See jäätunud järv ei kõnele midagi tõelisest taevast. Kõhised kõrkjas ise rinnuni lumes ja põlvini jääs. Härmane hommik ütleb su soojaunne tere ärkamist. Lumi armastab maad. On truu talle surmani kevadeni. Te kuulete eni ahili plaati aastast 1991. Muusika ja esitus, enja sõnad romarjan, seaded enja ja nicer Jaan, kes on kahiresser. Nii kõlas enja heliplaadi taevased unelmad, avapala. Kariibi taevast laulab järgmine laul. Maailm pöörleb kõiksusest sellegipoolest ei tea, ehk vaid pilved kõrgel. Kuid millest jutustab Kariibi taevas? Kuidas saaksin olla laulmata? Mu elu on kui lõputu laul maa kaebustest ja vaevast. Kuule seda, ehk võib see olla kauge ja jumalik hümn? Ehk hoopis tagurpidi tee. Ma ei saa olla ilma laulmata, kuni kuulen surma kellahelinaid. Kontrastid löökpillidel neki, Reyanya enja. Inglid vastake mulle, kas iial ei too vihm teid alla? Kas ma võin uskuda, et suudate rahustada torme? Kas ma võin uskuda igavesse andestavasse heldesse miks valgus vaigistab hinge? Ja kes on mõõtnud pihuga v? Või määranud Vaksaga taeva või kogunud vakamaapõrmu või vaaginud margapuuga mäed ja kaalu kaustidega künkad. Kas teie ei tea? Kas te ei ole kuulnud? Kas teile ei ole algusest peale kuulutatud? Linnud nokkimas tuhkpuumarju. Suits roomab katuselt põõsasse. Kirja pandud päevad, kus oli see kõik suusajäljed, kaovad koos lumega. On aeg tulla koju, ema käed ootavad. Kui ma veidi jõuaksin. Trump muutis pöörangul suunda jääb vait, kujutelmi ja lootuspäevad, mööduvad. Uus karge hommik kiirgab läbi mõistmise avara akna. Unistan taeva marmorsaalidest, kus tunnen end kindlana kaitstuna. Kui väeti laps, kes jõudnud koju ja tunnen su armastust, mis ikka sama oli, on ja jääb. Mäleta olnut ei mäleta head teha, et elu on vaid viir ja tee niipalju, kui võid sa head. Mis on taevased unelmad? Kui vaatad puud, näe oksi. Kui vaatad oksi näpungi, selles on ka sinu elumärgid. Lumes vastu maa tohutut südant ootab tilluke tera. Too.