Kummalistel kujutlustel kombeks ilmuda aeg-ajalt rosini mõtetesse. Saanud hiljuti 30 üheseks meeldiva välimusega lühikeste tumedate juuste, väikeste silmadega aga kõrge klaari laupäevaga oli ta keemiateoreetik ning tema mõtted olid reeglina tõsised ja usaldusväärsed. Kui ta ühel lumisel pühapäeva õhtul, kui see jässakas mees maanteel lõuane kinni nööbitud oma naeruväärsel kõnnakul jalalabad väljapoole metroo poole, suundus valmistada iseäralik tuju. Ta kavatses oma kihlatu pool õhtu süüa. Neiu oli talle veidi aja eest helistanud ja öelnud. Pole hea osta tee pealt veel paar asja. Mida me vajame. Igal juhul veidi Rospiifima ostsin kodudel tädi juurest veerand naela. Miks veerandnaelane Joan beez Rosim pahaselt. Sellest piisab ainult ühe korraliku võileiva katmiseks. Sellepärast peadki sa delikatessipoodi minema. Mul polnud rohkem raha. Rootsil tahtis juba küsida, mis sai nendest 30-st dollarist. Viimasele kolmapäeval andsin. Kui ta teadis, et see poleks olnud sobilik. Ma pidin andma sellisele raha koristaja jaoks. Ütlesin Joan. Phyllis. Saani täditütar oli noor, lahutatud naine ja püstirikas. Noored daamid üürisid koos korterit. Rostyifi kordas, rosin. Mida veel? Šampooni, kullake, millal šampoon täis, tee otsas? Kiirusta kalja, ma olen sinust terve päeva puudust tundnud. Mina sinus samuti vastasele otsin. Tegelikult aga olid tal meeles hoopis teised mured. Tal oli noorem vend, kelle õpingute eest maksis ja tema ema, kelle pensionist ei jätkunud selle inflatsiooni kõrgete maksude ajal ajas samuti abi. Saanil oli võlgu, ta aitas neid maksta, kuna neiu ei töötanud. Ta otsis sobivat taavetit. Kuna ta oli ilus, haritud ja meeldiva käitumisega, poleks ta ometigi sobinud müüjaks mingisse odavasse pudupoodi ka mitte mannekeen-iks. Proovisin leidis, et see ametinaised edevaks jäigaks. Seepärast talle ei meeldinud. Aanil poleks soovinud töötada ka ettekandja või kassabreelina. Milleks ta siis sobis? Noh, küllap ta juba midagi leiab. Senikaua aga kruvisin, parem ei hädalda. Ta maksis neiu arved hambaarstikaubamaja günekoloogi, psühhiaatri. Enne jõule oleks ta ääre peal südamerabanduse saanud. Jaan ostis talle sametist, nöör tikandiga kodu kuue nikerdatud piibu ja tubakakoti. Fillis granaatidega prossi, Itaalia päikesesirmi ja kullatud sigaretipitsi teistele sõbrannadele Hollandi tina ja Rootsi klaasi. Enne kui kõik ostud tehtud said, oli ta juba 500 dollarit rootšini arvelt lendu lasknud. Ronsin armastas teda selleks liiga palju, et välja näidata, kuidas ta kannatas. Šamaan ei muretsenud raha pärast. Ta oli alati rõõmus, õieti vajamata mingit psühhiaatrit. Ta käis arsti juures vaid sellepärast, et fillis käis ja tekitas temas uudishimu. Ta püüdis kõigest hingest pidada sammu oma täditütrega kelle isa oli vaibaäriga miljoneid teeninud. Oodates kuni rohukaupluse müüjana pakkiv šampoonipudelit foormus, Rodinid mõtetes selge tõdemus. Raha ümbritseb meid elus nagu muldsurmas ümbritsemine, universaalne norm. Kes on vaba? Mitte keegi pole vaba, kellel pole koormat. Igal inimesel on miski, mis teda rõhub isegi kivid, maailma veeloomad, mehed, lapsed, kõigil on oma koorem kanda. See idee oli rosinale alguses eriliselt selge. Pikkamööda muutus ähmasemaks ja säilitas aga siiski oma mõju. Otsekui oleks keegi teinud talle hinnalise kingituse. Mitmes ametis ja kodu kuue mädad ei tahtnud selga panna või piibu, mis teda lämmatas, kui ta selle süütas. Tõdemus, et kõik elavad painetaja murede allkiri nimetada kurvaks vaid mõjus vastupidiselt seda idele tagasi rõõmsa kerge tuju. Tema silmad nägid äkki kõike, mis