Mina olen Pille Lukin ja loen teile, Lehte Hainsalu lugusid pisikesest Pillest. Trepist alla. Kas sa saad astuda? Anna mulle käsi, siis sai kuku. Ikleb pisike Pille kaks ja pool aastat vana, oma 20 aastat vanemale emale. Neil on käsil vastutusrikas toiming. Kas sa võtsid võtme kaasa? Kysib Pille esimesel trepiastmel. Ema kobab mantlitaskut. Võtsin Gülbil võtsin küll. Siis ei unustanud võitik, küsib Pille. Teisel trepiastmel. Seekord ei unustanud. Ilma võtmeta ei saa tuppa sisse. Arvad Pille, kolmandal trepiastmel? Isa ja ükskord ka ei saanud, meenutab Pille neljandal astmel. Ma olin siis kiita ja nüüd oled suur, saad ise trepist alla, meelitab ema. Seepeale hakkab Pille ladusasti astuma. Ikka hipsi hops ikka Hitke hops. Igal sammul lõbusasti lõõritades. Depil ei tohi hüpata. Hipsaps. Trepil tuleb ette vaadata. Hipsaps igale astmele astu kahe jalaga. Saps. Vaata jala ette. Hipsuks joosta ja kukkuda ei tohi. Hips hops. Kui maha kukud, ei tohi piirama hakata. Hipsops olemegi all. Sipsaps hipsapskipsops. Taevas küll mõtleb ema kes talle nii palju keeldusid, on õpetanud. Pillel emaga on üks alati kiire. Ruttu maast lahti, ruttu riidesse, ruttu lasteaeda, ruttu koju, ruttu sööma, ruttu magama. Nad armastavad väga teineteist. Aga nad on veel nii, noored Pille ja ta ema. Liig noored mõistmaks et elu ei ole mitte ees, vaid käes. Ja et maailmas ei ole midagi tähtsamat nende kiindumusest. Kui nad kord märkavad, et armastus vajab aega ja hoolitsust nagu haruldane lill. Küllap siis pole Pille enam ammugi emme tütar. Ruttu-ruttu lasteaeda ruttu-ruttu. Aga pisike, Pille tahab kummikuid pidi igas lombis lobistada igast väravast vahtida, igal trepil turnida, iga Varblasega vestelda. Pille tahab kõndida kord edaspidi, kord tagaspidi, kord Hirsata, kord kareda. Kordobysseysta. Pille tahab unustada mineku kurva eesmärgi. Kujutleda Nad luusivad lusti pärast. Aga kell ema randmel tiksub kuuldavalt. Kellade hommikuti kiiret käima. Jookseme Pill. Vaatame, kas kuusk on öösel kasvanud. Pille teab seda mängu. Ta vudid veerand versta ühtse rõõmu. Lag tuules nagu salul. Ema püsib vaevu kannul. Nad saavad pidama seal, kus võõras aias kõrgub hommikuvahetuses kuninglik kuusepuu. Tumerohelised, vanumata oksa, kodarad algamas, kohe maast pille, ajab pea kuklasse. Tunnistab Helenevasse taevasse kaduvat latva ja arvab asjalikult. On küll kasvanud ja õige natukene. Jookseme, nüüd vaatame, kas keldriaken on juba parandatud. Pille helistab mühinal minema, nad tuiskama terve kvartali suurem ees, väiksem järel nagu kitseema oma lapsega. Muidugi on keldriaken alles katki. Seda mängu jätkub aastaks vähemalt. Veel on jäänud viimane tänavavahe kõige nukram, kõige lahkumisärevam mahajäetust sisendav ema leiab taas kavaluse. Ega sa ei oska siit lasteaeda minna, ega. Aga täna ei lähe see nõks läbi. Näe, kass, kilkab Pille hoopis. Ema vaatab kella. Karta võib, et kassi kannul kõnnitakse tagasi lõpmatama, enne kui loom ennast korraks katsuda laseb. Juukse plass jookseb, vaatame, kuidas ta juuksed meelitab. Ema, vaata, kui ilusasti ta jookseb, ärme segame teda. Ja Pilleke vaatab üksisilmi, kuni kassi veel natukenegi näha on. Mitu jalga on, kassil kysib ema etlast mõtetest äratada. Oh, samu pisike kui tark laps, kui terane tüdruk ise kahe ja poole aastane. Ja ema kükitab siiasamasse tänavale, et väikseke korralikult kallistada. Oosse muru munake küll. Et oma rõõmus päris kindel olla, küsib ema katseks. Aga mitu jalg on Pillel?