See on siis nüüd kolmas ja ühtlasi viimane võistluskontsert. Olge valmis hindama, teie abiga selgitame välja auhindu väärivat tööd. Seni on suurel žüriil täidetud 11 raadiolehe talongi. Täna alustame 12.-st. Meenutame kõigile talongide täitlejaile, et hinne tuleb märkida alles pärast meie sellekohast märguannet. Tähistab signaal. Anname teile ettevalmistamiseks pisut aega. Võistlustöö number 12 autori märgusena props meil konservatooriumis. Kuigi Robertit varem ei tundnud, olin siiski tema kui viiuldaja kohta kuulnud kaalukaid ja lugupidavaid kiidusõnu. Mis sealt kaheldagi, on ju külas häid pillimehi üpris vähe. Seda enam on siis hinnatud see, kes juba eluneb maal või siirdub sinna elama. Pealegi, nagu teati, oli Robert kunagi isegi konservatooriumis õppinud viiulimängu. Noorena nii räägiti, olid Robertil puhi hiiglaslikud eluviisid, pruukis ohtralt seda kibedat ja selle eest oli mängu läinud isegi ta hea viiul. Kui saabusid vaiksemad vanapoisi päevad ja nagu rahvatarkus pajatab, sarved maha joostud, sillus Robert maa vaikusesse oma tädi juurde elama. Kasvatas ajaviiteks ja eneselohutuseks kurke, kapsaid ja sibulaid sest siseministeerium enam napsu ei kannatanud. Ja naiste jaoks ei leidunud tal ühtki heldinuriga sooja pilku. Pagan, neid inimese hingeelukanga lõime, teab aga endisest lõbusast kohimlasest oli saanud sünge, tõsine flegmaatik. Muretsesime talle kohaliku koolipapa käest hästi heliseva viiuli ja palusime Robertit tungivalt kultuurimaja tantsuorkestrisse mängima. Olgu lisatud, et Robert tunnistas ainult noodist mängimist ja kui tahtsime kasvõi pisitillukest palakestki peast mängida, muutus Robert süngemaks, kui ta kunagine väike kolleeg paganiini ja käratas resoluutselt. Arvestage seda, et tsirkust ma kaasa idee ei maksa kunagi loota. Meil konservatooriumis niisugust sigadust ei tehtud ega lubatud öelnud, need otsustavad sõnad torkas oma mängutoosi vutlarisse ja võttis selle alles pika palumise peale väärikalt välja, kui talle noodi olime puldile asetanud ja kõigi muusade nimel tõotanud, et iialgi ei püüa teda niisugusele libedale teele meelitada, nagu seda on peas mängimine. Mängisime kord ühes keskkoolis õpilaste peol tantsuks. Robert võõrpas stoilise rahuga poogna Campoliga laotas valge rätiku vasakule õlale, asetas selili, siis viiuli ja toeks spetsiaalse padjakese. Võttis poosi, nagu esineks ta rahvusvahelisel viiuldajate konkursil. Ja alles siis võisime valsiga alustada. Kui lõpetasime, nõudis noorused, mängiksime veel valssi. Keerasime teise lehekülje ning orkestrijuhi märguandel mängisime hoopis teist valsi, nii nagu see tavaks. Roovert truu muusa, jõnger vist märguannet ei kuulnud ja saagis taas kogu aeg esimest vahelisse kaasa. Pildistasime suud kramplikult kokku, et mitte naerma plahvatada. Tule taevas appi, teadsime Meuroobertinatuuri. Ootasime Milde oma eksitust, korv märkab viimaks ometi märkaski noodi, vehke lajatas põrandale, Roovert tõusis ja lahkus lavalt, mängutoos kaenla all. Lõpetasime mängu, tegime süütud näod, rutasime Robertile garderoobi järele, mis joodus, pärisime puhtsüdamlikkusega. Kas teie nolgid teate ka, et muusika on kunst? See pole narrimiseksega mängimiseks, käratas ta vihast välkwell silmil. Igatahes meil konservatooriumis niisugust sigadust ei tehtud. Kiskus mantli selga, võttis mängutoosi kaenla alla ja marssis kustumatus vihas ja solvumises kaks tosinat kilomeetreid jalgsi koju. Kuigi olime sõite süüdlased, ei lubanud Roberti solvatud väärikus enam kunagi nolkidega koos mängida sest meil konservatooriumis Palume nüüd hinnata raadiolehetalong number 12. Märgusõna OLI roks. Mõnede maailma maade hotellides puudub 13-st tuba ja majadel 13. korrus. Igaks juhuks, et midagi ei juhtuks. Meie seda numbrit ei karda. Niisiis kuulake kolmeteistkümnendat võistlustööd. Märgusõna bar Lando all on kirja pandud lugu, äpardunutus. See oli kodanlikul ajal. Tiit tuli külas puhkpilliorkestri juhataja. Ta oli ühtlasi suurepärane klarnetist kunagine sõjaväe orkestri kasvandik ja solist. Oma isiklikus