Me alustame oma viimast vestlust. Särjest, kivid kõnelevad. Kui teie seda saadet jälgite on tähtsa päeva esimene pool juba möödunud. Te olete jälginud demonstratsiooni punasel väljakul Moskvas juba mitu päevalette raadio, televisiooni ja ajakirjanduse kaudu kursis sellega, mis toimub revolutsiooni linnas, Piiteris endas. Ja me jätsime ka meie Piiteri rännaku viimaseks teemaks. Smolmi revolutsiooni peastaabi ja kõige sümboolsema paiga oktoobri sündmuste käigus üldse. Ja kui nüüd meelde tuletada, siis sinna me jõudsime manna juurde. Ju pärast seda, kui me tegime läbi Lenini tee ja mäletad, siis me olime võrdlemisi väsinud, ehkki olime sõitnud umbkaudu niisama palju kui Lenini Rahiagi trammiga. Ja kui me siis kohale jõudsime siis me pakkusime seda teed ikkagi pikemana, kui pärast selgus oli lihtsalt midagi 15 20 kilomeetrit. Nojah, me arvasime siis jälgede järgi otsustades, et käidud on vähemalt 20 kilomeetrit. Hiljem saime teada, et toda maad oli üheksa kilomeetril. Ajaloolased on selle täpselt täpselt ära mõõtnud ja no kujutame ette, et me oleme jälle seal, sõnas smanni juures. Ja sinna me tõepoolest masinatena jõudsimegi samal ajal, aga jah, piinlik ennast vanadeks tunnistada, aga Lenin, kui ta saabus sinna 24. õhtul umbes kell 11 oli täis energiat ja põlesin soovist teada saada, kuidas kõik asjad arenevad ja ruttas kohe Smneistik meiega, istusime kõigepealt smanni ette pingile ja vaatasime seda maja väljast. Võib-olla enne, aga siiski natukene ajalugu. Mida see small nii see nimetus ise tähendab? No kõik on nii harjunud ajaloost lugenud ja teavad, et see oli ehitatud aadlipreilid instituudiks Abdul 1000 906908. Aga millest tuleb see nimi Smolnõi ise? Nähtavasti on algkuju Smala, tähendab Peeter Esimese ajal laevadele valmistati siin spetsiaalset Tõrva, millega puust laevakeret kaeti, et nad oleks veekindlad. Ja pikkamööda sai Smolmi kogu ringkonnanimetuseks ja seda nime kandis hiljem siis instituut ja seda nime kandis ka suurepärane kloostrihoone, mis on otse Smi peakorpuse kõrval. Selle on ehitanud. Son rast trelli ehitatud ja on ehitatud veel varemetes 50 aastat varem 1748 alustati Rastrelli teatavasti esitas ka talvepalee ja veel terve rida teisi hooneid ja need paistavad silma istuma ka välise iluga kuidagi nikerdatusega kujudega juba välisfassaadile, välisseintel selle kõrval Smollamis ehitati hiljem ja teise arhitekti poolt varemgi on muidugi väljastpoolt hoopis lihtsam, aga ometi sellest hoolimata moodustavad nad ühtse ansambli. Ja jah, tõrvapõletamise piprapõletamise hoo. Mis eetriajal seal oli, see saigi kohale nimeks, ehkki alguses nimetati Molmeid kloostrit, mille lasi ehitada Jelizaveta Petrovna Vene tsarinna, kuna ta kavatses oma vanaduspäevad seal veeta selles kloostris kloostris palees. Alguses nimetati teda Voskressenski, no vot ei viitsi. Vanast töö ja kõrvale siis 50 aastat hiljem kerkisse smanni instituut plagarootna Tinits. Ja see on muidugi jah väljastpoolt lihtsam. Aga. Aga ma palun, et sa räägiksid just seda, mida sa siis rääkisid, kui me sinna maja juurde jõudsime. Ja me olime enne seda käinud ka kõigist teistest paikades teistes losside sepaledes, millest aga juba olete kuulnud ja minu isiklik mulje kõigist nendest majadest oli siiski kõige sügavama mulje juures, sest piltidelt on teda palju nähtud maalidelt. Ja ikkagi minu kuulutus oli sellest majast kui väiksemast ja niisugust muljet tema imposantsust või suuruse kohta siiski ei osanud varem ette kujutada. Sisseminekust räägime