Tere, mina olen Elina Reinold ja loen teile, Andrus Kivirähki loba, kar. Pagarid nägin ma pargis. Õieti, ega ta päris pagar polnudki. Tormates saabus ta kusagilt tagahoovist, seljas valge, peaaegu kandadeni ulatuv vihmamantel, millele vääride vahelt paistis samuti valge pitsiline pluus. Kaunistuseks kaks sama värvipaelte otsas kõlkuvatutikest. Selline tüdruk, Kulik, pluus, minu tähelepanu köitis kisest. Tagar oli tegelikult poiss, nii umbes murdeealine. Kuid milline poiss? Kuidagi kummaline. Mitte ainult rõivad polnud tema seljas valged. Unustasin lisada, et jalas kandis ta valgeid son Talecedes valgete sokkidega. Ka poisi nahk oli piimjas. Valged juuksed kleepusid laubale ja näisid läbipaistvat tena. Valge poiss jooksis tohutu kiirusega liivakasti jaalsus leitud kühvliga liiva sisse auku kaevama. Väikesed lapsed taganesid pelglikult emade manu. Kuid poiss, tolleks hetkeks olin ta küll lendamisi pagariks ristinud, ei olnud pahatahtlik. Nii ootamatult kui ta oli kaebamist alustanud, ta sellega lõpetas oli ta oma eesmärgi saavutanud. Ja mis see võis olla? Liiva sees haigutas paraja sügavusega lehter. Milleks pagar, seda vajas? Ta lahkus igatahes otsustavalt liivakastist ning istus nagu veidi väsinuna pingile. Väikesed lapsed julgesid taas mängima asuda. Vägar silmitses neid heatahtlikult, kui üks tillukene tüdruk oma tahtmist ei saanud ja nutma puhkes, tõusis pagar, lähenes lapsele ning manitses ära jonni. Kuule, ema, sõna. See ei olnud murdeealise poisi kriuksub ja ülesalla Volksatav hääl vaid kõlas täiesti suutult. Lapsi, äkiski virina. Pagar võttis tal hoolitsevalt käest ning talutas tagasi liivakasti. Siis keelas ta ühte poissi. Mis sa jooksed, sa võid kukkuda, mängi ilusti. Poiss ei hoolinud pagarinõuandest, vaid lidus edasi. Vägarvaatastele laitvalt järele jõuda rakendada ei proovinud. Selle asemel abistas pikali kukkunud umbes aastast imikut ning ütles teisele titele, kes ei tahtnud ema palvest hoolimata liivakastist lahkuda. Mine ikka koju, ole hea laps, teinekord tuled jälle. Seejärel pagar puhkas seistes sirelipõõsa all ning üksnes silmitses emalikult liiva sukerdavaidi õnglasi. Vaid paar korda sekkus ta veel oma reguleerivate soovitustega narhilisse mängurütmi. Tema nõuanded olid õiglased ja eetilised, nagu näiteks Hanna väikesele ka autot või nii läheb liiv silma, nii pole ilus. Viimaks keeras pagar liivakastile otsustavalt selja ning astudes otsekui hoovõtuks paar pikka sammu pistis uuesti jooksu, kadudes mõne hetkega majade vahele. Mis müstiline olevus see siis oli? Inimene kindlasti mitte siis ufo, väga võimalik. Muidugi, tema tegevuses oli palju juhuslikku. Tema nõuandeid ei võetud kuulda. Erinevalt traditsioonilistest ettekujutustes ei püüdnudki ta sekkuda globaalsetesse probleemidesse, hoiatada meid loodusreostuse, tuumaohu või üle rahvastuse eest. Ta ei küsinud inimesed mikste sõdite. Kas oli ta juba jõudnud inimestes pettuda, kogeda, et taolisele küsimusele ei oska keegi midagi mõistlikku vastata ning suunanud oma jõupingutused noorema põlvkonna eetiliseks ümberkujundamiseks. Alustades lihtsatest tõdedest, anna teisele ka kühvlit, võib jõuda ju suurte üldistusteni. Või ei olnudki ta mingi õige täisvereline tulnukas, kolonisaator vaid lihtsalt meie planeedile juhuslikult ei tea, kust pudenenud tähelaps Vikerkaare prints Mardlane, kes temale arusaamatult julmaja egoistlikku maailma õigele teele suunata püüab. Tähepoiss kuu kiirelt helendab öösiti ning kiikab igatsevalt oma planeeti, kuhu jäid maha lammas ja roos. Väike prints. On ka teisi võimalusi. Pagar võis olla näiteks vaim. Silmapilk kangastub mulle silme ees tema kujuteldav elulugu. Miks on ta tagasi pöördunud teisest maailmast, et kellelegi kätte maksta? Selge see. Nurjatud mõrtsukad. Jõle bande loomulikke kõrilõikajaid, kes kunagi kõledal novembri ööl sõbra sünnipäevalt koju pöörduva poisikese kinni püüdsid ning narkootikumiuimas ära sõid. Eel mitte nii vingelt üles poosid. No tapsid igal juhul. Politsei on lurjuste vastu võimetu. Nad on liiga tigedad ja agressiivsed, kogu linn kardab elajaliku jõuku. Öösiti panevad nad hundimaskid ette ja varitsevad parkides. Hommikul leitakse inimeste puremis jälgedega laipu. Nad on lausõelad nagu koomiksitegelased. Perekonda neil ei