Intel vimpel viile Paala läks le rõivad ümber laua, Kokkoli kehkel lõikas praadi, mantel valas šokolaadi. Väike neeger Nikinnaki leidis põõsa suhkrutükki, hakkas seda närima, kodu poole tirima. Selliseid või teistsuguseid mängu alguse lugemisi tunneb tänapäeval iga laps. Tahetakse mängida peitust, kulli või muid mänge, ikka tuleb neid tarvis. Need niinimetatud liisklugemised moodustavad aga tegelikult ühe rahvusvahelise levikuga rahvaluuleliigi, millel on küllaltki au Värniga. Eestist on esimesed liisklugemised kirja pandud möödunud sajandi algaastail seega umbes 150 aastat tagasi. Küllap olid need tuntud aga juba mõnevõrra varemgi. Eestisse levisid nad esialgu naaberrahvaste kaudu. Nii ongi mõned sellised 150 aasta eest Lääne-Eestist kirja pandud lugemised lähedased rootsi laste liisk lugemistele. Niisuguste laenuliste lugemissõnade kõrvale tekkis hiljem uusi algupäraseid, mida tunnevad üksnes eesti lapsed. Milliseid neist siis mäletatakse ja kasutatakse veel tänapäeval? Et selles selgusele jõuda? Palusin tänase saate koostamisel endale appi kaheksa väikest raadiokuulajad Tartu linnast. Saame tuttavaks. Nemad ongi edaspidi meie vestluskaaslasteks. Minu nimi on Karim võrsema õppinud väärtu teises keskkoolis, teises klassis. Maris. Ma käin Tartu teises keskkoolis, kolmandas klassis, kappa. Katagi neljapäevapidu Olivier beeli Kõiva Pacey Tartu kühvlites kaheksaklassilises koolis. Mida need liisklugemised endast siis kujutavad? Meie rahvaluulekogudes võib leida väga mitmesuguseid. Mõned neist koosnevad vaid mõttetaja tähenduseta sõnadest ja silpidest. Need on algselt lähtunud võõrkeelsetest peamiselt saksa ja rootsi mängu alguse lugemistest mille tähendus jäi arusaamatuks ja mis seepärast sageli naljakalt ära moonutati. Hiljem nähtavasti mõtlesid lapsed ka ise välja mitmesuguseid naljakaid silbi kombinatsioone. Osa sellistest ilma tähenduseta lugemistest püsivad käide tänaseni. Sagedamini on aga liisk lugemistelgi oma sisu. Nii on neist tihti juttu mingist õnnetustest või ähvardustest. Üks tuntumaid neist on üks väike valge tuvi, millel on mitu erikuju. Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku EKi katki murtud. Mitu seppa pärast seda parandavad? Seda ütled sina? Väiketatinina kaks, üks, kaks, üks väga väike valge uba reisis nüüd Inglismaad, Inglismaa oli lukku, tood luku, võti katki, murtud peo pau. Sina oled sellest suurest seest vii. Tänapäevalgi kasutusel olevad mängu alguse lugemised kajastavad vahel omaaegset olustikku. Need on nagu väikesed ajaloopildid. Näiteks üks peenike mõisa elust. Lüpsel piltzen piilab, vaalasaksad sõivad ümber laua, Kokkoli keskel maitses praadi, mampseljaga šokolaadi. Kell oli 12, löömata täku tallis söömata. Või järgmine tsaariaegne mängu alguses lugemine. Punaste pükstega politsei ütles mulle ei, Tiidamoi, mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt. Võib-olla mõnevõrra uuemad, kuigi ka juba kindlasti tänapäeva laste vanaemadeaegsed on niisugused, nagu autotaks number kaks Jepitajaid tassi kohvi. Autotäkk number kaks sõitis vastu posti, plaks, postid, häka, yhtus saks saksal vastu peaplak. Mismoodi neid mängu alguse sõnu siis loetakse? Seistakse ringis, eks. Laps loeb ja näitab kõikide seisjate peale. Iga sõna ajal näitab üheseisja peale nii kaua, kordab sedasama. Kuni jääb üksainus laps. Siis, kui kolli mängime, siis on ta kull ja peitust siis ta hakkab otsima teisi. Niisugune lihtne lugemisviis ongi kõige vanem ja tavalisem, mil võeti näiteks nipnak, naba ja teisi. Üks väike valge tuvi, mille lõpus esitatakse küsimus. Mitu seppa seda parandavad, on veidi keerulisem. Seda loetakse niimoodi lisaks ringis või rivis ja siis pannakse Russikad. Ja siis üks loeb ja siis läidab, Russikab järve iga sõne ajal käsi, kelle peale viimases rusikas langeb. See läheb välja, aga mis siis saab, tähendab kui ülesse puhtalt seda ütled sina, väiketähti nina, mida see teeb siis ütleva numbrini, jah, see peaks siis ütlema ühe numbri ja siis plekk, kes topelt tahtsid lugema ja siis kui kelle peale viima läinud number langeb, see läheb selgaba. On neil teistsuguseidki lugemisviise. Ek yhtu kiriku tonni otse närvi oli telle ussikäpaga. Seda ütled sina. Et et seda ütled sina, väiketatinina, seened otsib oma riietest selle näiteks mina võtan oma riietest pruuni ja loen üks, kaks, kolm ja näiteks Karinile ja Karin otsib, kas temal on pruuni jagu Karini kleidis või ükskõik milles riietuses ei ole pruuni siis Karinov vaba, aga kui Karinil on siis Karin jääb mängu või kari, siis ei ole vaba, see oli ainuke niisugune mäng, mida ma tean, kust tuleb riietus. Päris nagu minu vestluskaaslased jutustasid on tänapäeval üheks kõige armastatumaks võtteks lugemine rusikate peal. Kõigepealt kõverda käed ja panime oma rusikad ette. Ja siis hakkab üks logema näiteks nii Nad, naba Enda rusikat ja pealt yhe rusika teise peale siis teise ja siis läheb teistonis järgi mööda paneb oma ühe rusika, mille ta valinud, millega ta hakkab lugema. Noh, näiteks nippnapp null sina oled selles mängus koll koll, jääk näiteks Maarisse käeteesse rusika peale, siis on see rusikas vaba ja hakkan järgmisest mängijast uuesti lugema. Ja kui maris seal saab ka esimene rusikas vabaks siis Maaris vaba mängija, et tema ei ole nüüd kull. Selline lugemine kestab muidugi poole kauem, kui lihtne käega näitamine iga lapse peale, sest igal ringis või reas siis seal on ju kaks rusikat. Kui aga ei taheta lugemisega palju aega viita, loetakse lihtsalt. Kunn seda loetakse niimoodi, et iga sõna juures näidatakse ühe tüdruku või poisi peale ja see, kellele viimane sõna jääb, see jääkkulliks, nad seisavad ringis või rivis. Milliseid mänge niisuguste lugemistega alustatakse? Sellega mängitakse kulli peitust. Kull ja peitus on mõlemad juba väga vanad mängud. Neid tunnevad paljude rahvaste lapsed, olgu nende nimetused küll igal pool isesugused. Mismoodi niisugused mängu alguse lugemised siis levivad? Kus ja kellelt need olete õppinud? Kinod ja üldse koolist, ka mina olen vanema käest kagu Niimoodi emadelt, lastele, vanaemadelt, vanaisadelt, lastelastele ongi need vanad traditsioonilised liisklugemised kandunud tänapäeva siseka juba lasteaias, koolis, pioneer laagris või lihtsalt koduõues mängides õpivad lapsed neid teistelt omaealistelt. Kindlasti tunned iga tänase saate kuulajagi mõnda äsja kuuldud või ka teistsugust mängu alguse lugemist. Kuuldud liisklugemised pärinesid Tartu laste repertuaarist. Võib-olla teavad aga Tallinna ja Pärnu, Võrumaa ja Saaremaalapsed veel niisuguseidki, mida meie tänased esinejad ei tunne. Või loetakse teie kandis neid samu veidi teistsuguste sõnadega, kui aga endale kõiki meelde ei tule, küsige oma mängukaaslastelt ja meenutegi ühiselt selleks teile palju jõudu.