veel hiljem, aga seal pingil istudes, siis me püüdsime ju ette kujutada, paratamatult tuli ka mõttesse, kuivõrd jälgisime lenn teed, millist pilti võis pakkuda. Smon esinejast on väline ilme. Tol õhtul 50 aastat tagasi. Igatahes oli seal täiesti lage, kui otsustad nende piltide järgi tollest ajast pärit, on mõned üksikud põõsad munakivi tee viis sinna instituudi juurde see millegagi eriti silma ei paistnud, välja arvatud hooned ise, olid väga ilusad. Krõps käe on väga värvikalt jutustanud just sellest revolutsiooni ööst et kogu väljak oli hõivatud madruste ja soldatite poolt. Nad olid siin nagu laagriväljakul või, või nagu puhkehetkel kahe lahingu vahel. Mehed kogunesid rühmadeks, naljas olid lõkked. Tule juures, soojendati, vaieldi, aeti juttu, Ühed tulid, teised läksid. Saabusid, käskjalad, läksid jälle uued korraldused meestega välja. Ja kogu maja olevat olnud üleni valgustatud ja need tuled paistsid kaugele-kaugele, sest siis oli see üsna lage ja üsna tühi paik. Praegu on Smi ametihoone. Seal asub oblasti parteikomitee, linna parteikomitee ja. Oblasti täitevkomitee. Ka oblasti täitevkomitee ja muidugi praegu on selle maja ümber kogu aeg tohutult palju inimesi, kes lihtsalt seisavad, vaatavad ja kujutavad ette, kuidas see sind täpselt oli. Ja nüüd on ka muidugi majaesine, hoopis teine. Seal on väga ilus park proletariaadi diktatuuri nimeline väljak. Peatee on asfalteeritud laps mõmmi ette ja kummalgi poolt kõrval, seal on püst üks kuulub Marxile, teine Engeldusele. Puud ja põõsad on suureks kasvanud. Selle pargi ehitamine ja rajamine lõpetati 27. aastal. Oktoobrirevolutsiooni 10.-ks aastapäevaks. Veel maja ees on ka Lenini mälestussammas. Siin on ka kirjutatud aastal 1000 917927 ja loosung sellel laushambal, elagu proletariaadi diktatuur. Ja. Õieti tuli ju Petrogradi nõukogu sinna augustis ja ta muutus niisuguseks revolutsiooni staabiks juba võitluses Korniilovi vastu. Aga sel õhtul siis muidugi jah, tõestada sumises nagu mesilastaru ja tuled paistsid, mitte ainult akendest kavaid, lõkked põlesid maja ees. Ja kui nüüd rutata Lenini jälgedes edasi, nii me ka tegime small hoonesse sisse, siis tema kiirustas kohe kolmandale korrusele. Meil aga hämmastas juba Alt ennekõike need kuulsad smanni koridorid. Tõesti pikad. Need on täpselt niisugused, nagu me oleme neid näinud kõikides ajaloolistes filmides. Lenin oktoobris, Lenin 18. aastal. Paljudes filmides, mis kujutavad revolutsiooni ikka on kasutatud seda Smolmi pikka koridori. 200. 24. Ja ikkagi kuusse. 224 meetrit ja millegipärast väga kõrged ja niisugune tunne, nagu tuleks valgus ülevalt, kuigi mingeid aknaid üleval ei ole. Ja kui me läksime sisse, siis mina ei kannatanud välja kohe ekskursioonijuhi käest. Küsisin, sina ei kuulnudki veel, sa oleksid eespool. Et kui pikk see koridor on pärast hiljem seletas nagunii veel teistele ka seal. Ja, ja siis ma olin noh, nagu ei tahtnud uskuda, sest tegelikult tundus veel pikemana tõesti pikku nähtustest, teised lihtsalt annab vaadata. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis 224 meetrit on ka veerand kilomeetrit pikk. Aga seal saime me teada ka, et kõik need filmid, mida me oleme näinud, kõik see on filmitud paviljonidest, Smolmis ei ole kunagi filmitud ühtegi kunstilist filmikaadrit. Ja seda ei kavatseta teha ka edaspidi. Niisugune on traditsioon, see on TÖÖ maja selles töötavad asutused, neid segaks niisugune protseduur, nagu käib kaasas ühe filmi ettevalmistamisega. Ja võib-olla siin ta mingit muud põhjused. Igatahes. Meie nägime seda tõelist koridori siis esimest korda. Ja muidu tore on ka see, et me sinna sisse pääsesime. Smolmi komandandi abiga ja mulle tuli meelde, et oktoobri ajal Smi kommentandiks oli Molco Walkov huvitas, kas tema kabinet oli siis samas kus, kus praegu komandant istub. Vaevalt küll. Vaat seda ma jah ei küsinud, nende ruumide numeratsioon on muutunud ja me jahi küsinud isegi praeguse komandandi nime. Aga siis jahikas koridoris, kuni need koridorid on esimesel, teisel ja kolmandal korrusel sama pikad, sama hämmastama panevad? Jaa, Lenin ruttas siis kohe kolmandale korrusele, kus tubades 75 ja 76 oli revolutsioonilise sõjakomitee peastaap, nii-öelda see troika ühes nendest tubadest tähendab Bodvoiski Antonio Frošenkoja surnovski. Kuna me sellest revolutsioonikäigust ja sündmustest läbi juba varem oma saadetes kõnelenud siis läheme nüüd edasi selle hoone endaga. Tähendab noh, lühidalt öeldes sealt alustas skaleeninud kõige selle asja juhtimist. Ta juhtis seda juba oma konservatiiv korterist, aga siis oli vahetut demagatas kõik, talle eraldati ka üleval kolmandal korrusel üks kabinet. Seda me ei küsinudki, kas ka hiljem rahvakomissaride nõukogu esimehena kabinet sama oli küllap vist sama. Selle kabineti ukse kõrval on nüüd ka mälestustahvel marmortahvel, kus on ära märgitud, et seal töötas Lenin Neil aastail ja praegu on seal ka muidu tööruum. Eestvaates asub kuulus Smolmi instituudi saal, kus võeti vastu kõik need esimesed tähtsamad otsused asub instituudi paremas tiivas ja Lenini korstnat ter, millest ka meil veel koha juttu tuleb, asub vasakus tiivas. Nii et ühest otsast teise minnes, Me külastasime mõlemaid, neid paiku tuli paratamatult see 224 meetrit ka läbi käia. Ja ma panin tähele, et inimesed, kellega me koos olime seal koridoris millegipärast kõik kuidagi väga kiirustasid või ühesõnaga midagi on selles selles pikas ruumis niisugust, mis inimesi mobiliseerib, ma ei oska öelda, lihtsalt mingi niisugune eriline pidulikkuse ja ja millegi suure ootuse tunne oli tõesti. Ja siis jõudsime selle aula ukse juurde. Aulas süüdati kõik tuled. Ja see on muidugi veel koridoride lisaks eriline elamus. See on väga ilus ja suur saal sammastega valge daam? Jah, taastatud ja hoitud täpselt samal kujul, nagu ta oli siis 50 aastat tagasi. Uuendus on ainult see, et siin on nüüd siis paigutatud toolidel read, kus on ka kõrvaklapid üles tõstetavat klapid, kus saab kirjutada nii, et täielikult töösaal ja pidulik töösaal, kus koosolekuid peetakse. Aga varem ta jah, oli ju täiesti tühi ainult seinte äärest seal sammaste taga olid asunud vaikset pingid, sest ta oli jah, aadlineidude tantsusaal. Nendel kuulsatel maalidel, mis kujutavad Leninit kõnelemas teise kongressi pidulikul ajaloolisel istungil, ongi näha, igaüks on selles saalis nii, kuidas ta on osanud ennast sisse seada. On väga erinevad toolid kokku kantud möödel. Inimesed istuvad mõist otse põrandal, esimestes ridades. Kõikide akende juures on tohutud rahvahulgad. Aknalaudadel seistakse püsti, seal oli viimse võimaluseni rahvast tulvil. Jah, nii improviseeritud presiidiumilaud sinna sisse toodud selleks aastast varem seal jah ei, ei olnud midagi ja need on nüüd kah juurde tehtud sinna, aga muidu on saal täpselt samasugune muidugi ka välja arvatud Lenini portree on seal saali sügavikes tagumises seinas. Ja vot seal istudes siis ikkagi paratamatult tekkis ka niisugune tunne selle kõrval, et Me imetlesime selle saali ilule suurust. Ka