Franz Schubert kui tahad olla üksi iseenesega, kui oled väsinud. Tehted ning tegemata jäänud töödest lausutud ja enesesse jäetud sõnades. Siis tuleb tema muusika. Oma leebe käega paitama su hinge ja sa hakkad valusalt-valusalt tundma, et kõik, seesama on tõepoolest lõpmatult palju kordi juba olnud. Ja ka tema, Schubert on inimlikest inimlikum saatusekaaslane. Milline ta siis oli? Franz Schubert? Laseme täna rääkida minevikul. On tänuväärne, et vanemad inimesed aeg-ajalt lehitsevad oma päevikuid ja avaldavad sealt üldsusele mõningaid lehekülgi. Tänases saates meenutame heliloojat tema sõprade, mõtete ja mälestuste kaudu. Õukonnanõunik José Paun ütleb. Mida vanemaks ma saan, seda kaunimana tundub mulle meie kalli sõbra loosung. On vaieldamatu, et Schubert tegi meie elu rikkamaks, kaunimaks. Oma elupäevade loojangul püüan ma mälestustest säilitada iga pisimagi joonekese tema isikust. Olime tookord lõbusad noorukid ja elasime meie armsas pealinnas Viinis. Schuberti sõprade hulgas olid mõned head kunstnikud ja luuletajad. Nende hulgas oli ka Johan Maiarhofar. Tema mälestustest leiame katkendi. Elasime pikemat aega ühes Toas Schuberti ka see oli liinis viling Strasser. Nii maja kui ka tuba olid ajahambast puretud. Lagi oli tunduvalt lookas, suure vastasmaja tõttu valgus peaaegu ei paistnudki. Katkine klaver, kitsas raamaturiiul. Selline nägi väljaruum, mis siiski nagu temas veedetud püüdki ei unune iial. Nagu kevad äratab maa, et kinkida talle rohelust, lilli, õrnu, tuule puhanguid. Nii vapustab ka inimeste äratundmine oma suurest loovasti juust. Või nagu ütleb Göte uhkelt, selge vaatega tungija otse ellu. Mäletan nii selgelt tema nägu, tema silmi, mis olid nii lahked ja head kude, vestlus sõbraga töötades aga muutus ta lausa ilusaks. Bransoli täis muusikat. Ta elas, mõtles vaid temale. Helilooja Ann sõlm hidden, Brenner aga vaidles vastu. Esmakordselt nägin ma Schuberti, meie ühise kompositsiooniõpetaja Antonio Salieri juures. Schuberti välimus ei olnud tähelepanu vääriv ega poolehoidu tekitav. Ta oli vähendast kasvu, ümara näoga ja tüsedavõitu. Ainult tema laup oli väga kauni kumerusega. Joosep paunega täiendaks seda kirjeldust kui ta naeratas või rääkis lahkelt, olid tema näojooned täis võitlust. Kui Schubert töötas naistaga ülikaunina. Tema välimus muutus klaveri taga tundmatuseni, ta näis, nagu suuremana pikemana. Tema mängus jättis tunnete maailm varju, kõik muu. Mäletan, kuidas ta ümbrust tunnustades deklameeris fantaasiat, rändur. See ei ole eksitus, kummation deklameeris, sest need ammu tuntud teosed kõlasid kui dramaatilised monoloogid. Kui hingepuistamine. Paljude arvamus oli, et muusika on lahutamatu temast nagu tema liigutused riietus. Et ta isegi ei tunne, et ta kirjutab selle arvamusega, nõustus ka tema sõber kuningliku ooperisolist Johan Foogil. Tema arvas, et Schubert loob mingi sisemise jõu mõjul, mis ei ole temast endast. Kuid ma tean ka hoopis midagi muud. Ma tean, kui tugevalt oli Schubert haaratud oma teoste loomisel. Ta lõi neid piinades. Mina mäletan teda päris poisikesena, meenutab Joseph Paul. Ma tutvusin temaga, kui ta oli 12 aastane, õppisime siis koos koolis. Frans tunnistas punastades, et ta on loonud juba palju muusikat ja kohe mängis ta mulle mõned laulud ja sa näiteid ette. Siis ütles ta, et on veel loonud kaks ooperit ja ühe missa. Tema arvates neil ei ole suurt väärtust, vaid on lihtsalt harjutused. Sellepärast hävitavata neid ära. Ma pean sellegipoolest iga päev midagi looma, teisiti ma ei saa, rääkis Schubert. Teda haaras Loomingu tuhin vahel ka siis, kui aeg ei olnud selleks sobiv. Kui teda külastada päeval, siis kuuled, kuidas ta masinikult