Täna jätkame humoristliku vestlete ja mälestuskildude eetrisse andmist. Suur žürii. Loodame, et raadiolehetalongid on juba välja otsitud. Kui ei, siis palume seda teha. Teie hinnangut ootaks seitsmes talong märgusõna miralda. Pealkiri saatuslik heliraud. Viibides kord puhkuse ajal ühes meie vabariigi sanatooriumis paluti mind abiks isetegevuskontsertide korraldamisel. Tuli treenida ansambleid ja soliste. Nõnda sattuski horisondile puhkaja meralda. Keskealine teotahteline naine, kelle hinges põles pühalaulu tuli ja kustumatu soov esineda solistina. Istusin näiteks jõudehetkel puhkekodu fuajees diivanil, et lugeda ajalehte või raamatut. Miralda oli otsekohe mu kõrval ja aina laulis, õigemini jorises kogu oma repertuaari läbi. Vestlesin tuttavatega või mängisin malet, sigines mu kõrvale jällegi meralda ja laulis ja laulis. Ta oli otsustanud, maksku mis maksab, sihile jõuda. Asi läks isegi nii kaugele, et ma hakkasin öösel ka läbi une miralda laulu kuulma. Ühel hommikul, kui olin einetanud ning andunud suitsetamise mõnudele oli jällegi miralda siginenud märkamatult mu kõrvale. Hea seegi, et ta momendil ei laulnud, vaid püüdis sõnadega oma laulumaneeri mõistetavaks teha. Ei, võib-olla ei tea äkki, et ägemine kiredalt lauldes? Minul on mahe, heliraua järgi võetud tuune ja pidaski seda silmas, et kõrsuga, mina käes, laula nagu tuu solist, seal raadium. Siinjuures nimetas ta ühe meie tuntud estraadilauljatari nime. Ärge pidage kind, uhkes diabuume kõrt. Nüüd oli kolm võimalust, kas osta poest poomisnööri, katkestada puhkus ja sõita koju või alustada miraldaga lauluproove. Valisin siiski viimase ja kõige raskema variandi. Puhklijate kontserdil tahtis miralda laulda GG timesena juuksed hästi värvitud ja loogitud nägu ja ripsmed kõigi maalriseaduste järgi paksult võõbatud. Astus meralda väärikalt lavale, nagu las skaala tunnustatud solist. Eelmängu akordid klaverilt jaamiralda alustas. Kahju ainult, et vähemalt kaks tooni madalamalt kui vaja. Laulis retsitatiivi Scolm sõna pöörassis kannalt ringi ja siirdus lava taha, kus kuuldi kellegagi kõnelevat video ja möödudes tuli lavale tagasi. Uuesti eelmäng ja Meiralda alustas seekord mitu tooni vajalikust kõrgemal. Katkestas taas ja kui uuesti lava taha, ruttas välk, kus ta silmis vihaleek nüüd kärkis seal juba kellegagi kavaljusti. Tuli siis tagasi minu juurde ja teatas otsustanud. Minu number sära mu mees siiramale, tolvan, Eli raua kodurustanu, mille kuradi järgemassis nüüd õiget tooni võtan. Ühes väikeses Mehhiko linnakeses elas imeilus vanida banaane, aga tema suurimaks sooviks oli saada ooperilauljaks. Ka tema isale meeldis see mõte väga. Ja nii ta siis laulis banaanide all. Ta laulis linnatänavatel ja varsti oli kõigile selge Guanitaan täht. Ainult tema isa ei uskunud seda. Aga kui see siiski on tõsi, ta jättis kõik oma banaanid sõitis linna ja ostis ise, panin talle kitarri. Ühel ilusal päeval sõitis sellesse linna noor kuningas kuuldes fonita lauluta, armus temasse. Ja sellest ajast alates laulavad nad koos. Pisut mõtlemisaega ja siis kandke oma hinne viie palli süsteemis. Raadio lehedalongile number seitse autori märgusõna oli niralda. Võistlustöö number kaheksa märkusena traus olinalist tulnud noodi kaupluse tööle. Ega meil seal niisugust sagimist olnud nagu igapäevase