ole, armastust asendab prostitutsioon. Ka prostituudid süüakse hiljem ära. Ja siis naaseb teisest ilmast agar. Ta on valge ja ebamaine. Tema peale kuul ei hakka hundihambad nürinevad teda puutudes. Jubeda bande hävitamine läheb tal libedalt. Lurjused elavad üle kõige hirmsamaid piinu, millest koledaimon, hirm, kui nad tasujas oma kunagise ohvri ära tunnevad. Kuid meil ei ole nurjatutest hale. Paras neile. Kui kõik kurikaelad on hävitatud, ei lahku pagar siiski meie hulgast. Ta jääb siia kõige kriitilisemalt. Hetkel astub ta vahele. Tan endisaegne jumal, praegune Bäckman Zorro tema peale võib ikka loota. Või poledaga vaim? Muidugi ta ei pruugi vaim olla. Võimalusi on veel, võimalusi on tohutult. Midagi animaalselt torkas tema juures silma. Ehk ongi ta loom, libainimene hunt, kes käis kolm ringi ümber halli kivi ja muutus mõneks ajaks inimeseks. Või siiski metshaldjas looduse saadik, kes on tulnud valges rüüs, mille neitsilikust võib määrida vaid ülimalt saastatud keskkond. Aeg-ajalt torkab ta jala vette. Veel ei jää tema valgetele pükstele plekke. Kuid pagar metshaldjas on valvel. Ja hetkel, mil tsivilisatsioon on jõudnud sinnamaale, et isegi laante saadiku valgele mantlile sadestub korstnate suitsu mil jõevesi määrib sandaalid õliseks. Haisev õhk tungib valgetesse kopsudesse ja ajab pagari aevastama. Sel hetkel katkeb looduse esindaja kannatus. Ta kireb või huikab või ulub nagu tuul. Ma ei tea täpselt, mida ta teeb, kuid see on signaal. Loomad tulevad, linnatehased hävitatakse, karud juurivad tsivilisatsiooni ning jänesed hukkavad autosid. Puud kasvavad lausa silmanähtavalt ning magistraalidele tekib tihe mets. Taas on kõikjal eedeni aed. Oht on möödas, keegi ei mäletagi enam, mida tähendab sõnavabrik ja mis asi on tramm. Inimesed elavad nagu lilled ning pagarid ei nähta enam eal, sest tema töö on tehtud, missioon täidetud. Kuhu ta kaob? Küllap võtab tagasi, esialgse kuju saab samblaks seeneks, linnuks pärnapuul. Aga pole ka võimatu üldsegi mitte võimatu, et see valge olend on kuidagi seotud talvega. Ta on lumekuninganna saadik. Vaevalt et just kai, keda otsib ustav Kerda. Lihtsalt mingi lumeriigi elanik, mitte lumeinimene, kes on karvane ja labane ning pole muud kui üks suur ahv vaid aristokraat, jää ise. Talveesindaja suvel kui väike laps teda väga väga palub, võib ta keset juulikuud hetkeks hanged maa peale tuua ning pakkuda mudilastele mõneks tunniks kelgurõõme. Kahju, et keegi liivakastis mänginud lastest Pagarik paluda ei osanud, oleks keset suve virmalisi näinud. Aga äkki on pagar sündinud hoopis piimast? Võib-olla ta elab seal, jooksis pärast liivakastist hullamist koju ja viskus piimaga täidetud basseini. Kui ta pole seal kaua käinud, hakkab tal halb ja ta läheb hapuks. Aga kui on liiga palav ilm, tuleb tagarile nahk peale, nagu keedetud piimale. Teeb ta ka mingeid imetegusid või on üksnes ise ime ka sellest piisaks. Või on ta Ma ei olegi pagarid rohkem näinud ja see ei üllata mind. Paljugi neid ebatavalisi asju ikka meile vaadata antakse. Üks kord mitte rohkem. Vaid ühe tantsu tantsis hõbesõrg vana ETcocovania katusel. Nagu ütleb muinasjutt, tegi ükskord rõõmu ja aitab. See on õiglane. Ega ime, pole televiisor, mida vaatad siis, kui igav hakkab. See pole meelelahutus, vaid tõend, tõend selle kohta, et midagi ikka on kivi all peidus. Et kusagil seisab Kalevipoeg, käsi Kalju kammitsais, et kusagil magab kuningas Artur ja kui häda käes, tuleb tagasi. Et on miskit miskit niisugust, mida ei tea oodata. Et mingil hetkel võib valgusfooris süttida. Sinine tuli virvatuli seal rahapada, seda valvavad kääbused, jäskelett. Muidugi, ma tean, võib ju küsida, kas pagar oli ikka tõeline sõnumitooja, kelle sarve puhumine annab suurele armeele märku teele asuda. Oli ta ikka vaim, piimamehike, laante saadik, väike prints, kes iganes. Või oli lihtsalt läheduses elav kretiin, kellel õnnestus hetkeks toast välja lipsata, näris rihma puruks, jooksis ringi, mängis liivakastis, hiljem aga varises kusagil kokku ja hakkas ulguma, kuni tulid sanitarid ja ta kotis ära viisid. Aga milleks niimoodi mõelda? Hoopis toredamal uskuda vastupidist kordne, veel näeme neid marssimas 40 vägimees. Tšerna moor käib kõige ees. Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast.