Sprükkis. Ta läks enne sõja lõppu paku või pigem kadus kleebeetite sätööriks siis langenuks. Räägiti midagi Argentiinast, et salaja tagasi pöördunud tsiviilellu. Mine võta kinni. Igatahes oli pärawens trükiste krateeritud ja saadetud võrguselt tabatuna idarindele. See sünge timukas oli söandanud röövida suurelt Rässilt tema töö, vilja. Teisel sakslasel surnum asendatud reisikaaslasel seisugust minevikku ei olnud. Ta poleks loomulikult iial osanud arvata. Ei, midagi pole ära võetud. Ahjaa, Kell sinise emailinkrusteeringuge kuldtaskukell. Francoisr tõi ära pika artikli Nürnbergi protsessile pääsenud endiste natside saatusest. Moonde avaldas selle kohta seitsmendal leheküljel viis rida jõhviga ruudegi. Jutt sõjaaegsete staaretest tähendab igasugustest kollektsioonidest mis olid sündmuste keerises võõrastesse kätesse sattunud. Mis puutub nädalalehtedes, siis vastavalt nende kuulumisele ühele või teisele parteile tärgutasid pikalt ja laialt kättemaksuväärtuse üle võrreldes seda hangunud prae söömisega või siis ohati need laagrid nüüd laagrid, mis tumedad lood seal sündisid. Igatahes huvitas juhtunu mind vaid seetõttu, et tundsin juba esimeste artiklite järgi ära. Kokkusattumus huvitas mind, aga see ei takistanud mul sõitmast puhkusele Tuneesia sellesse kanti, kus on meeldiv vaadata keraamika, Jafayansi valmistamist. Kui jõudsin Pariisi tagasi, taastasin oma harjumused oma videvikutunni ja läksin kohe esimesel õhtul õllesaali. Valge daam oli uuesti seal. Mulle näis, et on muutunud. Ma ei oska öelda, mille poolest. Vähemasti ei avastanud ma seda kohe. Juba see tähendas midagi ette, oli olemas kudus ja luges juukseid üldist Valevus toonitav, ainus must värvilaik. Kui ta mind nägi, siis ei pilgutanud silmagi. Ometi pidi tõmmu ära tundma. Ta oli niisama rahulik kui varem. Ent teistmoodi kui endistel pikkadel õhtutel, kus miski ei kõigutanud tema tõsidust vilksatas tal nüüd üle näo põgus naeratus. Tummad, üksnes enesele määratud lõbususe virvet mis ilma näilise põhjuseta ilmuvat. Ilma näilise põhjuseta. Sügis oli sel aastal lühike ning kuivade lehtede alt, mida ma veidi tülpinud koristasin tuli välja talvine külmunud maa. Ka see oli uus ja ootamatu, et muusik läks mul kõrvust mööda. Oh ei, ma ei lakanud muusikat kuulamast, ma ei tahtnud sugugi nii-öelda. Ma lihtsalt ei kuulnud seda enam. Muusika kutsus mind, aga ma ei läinud temaga kaasa ning mõtlesin, et hakkan vist pisitasa vananema. Mõrude õdede koorem hakkas niisiis rikkuma mu tillukesi naudinguid millele ma seni tähtsust ei olnud omistanud. Ning mis olid nüüd kadumas. Ilma selle vastu midagi oleksin suutnud. Kevadeks ununes kogu tusk. Viiulipoogen ründas mind lausa minu omas kodus. Viiuldaja hoogne mäng pani mind siplema, nägu kala konksu otsas. Leidsin end järsku muusikakooli akendajalt. Hing tulvil taasleitud kuulamisi hindu. Ja taipasin alles siis tulin joostes läbi pargi tulnud. Poiss oli 12 või 13 aastane, pikad blondid lokkis juuksed, tumedad raevukad, silmad pingul, suu, mis sageli kannatamatult avanes. Imelised käed. Nooruk tunnetas minu pilku, vaatas mulle kortsus kulmu otsa. Ta pidi aimama minu kõhklus, kas jääda teda kuulama, võib põgeneda häbipuna näolamataktituse pärast. 50 aastane läbinähtav mees on lausa andestamatu. Impulsiivne poiss küünitab end aknast välja. Osutas viiulile. Mida sa tahad, et ma sulle mängiksin? Ütle. Imis esineb ühtviisi. Tahieriooso pole midagi lihtsamat. Nääldusin aknalauale, pilk eksleb kusagil kauguses. Mitu tundi niimoodi möödus. Olin vilistanud üksnes mõne noodi, ainult mõne nime ei oleks ma osanud sellele anda, mida ma lootsin kuulda saada. Ning poisi kerge naeru järel vallutas muusikal ruumi ja. Kuid kellelegi käsi avas otsustavalt harjutussaali ukse ja pani tule põlema. Vahtisime uksehoidjat nagu üles aetud öökullid. Tol õhtul istusin söömata oma toas lauk surutud, vastu aknaruutu. Mind toitis miski, mis sarnanes. Võiksin vist nimetada seda läheduse tunnetamiseks. Korda õhtul kriipis keegi akent, vaatasin välja ja nägin uksehoidjat. Tal oli poiss käekõrval. Tõin poisi siia, tahab teine teid näha. Pois silmitses mind, mina olin vait. Siis avasta viiulikasti. Mina võtsin oma vana talupojavilepilli. Paari tunni pärast, kui uksehoidja noorukile järele tuli. Olime teineteisele tohutu palju öelnud. Kaks korda nädalas vahel kolm, tuli laps läbi pargi, ronis aknalauale ja lükkas akna lahti. Enamasti ma juba ootasin teda. Mõnikord oli mu tuba tühi, siis leidsin koju jõudes poisi tugitoolist puhumas vilepillil viisijuppe mis kõnelesid minu üksindusest. Pisitasa kodunesin temaga ja poiss jutustas oma loo. Ta pärines muusikute suguvõsast, tema vaarisa oli olnud tsaariajal virtuoos ning temagi tahtis saada niisama kuulsaks kui too mees kelle nimi mul ometi midagi ei öeldud. Üles kasvatanud naiste poolt, kes imetlesid tema andekust ja lootsid tema tulevasele kuulsusele tundis poiss nende vastu vaid põlgust. Tead, ainult Sonia Valpsühhove armastab muusikat, nii nagu sina armastad, aga teised, kõik need tobud, kes mõtlevad ainult kuulsusele. No muidugi, ma saan kuulsaks, ma saan kuulsaks küll sa näed. Aga sellepärast, et ma armastan muusikat. Tema hääl murdus ning kähises, kui keegi teda mingil moel ärritas. Vannun, et midagi lihaliku põlemindi eales lapse poole tõmmanud. Ometi, kui minult küsitaks, keda ma oleksin võinud oma elus imetleda, vastaksin pooles laabub Renissi. Sellepärast, et aitas mul eemalduda minu eelnevast elust. Sellepärast et ta pani mind kõike järgnevat otsikuid loogilist jätku vastu võtma. Sest ühel päeval leidsin poisi Ell kohvikust valged daamid kõrval. Ja see tundus mulle täiesti normaalsena. See oligi Sonya viiuldaja tädi kellelt oli Auschwitzis küüned ära rebitud. Ainuke naine, kes kuulas ja arvustas karmilt väikemeest. See oli tema. Polesla, jooksis minu juurde, tiris mind nende laua äärde ja jälgis meid imetlevalt pilgul. Tervitasime teineteist naeratama. Ta valge daam ja mina tema selgest pilgust hoovas melanhooliat distantsi. Last ei paistnud meie vaikimine üllatus tavat. Ta seletas meile mõlemale, mida me kumbki temade tähendasime. Oh, Sonia, sa pead sinna külla tulema, küll näed, see on lihte, teab muusikakooli aia kaudu minema. Tead, tema juures mängibki kõige paremini tema ja sinu juures soonia, ütled sa, tuled. Naine ohkas. Siiski, kui palusin neid enda poole suppi ja muud kesist suupistet jagama, millest meie söömaaeg pidi koosnema. Ta nõustus. Minu juures, sõi pois ruttu, kiirustas ka meid. Ta nihutas tugitoole, sättis need põiki. Ei, nii ei kõlvanud, ta pani need peaaegu teineteise vastu, lükkas lambi eemale ja tegi toa hämaraks. Ta sahkerdas naerdes ringi. Ahah, nii jube läheb. Sina soonia, istu siia ja sina sinna. Naine õpetas, me vaatasime teineteisele otsa rahulikult ja jahedalt. Rohkem uudishimust. Näiline erapooletus, mis polnud päris süütu tahust tätoveeritud number minu randmel oli vaevu loetav. Aga siiski loe tav lõug vastu pilli surutud, küsis laps kärsitult, kas oleme lõpuks valmis? Asetas madalale lauakesele sinise emailinkrusteeringuga taskukella mis lasi toas kõlada oma selgel klavessiini häälel. Ning polesla ütles enne kui haaras poogna. Aga see on ju vanaonu Andrei kell. Täpselt samasugune oli sinu kataloogis. Minu teada läks Rudolf Kreutzeri Kell laagris kaduma. No näed, leidsin selle uuesti üles. Partuki imelisi grammatilisi variatsioone saatis minu südamekloppimine, mis pikkamisi vaibus. Olen vist alati teadnud, tunnetanud, aimanud ja oodanud niisugust lõpplahendust. Liikumatult istuv Sonja vaatas mind Aini. Sel päeval täitis muusika mind kummalise ükskõiksusega, kõige suhtes, mis ei puudutanud, musitseerivad last. Väljas keerutas tuul kuivanud lehti, mida ma polnud suutnud talve jooksul kokku riisuda. Äkki väsis poolest ära ja viskus voodile. Ah, ma olen omadega täitsa läbi. Ning jäi silmapilk magama. Vaikisime haarasin peaaegu enesele aru andmata tema käe, nööpisin kinda lahti. Tõmbasin ära parema ja siis vasaku kinda. Naine lasi mult tegutseda. Otsisin käekotist viie vardaga kudumistöö välja, heitsin kõik tulle, minevikku, olevikku. Nad asutasid minekule. Sonya pistis oma soojad sõrmed minu pihku ning ei tõmmanud kätte ära, kui puudutasin seda oma põsega laupäevaga huultega. Trepil hõikas poolest sla. Homme tuleme varakult tagasi, õige varakult. Joome poola vodkat ja Sonja Tepliine suitsulõhega, eks. Nagu tuligiga minnes ning uinusin alles hommiku eeltugitoolis Ma ei läinud enam kunagi Ell kohvikus. Valge daam hakkas kandma kirevaid siidkleit.