leivajagajaid aga selle eest oli väga erinevaid ostjaid. Tuli kord meil üks keskmistes aastates daam, lokitud lakitud mukitud ja pöördub minu poole. Te palun otsige mulle Strauss ja madam, vastasin viisakalt, kas Johan Strauss noorema vanema või lihastausi töödest, aga mu laps vastati etteheitvalt. Kuidas võib nii küsida, on ikka see Tauno valdse Strauss. Mõne päeva pärast pöördus mu poole vanem meeskodanik. Palun, mis teil on? Straussist praegu? On Vaisse operetimeloodiaid klaverile, palun, täpsemalt teie töökohal tuleks vist teada kõiki kuulsaid Strausse. Jah, muidugi, andestage. Ja siis ma hakkasin loendama vihase ja puriseva häälega. Kui järgmisel nädalal. Üks päris sümpaatse välimusega noormees esitas mulle küsimuse Straussi kohta. Tundsin, kuidas mul sees midagi keerama hakkas. Ütlesin siiski. Palun üks hetk, vaatame. Lippasin teise ruumi noodiriiulite taha ja sosistasin Anule oma kaastöödele. Hule Bay, mine teenindasina. Anu noogutas mõistvalt. Pärast küsis. Kuule, sa pole mulle temast midagi rääkinud. Läksite tülli? See oli võistlustöö number kaheksa märgusõna traus. Võistlustöö number üheksa kannab märgusõna alla preevee. Pealkiri ohjeldamatu kirg. Lõvi lakkalist soengut kandval kitarrimängijal pillil oli omamoodi kirg. Ta püüdis igal võimalikul ja võimatul juhul orkestris laulda. Niipea kui alustati mõnd tuntud tantsupala, millele olid kirjutatud ka sõnad siis ei suutnud Willi taolist palavaikides kaasa mängida. Kõige kurvem selle juures oli asjaolu, et villi ei teadnud peast ühegi laulu sõnu. Ühe või kaks rida teadis, ülejäänu aga kobistas kokku, teab, kuidas või mismoodi. Või siis kordas samu sõnu tüütuseni sobitada neid kuidagi meloodiaga. Willi kuuma laulu kirge jahutanud palvedega, hurjutamised, keeludega, veenemised. Öl tantsumänguõhtul oli lõvil akaleni vili erilise spiiterlikus vormis. Kitarr nööriga kaelas, tõusis orkestrist, astus lava äärele ja alustas Paabelikeelset laulu, mis koosnes eesti, saksa ja itaaliakeelsest sõnade rosoljet. Ning nii kõvasti, kui kõrri kannatas. Ülejäänud orkestrimehed punastasid piinlikkusest juuste juurteni. Kahju, et ei olnud Willi taltsutamiseks Lassot käepärast, et nad vabalt ära tõmmata. Päästev idee aga sündis momentaalselt. Orkestrijuhi märguandel lahkus tasakesi lavalt kontrabassimängija. Siis vaikisid löökriistad, eemaldusid saksofoni ja trompetimängija, Velli röökas aga ohjeldamatu rõõmuse edasi. Tantsurahvas saalis aga märkas peagi nipi, katkestas tantsu ja plodeeris Willile maruliselt. Viimane jagas käe suudlusi ja kummardusin vasakule ja paremale. Pidi juust alustama mingi Uuerosoljega karrissimas Pravissimast, Guandost, parlandost, õlest ja heinast, kui heitis südametevõitja pilgu üle õla tagasi ja märkas jahmudes, et on üksi jäetud nagu pääsulind telefoniplaadil. Saalis aga naerdi Jaaplodeeriti veelgi rohkem. Velli tormas lava taha, puudus vähe, et esimese ettejuhtuva selleks osutus saksofonimängija lagi, peal oleks kitarr pilbasteks löödud. Kas te kuulsite, kust te kuulsite, kuidas rahvas juubeldas. Mõistan nüüd, et laul pole loodud mitte isomehe jaoks. Jooksete minema nagu kitsekari. Lõvi möirgab kuuldeliselt. Pikkamööda Willi rahunes. Pärast seda juhtumit ta kunagi laval enam ei müranud. Vist sellepärast, et laul pole loodud iga mehe jaoks. Lõvilaka