Siimlamas mõnusasti voodis sõi õuna, vahtis roosat päikesekiirt, mis parajasti üle londiste kõrva libises ja tonksis. Naljakas. Pärast oma uut mängukaaslast varbaga äkileid Siimu lambad imestuses õunasse kinni, sest londiste kirtsutas lonti avas oma väikesesse uusia, ütles pahuralt. Mick saab müksi, mindi jalaga. Kas mina sind müksin? Siim hammustas. Haki õuna küljest lahti ja ehkki see polnud sugugi viisakas, ütles täie suuga. Sa räägid, sina aga räägid, aga mina ikka ei müksi sind jalaga, vastas londiste. See tuli mul kogemata, vabandas Tseemia, tõmbas varbad londiste kõhult eemale. Kassa alati räägid? Ei, kui ma vait olen, siis ma ei räägi. Vastas londiste. Siim mõtles veidi aega ja leidis, et londiste on natuke tema moodi. Siin ka ei rääkinud, kui oli vait. See sarnasus muutis londiste Siimule veelgi armsamaks ja ta ütles sõbralikult. Kas tead, londiste, mul on täna sünnipäev. Londiste raputas pead ja vastas kindlalt. Ei ole täna sinu sünnipäev, täna on minu sünnipäev. Siim kohkus, et äkki londiste võtab tema sünnipäeva ära ja hüüdis ruttu. Ikka minu sünnipäev ei ole, minu sünnipäev on hoopis minu, minule toodi kingitus, sina oledki minu kingitus. Ei ole, sind kingiti hoopis minule. Enne mul sind ei olnud, nüüd oled. Asi läks tõsiseks. Siim läks ägedaks. Ära räägi, kui sa midagi ei tea, hüüdis ta. Minu sünnipäev on londiste, pilgutas kohkunult oma tillukesi silmi ja ütles õnnetu häälega. Rakk karju minu peale, mu silmad lähevad siis jämedaks, kui sina minu peale karjud. Siim mõistis nüüd, et oli liiale läinud ja ütles lepitavalt. Londiste teeme nii, et meil mõlemal on täna sünnipäev, eks. Mina sain nelja-aastaseks kuivana. Kas sina said? Iko Maran, te olete need ikka väga-väga pikki aastaid pidanud kirjaniku ametit ja põhiliselt lastele ju kirjutanud ja öelge, kas te imedesse ka usute? Kas võiks nii juhtuda? Sünnipäeva hommikul läheb äkki uks lahti ja sisse marsivad Kaia ja Lauri ja pikki ja toodise ja jazz ja siis teie kirjutatud kassid ja, ja kõige lõpuks võidukalt londiste. Pean ütlema, et mina imedesse ei usu. Mitte sellepärast, et imesid ei tuleks vait. Mina mõtlen, et imede üldse uskumiseks, nemad on imetlemiseks, mina imetlen imesid. Pokollani nagu suurem imede allikas minu jaoks. Loodus, sest maani noorena paga lähedalt puutusin temaga kokku karjas käies ja seal mul tekkiski tema poolt selline lugupidav suhtumine. Mul on meeles kord, kus ma tõesti nii vaatasin ja ütlesin, et ma ei usu oma silmi. See oli varakevadel kui sattudes kord metsa, kus ma olin parem seda kyll käinud, aga mitte sel aastaajal. Ja siis ma nägin õitsvat nägininud. Ei olnud asi nii näinud ja siis, kui kevadise kulu sees korraga midagi nagu põleb, vaatan, põleb, näiteks on seeme ja seemnest kasvab suur puu testimas seda võinud kõik harrasteletada. Me oleme sellega niivõrd harjunud, et mehi imestas sellele et seemnest on puu. Aga imestame, kui kuskilt torukübarast tõstetakse jänes välja. Lõkusse ime küll, on põnev, sageli paljude luuletuste kuulma tänutundega suhtunud, mõtlen, istuge, nägime, kuidas on võimalik kuhugi mõnesse ritta haarata maailma. Ja muidugi on teil lüps pind, ühiskondlik pind, näiteks ime oli minu jaoks seitsmeteistkümnes juuni laulupeoväljakul. Sest jah, Ma teadsin, et see kõik on olemas, see ei ole kuhugi kadunud, midagi ei kao maailmast ja need tunded meis kõigis, need tunded olid olemas, aga nad korraga nii ootamatult puhkevad. Erakordseid taimi viis aastat tagasi. Täiesti uut võõrast taimestik. Ma mul oli kujutlus, mis