see, et tõepoolest, see oli ju koht, kus toimus teine Nõukogude kongress ja see oli paik, kus kuulutas Lenin välja ju või luges ette esimesed dekreedid rahust, maast ja võimust. Need, mis panid aluse kogu meie edasisele Nõukogude korrale, sotsialismile, ühiskonnale. Ja jah, ei oskagi kuidagi seletada seda täpselt, et sealsamas lähedal, kus meiegi istusime, tema seal esines ja sealt juba juriidiliselt kõik alguse sai Aga selle saali erilist pidulikkust rõhutab veel väga lihtsalt saavutatud kujundus. Valgel marmoril on kullaga sõnad täpne tekst nõukogude võimu esimestest dekreitidest ja nõukogude riigi esimene konstitutsioon. Konstitutsioonist terve konstitutsiooni terve tekst on seal 18. aastal vastuvõetud konstitutsioon. See on jah, kohe sellel seinal kahel suurel marmorplaadil. Kui siseneda, siis jäävad selja taha. Ja ees on siis Lenini kujuga Salon presiidium. Nojah, ja sellest vist küll kõige ajaloolisemasse ruumist. Nüüd neid sündmusi meenutades me siis tulime välja ja läksime jälle teisel korrusel piki seda pikka-pikka koridori Lenini korteri poole, sest nagu ma ütlesin, asus koridori teises otsas. Vasakus tiivas. Vaatus ja Smolmis oligi õieti Lenini ja krõpskaja esimene korter Piiteris. Petrogradis ei olnud nad kunagi elanud oma kodus, sest nad olid olnud küll Lenini õe külalisteks kõlbansbrjevitši korteris küll teiste seltsimeeste juures ja nüüd, esimest korda said nad oma kodu small meis ja selles toas või õigemini kahes väikeses toas käisimegi nüüd lõpetaksimegi kõneluses Molmist muljetega. Nendest ruumidest. Need toad on valitud selle eesmärgiga, et nad oleksid lähedal trepile, misse, diskolmandale korrusele, Lenini TÖÖ kabinetile, samal ajal, et nad oleksid olnud hästi valvatavad, et oleks tagavara väljapääs. Sest jah, praegu On tehtud ka small neis väike juurdeehitus just sellest tiivast, kusjuures see põhikoridor ja maja pikkus selle all ei kannata ikka 224 meetrit. Ja see ülejäänud koridori pikkus ei olegi päris selle stiiliga kokku lennuta sealt väikse pööraku. Nii et praegu, kui külastajad lähevad sinna Lenini Trisse, siis nad lähevadki sealt selle uue juurdeehituse kaudu, sest muidu väljas, kuidas teil läheb päris ilusti kokku, ei saa arugi ja. Õieti on seal kaks tuba, esimene tuba seal praegu on kõik eksponaadid välja pandud, mis Lenini tegevusega seotud oli tol ajal taga valve meesteruumiks. Esimene ruum. Jah, seal elas üks inimene, kes oli määratud Leninile mitte ainult valvuriks, vaid ka teda nimetati ordinaariets. Kuidas see siis on? Käskjalg või? See oli Ufaast pärit soldat shoutpsse kes püüdis nii palju, kui tal võimalik oli, hoolitseda Lenini ja krõps, käia eest, aitas neil muretseda leiba ja, ja kõike hädavajalikku. Sest muidugi tööd olid tõesti nii paljatega krõps, käelega lenn, endal poleks aega olnud majapidamise asjadega tegeleda ja arvestades Lenini tagasihoidliku iseloomust Nad oleks seal nälga jäänud, ega tema seal poleks samme astunud, et süüa saada. Isegi nende korteri sisustamisest püüdiste osa võtta ja ja seal toas on alles üks pisikene tõesti imepisikene peegel, mille Zoltesse vali leidnud kuskil endises aadlineiude magamistoas Elisele kinkinud krõps käele. Sest nende toas no peaaegu ei ole mitte midagi, see on see imelik, kui tagasihoidlikult, kui äärmiselt napilt on sisustatud see eluruum. Ma arvan, et umbes 20 ruutmeetri suurune tuba võib-olla ei olegi nii suur ja seegi veel on jaotatud väikese vaheseinaga nagu kaheks ja mingi niisugune vineer, sirm on seal ees. See