laskis ta viisakaks soenguks pügada. Oma hinne kuuldud loo kohta märkige talongile number üheksa autori märgusõna oli alla Priive. Edasi lugu autorilt pseudonüümi ka õielõikaja. See on 10. võistlustöö. Minu esimene tutvumine tõsise muusikaga oli kõike muud kui rõõmustav. Ja ometi armastasin seda muusikat. Või mis teie arvate? Vanema, mis on selle viisi nimi? Rimski korsakovi kimalase lend. Ma mõtlesin. Mõtlesin, millist häält kimalane isee peaks tegema. Järgmisel nädalal lasti meid koolis laulda, teiste sõnadega kontrolliti meie vokaalseid võimeid. Kopli Merike laulis, küll on kena kelguga ja sai nelja ilvese Ülo, keda kõik millegipärast söönuks kutsusid, ei pidanud hästi viisi. Tema sai kolme. Siis oli minu käes kord ning ma alustasin Rimski korsakovi kuulsad karakterpala. Klassis oli väga vaikne. Laulda tuli läbi nina ja hammaste ning mu hääl kõlas erakordselt kurvalt. Sellest on nüüd palju aastaid, kuid mulle tundub, nagu oleks üks esimese klassi tüdruk vargsi pühkinud silmi. Mul ei lastud lõpetada. Õpetaja oli minu pärast mures, sest ta polnud kunagi kuulnud kimalased. Vennast hinne oli selline vastav puudulik. See oli võistlustöö number 10 märgusõna õielõikaja. Palumi hinna. 11. võistluspala, märgusõna püksid. Suure-Jaani linnas oli poiste hulgas paanika. Mürts, koori professor Julius Vaks värbas poisse pasunakoori. Vastuvõtt ja katsel igal ajal, kui julgust on minna katse olevat vali. Kogusin julgust, teised ju läksid. Astusin siis ühel hämaral õhtupoolikul seltsimajja sisse. Järjekord oli mina kõige viimane. Ei mäleta, mis eelmistega juhtus, igatahes enamik neist on praegu kõik puhujad, poisid, minaga, nuia. Professor vaatas mulle otsa. Tal oli tollal hääl karjumusest kähe. Ega suure orkestri juhatamine olnud kõrge töö. Katsuge te mürts mürast läbi karjuda, et sõna Paul Juhan võtsid seal tooriumi valesti. Nii et Juhan seda ikka ise oma kõrvadega ka kuuleks. Ja kui oli veel etteastel, kus siis mees vehkis nii et tuul ja sädemed lendasid. Kuradima mõnus oli kuulata, eriti veel siis, kui tehti laulupeo proovi. Mars Lahmusele ja tagasi teine ots Lembitu linnamäele ja tagasi. Seitse marssimist otsati. Selle eest. Kuuldavasti olevat mehed laulupäeval tõmmanud ühe jutiga võidu väljakult laulu lavani. Otsaisised kuivad. See olnud treeningu vili ja vägev mees oli. Võttis meie maragrattidel jalad Kivilli. Paljajalu polnud just mõnus kruusateel järel sörkida. Niisiis tuli minu järjekord, professor rabas pliiatsi ja trampis sellega klaveri kaanele Docstogodoxtoctodoks. Milleks ta pliiatsit toksib, rikub veel klaverikaane ära ja kamandab tee järele. Põrutasin siis kaasest, mõtlesin panement trummi peale. Professor vaatas, muigas, haaras siis seinal suure pasuna. Järele kui häält ei ole, siis vabandage, aga nii ta ütles. Kui ta oli ära kuulanud minu Tiiskandi, siis istuste raskelt pingile vaatas klaverikaanele, kus oli paar auku ja lausus. Kulla mees, anna andeks. Sinust võib saada hea meistermees, laevaehitaja, looma või inimese tohter. Asuna puhujad, sinust ei saa. Ei saanudki, sai tohter. Aga muusikat armastan ikkagi. Praegu te märgite oma hinnangu 11.-le salongile, kust leiate märkusena püksid? Sellega tänaseks lõpetame. Teil on jäänud ära kuulata veel üks võistluskontsert, mis on kavas reedel. Kohtumiseni eetris.