võib-olla ainult loodusraamatutest ja kõike on ju loetud, kõik on teada, aga NASA neid hästi oma silmaga. Siis teine paga suur allikas on kunst. Igasugused ehitused, kunstiteosed kui sageli on lihtsalt nii hea, lähed ja imetled. Ja tunnete ülendust. Korraks läheks veel sellesse karjapoisipõlve tagasi, siis alles laps olite. Et hakkasite neid looduse imesid enda ümber märkama. Kas teil siis hetkeks ka välgatas peas mõte, et see ja too ja kolmas imeline nähtus, mis praegu minu meeli niimoodi köidab, kui oskaks kuidagi ise midagi taolist kirja panna või või kas teil siis ei tekkinud korrakski tunnet, teist võiks tulevikus kirjanik saada? Ei, ei tekkinud, küll oli mul tahtmine, kui ma kuulsin neid huvitavaid jutte, mis maal räägiti. Et panin nad kirja. Aga siis ma varsti veendusin, et hulga lihtsam ja meeldiva mul kuulata, kuid kirja panna kirjapanek on vaevaline, aga kuulata meeldib ja pealegi mõtlesin, et aga kuhu nad kaovad nagunii peas nad alles sõda on kellelegi rääkida, siis võin maju jutustada, olid täiesti kindel oma mälu peale, jah, võiks ütelda, mul kogemus oli selline, et mis on meeldiv, see jääb kindlasti meelde. Sest need on meeldib meeles pidada, seda ei ole, seda ei taha ära unustada halbu asju, teinekord inimene tahab ära unustada ka meeldivaid asju. Kui ema esikusse astus, kuulis ta vannitoas suurt sulinat. Ta avas ukse ja vaatas sisse. Vann oli vett täis, põrand oli ka vett täis. Vannis ujusid tühjad. Seebikarbid nuustikud ja üks väsinud käterätik. Nende keskel sulistas ülemeelik londiste siin seisis põrandaristil ja hoidis oma pojal jalast kinni, et see hullamisega liiale ei läheks. Siimu kõrval käsutas kohevil saunalina nagu varjaks endal midagi hästi salapärast. Hambapastatuub oli vannijala taha pugenud ja piilus sealt kartlikult oma ühe silmaga välja. Õhuke liistakas, mis oli jäänud ema näoseibist. Liibus märkamatult lävepaku vastu, nagu ootaks, et keegi tema peale libastuks jäis tuli Bransataks. Ema pani esimese hooga vannitoa ukse kinni. Hinga kolm korda sügavalt ja avas siis uuesti ja küsis. Siin, mida sa teed? Kallis ema, vastas Siim südilt. Ma räägin sulle midagi, mul on nüüd kapoya. Londiste on minu poja, ma õpetan teda siis ta saab ka targaks. Täna õpetasin teda hambaid pesema. Ema ütles karmilt, kuidas sa tohtisid vanni vett täis lasta. Ema on sulle selgesti öelnud, et sa ei tohi vanni minna, kui vanemaid kodus ei ole. Ega ma ei käinudki vannis, ma vannitasin londistet. Sa ei kujuta ette, kuidas ta hambaid pestes ent pastaga kokku Mäkerdas, see oli lihtsalt kohutav, silmad pastat täis, kõrvaaugud pastat täis. Isekissell oli tal pastanetiga. See käib mul juba üle mõistuse. Kuidas ta seda tegi? Aga eks ole ju seegi imet, on üks kirjutuslaud, oleks. Pärlileht suleb ja. Ja looja, ja siis teatud aja pärast on sündinud jutt või. Luuletus, või selle puhul, mis ma teen seda, ma tean, kuidas see sünnib, enda jaoks. Mingi ime ei ole, on lihtsalt meeldiv tunne, kui midagi enam-vähem takja läheb, aga ma ei olnud kavatsenud kirjanikuks hakata, sest harilikult keskkoolipõlves on aeg kus alustatakse ja kavandatakse oma elu ja tahetakse hakata kirjanikuks. Sel ajal ma olin veel arvamisel, et parem lugeda üks sea raamad, kui kirjutada 10 kehva raamatut ja üldse ma tunnen, et rohkem lugejana, kui kirjutaja olid siis kolmekümneaastane ja nagu oleks aeg on juba üldse mitte. Sellega enam alustada. Oma peadma pole, ma polekski alustanud. Aga töö kohatatuma, töötasin siis Eesti raadios. Ja kohtasin seal, peaks küll, ega ja tema nagu ergutas ja siis võtsin ja panime midagi kirdja, aga kui juba üks on kirjutatud siis siis tekib selline tunne nagu märgi vihkamise lontsadest viskenooled. Ja viskad kord vaat et ja ei läinud sinna, kuhu oleks tahtnud. Aga siis loodad, aga võib-olla järgmine kord ja siis, et ainult endale. Nüüd ma kasti hoolega siin, nüüd läheb täkke ja siis nii kaua proobid, kuni endale teistel kannatust jätkub. 