tuba kuulus ühele õpetaja klassi klassi klassipreilile ja aga mul on niisugune tunne, et sellest klassi preili mööblist siiski seal väga palju säilinud ei ole, et see oleks kindlasti seal aadlineiude instituudis Parema mööbliga toas ja lihtsat raud voodit need etiketivoodil, jah, täitsa ma ei usu, et need olid aadlipreilidele. Sellel klassi juhatas lihtsamat raud voodit on raske ette kujutada siis ees, väga paljud on läinud nüüd kunstnik, protski pilte, Lenin smannes, kus sa need valge kattega kaks pehmet tooli, diivan, lõuakene. Türgi diivan seljatoeks on kolm kõva patt ja ja see on kõik üle tõmmatud valge riidega. Muide sellel mööblil on alati kujutatud Leninit juttu ajamas küll soldatite, küll talupoegadega, aga nähtavasti on see siiski eksitus, sest oma elu korteris Lenin ei võtnud kunagi külastajaid vastu ja see mööbel oli just tema toas. Kabinetis olid hoopis teised esemed, kabineti sisustus ei ole säilinud. No põhjus on ilmselt selles, et et töö ajal muidugi Lenini lasknud kunstnikul ennast segada, seal oli tal palju vastu võtta palju tegemist ja siis võib-olla vabal hetkel lubasinast maalida, kui ta nüüd kodus seal midagi kirjutas või tegi. Eks need talupojad ja saadikut siis joonistati sinna juurde. Aga piltide järgi ikkagi kunagi ei saa seda kujutlust ja minul oli hoopis teistsugune nendest toolidest ja diivanist jaga lauast jah, kuidagi pildi peal hoopis avaram mulje ja, ja parem sisuliselt olnud ikka võrdlemisi viletsad keset üks üks maale, mis näitab veel, ta kirjutab seal üksinda on, siis istub tooli peal ja kirjutab selle väikese diivaniesise laua äärde seal midagi. Minul tekkis ka siis umbes niisugune mõtet. No see peab olema äärmine tagasihoidlikkus, rahvakomissaride nõukogu esimees, siis mul ei jää kõrvalduse nunnakloostri, terve Hitler oli ju täis suurte losside mööblit, tuleks suurem laudkenud, seal ebamugav ka kirjutada, kirjutuslaud, mis seal kõrval on see laualambiga, kus telefon läheduses on ja see on ka nii imepisikene? Eks tal oli pabereid ja raamatuid ka seal peaaegu ei mahu kere pool põlve otsas ja ikkagi oli ta sellega rahul ja rohkemat ei nõudnud ilmselt ei lasknudki endale tudu. Ja selles toakeses Smalmis käivad tuhanded inimesed. Meile öeldi, et 200000 inimest aastas. Et inimesed põrandalaudu läbi ei kulutaks, on põrand kaetud vaibaga, mida Lenini päevil muidugi ei olnud. Muidu on kõik nii, nagu oli siis ja inimesed tulevad siia. Seisavad, vaatavad ja lähevad ära. Kindlasti mõtetega, mis jäävad väga pikaks ajaks. Jah, vot ma usun, et kõigil on see mõte, et et nii tagasihoidliku no kuidas öelda peaministri korterit? Vist küll ühelgi teisel peaministril ei ole kunagi inimkonna ajaloos olnudki. Jaa, jah, seal ta elas ju 18. märtsini, kui valitsus kolis Moskvasse. Ja ja kõiki külastajaid paistab hämmastavat. Ja hoolimata kõigist sellest lihtsusest Lenini esimeses korteris Smallville'is. Piibli ikkagi mõttele, et samal ajal ta võitles selle eest jäägitult, võitlus selle eest niisuguse ühiskonna eest mis on kõige rikkam ja mis pakub rikkusi, heaolu ja õnne kõigile inimestele. Kui tõesti terve tiiter on nagu üks suur revolutsiooni muuseum siis Smi on seda kõige rohkem. Jaa, Smolmeis, need väikesed Lenini toad on vast veel kõige rohkem mõtteid äratavateks just sellepärast et seal hakkad tundma Lenini osa meie tänapäevas ja seda, kuidas Lenin võitles just meie tänase elu nimel ja kuidas ta oskas ette näha väga palju sellest, mida me oleme läbi elanud. Mida me oleme saavutanud?