teda ümbritses. Ta nägi vaimustusega, kuidas apteeker müüjanna, kes pudeleid pakkis, üksteisele naeratasid ja flirtisid kuidas murekortsud naise näol muutusid naeru kortsukesteks. Pühapäeva õhtuti meil kõik teised kauplused olid suletud. Õudselt delikatessi, poed, hädamatuid, hindu ja tavaliselt oleks Rolzin valusalt kaalutlenud. Kuid täna ei tahtnud ta seda teha. Marineeritud köögiviljavorsti sinepi ja suitsukala lõhn valmistus talle määratud naudingut. Crosbiv nägi hea välja rosingi, seda ühe naela. Poeomanik oli nagu üks bandžo villa pandiitidest, kes oma vaenlase siirupiga üle kallavad. Ja see juhata siis posti külge, mis asetseb keset sipelgapesa. Mehel olid punnis konnasilmad, lihavad käed otse loodud selleks, et haarata World püstolit. Polnud paha tüüp. New Yorklane, kes oli suurlinna elus karastunud ja harjunud kõigiga ettevaatlik olema. Aga tema oma riigis riiulitel poeleti taga valitses õiglus. Isegi halastus. Me tahame, John oleks veel meelsasti tahtnud küljes, rosin endalt leebinud. Maasikaid. Andke palun külmutatud maasikaid, ei vaarikaid, need armastab ta rohkem ja, ja vahukoort. Ja paar saiakest koorejuustu ja paar säärast kurki, mis tunduvad olevat kummist. Mis kummi, neid seal, neid tumerohelisi ja veidi jäätist võiks ka veel olla. Ta müüdis välja mõelda mõnda komplimenti ilusat võrdlust õrnust Joani jaoks, kui neiu talle ukse haavab. Võib-olla midagi tema naha kohta, tema magusat, väikest vahvat peenejoonelist, kartliku, trotsliku, armastusväärset näokest oli tõepoolest raske millegagi võrrelda. Kui raske iseloomuga ta oli. Ja kui ilus. Kruvisin sisenes metroovaguni metall, seal raske läppunud õhu sisse. Pista mõtted mujale, ebaharilik pihtimus, mida keegi sõitja oma sõbrale tegi. Mõlemad olid väga tursked, mehed tundus, nagu oleks neil talvemantlid talvel olnud soomusrüüd. Küsis üks. 12 aastat ja tead, ma pean sulle midagi üles tunnistama, jätkas esimene. Ma olen otsustanud. Aastaid oleme olnud tõeline joodik. Sina seda ei teadnud, praktiliselt alkohoolik. Kuid sõber polnud sugugi üllatunud ja vastus kohe. Siiski ma teadsin seda. Teadsid võimatu. Kuidas võisid seda teada? Mõtles rosin. Ega sihuke asi saladuseks jää. Vaata ainult seda pikka nukrameelset alkoholist uhutud nägu joomisest laostatud nina, nahk kõrvade ümber Riplemas, nagu kalkuni jääd melanhoolselt viiski silmad. Jah. Ma ikkagi teadsin seda. Ma ei või olla. Ma ei suuda uskuda, mees oli erutatud, kuid ta sõber ei teinud midagi tema rahustamiseks. Aga nüüd on see möödas, jätkas ta. Ma läksin arsti juurde ja võtan tablette. Mingi uus, kindel taani värk. Tõeline ime. Ma kaldun arvama, et need oskavad kõike ja kõiki käsitleda. Teadusalal juba taanlase ei löö. Nad suudavad kõike. Laad muutsid ühe mehe naiseks. Ega nad sama rohuga sündi ravi. Loodetavasti mitte. See on umbes nagu aspiriin, super aspiriin. Nad nimetavad seda tulevikku aspireeniks. Aga kui seda pidevalt sisse võtta, siis peab joomisega hüvasti jätma. Ronsini valvas vaimsis endalt. Sel ajal kui inimvoog metroos tõusise, vajus vagunid üksteise küljes ja läbipaistvad nagu kala põied tänavat alla edasi kihutasid. Kuidas võiks inimene endale sisendada, et keegi ei teadnud seda, mis silmaga näha oli? Keemikuna küsis ta endalt. Millest võis see uus taani rohi koosneda? Ta meenutas oma erinevaid leiutisi sünteetilist albumiini, isesüttivad sigaretti ja odavamat kütteainet. Rongis edasi loksudes täidis Rodin taas oma rahuliku, rõõmsa, isegi selge pelgulise hingeseisundi. Siis ei olda iseenda peremees. Kui inimesed ütlevad, et nad ei tee midagi, ei