elus tunnistas ta ranget režiimi. Kuna Tiidul oli asuniku koht ja ta oli juba vanapoolne poissmees, kasvas töörohkus üle pea nii palju üle pea, et Tiidul ei olnud ööselgi kuigi palju mahti unehõlma suikuda. Ühel talvisel päeval otsustas teha lõpu harva oma vanapoisiseisvusega. Ajalugu vaikib, kuidas ta teada sai, et kusagil kaugel metsakurus elab vanatüdruk kai kellele samuti oli ülimaks panuseks töö rügamine. Üks töökätepaar oli neid majas küll rohkem aga paistis, nagu oleks töökvantum veelgi suurenenud. Uneks väga väärtuslikke minuteid, varustiit orkestriproovide ajal, mil teised suitsetasid. Mõnikord õnnestus kiirunak klarnet põlvede vahel isegi kontserdil. Kui tekkis väike vaheaeg. Nõnda tookordki toimetati ühe tähtsa tegelinski austamist. Keegi kõneles orkestri juures asuvast kõnepuldist vapralt ja soravalt tegelinskid jõmmile. Kiidulaulu oli varem kokku lepitud, et kui kõne lõppeb, antakse jõmmile üle kingitus. Kusjuures orkester müristab dushi. Tiitu aga oli kõne ajal emmanud uneingel ja klarnet põlvede vahel laskis ta vaikselt isakassi kombel nurru. Kõne lõppes antigi üle kingitus. Mais ta tussi sisestas kõneleja vihaselt. Vihmas viimane tussi müksas üks orkestantidest, mis kas kõneleks vussi avas maestro une rähmased silmad. Klarnet kolksatas põrandale. Polegi enam vaja duši ja tegi juba krats vussi, sosistas orkestrantide maistrile sisse, magasime tühjaga, arvas maestro üpris rahulikult. Polegi muusika igaühele lörtsimiseks. Ning küürutas põrandale klarnetit otsima. Seegi lugu on nüüd lõppenud ja enne, kui asume järgmise juurde, palume täita talong number 13, kust leiate märkusena bar Lando. Väike killuke rahvamuusikaorkestri tööpõllult. Kuna autor oli unustanud märkida oma pseudonüümi, siis tähistame töö omalt poolt, olgu selleks sentsa noome, Vabariiklik Rahvamuusikaorkester sõidab esinema mingile väikesele saarele haapsalu lähedal? Ist hobulaiule. Kandlemängija palun kaasa võtta ka võileivad, sest seal söömise võimalust ei ole keegi orkestrist. Aga milleks me siis võileivad kaasa võtame? Kuidas, milleks? Noh, kui seal söömise võimalust ei ole. See oli võistlustöö sent, Sanume. Teie hinnet ootab talong number 14. Viieteistkümnes veste elevant ja sääsed märkusena juulini. Kunagi elas veelinnas tuntud laulupedagoog bee kelle juures käis palju õpilasi küll andekaid ja andetuid laulu kunsti õppimas. Maestro bee oli kunagi olnud tuntud ooperisolist. Nüüd aga oli ta täiesti pime. Kuid see ei takistanud põrmugi teda tema töös. Oma õpilased tundis ta kohe hääle järgi ära. Laulutunni hind oli küllaltki krõbe, võisid maksta aga iga tunni lõppemisel. Maestro sirutas siis käe välja ja tunnitasu tuli asetada ta peopesale. Läksin minagi oma sõbraga tundi käisime pidevalt, ainult mitte kunagi koos. Sõber kiitis sageli oma edusamme ja seda, et maestro jagab ta lauluoskusele tunnustust. Salamahti kahetsesin sest minuni oli maestro ütelnud vaid, et mul on suurepärane kopsumaht. Ühel suvisel pühapäeva hommikupoolel olin taas platsis. Jäin esikus ootama, sest maestro harjutusruumist kostis laulujoru. Esimest korda kuulsin läbi ukse, et maestro oli kuriokkaline. Tundsin hääle järgi, et tunnis oli mu sõber, kes kuidagi ei saanud õiget tooni kätte. Äkki löödi klaveriga aas lajatades kinni. Kuulge noormees, ütelge mulle ausalt, kas teil on elevant kõrva peale astunud, ette mitte mõhkugi? Ei kuule. Käratas maestro. Õpilane koges midagi vastu, mille sisust ei õnnestunud aru saada. Minge koju ja proovile võite alles tulla siis, kui kõrvad enam paistetanud pole, jätkas maestro veidike leplikumalt. Kujutlesin, kuidas maestro nüüd järsult käe välja sirutab, raha vastuvõtmiseks kustunud läks. Teesklesin lihtsameelset, kui sõber pahuralt esikusse tuli. Ahtühjaga läks, lõi sõber nördinult käega. Kõrvad on paistetanud. Parem kui vähem paaril, ega ma niikuinii ei kuule. Poes töötanud, mis põhjusel usutlesin edasi? Lauljal pole koht värskes õhus magamiseks, sääsed, kuradid, söövad seal koordikse. Homme viin ja ümber. Suvine õde ja õe. Istume