ütleb. Tere, paun, kuidas elad hästi. Ja kirjutab pead tõstmata edasi, nii et ei jää muud üle, kui ära minna. Teda hingestas ilule. Subert tunnistas kunagisele sõbrale teadsa Sõber Bauer feld. Meie Göte värsid erutavad mind eriti. Nad tungivad hingemetshaldjas, mis kanti ette kuninglikus lossis. Schuberti enda klaverisaatega jättis tugeva mulje. Nii murdus jää ja karmid kirjastajate südamed hakkasid pikkamööda sulama. Jah, aga tema olukord oli sellegipoolest masendav. Tihti pöörduda sõbra poole. Shaun, kust ma leian kirjastaja? Edasi nii elada ei saa. Mis teha, nõutakse vaid seda, mis on moodne. Ometi Schuberti laulud lõid edukamalt läbi kui instrumentaalne looming. Jälle tsiteerime spauni. Mäletan, kurt tuli ta väga erutatuna. Ei, minu küsimusele, milles asi seisab, avastas frants. Täna ütles üks muusika mulle, kui ma näitasin talle oma soneti. Vennas, jää parem oma laulude juurde. Selles pole midagi head. Sellises muusikas. Üten Brenerilt loeme. Laulude loojana andis suuger palju uut huvitavat. Ja isikupärast, aga kammermuusikas, Essümfoonias? Ei arvatavasti ei. Siin ta näitas end vähem. Ja mis siis? Loodus oli niigi küllalt helge, tema vastu. Ärge kiirustage, ütleme Brenner, nii ütleks oma seisukohas paun. See on eelarvamused, Schubert ainult laulude valdkonnas andis parima, tema klaveripalad on imeilusad. Ja kui Reimi, noorkvartett ja suurepärane sümfoonia tooma suur kukkus Viinis läbi siis selles olid süüdi vaid kaasaegsed. Luuletaja ja draamakirjanik power feld lisaks see on õige. Ärgem kiirustage. Las aeg langetab oma otsuse. Ma arvan, et aeg töötab, Schuberti kasuks. On juba kõlanud nii seitsmes kui ka kaheksas lõpetamata sümfoonia. Nende kuulsus alles hakkab levima. Katsumused ei vähendanud tema lõbusat meeleolu tema armastust elu vastu. Ta pidi looma. Selles oli ta elu mõte, see tegi teda õnnelikuks. Üten Brenner meenutab. Ma tuletan meelde, kuidas valmis lauluke forell. Üks kord saadeti mulle mõned pudelid punast veini. Pärast seda, kui see õilis vein oli tilgatumaks joodud, istus Schubert minu laua äärde ja kirjutas imeilusa laulu. Noodilehe äärel, jaga, märkis. Kallis sõber, Ansen, hidden, Brenner. Mind rõõmustab, et teile meeldivad minu laulud. Võtke vastu, kas see laul meie südamliku sõpruse täheks. Ma tahaksin klaasi punti taga sõlmida teiega veel tugevama liidu. Teie, Franz Schubert. Tema süda oli täis armastust, kuigi räägitakse, et Subet hoidus sellel teemal rääkimast ka kõige lähemate sõpradega ja seltskonnas hoidusta naistest eemale. Veeni advokaadi tütar Marie mitterbacher on kirjutanud. Ma olen kuulnud, et ta väga armastas üht tütarlast ja see vastastele samaga. Neiu ei hiilanud just iluga. Ta oli Subertist natuke noorem ja võlus heliloojat oma südamlikkuse ja headusega. Suurelt ei avaldanud sõpradele tema nime, kuid arvatavasti oli see kooliõpetaja tütar lihtentalist. Vanemate soovil abiellus ta teise mehega, kuid Schubert ei suutnud kaua teda unustada. Nii. Soosse. Vaat kui ma ESC kiirpaati. Jyrka juurde viiski. Laulud on inimkonna vara, sest neid laulavad kõik rahvad. Emal on laul oma lapse uinutamiseks sõjamehel enda ja oma seltsimeeste ergutamiseks ja kurjusel oma kannatuste leevendamiseks. Meie Schubert minu tagasihoidliku luuletaja Mayfloweri jaoks on ja jääb ta geeniuseks, kes alati saadab mind elus oma meloodiatega, erutavate või rahulikudega helgete võiga süngetega nagu elu ise. Schuberti mälestussambal on luuletaja, grill Partsarisemad. Siia mattis muusika oma hindamatu aarde ja palju kauneid lootusi. Kuid võib-olla on lohutava lugeda helilooja Robert Schumanni sõnu. Oletada, mida oleks võinud veel saavutada sumbarty kihis on kasutu. Schubert saavutas küllalt.