armastusega raha eest siis arvavad nad, et armastuse raha, vastandlikud kired ja teineteise vaenlased. Tasin, arutles edasi. Kui vähe inimesed teadsid, kuidas nad oma elu maha magavad. Ja kui vähenenud teadvuse valgus. Hoyczini puhas Nepsinale nägu säras samal ajal kui ta süda tahtis rõõmust lõhkeda. Ta oli jõudnud nii sügavate tõdemusteni meie teadmatusele. Näiteks võtta iga joodiku, kes aastaid oskuseta parimal sõbral pole ta pahest aimugi. Otsin, vaatas vahekäigu poole, kus too kurblik Rüütel oli seisnud. Kuid mees oli vahepeal kadunud. Hoolimata sellest oli tasus vaadata. Ühel pingil istudes väike tüdruk, uue valge mufiga muhvi külge oli kinnitatud nuku pea. Laps oli õnnise puhevil õrnast edevusest. Samal ajal, kui ta isa pakse turris loristas pidevalt oma hiiglaslikku nina. Siis sisenes vagunisse teine tüdruk oma emasaatega. Jaa, sellel tüdrukul oli täpselt samasugune muhk nukupeaga. Mõlemat vanemat väga ärritas naine, kel baasis olema raske käsi ja kaklemis himuline meel viis oma tütre kaugemale. Otsinil jäi mulje, et mõlemad lapsed olid armunud oma muhvi ega olnud teist märganudki. Kuid see oli üks tema nõrkustest. Tauskused mõistab väikeste laste südameid. Mõtted liiguvad metroos koos vaguni liikumisega arvutute inimestega tänavate ja jõgede alt läbi ragisevad suurehitiste vundamentide all. Rodini vaim oli juba niigi elevile raputatud. Saudis kramplikult toiduainetekoti, millest kerkis leiva ja marinaadi lõhna. Ta mõtted libisesid geneetikale X ja Y kromosoomidele pärilikele omadustele. Emakale. Talle meenusid kaks eelmisel ööl nähtud unenägu. Vees oli surnukuuri sanitar teinud talle ettepaneku juukseid lõigata. Tema oli keeldunud teises unenäos. Rosin ohkas sügavalt, hakkas mõttes harjumuspäraselt oma sünteetilise albumiini valemit kokku panema, mis pidi tekitama revolutsiooni kogu munatööstuses. Sealjuures aga ei loobunud ta sõitjate sõlmitsemisest ning süvenes oma vastas istuva mehe vaatlusse. Ta polnud sellist meest elu sees näinud. Ometigi ta tundis, et ta võõraga millegi väga olemusliku kaudu seotud. Ees oli keskealine, turske, heleda naha ja siniste silmadega. Ta käed olid puhtad, hästi vormitud, kuid Rutšinile need ei meeldinud. Maanteele, mida võõras kandis, oli väga kallis sinise ruudulist kangast. Sellisest, millist rootšin poleks iial ostnud. Ta poleks iial kandnud sääraseid sinises seemisnahast kindaid. Sihukest laitmatut Kaavot raskepärast viltmoodustist ümber lai rasvane pael. On olemas kõikvõimalike keigarid, mitte kõik ei taha teisi pimestada oma rõivastega. Mõned on näiteks kombekuse keigarid. Viimaste hulka kuulus Rossini kaassõitja. Tema profiil sellega ninaga oli kena. Kuid ta ei osanud seda esile tõsta. Nii et see mõjus tuimala. Ja selle tuimusega tundus ta inimesi hoiatavat. Et ta ei luba enda suhtes mingeid sekeldusi. Ta ei taha kellegagi tegemist teha. Selliste sinises seemisnahast kinnaste juures ei võinud ta lubada, et keegi talle jala peale astub. Ning ta oli selgelt tõmmanud enda ümber privileegi ringi ja teistele mõista andnud et tegelikult need oma asjadega Elasku temal lehte lugeda. Ta hoidis käes tribuni, kui ta oleks olnud vahest liig öelda ta seda luges. Mehe hele nahk ja sinised silmad sirge ehtroomalik nina. Isegi viis, kuidas ta istus, meenutasid hoidžinile väga üht isikut. Chaalne. Ta püüdis võrdluspilte minema peletada, aga ei kadunud. Eeldades, et tal on poeg Rootsin kuna temal polnud Johnnyga võrreldes mingeid tugevaid pärilikke tunnuseid, ei avalduks lastes tema jooned. Aga tõenäoliselt sarnaneks lapsed Johaniga. Ja 40 aasta pärast kannaks mees, kes rapovosagunes istus temaga põlv põlvega, vastas kaassõitjate teadmatute osalejate seas selles suures läbisõidutrumlis. Edasi seda ise, tema otsin. Sellepärast oligi tundnud kätan võõraga millegi väga olemusliku kaudu seotud mis olid 40 aastat võrreldes igavikuga. 