50. aastal ma tulin raadiost ära. Ja siis olin viis aastat vabakutseline. Aga siis draamateatis otsiti kirjandusalajuhatajad ja läksin sinna, teatis oli meeldiv töötada. Ja seal olin umbes viis aastat. Ja seejärel olin talle palgakutseline, kuni järk umbes nii viisaastakul kaup on mul käinud, kuni läksin noorsooteatrisse ja seal oli veel toredam olla. Siis oli noorsooteater veel päris nooruke ka, just algusest peale ma läksingi. Ja seal olin kuni 70. aastate alguseni. Ja sealtpeale olen vabakutseline. Teeb nii toredasti, tõite siin näite sellest märgi viskamisest, et kas läheb ükskord täkke või lähe, mis teile endale tundub, mis teie kirjutamise aastate jooksul on teil kõige rohkem võib-olla niimoodi täkke läinud. Võib-olla pikk päev soon Oppolani kõige lihtsamas realistlikumas laadis ühest poisist tüdrukust ja nende ühest pikast päevast. Muidugi kui kirjutatakse, siis ehkki kirjutatakse. Kujud on ju teised, kui nad nii väga palju, alati. Kirjutaja ju paneb enda elamusi sisse. Ja see lapse võime ühest päevast nii palju võtta, nii palju naha nii palju kuulda. Ja kui pikk võib, see võiks päev olla sõdalane, ülemist ju kõik elus läbi elanud. Mis üldse on aidanud teil just parasjagu neid kujusid kõiki leida, kes teie juttudes on? Jah, et kust kuju võtta, kust kuju püüdlant? Minu jaoks on kaks moodust. Üks on lihtsalt õnnelik juhus, kui satub vaatevälja mõni kuju. Kell on oma maailm. Igal lapsel on oma maailm, see on loomulik muidugi, aga mõnel on see maailm huvipakkuvam isemoodi. Näiteks londistest on sellised kohad. Poiss tuleb tuppa, hävitab paljastanud kaamel ja kaamel. Kaksküür on lihtsalt lumehanged on. Aga tema maailmas mahtus sinna lume alla ka. Ja siis selle lapse kaudu teda jälgides on võimalik pääseda tema maailma tema üksikute sõnade, tema unenägude kaudu, mida ta jutustab. Siis pole muud, kui juba mitmed pildid saad kätte ja siis vahepealne pillid tuleb siis enda poolt täita, aga muidugi teine moodusse on keerukam, son lihtsalt algab sellest mingisugusest paklitsusest, Kusti ja seal midagi kuskil on midagi millest annaks midagi teha. Siis hakkadki otsima mälus igasuguseid isemoodi ütlemisi, seiku, muljeid. Ja kui siis valid need isemoodi asjad välja kõik siis hakkad märkama, et nende vahel on midagi midagi ühist, nagu nad kuuluks ühte tervikusse ja hakati siis neid seadma nihutama. Paigutame nii nagu mosaiiki seatakse. Londiste tõmbas paar sammu ettepoole ja pasundes. Mina tahan ka kooli minna. Nüüd alles pööras isa pea tema poole ja ütles etteheitvalt. Londiste, mis kombed need on. Kas sa oled tähenab pea? Peal seisnud kassa Oledentena külma veega pesnud jule kohkus londiste veidike, kuid kogus end kohe ja kordas. Miina, tahan ka kooli minna. Ei saa, raputas pead ja ütles. See on täiesti võimatu. Londiste raputas samuti pead ja ütles. Ei ole võimatu üldse midagi ei ole võimatu. See on võimatu. Kolmel põhjusel rääkis isa kannatlikult. Esiteks sellepärast, et sa oled elevant. Teiseks sellepärast, et sa oled kummist. Ja kolmandaks sellepärast, et sa oled väike. Kuidas sa sellest aru ei saa? Saan küll aru, ütles londiste. Ma saan selgesti aru, et ma tahan kooli minna. Isa ohkas ja ütles. No mõtle nüüd loogiliselt, londiste. Meie kodus teame küll, et sa oskad käia ja rääkida. Aga teised inimesed ei tea. Nad ei usu ka seda. Seepärast tuleks sinu kooliminekust ainult arusaamatusi, võib-olla koguni pahandusi. Aga mida pikemalt londistele midagi seletati, seda kangemaks läks tema tahtmine vastu vaielda. Kirjanik olete te erakordselt rikas vanaisa, teil on 16 lapselast ja ma usun, et see tore seltskond annab teie kirjanduslikuks tegevuseks ikka ainet küll ja küll. Mõistagi, kui kõige lihtsam on ikkagi jälgida neid lapsi kellega sageli kokku puutub. Te ennist nii kenasti meenutasite oma karjapoisi aegu ja neid imesid, mis sel ajal teie jaoks imed olid. Kas nüüd juhtub ka mõnikord see karjas käik, tuleb äkitselt meelde? Päris ootamatul hetkel üldse see lapsepõlv. Mõtted sageli satuvad, kas sinna, aga olulisem on see, et karjapõlv oli see aeg, mis võib-olla mind kõige rohkem kujundas. Neli suve kevadest sügiseni pikad päevad, kus ükskõik missuguse ilmaga olla üksi loodusega ninapidi koos. Ja kari, kelle eest peab vastutama ja see karjapoiss on kuningas. Sellest on omajagu tatsas ta karja, seal oli suur vastutus. Sai hunt karjas käimine samuti aja piiridesse aga noorena tunda vastutust. Vastutus andis eneseteadvust. Mul on meeles, kui esimest korda tulin karjast koju. Onu küll ütles. Nagu naljatades, aga selles olid tõsi taga. Nüüd on sul täielik õiguslauda istuda. Andis eneseteadvust ja mida ta veel õpetas, ta õpetas, et. Tuleb näha, kui palju on sinu ümber. Alguses, kui ma maale läksin, siis ma olen kõrvaltvaataja. Ma Jahni nimetasin loop kui põnev Vookuid Torre ostnudki. Aga kui oled kaua koos kasvat kokku, sellega siis on muidugi vähem, mida imetleda, mis imestama paneb. Aga on mingi toetav tunne looduses olles ma tunnen väga kindlana väga hästi. See on minu arvates ta suuresti kõik karjamaalt korjatud ja minul kas sellest põlvest all Mike jäänud, mis on vabadus vastutuse kaudu kui hästi või halvasti, aga vähemalt tuge ma olen neist mälestustest või takistab minust olemast? Kissa köhatas nõutult sügas lõuga siis küsis kuiva tooliga, mis pidi varjama tema kurbust. Sa siis oled ikka kindlalt otsustanud lahkuda? Jah? Ma olen seda kindlalt otsustanud. Miks tema ikka ütles, et ma teen tema elu võimatuks, kui ma tahan talle ainult head teha. Ma võin kõike andestada, ainult mitte ülekohut. Mis siis ikka, ma saadan sind oma valdustest välja. Kissa heitis hajameelse pilgu gloobusele, liigutas siis kolm korda oma paremat vurri, mille peale kogu klass elustus andis paari käpalöögiga teistele takti kätte ja sammus suursuguselt uksest välja. Londiste astus härdalt tema kannul. Neid saatis lindude ja putukate 1000 häälne koor, millest aeg-ajalt tungisid esile padakonna krooksumine ja papagoi, metsik hõik. Kuur, ratas, kuur, ratas kooli väravas, Kissa peatus, näitas londistele õige suuna kätte ja ütles. Mul on kurb sinust lahkuda. Ja ometi tunnen ma head meelt, et tutvusin olevusega, kellest lahkumine kurvastab, aga ei rõõmusta. Õnn kaasa. Vailt. Londiste silmad läksid järjekordselt jämedaks. Ta ütles hellalt. Nägemiseni, Kissa, ma saadan sulle ilusa suure kollase banaani, kui pärale jõuan. Aitäh, want. Aga saada telegrammiga, siis tuleb rutem kohale. Hüvasti. Hüvasti. Lonti lehvitades hakkas vant kindlalt astuma. Värskele lumele jäid temast vikerkaare värvilised jäljed. Lapsed, kes teist näeb väikest kummi, elevante oma pead kõndimas. Juhatage talle teed.