pingil, kuid ümberringi. Palume hinnata eelmist võistlustööd autori märgusõna oli Julemi talong number 15. Kuueteistkümnes veste Prits Künnapas pajatab autorid pseudonüümi veidrik. Pärast kõrvetavad leili ja tüseda Tristlemist rüüpas prits kapast kobrutavat kesvamärjukest, seades end mugavalt pingile. Tõmbas silmad pilukile, nii et need uppusid peentesse, kavalatesse, kortsudesse ja alustes. Muusik ja MeT perekonna haigus. Juba isa, vaat kus oli kange pillimees, ükstapuha, mees riista kätte sai. Aga Eiki ei mänginud. La maade maa käes sele pats illuse külgede hai. Alati taas neile ütelda, poisid õppige see Asjoro ja mängige mõni luuvoo mudu, tühja see potte, panne, peksate ja toopi räägite. Ma arvan, et ega neil seal vist õiget juhti või dirigenti ka põle. Lähes sõiteesi, mis sa mõtled? Sa suud, õnn, elusa koortleja, mu maali võiks ka Lenna Roovad, mängi. Atsiono arvavad, et mind oo korra, kui neil dirigenti põle, kõll tädike võtavad just nagu dünamo lugu, õpetaja käis mind valla otsa kirikusse kastrazcaotlemast. Tead siis, kui vana Lemberg võrguse kolis. Ajas peale vastu need tuule ja tule, sul vägev hääl on, mina ei pea viide. Ega ei pea ja omonaal ümber krai pidanud ja hääl oli tal sihuke hädine nagu vankriratta krõhuks. Mullu väga boss, nagu torroja. Ohad, mis jaosmas köstraks ei hakanud? Ei mina Sagan kyll, aga maali kukkus lõugama nagu määrimatooki. Et mees sena sarvede, te saate nüüd sinna kerkuse tegu terve ilma rahva naerust. Esimene pärast laulatamast jalgade pühakata tõstsin pagan sirugi. Mooses rääkis, et olla küll maa, pagan, pole maole ATS. Õpetaja reisi ka on ateist, aga kirikus käib kõll. Maali mulle vastu, et kuidas ei kiriku ära siis ateist on? No minatu sõna öelda, kuidas me temaga kahekesi otsabei pulmas laulsime. Noja sul, noormees, need maailma asjad rohkem selget, katsu mind sinna iki kirik kingiks sokutada. Küll Mosul eluda tasu. Prits rüüpas kapast tubli sõõmu pinnasel püsti ja ütles. Aga vaata, saamu loba jälle vapra peale pahane. Tema viimane soov jäi täitmata. Rooli läheb. Kuhugi. Vana valke, mõni val täida tuntud enne mehe taadi naine. See ta ei too, oli prints Harry siin elas ja uhke, kus kogu aeg on. Vaid need meistrimeridiaani suuri vaateid juskui, mingi soomlane, seod, selles pole kahtlust. Olla. Kuueteistkümnes lugu, mille autoriks oli veidrik, kandis pealkirja Prits Künnapas pajatab. Andke oma hinne. Ja saabki otsa meie võistlus viiekilluga samalt autorilt. Ka lood on samast mehest ja talongile märkisime märgusõnaks sama veidrik. Niisiis kuulake. Künnap Prits noorte kukkede laulu kuulates. Sul need kukranaarest ära, lase nad aia timmida. Prits Maalile, kui kukk laulab kella seitsme ajal hommikul. Heitmine, lenn aia veekukk, Kõllažepagatu hakkab raekoja taha jääma. Küünal Pabrits küünlakuul luua Jüri pulmas. Leidis Jüri ajab ulme pilada. Tahtsimegi noorpaari pasunakooriga õues vastu võtta. Aga hääled külmusid pillide sisse. Ei läinud kinni lahti, kui nad palavele Balzile panime. Künnaga prits samas pulmas juurikamatšile. Ellevoognaga ta küllana tama viiulit poole seisae. Hinne viie killu kohta kandke seitsmeteistkümnendale salongile, kust leiate Mcusena sama veidrik. Täname kõiki, kes võistlusele oma töid saatsid juba ette žüriiliikmeid, kes nende kaalumisest osa võtsid. Viimaste jaoks on raadiolehes veel üks isiklik talong, kuhu palume märkida hindaja nime, aadressi ja muusikasoovi. Talongid lähevad loosirattasse. Võistluse tulemused avaldame pärast andmete läbitöötamist raadio lehis ja ühes muusikalises tunnis. Võitjaid ootab ees kutseauhindade kätte jagamisele Meie külalisstuudiosse hindajaid, nagu juba öeldud, soovikontserti talongid ja soovid, saatke ära aadressil Tallinn, postkast 402, Eesti raadio, muusikasaadete toimetus. Arvestame ainult neid talonge, mis on posti pandud järgmise nädala vältel. Viimane postitempel, mis annab õiguse muusika loteriil kaasa mängida kannab kuupäeva 23. juuli. Kordame oma hinnangud saatke ära hiljemalt 23. juulil. Veel parimaga juba homme. Jääme ootama.