40 aastat olid lennanud, keda vaatas oma poega. Siin ta oli. Minu poeg, minu aeg ütles ta endale. Ja äärepealt oleksid tal pisarad, silmi valgunud. Elu ja surmameistri pühalike viljakas tegutsemine oli selle kõik loonud. Meie olime tema tööriistad. Töötasime eesmärkide nimel, mida pidasime endi looduks. Aga ei. Kõik oli nii ebaõiglane. Kannatada, luua, tööd rassida, võidelda, inflatsiooniga, murda, teed läbi elutehniku, roomata läbi pimeda, aima tunneli, teenida raha ainult selleks, et saada ühe neljandajärgulise mehikese isaks, nagu see seal nii tuim, oma igapäevase, puhta, roosa, ebahuvitava, enesega rahuloleva, põhjalikult väikekodanliku näoga. Milline needus, omada igavat poega. Sellist poega nagu too, kes iial ei mõistaks oma isa. Mitte kõige vähematki ühist temal ja sellel korralikul ümaral sinisilm sellel mehel. Ta oli nii rahul kõigega, mida ta endast kujutas. Ta vaevalt pilgutas Silmegi vaatade hoolimatus, rosin need ei avane ja selleks, et kellelegi lahket sõna öelda. Äkki on see 40 aasta pärast üleüldine pruuk. Kas inimesed muutusid kallimaks kui ka maailm vananeb, jahenes? Järgmise sugupõlve ebainimlikus ajas Rossini vihale. Isal ja pojal pole teineteisele mingit märkigi anda. Olin olemasolu, visioon. Inimese isiklikud eesmärgid polnud muud kui illusioon. Elu võim kasutas meid üksteise järel Marsil omaenesetäiustumise poole. Trumpis meie individuaalsele inimlikkusele, kasutades meid oma eesmärkide nimel nagu dinosauruseid või mesilasi. Kurnas meilt armastus. Vaatas pealt, kuidas me karjääri tehes tööl võitluses raha pärast lämbusime. Allusime üleüldisele koormale ümbritsemise seadusele. Millesse kurat võtaks manud, segan pehmas, rosin üles, vana narr. Ära ole mingi neetud tööriist. Lase jalga. Mis tunne on istuda oma poja tema Joani poja vastas? Ta vahtis ainiti meest, ootas, et too midagi ütleks. Aga oletatav poeg säilitas külma vaikimist. Kuigi ta pidi olema märganud rollini uurivaid pilke. Nad väljusid isegi ühes ja samas jaamas. Sheridan Square'il. Kui nad perroonile astusid, kadus roosavastikuna oma jämedas siniseruudulises mantlis mees ilma et oleks Rodinid ainsa pilgu vääriliseks pidanud vastassuunda. Kogu lugu pole tuju lõplikult rikkunud. Shani uksele lähenedes enne veel, kui ta koputada jõudis kuuldus Phillise koerakese Henrik lahknemist tunnis rootšinaton üleni pingul. Mina ei lase end ära kasutada, kinnitas ta endale. Mul on õigus oma elule. Joan vaadaku ette trolli Kerna kumme vabaneda rasketest küsimustest. Mõnele rodsin tahtis pühendada tõsiseid arutelusid. Uskus siiralt, et tema ellu ei saa tulla midagi tõeliselt ebameeldivat. Grotsin ei saanud endale sellise muretu kergemeelse seisukoha luksust lubada sest tema pidi kõvasti tööd tegema ja raha teenima. Et see tõeliselt ebameeldiv ei tuleks. Hetkel ei saanud midagi muuta. Ja kõige olulisem polnud siiski mitte raha vaid see, et ta suudaks uskuda. Joan pole vältimatult tolle metroo võsukese ema või koguni oma eemale tõukama. Jubeda isa tütar. Lõppude lõpuks ei sarnanenud Rossionärit ei oma ema ja isaga ja oli hoopis teistsugune, kui ta vend. Šamaan tuli uksele seljas filise kallitest hommikumantlitest sooviste laevaga hästi. Heites pilgu tema õnnelikku näkku. Tunnis rootsin kohe sarnasuse varju. See hetk oli õige