Need olid läinud ära ja nende jäljed olid varsti kadunud. Kaev vajus muda täis. Ta Puuraga gepehkisid ära, õunaaed kasvas täis metsikut rohtu ja kirved, millega oli raiutud Aguja tükeldatud. Seakeresid olid kattunud roostega kuskil Aganikus, suid põõsas. Ja talu oli tühi, tühi ja kõle. Isegi õudne oli oma aja tühjuses talu. Mitu aastat seisis ta seal nukramaja ja vajus üha enam kühmu. Katused jooksid läbi põrandalaudade vahelt vohas malts see hüljatud eluasemete peremees. Siia polnud enam kellelgi asja. Alguses käisid veel õunte valmimise ajal naabrusest, lapsed peksid kilgates kaigastega vanadelt Haralistel puudelt maha Suislepa P ja valgeid klaare ning täitsid kiiresti taskud ja põuest otsekui kartasid kriiksuvast värava jäänusest võiks iga hetk ilmuda vana peremees ja käratada külmuta. Saatanale näitan. Siis ei tulnud enam lapsedki, sest aeg oli teinud tõsisemaks. Ja õunad olid muutunud kärnasteks punnideks. Palkhaaval kandis külarahvas laiali lauda, talli, sauna ja põletuspuudeks olid nad ütlemata head. Seejärel võeti käsile elumaja, mida vana Reitsakule ehitanud aastaid ja mis viimaks jäänudki lõpetamata. Ja põletuspuudeks olid needki kambrid head, nii head, et kui viimane palk oli kuivati ahjus ära põlenud ja isegi esimees kust taolist põletusmaterjali leida. Tõesti harva kellelgi siiapoole asja. Metsade ja niitude keskel oli kunagi raadetud, talub isegi õige teed, ei läinud siit välja. Ainult brigadir Almanil tuli siin käia asja pärast kolhoosiasjade pärast. Kui mitte rohkem, siis kaks korda aastas Eka kevadel vaatamas, kas metsatagused nurmed kannavad juba masinaid ja pärast septembri alguses Eina arvele mus. Talust läbi käies istust alati pooleldi maasse vajunud kivitrepile tegi suitsu. Vaikne oli siin liiga paikne. See polnud kodune vaikus. Sest mehed olid läinud ära, olid kadunud, sootumaks ajalootuisku ja nende jäljed ajusid. Aga õuemaal vedeles vana emailitud ämber, punased roosteplekid külgedel. Jää-ämbritäie jätkus tal ainult üheks õhtuks. Mõtle sülalmanna õunapunnid, potsatasid puutumatus, rohtu, et seal aegamisi mädaneda. Kambris oli masina hääl alati laud meenutu Salman seal, kus nüüd kassasse pajunes. Eestlasena. Oli säilinud veel tükk pähkinud põrandad siia, mõni vundamendikivi. Enamikku neist oli kolhoos vedanud uue sigala ehitusele. Kange ja kiuslik mees oli. Ükskord vedasime vägikaigast 10 krooni peale. Vana treeningnädal aega tõstis kliine ja kott. Et võita. Alla jäi. Kolman jõudis vägikaikalooni tulidel alati pähe üks ja seesama mõte mis sõnastatud, oleks kõlanud üsna väheütlevalt ja võib-olla labaselt. Heinaaeg on läbi, eine aeg on jäädavalt läbi. Seda mõtles ta isegi maikuus, kui rohi oli niitudel alles kasvamas. Ja seal küünis, kus Raissa oli kunagi varjanud metsavendi. Polnud peotäitki, põndaku heinaeine aeg oli lootusetult läbi. Imelikul mõtte käsitamatub. Alman pidas ennast lihtsaks meheks, tundis põlde ja inimesi, kui see vaarikapadrik ussiaia taga. Suured kohisevad saared, õuemaal, vanad kivikeldrid. Nende kohal hõljus mingi nukker ja jõuline vaim. See oli ajalugu, see oli oks, millel ta oli istunud ja kasvanud. Halb hakkas hingel seda hääbumist vaadates. Kuigi mõistusega asjale lähenedes polnud nukrutsemiseks mingit põhjust, sest kõigil on oma aed ka taludele. Heinaaeg on läbi. Terve Maran on ära õitsenud. Seekord oli tõepoolest september. Imeämber rosette, siin Eka veel. Ütles ta endale, miks ta ei peaks roostetama keset õue, joob. Siis tegi ta uuesti suitsu, kuulas saartel kohinat. Ta ei oleks pidanud neid metsavendi Nis hoidma, aspedanud nad üles anda. Siis oleks ta talu põlema pistetud. Nad tegid talle siin metsade taga piima, leiva ees tööd jää. Seda kõike poleks olnud. Seisaksin vundamendil tuba risti ja seal taga nurgas jalad aknal magaksuaar, õilsad proon, lambanahkne kasukas peal. Punetav Vaarik ja päike oli brigadir Alman üle 50 kõver mees oma rõõmu sigaretiga. Ja taamal olid põllud, nende tagamets, mis tungis ka põldudele peale. Peaks rasva õiget teed, siia padrikusse. Lask pöörab üles. Kaua teda ikka karjamaana hoida, kevadel kartulid täis panna. Seal Alman. Seal rünnakul läksid mul ühel suvistepüha laupäeval mustad lõhkuma vedru. See oli poolnurme täis. Kanged hobused olid Raissa kur. Seepäras. Sulasedki ei seisnud jõudnud hobuseid pidada. Tal oli käes suur brigaad, pool kunagist valdan rukis, ootus, maa tegemist maiscileerimis ja tema mootorratas seisis kodus kuuri all lahti võetud. Istumiseks polnud aega. Halman tõusis pläks blogiseval kõnnaku lämbri juurde ja tõstis selle vangu pidi üles. Kall isegi siit vahelkopsikuga märjukest tõstetud Raissa galatini siga ühti. Metsavendadega jah, nendega. Kõver vanapoolne mees läks niidule, sest heinaaeg oli tõesti läbi ja tema pidi seda nägema.