põgus, peaaegu viirastuslik. Kudele Rolzini selja jooksid külmavärinad Jaansulastada ja ütles. Hoovutisita, sa oled üleni lumine, kaabud pähe pannud, kogu tema peataval lund täis. Joani armastatum hellitusvorm, rääkida kolmandas isikus. Laseme, paneb kõigepealt selle koti käest, laseme, võtan mantli seljast. Porisest rodsin. Miks ei võinud Joan tema võrgutamisega oodata? Siin sees on nii palav, kogu nägu lausa põleb. Miks peab korteris valitsema selline kuumus? Ja neetud koer lähtub lakkamatult. Kui te teda kogu aeg luku taga ei hoiaks, siis poleks ta nii närviline ja lärmakas. Miks te teda kunagi välja Ivy? Haa, siin pole tegelikult üldse nii palav. Sa tuled väljast külma käest. Kas sa leiad, see hommikumantel istub mulle palju paremini kui filisele ärriti puusade ümbert. Filmis arvab samuti, võib-olla ta müüb selle mulle. Loodetavasti mitte, oleks rodina äärepealt kõvasti püüdnud käterätikud kuivatada tema märjaks saanud tumedaid lühikesi juukseid nühkimis. Liigutused viisid Henry täielikult endast välja, nii et andmeid ei koera magamistuppa kinni panema. Kust ta siis küünte krabisedes rütmiliselt vastavust hüppas? See ongi siis, kas šampooni tõid seal kotis siis pesema sulle enne söömist juukseid tule. Ma ei taha, et mind pestakse, paa, tule juba, ütlesin naerdes. Neiu puudulik süüteadvus tekitas rootsinis imestust. Ta ei suutnud seda mõista. Ka suure vaibaga möbleeritud lampidest valgustatud, laiade eesriietega varustatud tuba tundus talle võõrastav. Tundis, et ta on ikka veel täis etteheidet ja vihane, solvatud ja kibestunud meeleolus aga polnud nagu kohane selle põhjust nimetada. Teda tegin juba natuke murelikuks, et selle kõige põhjus kippus tasapisi käest libisema. Vannitoas võttis ta jakki ja särgi seljast. Saan asi kraanikausi vett täis. Rootsil pulbitses oma marulistes tunnetust. Nüüd kuid rind paljastatud oli, tunnetas ta neid veel selgemalt ja ütles endale. Õige pea, ma räägin temaga paar sõna. Ma ei lase enda üle võimust võtta. Kas sa arvad, tahtis ta neiule öelda, et mina olen loodud üksinda kogu maailmakoormat kandma. Kas sa arvad, et ma sündisin selleks, et mind ära kasutatakse, ohverdatakse? Kas sa arvad, et ma olen mingi looduslik tagavara, nagu söeladestus, naftaauk, kaladi, midagi sarnast? Jäta meelde. See, et ma mees olen, pole õigustuseks sellele, et mulle võib lõpmatult koormaid õlgadele laduda. Minu hing pole suurem või tugevam kui sinu oma. Kui mitte arvestada, väljusid tundemärke nagu näiteks muskleid, jämedamat häält ja nii edasi. Mis jääb siis kaks hinge, mis on praktiliselt sarnased? Miks ei võiks õiete valitseda võrdsus? Ei suuda alati olla tugev. Ütlen saan tabureti kraanikausi kohale lükates. Su juuksed on täiesti vanunud. Toetas rinna vastu külma glasuuri lõuakraanikausi äärele. Roheline soojalt sillerdav vesi peegeldas klaase ja kahhelkive. Ja magus jahe lõhnav šampoon voolas talle pähe. Sul on läbi ja lõhki terve peanahk, ütles neiu. Täiesti roosa. Rootsin vastas. Aga ta peaks olema valge. Miski minus pole siiski korras. Sinuga on kõik korras, kinnitasid Joan ja surus end tema selja vastu. Piiruste ümber kallas ta hoolikalt veega üle, nii et rosinale tundus, nagu voolaks vesi temast endast välja. See oli tema enese salajase armastava vaimu soe ollus mis hooajast kraanikaussi roheline jama tuttav. Ja sõnad, mida ta ennist oli harjutanud, ununesid ja tema viha oma tulevase poja vastu kadus täielikult. Ja ta ohkas, ütles neiule kraanikausi vesisest õõnsa, sest sul on alati nii imelised. Ideed on. Tead sa seda? Sul on eriline instinkt, tõeline talent.